Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Walter M. Miller, Jr. ·

A Canticle for Leibowitz

(romaan aastast 1959)

eesti keeles: «Kantileen Leibowitzile»
Tallinn «Varrak» 2004 (F-sari)

Sarjad:
Sisukord:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
  • Stalker
Hinne
Hindajaid
24
7
2
1
0
Keskmine hinne
4.588
Arvustused (34)

Milleri märgatav mõju kaasaegsele ulmekirjandusele ja ta napp toodang on vastuolus. Miller on kirjutanud ca 40 novelli ja vaadeldava romaani (bibliograafias on küll paar algusaastate romaani mainitud, mujal neist juttu ei tehta). Teose kolm osa ilmusid algselt iseseisvatena ajakirjanduses (1955-57). Osad ühtusid sedavõrd hästi, et romaan võitisd Hugo 1961.

Esimeses osa “Fiat Homo” (=saagu inimene) elatakse ajas, kus tuumasõjast on möödunud kuussada aastat. Tühjaks jäänud maailmas elab kiskjaid, mutante ja röövleid. Kõrbes paikneb katoliku klooster, mille pühakuks on tuumasõja ajal elanud Leibowitz. Kloostris säilitatakse ennesõjaaegseid kirjutisi. Mungad neid ei mõista, kuid kopeerivad ja säilitavad neid tulevastele põlvedele. Selle osa peategelane on noor munk Francis, kes leiab pühaks peetava tehnilise joonise, pühendab kogu oma elu selle oskuslikule kopeerimisele ja sureb oma tööd kaitstes.

Teises osas “Fiat Lux” (=saagu valgus) elatakse kuussada aastat hiljem ja on renessanss. Peakangelaseks on õpetlane Thon Taddeo, kes enesekindlalt tuleb Leibowitzi kloostrisse igivanu raamatuid uurima.

Kolmas osa on “Fiat Voluntas Tua” (=sündigu sinu tahtmine) ja siin ilmneb teose peen iroonia. Maailm sööstab kõigile jõupingutustele vaatamata uude tuumasõtta. Kelle tahe nüüd peab sündima? Milleri järgi inimkonna olemus tuhandete aastatega ei muutu ja inimkond hävitab iseenda. Võimas lugu!
Teksti loeti soome keeles

Kõik ees juba ära räägitud/seletatud, seega ühinen kahe käega Arvi Nikkarevi viimase lausega. Tõesti võimas lugu!!!

Eestikeelse tõlke juures oli tore see, et ka ladina keelne teks oli ära tõlgitud. See tegi osad kohap palju selgemaks. Originaalis seda ju polnud.

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Kummalised tunded tekkisid seda (üht kõigi aegade pingerea etteotsa hinnatud) teost lugedes. Kahtlemata sugestiivne. Üldiselt rahulik narratiiv, ei mingit actionit, kuid sekka mitmed võimsad stseenid (näiteks esimese osa lõpp). Istus mulle ka see üldine ajalooline pessimism - ja ühtlasi sisuline progressi ülistus ning usk sellesse. Ambivalentsus... Väga oluline pluss: nö. tehnilises mõttes ei ole see üle 40 aasta tagasi ilmavalgust näinud teos kuskilt otsast vananenud! Miks siis kummalised tunded? Ei ole seniajani aru saanud, miks kõigile nendele plussidele vaatamata tervik säravat muljet ei jätnud - ja samas ennast alla 5 hinnata ei lase...
Teksti loeti inglise keeles

Raamat, millest peaks eemal hoidma neid, kes hindavad ulmes peamiselt pealiskaudset killurebimist (nagu pratchett seda teeb) või suure malakaga vehkimist (conan ja järeltulijad). Raamat, mis eeldab teatud mõtlemisvõimet pluss elementaarset piibli ja ladina keele tundmist. Sest igal detailil, tegelasnimedest rääkimata, on tähendus - sageli mitu tähendust. Mis pole sugugi imekspandav, kui arvestada, et autoril võttis selle romaani küpsemine umbes 15 aastat aega. Igas osas on erinevad eetilised probleemid. Katoliiklikust vaatenurgast küll, aga vägagi üldinimlikud. Mulle igatahes hakkas katoliiklus tunduma ainsa talutava ristiusu ilminguna.

Täiendaks isand Nikkarevi selles, et peategelaseks on klooster ja selles valitsev vaimsus, mis väljendub vastavas osas tegutseva kloostriülema kaudu.

Ja kolmanda osa vodevilli-laadse alguse tagamõte jäi mulle täiesti arusaamatuks.

Aga näitena detailirohkuse kohta: täiesti möödaminnes Miller mitte ainult et näeb ette (pahatahtliku) AI tekkimist, vaid annab sellele ka teoloogilise põhjenduse :)

Teksti loeti inglise keeles

Ühteaegu äärmiselt võimas ja samas parasjagu masendav teos. Minu jaoks masendav just iga osa lõpus, kus järjekordne unistus luhtus. Karta on, et tõlke lugemine jättis mind ilma osadest detailidest. Samas pean tunnistama, et samuti nagu eelkirjutanu, ei valda ladina keelt ega tunne piiblit, mis oleks vajalik nendest detailidest rõõmu tundmiseks.
Teksti loeti vene keeles

Ei meeldinud nii väga, kui teistele :(

Aga kuna lähimal ajal olevat see ka eesti keeles ilmumas, siis loen kindlasti, sest et äkki ei saand inglise keeles kõigest aru. Ausõna, tõstan siis ehk hinnet...

Lugesin ka eesti keeles läbi. Hinde tõstmiseks aga põhjust ei leidnud :(
Teksti loeti inglise keeles

Tüütu ja igav raamat. Tundmata autori tagapõhja võib siiski oletada, et tegu on katoliiklasega. Sellist katoliikluse propagandat ulmekuues pole ma ennem kohanud. Siiski tundub mulle märksa tõepärasem visioon selle ristiusu ühe lahu kohta näiteks Dan Simmonsi oma, mida ta väljendab "Endymionis" ja "Endymioni tõusus". Katoliiklik kirik inimkonna vaimsuse hoidjana? Lubage sügavalt kahelda. Valge Varese poolt mainitud tehnilist mahajäämuse puudumist eriti tõesti polnud märgata, arvatavasti eelkõige seetõttu, et suure osa sisust moodustavad ladinakeelsed palvekatked. Paaris kohas oli küll juttu mikrofilmidest ja arvutitest loomulikult polnud sõnakestki, kui 1959. aasta kohta on see isegi hästi. Üldiselt - ajaraisk. Filosoofilise ulme austajad võiks selle asemel üles otsida hoopis Kim Stanley Robinsoni "The Years of Rice and Salti", mida lugedes tekib kergesti terav kahjutunne, et katk kogu kristlust olematusse ei pühkinud.
Teksti loeti eesti keeles

Neli pluss. Ilmselt saaks romaan mult viie, kui viimane osa poleks liiga sünge. Kommentaariks Lauri Lukase arvustusele: arvuteid oli tekstis mainitud küll! Üldiselt võimas romaan, ehkki tekkisid mõned küsitavused. Esiteks Lihtsustamise Ajastu. Ma ei tahaks uskuda, et enamik inimesi oleksid nõus purustatud tsivilisatsiooni viimaseid jälgi hävitama, pigem meenutaksid nad mineviku heaolu kui kuldset ajastut ja hoiaksid selle jälgedest kümne küünega kinni. Sarnast teadlaste lintšimist kujutas ka Zelazny oma Needuste allees, ent seal ei omanud see nii totaalseid mõõtmeid ja mitmel pool säilis tehnililine tsivilisatsioon. Olgu pealegi, võib ju oletada, et valdav osa tuumasõjas ellujäänutest olid arengumaadest pärit primitiivsed inimesed, kes teadmisi niikuinii hinnata ei suutnud ja intelligentsivastase viha pärast tekstis mainitud rahvaste segunemist oma lastele edasi pärandasid. Aga kuidas sai lihtsustamine levida kõikjale ja omada globaalsed mõõtmed, seda tingimustes, kus mingist globaalsest kommunikatsioonist kindlasti rääkida ei saanud? Teiseks, kui katoliku kirik soovib nii kohutavalt oma positsiooni säilitada, peaks ta selle nimel tegema suuremaid sõjalis-poliitilisi jõupingutusi, mitte laskma ohjadel Texarcana kätte libiseda, et pärast enda kõrvaleheitmise üle kurta. Muide, lugedes kohta, kus Hull Karu valmistus kloostrit ründama, tabasin end irooniliselt mõtlemast, et kui kloostriülema käsutuses oleks tuumapomm, küllap laseks ta selle nomaadide vastu käiku. Kolmandaks, pärast uut tuumasõda evakueerub kirik Alfa Centaurile/erinevalt Arvi Nikkarevi arvustuses mainitust ei hävita inimkond end täielikult, pärast apokalüpsist Maal säilivad kolooniad teistel tähtedel, et katoliiklus ei häviks ühes Maa tsivilisatsiooniga. Järgnevaid sündmusi võib juba ette aimata. Kunagi hakkavad kolonistid teistel planeetidel tuumasõda pidama ja mungad ohkavad taas: miks te meid ometi ei kuulanud. Mis kasu on kiriku jõupingutustest, kui too kunagi tuumasõda vältida ei suuda. Kokkuvõtteks: tegu pole sugugi halva romaaniga, ent pärast lugemist polnud sellist tunnet, et nüüdd sai viievääriline teos läbi loetud.
Teksti loeti eesti keeles

Mõtlesin ja kaalusin päris tükk aega, kas panna viis või mitte. Raamat on hea, isegi väga hea, kuid mõned eelarvustajate poolt mainitud küsitavused rikuvad midagi ära. Raamatu sõnum mind ei häirinud. Igaühel on õigus näha asju nii, nagu ta neid näha soovib. Autor arvas nii, mina arvan natuke teisiti. Samuti meeldis mulle teose selline vaikne ja rahumeelne kulgemine, stiil ning peen huumor. Miks ma siis üldse virisen? Ei tea. Midagi jäi nagu puudu, samas oli kõik olemas. Panen ikkagi viie, sest... hea raamat oli!
Teksti loeti eesti keeles

Sageli kohtame tänapäeva ulmekirjanduses mõtteviisi, mis püüab meile selgeks teha, et religioonil puuduvad täiesti kindlalt igasugused positiivsed küljed ja tegu ei ole millegi muu kui ainult mõttetu käsipiduriga, mis takistab meie kiiremat jõudmist helgesse tulevikku. Eks see ole ka mõistetav, sest ulme kui valdavalt teaduslik (!) fantastika justkui peakski niisugusele mitteteaduslikule jurale vastu astuma.Ilmselt valitseb selliste käsitluste järele lugejate hulgas ka arvestatav nõudmine, sest siin Baasiski võib näha arvustusi, kus rõõmustatakse et "küll ikka paneb hästi sellele usuvärgile ära". Täitsa võimalik, et mõned sellised arvustused on isegi minu kirjutatud.

Miller paneb meid mõtlema, et äkki ei ole asjad ikka päris nii mustvalged. Kui religioon kõrvale heidetakse ja selle asemele ei ole võtta midagi samaväärset, mis tasakaalustaks inimeste püüdlusi saavutada võimu teiste inimeste üle, siis ongi tulemuseks teoses kujutatud lõpmatu tsükkel ühest enesehävitusest teiseni.

Teksti loeti eesti keeles

Ei midagi erilist. Ilmselt olen raamatule veidi vale sihtgrupp selles mõttes, et mind ei vaimustunud võimalus süveneda kirjapandusse otsimaks varajatuid seoseid ja analoogiaid. Stoori ise oli ju lihtne, miks peaks lihtsat põhiliini väärtustama ainuüksi seepärast, et autor on vaevanud ennast keerukate kõrvalseoste väljatöötamisega? Süzheed see paremaks ju ei muuda... Seega minu poolt kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Üldjuhul austan Juhan Habichti tõlkija-geeniust. Sel juhul mitte. Kõik oleks nagu korras, ainult... Mõni pisike, või mitte nii väga pisike detail vihjab, et tõlkijal ei ole suurt kogemust katoliikliku maaimapildiga ja missa-fraasidega. Samuti ei tea ta Dante lauset: Jätke kõik lootus, teie, kes te siit sisse astute. Võibolla teab. Aga kirja ta seda ei pannud. Lõi hoopis oma tõlkeversiooni. Tegelt on see ükskõik. Aga, see ei ole ükskõik, kui leidub kasvõi ulmeringkonnas inimesi, kes lahkelt oma teadmisi jagaksid sel alal, mis jääb tõlkijale tundmatuks.

Asi ise meeldis. Üsna. Meelitavalt mõjus vaba ja loov, kuid mitte rumal lähenemine katoliiklusele, juutlusele, üldse ristiusule. Ülistuslaul inimkonna masohhismile. Ja mõnele, kes eitasid jõuliselt inimkonna vabadust end hukata, hukata lasta ning ise hukkuda.

Teksti loeti eesti keeles

Ootasin märksa hullemat.
St, oleks ju võinud, eks ole. Arvestades listilööminguid ja puha.
Aga ei olnudki hull, täitsa hää oli.

Jutt meenutas koelt Chestertoni ja Greene`i, kes on kyll ka mõlemad, jah, katoliiklased nii eraelus kui kirjanduses. Ja minu lemmikud. Sõltumata sisust on tekst selline rahulik, voolab tasa ja sujuvalt läbi peo, kyllalt yhtlane kogu raamatu vältel. Hästi tehtud raamat.

Eks ta rääkiski rohkem lootusest. Ennekõike julgusest loota, no matter what. Sest kuritihti nõuab lootmine märksa rohkem julgust kui lootusetus. Muu, ulmeline, on kyll ka vajalik, aga vajalik umbes nii nagu paber. Ilma selleta ei saa kah raamatut teha. Aga paber ei ole peamine. Peamine on hoopis muu.

Ladina tekstide tõlked olid kyll kohati jaburad, isegi nii kesise keeletundmisega kui minul võib selgelt näha, et kui eesti keeles on aed, siis ladinas aiaauk. Oleks võinud ikka mingi inimliku allika leida, leiab ju eestitsi märksa paremaid ladinaraamatuid kui ameerika koolilaste lugemik. Pealegi on meil kenasid ja sõbralikke klassfille kõik kohad täis, ole ainult mees ja kysi. Dantest muidugi rääkimata. Bääh.

Aga AI kohta käiva jupi suutsin silmade vahelt mööda lasta. :(

Teksti loeti eesti keeles

Üllatusin. Ei oleks oodanud, et tegu on sedavõrd hea lugemisvaraga. Lugema hakates ja hoomates, et lugu tihedalt põimunud katoliiklusega, turgates esiti pähe mõte, et kas tõesti jälle miski mõttetu religioonisoga. Õnneks mitte! Äärmiselt hästi ja meisterlikult kirjutatud, kandva süzheega, olulisim ehk aga see, et see usu teema ei häirinud. Algselt tüütuna tundunud ladinakeelsed tsitaadid muutsid teose aga samas hoopis huvitavamaks ja veenvavamaks. Raamatu jaotamine kolmeks osaks, millel sedavõrd sümboolsed pealkirjad, oli minu arvates geniaalne mõte. Kui algul vaagisin, kas anda "neli" või "viis", siis nüüd asja üle pisut rohkem mõelnuna annan kindlalt parima hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane raamat, millisest kirjutamise julgen ette võtta alles peale seda, kui ka maakeelne versioon läbi loetud on. Alustakski siis sellest teose värskeimast muljest ja ühtlasi aeg-ajalt punastama panevast osast.
Jutt on tõlkest. Kahjuks just sellest osast, mis on otseselt tõlkimata jäänud, elik ladina juppidest. Üks eelpool kirjutaja on vihjanud missa fraasidele. See on selline kaunikesti õhuke pid, millel mina eriti karva võtta ei julge. Ei ole katolik kirik ja vaevalt et iseäranis teoses kujutet St. Liebowitzi ordu miski paigaltammuv organisatsioon. Kui Pühale Toolile alluv kogukond seda oleks, jäänuks ta juba ammu marginaalseks tegijaks ja ei omaks kaugeltki seda võimu, mida ta tänapäeval omab. Meenutagem kasvõi paavsti üsna hiljutisi väljaütlemisi (mispeale tal küll tervis kuidagi kahtlaselt kiiresti kehvaks läks). On selge, et aegade kombed muutuvad. Veidi, aga siiski. Küll aga on vitsaväärt yankeede konspektist maha viksitud tõlked. Kui ma juba enne ei arvanud ameerikalikust kooliharidusest kuigivõrd, siis sihukest lauslollust, kui sealt ma kah ei osanud oodata. Aeg-ajalt tekkis tunne, et fraasid on lahti kirjutanud inimene, kellel on aim küll grammatikast, kuid kellel puudub igatsugune kokkupuude kirikuga ja selle pärandiga. See ei ole muuseas tõlkija viga, isand Habicht onb lihtsalt abitu allika valinud.
Ülejäänu aga on kindlasti üks kõvemaid raamatuid, mida ma lugenud olen. Seejuures on tunda muidugi, et Miller on üks vana jesuiit. Katoliiklusest on järgi jäetud kõik positiivne (ehk esimeses osas kirjeldet ihunuhtlus välja arvata) ja kõik negatiivne hoolega väljaroogit. Mõni ime, et lugejale hakkab katoliiklus lausa meeldima. Seejuures ei unusta Miller ka kanoonilist katoliiklikku maailmapilti sõbralikult tögamast. Sõnaga - käitub nagu klassikaline tubli jesuiit.
Sellegipoolest. Olen vaielnud paari eelarvustajaga teemal, kas teos on katoliiklik propaganda või ei. Olen jätkuvalt seisukohal, et EI OLE. Ta on kahtlemata kirjutatud katoliiklikust vaatenurgast ja selgelt läbiv punane niit on usk ja temaga seonduv. Minu arusaamist mööda ei ole ka kiriklikus raamatute säilitamises/teadmiste hoidmises midagi ennekuulmatut - meenutagem kasvõi Rooma impeeriumi langust ja tuletagem meelde, kes olid antiigi kirjanduse ja teadmiste säilitajateks. Jah, need olid kristlikud kloostrid. Ehk kontekstist väljarebituna - ajal, mil Euroopas märatses (ei leia küll ühtegi leebemat väljendit) inkvisitsioon, oli islam se, kes säilitas Euroopa selle aja kultuuri kohta informatsiooni. Proovige seda tänapäeval vähegi madalalaubalisele inimesele seletada ja jälgige reakstiooni.
Milleril on palju seisukohti, millega ma nõus ei ole. Mis siis selles imelikku on? Samas olen ma põhimõtteliselt nõus tema visiooniga selle kohta, et mõni religioon võib olla teadmiste ja teadmuse viimne pelgupaik. Paigaks, kus seda ehk ei mõisteta, kuid kus seda hoitakse. Ka usun ma kahjuks Leibowitzi Lihtsustamise Ajastut. Kas olete kindel, et see varjatult juba alanud ei ole?
Palju andsid juurde jutule tehnilised vidinad või õigemini nende puudumine. Ei olnud siin AI`st küll juttu. Ka ei olnud siin mitte pimedat usku progressi. Need, kes selle siit välja lugesid on küll millestki väga valesti aru saanud. Või siis kogu loost üldse mitte aru saanud. Laiale irvele vedas suu abt Zerchi arutlus masina hinge üle. Täiega nautisin ka kõikvõimalikke vihjeid kristlikule mütoloogiale (ehkki Laatsaruse liin jäi ju tegelikult lõpetamata ja see pärispatuta sündinu liin ei jõudnud õieti nagu alatagi).
Tõenäoliselt "Kantileeni .. " lahates saada vähemalt sama paksu raamatu, kui teos ise.
Ja kordaks siinkohal teose tõlkija sõnu, milliseid ta kasutas Poul Andersoni "Midsummer tempesti"`i arvustuses: "Ah, mis see minu asi on, aga mitmed lugejad on oma süü läbi vähem saanud, kui raamatul anda oleks. "
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Mind jättis see teos suuremas osas külmaks, ja just tolle katoliikliku maailmavaate pärast, mis tundus nii lõpmata ebasiiras, et sundis paratamatult distantsieeruma, laskmata tegelastele kaasa elada. Samas, vaatamata küllalt kiivas vaatenurgale ja kohatisele usutamatusele oli tegemist niivõrd võimsa visiooniga, et tõesti ei saa vähemat kui "5" raamatule anda. Vabandatagu, kui sel teksti on pisut enesekiitmise maiku, kuid vaatamata sellele, et pole ma elus õppinud ladina keelt ja tundnud huvi teoloogia vastu, on elu jooksul seda va kultuurikihti niipalju kogunenud, et kuigi ma igaks juhuks suurema osa ladinakeelsetest sentensitest tagant üle kontrollisin, ei usu, et midagi olulist kaduma läks. Vastu ei saa vaielda ka teose põhiideele - olid ju kloostrid üle Euroopa kogu Rooma languse järgse aja antiikkultuuri kandjad ja säilitajad, otsides kokku, peites, parandades ja jäljendades, mis järgi endisest kõrgkutuurist, ja kandes selle nii edasi läbi tuhandeaastase pimeduse- ja metsluseaja. Kuidas ja kui palju ajalugu kordub? Kui mitu korda on ajaloos läbi mängitud stsenaarium, et su metsad saavad laevadeks ja samal hetkel kui langeb viimane puu, on ka su impeerium otsa saanud? Kui valusalt ja vaevaliselt läheb see inimese õppimine...

Tõeliselt hea oli juba varem mainitud masinate halva käitumise selgitamine. Tegelikult paari lausesse kokku võetuna kogu Myrphy seaduste kvintessents. Negatiivse poole pealt - esimest juttu pean parimaks. Selles oli rahulikku kulgu ja mingit kibedat irooniat. Teises oli seda juba vähem ja viimast võib nimetada usutunnistuseks. Teisalt, viimases osas oli siiski ka haaravat suurust ja meeldejäävaid kujundeid, ükskõik mis ma selle kogusõnumist siis ka arvaks. Kuidas sõnu seada - ei tea isegi, saab kloostri vaimu ja muud katoliiklusega seonduvat selle mehe puhul üldse "taustatööks" nimetada? Ilmselt oli suurem osa kirjapandud õhustiku detailidest talle loomulikud teadmised. Mis aga ei takista talle maailma loomise eest siiralt au andmast. Veel - sattusin üht eelarvustust lugedes meenutama, et kuidas kuradi moodi see Dante lause siis "kanoonilisel" kujul oli? Mitte ei mäleta. Mis tähtsust sel on? Mõte on ju selgelt ja õieti edasi antud.

Nii et siis üks visioon, mille aeg on seni küll õnneks valeks tunnistanud, kuid kui mõelda, et Kuuba raketikriis oli kirjutamise ajal veel ees, ei saa autorit kuidagi ebaadekvaatsetes eeldustes või ülearenenud ohutajus süüdistada. Oma taustast lähtuvalt vormis ta oma vastutustunde selleks raamatuks. Me võime teenida teisi jumalaid, kuid see ei peaks takistama tunnustamast väärtusi, olgugi need kohati erinevad omasekssaanutest.

Teksti loeti eesti keeles

Nõustun kõigi kiitvate hinnangutega selle romaani suhtes. Oluline on ehk ka teada paari fakti autori kohta. Nimelt võttis Walter M. Miller USA lennuväe koosseisus osa Euroopa ühe vanema kultuuritempli, Itaalias asuva Monte Cassino kloostri pommitamisest. Saadud traumaatilisest kogemusest ei saanud ta elu lõpuni üle. See on põhjus, miks ta astus katoliku usku, kirjutas Leibowitzi raamatud ning lõpetas pärast kauakestnud depressiooni elu enesetapuga. Muuhulgas on veel teada, et Millerit ei või samasta Fiat Voluntas Tua`s ette tuleva kloostriülema Zerchiga - kuigi Miller oli pühendunud katoliiklane (nagu enamik täiskasvanult pöördunuid:)), oli ta isiklikult seisukohal, et mõningail juhtudel võib eutanaasiat rakendada (nagu mäletame, oli Zerchi äge eutanaasia vastane). Olen endine kristlane ja seetõttu eriti allergiline igasuguse usupropaganda suhtes. Milleri raamatust ma seda ei leidnud - minu arust on väga oluline, kui usklik inimene tahab teistele lihtsalt midagi öelda, või kui ta teeb propagandat. Neid kahte asja ei tasu segi ajada. Loomulikult peab iga inimene kõige õigemaks just enda maailmavaadet, aga see pole siinkohal kaasus.
Teksti loeti eesti keeles

Professionaalselt kirjutatud raamat, mille teemad mind eriti ei eruta. Globaalsed ideed, inimkonna ja tema teadmiste säilitamine... no ei. Samuti riikide ja riigipeade poliitika ja intriigid. Need peatükid, kus tegevus toimus mikrotasemel, ühe inimese või väikese grupi piires, olid päris toredad. Üldiselt – mida edasi südmused arenesid, seda ükskõiksemaks muutusin. See pidev pretensioonikuse tõus nagu häiris ka. Aga muidu kena kaanepildiga ilus raamat. Sobib riiulisse. Kasutatav ladina keele testina. Neli miinus.
Teksti loeti eesti keeles

Selle kogumik-romaani kirjanduslikku kvaliteeti ei saa kahtluse alla seada; juba paari esimese leheküljega on selge, et tegu on äärmiselt viimistletud ja läbimõeldud tekstiga, ning väga andeka ja omanäolise kirjanikuga mõistagi. See häälestab lugema kõrgendatud tähelepanuga... minul kulus romaani absorbeerimiseks üle kahe nädala, seedimiseks läheb loomulikult veelgi kauem, nii et see arvustus peegeldab selliseid esialgseid ja värskeid muljeid.

Ainus, mida ma saaksin “Leibowitzile” ette heita on see, et see tahab olla vist veidi targem raamat, kui tavaliselt üks raamat olla saab. Noh, et õige pisut liiga pateetiline ja ehk liiga palju mõttetihedust ja ideede edasiarendusi läbi sajandite... Mitte et ma eelistaks mingit Leibowitz-light versiooni aga võib-olla tahtis autor tõesti ühes raamatus liiga palju saavutada.

Katoliiklus? Mina ei pea “Leibowitzi” kindlasti propagandaks ega arva ka, et katoliiklust oleks siin kuidagi idealiseeritud. Katoliiklik organisatsioon, nii ideeline kui strukturaalne, on selle romaani temaatiline aines, mida kasutades autor oma jutustust arendab. Autor fantaseerib, et mis siis kui pärast tuumasõda oleks katolik kirik (esialgu) ainus organisatsioon, mis suudab pakkuda kaose asemele korda ja säilitada mingi järjepidevus kadunud maailmaga. Võib-olla alles viimases osas (kõige müstilisemas) on tunda rõhutatumat autoripositsiooni. Seda enam, et autori tahtel polegi valida muu kui hullunud rahvavaenulike poliitikute ning kiriku vahel. Ning arvestagem, et maniakaalseks pöörab ka see läänemaailm, kus katoliiklus on olnud üle tuhande aasta valitsev religioon või õigemini ainus lubatud ja riiklik religioon. Vabamõtlemisega olid selles tulevikumaailmas vist lood kehvasti?

Romaan on kirjutatud tuumahirmu ajastul ja selle põhiteljeks on teaduse ja usu kõrvutamine. Sõdu peetakse ikka vastavalt teaduse ja tehnika arengutasemele. Poliitika ja teadus käivad läbi spiraalse arengutee jõudes jälle enesehävitamiseni, kirik üritab alles hoida mingit iidset vaimsust, kuid muutub ka ise enesehävitusliku tehnoloogia säilitajaks... Aga sel romaanil on veel väga-väga palju tõlgendamistasandeid. Ilmselt oli “Leibowitzi” viimane osa ka Simmonsi inspireerijaks Hüperioni maailma ülesehitamisel, eriti just katoliikluse leviku kirjeldamisel ilmaruumis.

Ei saa puudutamata jätte ka tõlget, millel eelarvustajad on palju peatunud. Minu meelest oli tõlge väga hea – selge ja puhas eesti keel, tegelaste kõnekasutus andis edasi nii nende intelligentsustaset kui ka varjatud ja peenet irooniat. Kõik selle, ühesõnaga, mille kohta autor remarke ei teinud. Ma ei pea õigeks, et mõnede ilukirjanduslike fraaside tõlkeid peaks lugema “kanoonilisteks”. Miks peaks tõlkija leppima konarlikuma variandiga, kui ta ise suudab mugavama leida? Piibel, Shakespeare, Dante – mis on nende eestikeelne “kanooniline” variant? Ka inglise keeles eksisteerib väga mitmeid Dante tõlkeid.

“Viie” suhtes pole mingeid kahtlusi, kindlasti üks ulmeajaloo klassikaid ja oluline tõlke ja avaldamissündmus F-sarja kontekstis.

Teksti loeti eesti keeles

Maailmalõpu-järgne uus algus on paljude kirjanike loomingus olulisel kohal; mul on heameel tunnistada, et Milleri käsitlusest midagi paremat pole mulle seni ette sattunud ning kahtlen, kas kunagi satubki. Meelevaldne võrdlus - kui Bradbury Marsi kroonikate maailma lõpus näisid viimased inimesed Marsil ühtlasi saavat esimesteks marslasteks, siis Milleril jäävad inimesed kõigist tõusudest ja mõõnadest hoolimata inimesteks ning see on ka üks kiriku põhisõnumeid. Teises osas surutakse lugeja sellesse motiivi lausa ninapidi sisse, kui noor teadlane oma dänikenlikku teooriat esitab. Ning iga kord, kui tsivilisatsioon hävib, on inimkond siiski suutnud teha sammu kaugemale (viimasel korral siis tähtede suunas). Minu meelest ei saa teose alatooni kuidagi pessimistlikuks pidada - inimkonna kalduvus ennast hävitada peaks kõigile teada olema ka ilma Millerita.

Kirikust ja selle kujutamisest. Milleri põhisõnum näib olevat, et esiteks ajab kirik hoolimata oma tuhandetest libastumistest, kompromissidest ja sisevastuoludest siiski õiget asja ning teiseks ei loe Aeg sellele organisatsioonile põhimõtteliselt suurt midagi. Esimese üle võib vaielda ja jäädagi vaidlema; teine on ilmselt tõsiasi.

Ma olen väga kaugel arvamisest, nagu oleks teos propagandistlik. Niimoodi võib minu meelest arvata vaid inimene, kes pole elus ühtegi tõeliselt propagandistlikku kirjatööd lugenud. Iga inimese võõrandamatu põhiõigus on luua kunsti oma maailmapildist lähtuvalt - ning just seda Miller ka teinud on. Üleüldse on peavoolu kirikud ning loogiliselt siis katoliku oma eriti kõiksuguste lauspropagandistlike võtete rakendamisel ettevaatlikumad, kui väiksemad sektid. Esiteks pole seda neile eriti vaja (roomakatoliku kirikusse kuulub ikkagi üle 1,2 miljardi inimese, rohkem kui viiendik inimkonnast) ja teiseks peavad suuremad organisatsioonid paratamatult olema mõõdukamad ning konservatiivsemad kui väiksemad. Mis muidugi ei tähenda, et katoliku kiriku sees poleks gruppe, mida iseloomustab sõna "fanatism" selle halvimas tähenduses. Inimestel on komme otsustada asjade üle isiklike kogemuste alusel. Kui ollakse isiklikult tuttav riivatu ning silmakirjaliku "vaimulikuga", siis arvatakse, et kogu kirik on tegelikult silmakirjalik. Kui õnnekombel õnnestub olla mõne teistsuguse inimese tuttav või õpilane, nähakse tavaliselt ka kiriku neid omadusi, millest meile jutustavad Miller ja Chesterton. Loomulikult on religiooni ja teaduse vastandamine mõttetu. Need on inimmõtte erinevad dimensioonid. Kirjeldades kolmemõõtmelist objekti me ei hakka ju ometi vastandama laiust ja kõrgust???

Romaani mõistmiseks peaks peale juba eelnevalt nimetatud omaduste olema ka elementaarsed teadmised ajaloost. Kaasarvustaja Velbul näiteks näivad need puuduvat.

Tõlkest: nähtavasti peab igal tõlikjal elus ette tulema mõni fopaa, mille järgi teda teatakse pärast vaata et rohkemgi, kui kõigi nende tuhandete õnnestunud lehekülgede järgi, mis ta kirja on pannud. Eva Lutsu jääb alati saatma üks teatud spinninguratas, Tanel Rõigast Okkama habemenuga ning Juhan Habichtit kantileen. Misteha, misteha.

Teksti loeti eesti keeles

Kipub kuidagi nii olema, et sotsiaalse puudega (Walter M. Miller oli äärmiselt inimpelglik) inimestel on tihti midagi põhjapanevat ja enamasti negatiivset inimkonna kohta öelda.

Leibowitzi näol on tegu n.-ö. programmilise teosega, kus autoril on edastada konkreetne sõnum. S.o., et inimesed on ilma religioosse ärkamiseta programmeeritud (kes programmeeris ja miks?) end hävitama, andke ainult vahendid. Ja kui ka pole tegu usupropagandaga (ehkki kõiki usutegelasi on antud juhul kujutatud tõesti rõhutatult positiivsetena), siis vaenulikkus ilmaliku elu ja eriti progressi vastu paiskub teosest iga nurga pealt välja küll.

Mul on raske samastuda autori ja inimestega, kes soovivad kõige taga näha grandioosseid skeeme ja nendele oma teoseid üles ehitada, kuid kahtlemata on sõnumteostel üks eelis selliste teoste ees, mis üheselt mõistetavat sõnumit ei edasta - nad jäävad lugejale meelde - ja see on arvatavasti ka peamine põhjus, miks ülimalt tagasihoidliku produktsiooniga Miller ulmeklassikute Olymposel nagu polt istub.

Kui kirjanduslikust seisukohast teost lahata, siis esimene osa, mis tuletas kunagi loetud Geza Gardonyi "Jumala orje" meelde (ja kardetavasti põhiliselt sellepärast, et viimane on vist ainus kloostrielu kujutav raamat, mida ma olen lugenud), on lihtsalt super; teine osa korralik, kuid kolmandas osas on autoril lõppenud jaks ning tulemuseks on stilistiline segapudru ühes patoloogilise jutlustamisega. Kogu see sonimine teemal, et eutanaasia on väär("andke kassile võimalus väärikalt surra!"), kas tõesti ei olnud millelegi muule keskenduda, kui romaanis ümberringi lõhkevad tuumapead? Iseäranis irooniline on, et aeg tegi autori tõekspidamistes ilmselt teatud korrektiivid, sest just oma käe läbi Walter J. Miller lõpuks teise ilma läks.

Antud hinnet on mul (enda jaoks) lihtne põhjendada, sest paljulubavalt alanud romaan murdub iseenese raskuse all. Miller tahab öelda midagi lõplikku selle kohta, mille kohta ammendavat vastust ei ole ning suutäis jääb kurku kinni. Kuid romaani eesti lugejale vahendanud kirjastust tuleb siinkohal küll kiita, sest tegu on ulme kontekstis vaieldamatult olulise teosega, millesarnaseid võiks hoopis rohkem tõlkida.

Teksti loeti eesti keeles

Tahad parimat, aga välja tuleb nagu alati – lühikokkuvõte, mis õnneks ei kehti raamatu kohta. Igati väärt lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Tegu oli minu jaoks ühe esimese paksu ulmeromaaniga – matemaatika ütleb, et kui ma selle Oskar Lutsu raamatukogu uute raamatute vitriinist leidsin, pidin ma olema 15-aastane. Nüüd, ligi 13 aastat hiljem uuesti lugedes avastasin, et nii mõnigi ulmeline mõte, mida olen vahepeal heietanud, on oma alguse just sellest raamatust saanud, isegi üks mu sotsiaalmeedia lehekülg on selle raamatu tsitaadi järgi nime saanud.

Romaani esimene osa on kindlalt minu lemmik – kogu see hävinenud maailm on ise juba põnev. Postapokalüptilisi maailmu kujutatakse liiga tihti mõnikümmend aastat pärast hukku, kus inimesed kombineerivad endale pesumasinatest generaatoreid ja gaasimaskid kasvavad puu otsas. Selleks ajaks, kui vend Francis aga oma paastulaagrisse saadetakse, on hävingust möödas tubli 700 aastat ja kõik peale üksikute reliikviate ja betooni sisse peidetud raudlattide on ammu tolmuks pudenenud. Koos kõige muuga on täiesti mõistmatuks muutunud ka hävingueelne maailm, selle mõttelaadid ja inimesed. Teiseks muhedaks aspektiks oli kindlasti kogu see inimelu mõttetus pikas perspektiivis – enda elust 10, 20 või 50 aastat paarile paberilehele pühendamine oli väärtuslikum kui miski muu.

Teine osa oli aga konkreetselt igav. Teine osa on ka põhjuseks, miks ma sellele teosele ei saa anda hinnet „5“. Esimene osa köitis oma maailmaga, viimane osa oma põnevusega, kuid keskmises osas tembutas paar mitte eriti sümpaatset tüüpi ringi ja keegi leiutas dünamo.

Kolmandas osas ei olnud minu jaoks kõige põnevamaks mitte siiski tuumasõja või tuumahävingu ootus, vaid probleem, mis on meil ka tänapäeval täiesti olemas. Nimelt – kuidas tuleb usk toime probleemidega, mille kohta ei ole piibli „Korduma Kippuvate Küsimuste“ rubriigis vastuseid. Samuti ka küsimus, kas inimkond on õppimisvõimetult loll, isegi kui teab oma tegude tagajärgi.

Kiidan veel kord kogu ideestikku ja probleemide käsitlust, kuid toon välja ka mind kõige rohkem häirima jäänud külje – venis natuke. Esimest osa lugedes tegin veel nalja, et „kui lõigu keskel läheb igavaks, siis lõigu lõpus on jälle mõni põnev detail“, siis keskel oli igavat dialoogi ja lõpupoole venivat monoloogi veidi liiga palju. Ei julgeks sellist raamatut algajale ulmikule soovitada – selle lugemine võtab omajagu aega ja seedimist.

Tahaksin veel siinkohal kiita Juhan Habichti. Eelistan alati teoseid lugeda originaalkeeles, kuid kui mul on 13 aastat tagasi loetud teose sõnastus meeles ja see kõlas minu jaoks originaalist paremini, siis müts maha ja sügav kummardus.

Teksti loeti inglise keeles

A Canticle for Leibowitz on postapokalüptiline ulmelugu. Millalgi 1950ndatel puhkenud tuumasõda on hävitanud maailma - kuid veel hullem on olnud sellele järgnev Lihtsustamise pogromm, kus katastroofis teadust süüdistavad raevunud ellujäänud on tuhaks põletanud kõik raamatud ja mõrvanud iga kätte saadud intelligendi.
 
Loo esimene osa "Fiat Homo" toimub 600 aastat peale katastroofi, kuskil Arizona kõrbes seisvas Püha Leibowitzi kloostris. Katoliku kirik on ainus organisatsioon maailmas, mis hoiab veel alles fragmente kunagistest teadmistest. Kui aga noor noviits Francis kõrbes paastudes muistse pommivarjendi avastab, kardab kloostriülem Arkos, et see toob kaasa pahandusi...
 
Loo teine osa "Fiat Lux" toimub eelmisest veel 600 aastat hiljem. Samal ajal, kui ümbruskonnas hakkavad võimust võtma esimesed ilmalikud riigid, võõrustab sama kloostri abt Paulo geniaalset teadlast Thon Taddeot, kes soovib uurida kloostris säilitatavaid käsikirju, et leida sealt kadunud teadmisi...
 
Loo viimane osa "Fiat Voluntas Tua" toimub veel 600 aastat hiljem. Kosmosetsivilisatsioon on tagasi ja ikka samas kohas seisev klooster on muutunud tähtsusetuks reliktiks. Kuid Ameerika konföderatsiooni ja Aasia koalitsiooni vahelised pinged on juba viinud kokkupõrgeteni ja kloostriülem Zerchi saab teate katoliku kiriku viimase võimaluse plaani kohta...
 
Lugesin seda raamatut teist korda ja esmakordselt originaalkeeles - ning pean ütlema, et vahepealse umbes kümne aasta jooksul on see ainult paremaks läinud. On hämmastav, et kuigi see lugu tõukub eelkõige oma perioodile omastest Külma sõja ja tuumaohu muredest, on see võrreldes mõnede teiste samateemaliste teostega jäänud ajahambast täiesti puutumata.
 
Seda seetõttu, et tuumasõda pole siin muud kui instrument. Eelkõige on see lugu säilitamise, püsivuse ja stabiilsuse väärtustest. On põnev, kuidas autor on seda esitanud kolme ajastu taustal - pimeduse aeg, kus klooster on tsivilisatsiooni tipp; renessanss, kus ilmalik maailm mööda läheb; ja lõpuks uusaeg, kus seda pole enam kellelegi vaja (kuni jälle juhtub...).
 
On lausa hämmastav, kui sügavalt kristlik-konservatiivne see teos oma olemuselt on ning kui veenvalt see samas oma loo ja mõtte esitab. Sellele aitab kaasa tegelaste sisekaemuse esitamine - kõik nad käivad läbi oma sümboolse Ketsemani aia hirmu- ja kahtlushetked enne meelekindluse leidmist. Samuti pehmendab meeleolu autori huumorimeel, kord soojamalt, kord süngemalt.
 
Kui midagi kritiseerida, siis ei ole loo kolmas osa ehk päris samasugusel tasemel kui esimesed kaks. Üldiselt aga on tegemist täiesti monumentaalse teosega. Isegi veendunud ateist võib selle lõpuks tunda tahtmist mungarüüd selga tõmmata ja saada selleks peaaegu nähtamatuks sinepiivaks, mis hoiab üleval midagi tõeliselt suurt.  
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Krafinna de Kraax
1973
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Meelis Friedenthali "Võõras jumal" flirdib ühe jabura maailma loomise teooriga. Aga, miks mitte? Mille poolest on Suure Paugu Teooria parem pronksjalgsest Emedoklese teooriast? Võib argumenteerida aatomitest ja mustadest aukudest, mis reaalselt on olemas, aga sama hästi võib argumenteerida ka inimeseks olemisest. Ning miks inimesed on nii jaburad olendid nagu nad on. Mõistuslikkus ja ratsionaalsus ei ole just sõnad, millega iseloomustada inimkonda, ainult mõnda isendit.


Õnneks või õnnetuseks on neid ratsionaalseid suhteliselt vähe. Õnneks, sest muidu kaoks naer ja nali ja kõik sellest johtuv. Õnnetuseks – inimesed oleksid ammu avastanud paralleeluniversiumite saladuse, kui lähtuks vaid kainest mõistuses. Aga inimesest teeb inimese just see nali või naljakus, mis laseb uskuda jaburusi. Miks mitte siis uskuda pronksjalgse Empedoklese teooriat

Hästi kirjutatud tore lugu. Võib-olla igaleühele päris ei istu, aga kindlasti kõigile neile, kes on nuusutanud filosoofia või religiooniajalugu. Või neile, kellele meeldib mõelda asjadest nii, et nali muutuks eluks.

Teksti loeti eesti keeles

Reidar Andersoni "Teise päikese lapsed" üllatas positiivselt. Mitte et mul oli üliliiga halb arvamus... mul polnudki arvamust. Enne lugemist.
Tekst on ladus, sujuv, hästi kirjutatud, lugu areneb loogiliselt, küsitavusi ei tekkinud. Või kui, siis olid need loosse kodeeritud ja lahenesid lõpus.
Lugu on vormilt krimka, žanriliselt sf ja tegeleb üldise inimsusega. Inimeseks olemisega. Mõistatusega, mida inimeseks olemine tähendab. Kas inimmõistust saab asendada ning kui saab, kuhu ta areneks?


Lühidalt on ses loos olemas kõik need komponendid, mis tõstavad Reidar Andersoni mu jaoks ühte ritta vägagi nimekate ulmekirjanikega. Ilma allahindluseta. Kui Reidar kirjutaks edasi samalaadseid "tooteid", ei näe ma mingit põhjust, et ta nimi ei peaks olema näiteks kasvõi suure jutustaja Indreku nime kõrval...
Teksti loeti eesti keeles

Tahes-tahtmata tappis "Täheaja" kogumiku jutt "Tappa naer" mu jaoks kogumiku tähtsuse ja tähenduse. Tappis naeru. Sõna otseses mõttes.


Lugesin Meriniitude juttu "Tappa naer" vist oma kuu aega järjest. Pidin end sundima seda tegema. Nii halb ei saa olla ükski jutt,. mille Raul kogumikku pani. Aga oli... Asi lihtsalt ei edenenud. Lisaks häiris mind täiesti suvaline keelekasutus – ühes kohas on rahvalik, siis jälle kirjakeelne. Ja üleminekuid praktiliselt pole. Seda nii tegelaste kõnepruugis kui ka jutustamises. Tundub, nagu autorid poleks teksti ühtlustamisega üldse vaeva näinud. Üks kirjutab ühe jupi, teine teise. Ja need on erinevad.
Põhimõtteliselt võiks ju asi isegi nii töötada. Aga sel juhul peab olema väikegi põhjendus, miks nii on. Peale selle, et autorite arvates oli see kindlasti äge ja lahe. Paluks veidigi lugejatele mõtlemist.
Lisaks sellele olid tegelased samuti ebaloogilised. Ühes kohas väidetakse, et peategelane on vana ja kogenud, teises kohas aga on ta justkui juntsu, kes suurt midagi ei tea, ja siis jälle plõksab see vana ja kogenud tegelane tagasi. Kes käitub nagu boss ja kes teab kõike ja kõiki. Ning kohe seejärel antakse vastupidist infot. Saa siis aru, mis toimub.

Õnneks lugesin kogumikku segamini. Ja juhuse tahtel oli see viimane lugu, mida lugesin. Ses mõttes, et suur osa lugusid oli juba loetud, aga pärast naeru tapmist võtsin uuesti "Totu" kätte. Lihtsalt ei suutnud kogumikku edasi lugeda. Sel hetkel. Mõni aeg peab mööda minema, Card ja co ootavad seni kannatlikult...

Teksti loeti eesti keeles

"Sei tu bah?" – oled sa valmis?

Päris kindel ma maakeelses tõlkes pole, aga mõte on vist see. Et oled sa valmis olema see, kes sa oled, mitte elama pimeda orjana.

Kadri Pettai on maalinud huvitava pildi ühiskonnast ühiskonnas. Jah, pealtnäha fantastilise ja põrgulikult düstoopse, aga kui jutt läbi lugeda, kas see fantastika on ikka fantastika? Praegu, kui kirjutan seda pisikest arvamust, pole ma selles enam nii kindel. Alati on olnud ju nii, et ühiskond elab ühiskonnas ja nii edasi. Peaaegu lõpmatuseni. Raam ehk ümbritsev ühiskond saab kasu sellest, mis on seespool, ja ümbritsevat ühiskonda piiravad omakorda raamid, mis on määratletud pea samade parameetrite alusel.

Minu jaoks ilmselt kogu kogumiku kõige terviklikum lugu. Ilma mööndusteta. Ning ilmselt loen ma selle loo veelkord läbi. Lihtsalt selleks, et järelmõtteid kinnitada.

Teksti loeti eesti keeles

Martin Kirotari "Seeme" lugu on jutustatud ebausaldusväärselt. Peategelane ei ole see, kes ta on. Samas on ja just see, kes ta näib olevat. Paradoks?
Aga ei ole. Peategelane on minu jaoks usutav. Võib-olla liiga ideeline, samas on terve ühiskond maalitud ses võtmes, et keegi ju pidi olema ideeline. Midagi pidi muutuma. Mis sest, et ohvrite hinnaga. Ja muutuski.
Seeme oli pandud idanema. Samas, kas väike halb on sama hea kui suur halb? Mille vahel valida? Surmade või hävingu vahel. Need on küsimused, mille Kirotar viskab õhku. Ja see küsimus on nii suur, et seda pole inimkond lahendanud terve oma eksistentsi ajal. Niisiis tegeleb Kirotari jutt taaskord maailma parandamisega.

Üldse paistab see maailmaparandamine terve kogumiku läbiv temaatika olevat. Mõningate eranditega.

Teksti loeti eesti keeles

"Duumioru lood" ei olnud ju milleski suurt halvem ega parem kui "Saladusliku tsaari" esimene raamat. Miks siis "4"?

Hinne ei ole hinnang kirjutamisoskusele, faabulale, tervele maailmale ega ka tegelasteloomele. See on hinnang "poistekirjandusele". Mis on tsipa parem kui "tüdrukutekirjandus". Mingil ärapidisel moel meenutas raamat omaaegset "Seiklusjutte maalt ja merelt" sarja. Mõned romaanid neist olid lausa geniaalsed, teised panid õlgu kehitama. Aga siiski olid nad loetavad. Nagu on ka loetavad "Duumioru lood". Aga "poistekirjandus" on asi, mis väga kaasa ei kisu. On põnev, on, on toredaid asju, on, aga kuidagi ei puuduta.

Igas jutus, peale teise, on lausa füüsiliselt tunda Mandi sõnaseadmist, tema käänakuid faabulas ja mitmesegaseid olukordade lahendusi. Mõni ime, et Mant on nii autor kui kaasautor. Sest, antagu mulle andeks, aga kooskirjutatud jutud on siiski nagu rohkem tema omad... Peale viimase. Üllatuslikul kombel meeldis just see jutt mulle kõige rohkem. Ilmselt seetõttu, et kokku olid pandud kaks žanri. N-ö imeulme ja puhas sf. Ning näpuotsaga õudust sisse pikitud. Kompott on igatahes väga äge.

Teksti loeti eesti keeles

Jutul polnud häda midagi. Kenasti kirjutatud, hästi mõnusa isikupärase keelega ja puha. Algul veidi häiris, aga siis juba nautisin.

Ainus miinus, mille oskan välja tuua, oli otste kiire-kiire kokku tõmbamine. Et kuidagi prauhh! ja oligi otsas. Muidu oleks viis mis viis. :)

Teksti loeti eesti keeles

Kõigepealt, Raul, see hinne ei ole sinu tehtud tööle, see on hinnang arusaamatule žürii tööle.

Kuidas on võimalik, et inimesed, kes hindavad muu hulgas kirjutamiskunsti, sõna valdamist, said valida Helen Käiti kaks lugu esikümnesse? Kuidas? Mil moel? Tegu on algklassitasemel kirjutatud proovitükkidega. Tekib kiusatus saata jutuvõistlusele oma 4. klassi kirjand ja loota, et ehk läheb õnneks. Et keegi ei märkagi, et on lihtlausetega kirjutatud ja banaalse sisuga tekstiga. Või saatis antud daam tõesti oma lapse katsetused võistlusele, oma nime all?

Ja esikolmik, see võtab ohkama. Kaks keskmist tööd, üks neist nii hale Düün kui võimalik, ja teine päris äge fäntasi, aga mida sellegipoolest ei saa nimetada tervikuks. Tegu oli ju nagu peatükiga kuskilt pikemast loost, millele on algus ja lõpp juurde pandud.

Pihlast ma ei räägi... Loetamatust ei saa rääkida.

Ja need lood, mis väärinuks esikolmikusse kohti, kõigi kriteeriumite alusel, virelevad kuskil teises kümnendis koos algklassiõpilase kirjatükkidega?

Nii ebaühtlast kogu annab otsida, nii halbu jutte samuti, kui ses kogus.

Ära ma ta lugesin, aga... elamus, vennad-õed, see nüüd küll polnud. Saab ka paremini. Ahjaa, minu pingerida.

1. (5) „See maailm on mulle“, Maniakkide Tänav

2. (7) „Joroski öö“, Andrei Samoldin

3. (9.-11) „Varjutaimed“, Piret Jaaks

4. (9.-11) „Ma ka ujun“, Jüri Kallas

5. (6) „Küljeluust ja lihast“, Tea Roosvald

6. (1) „Meister ja õpipoiss“, Mann Loper

7. (4) „Aahe oma“, Osvald Soobel

8. (2)„Millest sa järeldad, et sinu karjamaal elab sipelgalõvi?“, Heinrich Weinberg

Sulgudes žürii hinnang. Ülejäänud tekstid polnud loetavad.

Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku parim jutt, ilma igasuguste mööndusteta. Oli sf-mumbo-jumbot (tegelikult, mida vähem, seda parem, aga mõne autori puhul vaatan läbi sõrmede), piinatud, aga aus ja hea kangelane, kange kaelaga.

Hästi kirjutatud, hästi läbi mängitud, ühtegi otsa ei jäänud ripakile.

Ning kangelase nimi oli otsene viide nii mitmessegi klassikalisse teosesse, aga kogu jutu tonaalsus oli selline – lüüriline? Natuke habras, natuke õrn, aga hirmus visa ja väljapeetud.

Teksti loeti eesti keeles

Weinbergi loos napib sära. Seda ilukirjanduslikku. Kõige hullem ei olegi, aga siiski – natuke masendav on lugeda, kui mõttes kogu aeg toimetad teksti – see sõna siit vahelt ära, see siia, see lause teistmoodi, seda pole üldse vaja...

Lühidalt öeldes on mul tema fenomen ja hurra-hõisked kergelt arusaamatud. Tegu on ju moditud Düüniga. Seal pole mölakaid harkonnoneid ega üllast kõrberahvast, on vaid kõrberahvas... Ei ole ka gom jabari, ega teisi võluvaid piinamismeetodeid.

Tegelased on kuidagi liiga ettevaatamatud, samas üheülbalised. Ja ronivad kohe võõraga voodisse. Nojah, ju sel neidisel kedagi paremat polnud.

Pluss, peategelane on bioloog eks. Ja ta ei saa aru sõnast "vastne". Mäh? Või oli see uumor? Selline salakaval lõunamaine, millest nalja tegija ise ka aru ei saa?

Teksti loeti eesti keeles

Terviklik jutt. Kaheldamatult üks parimatest terves kogumikus. Jagan ka seekod Kriku arusaamatust...

Maailm on küll veidi skemaatiline ja mõned detailid kuidagi nagu huupi teksti visatud, näiteks need jälitajad, aga üldmulje on väga hea.

Kindlasti on tegu jutuga, mis väärib ilukirjandusliku teose nime.

Olin seega positiivselt üllatunud, ja ka negatiivselt. See viimane on aga pigem isiklikel assotsiatsioonil põhinev. Lehe-elu ja kõik muu säärane.

Teksti loeti eesti keeles

Puhas võidulugu.

Kõik klappis, jooksis, olgugi, et oli staatiline. Üks tüüp lihtsalt lamab palaval ööl maas ja tahab, et reaalsus oleks teine. Ning olukorrast antakse ülevaade. Põhimõtteliselt alt reaalsus ja setud, mis mõlemad ei tohiks üldse mulle korda minna. Aga läksid.

Staatiline on igav? Põhimõtteliselt küll. Aga mitte nii, nagu Samoldin seda jutustab.

Tundub, et sain jutukogust kätte teise tervikliku loo.

Teksti loeti eesti keeles

Soobel nagu Soobel ikka. Kärbid, katid, Vutid, Ninnud-Nunnud... Aga Soobel kõige positiivsemas võtmes.

Lugu oli terviklik, maailm arusaadav ja sissetöötatud. Põhjendusi ei otsinud detailidele, sest mõnikord tuleb asju võtta nii nagu autor tahab, et nad on.

Sooblile ei saa ette heita just ülearu ilusat keelt ega kauneid, rabavaid kujundeid, küll aga on ta loonud jutu. Sellise, mis algusest lõpuni töötab. Jah, kaunis lineaarselt, aga nii lihtsa loo puhul see ei häirinud

Ootamatu julmus oli häiriv, aga töötav. See on asi, mille peale leidsin end hiljem mõtlemas. Järelikult – toimis.

Ning ka see, et vaim polnud vaimolend, vaid lihast ja luust elukas – ka see töötas. Ning kõigutamatu usk äravalitusse. Sest lihtne talumees oli saanud hakkama võimatuga – ja seega pälvinud jumala soosingu. Lihtne, loogiline selles lihtsas omamütoloogilises maailmas.

Kui Soobel valdaks paremini sõna, siis "5" saab ta vähemalt minu käest kätte küll. Praegu on selline 5miinusega ehk 4. Sest õhinat, hoogu ja julgust ses loos oli.

Kokkuvõtvalt – tõesti üks kena lugu. Mitte veel täiuslik, aga teel sinnapoole.

Teksti loeti eesti keeles

Ma olen tõsiselt solvunud. Mulle lubatakse kirjandust. See on trükitud raamatusse. See näeb välja nagu kirjandus, aga seda ei ole võimalik lugeda. Lihtsalt ei ole. Mitte üle kahe lehekülje.

Pärast lugeda-üritamist püüdsin diagonaalis aru saada, millest jutt. Midagi huvitavat hakkas nagu silma, aga niipea, kui lugema hakkasin, tõmbusid tähed ühtlaseks vormituks klombiks.

2, sest 1 oleks liiga emotsionaalne. Ja see lugu ei äratanud ühtegi emotsioonikübet. Kui silmad hakkasid mööda teksti libisema ilma ühegi haakumiseta, siis lõpetasin pingutamise.

Milleks lugu, milles ei ole ühtegi haakekonksu, isegi kui seda otsida? Ühtlane sõnade-, lausetejorin.

Jah, tunnistan, olen rumal, aga kirjandus peab kuidagi kõnetama, tõmbama kaasa. Muidugi, mõnikord tuleb pingutada, aga kaua sa pingutad... kaks pikka lehekülge pingutasin. Jõud lõppes otsa...

Teksti loeti eesti keeles

Mann Loperi "Meister ja õpipoiss", mis näib kui fragment või peatükk ühest pikemast loost, kulgeb eepilise fäntasi aeglusega, samm-sammu haaval. Kohati piinarikka aeglusega, kohati üsna normaalselt. Kiiret pole kuhugi, maailm on lahti ja teed avatud. Ning sinu asi on kaasas käia. Kuigi, poole loo ajal avastasin, et uurin, mitu lehekülge on veel jäänud...

Loo taga on suurem lugu. Paks ja ümmargune nagu maakera. See lugu jutustab tasakaalust, lohedest, armastusest, sõprusest ja eepilistest seiklustest. Ühesõnaga, Mann lõi oma fantaasiamaailma – pealtnäha tervikliku. Ja võibolla ma tahan seda lugeda, kuigi Tolkieni pikad kõrvad paistavad selle tagant. Võibolla ka Martini. Üks eepiline fäntasi puha. Kõik sõltub lõppeks ju sellest, kuidas on jutustatud.

Manni loos on eepilise fäntasi plussid ja miinused kõik kenasti näha. Plusside poolele lähevad olude sunnil sündinud kangelane ja piinatud noor hing, keda vaevab Vägi – kenasti välja joonistatud, ilusasti kirjeldatud. Ja maailm toimib, on detailne. Sellega aga plusspooled lõpevad. Klassikline eepiline fäntasi venib nagu tatt. Pole sel lõppu ega algust. Ka sellel lool pole lõppu ega algust. On teekond punktist P kuhugi S-i. Algust pole näha, lõppu ei paista. Ja nad tatsavad ja tatsavad. Oma teel. Aga sellise see klassikaline fäntasi juba on. Ses suhtes on Manni jutt stiilipuhas.

Mis mulle aga meeldis – Mann valdab sõna. Kohe kena oli lugeda. See mind ilmselt jutu küljes hoidiski, ei miski muu. Tegelikult, üks asi veel – hundinahas vaim.

Niisiis oli sel jutul minu jaoks tervelt kolm head omadust – stiilipuhtus, hea jutustamisoskus ja loom.

Aga, fäntasi! Ja klassikaline! Ühesõnaga, hea, et läbi sai.

Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult tasub uskuda oma maitset. Ja žanrieelistusi. Muidu võib juhtuda, et satudki Sorokini "Opritšniku päeva" otsa, mis iseenesest pole üldse paha raamat, aga ei kõneta. Esiteks, kesse kuram on opritšnik? Selleks, et teada saada, tuleb kas raamat läbi lugeda või minna kergema vastupanu teed ja uurida Tarkadelt. Neilt, kes ei unusta.

Ja kogu tekst on täis russitsisme /muuseas, tõlkija ega toimetaja ei vaevu kordagi seletama midagigi/, mille mina, nõukaaja laps olen suutnud sujuvalt ära unustada. Sest need mõisted ei ole kuigi olulised. Või kui, siis ainult Vene ajaloo ja selle raamatu seisukohalt.

Ühesõnaga, unisena raamat loetud-läbi lapatud, jäi suhu kerge iiveldus – eelkõige sadismist, ülevõlli mustast huumorist ja suht rõvedalt kirjeldatud pedendusest. Nojah, võibolla oligi see eesmärk, kõik üle võlli, kolm ja neli korda. Aga pagan, ma loen selleks, et avastada ridade vahelt uusi paiku ja kogemusi, selleks et unustada see maailm, selleks et tunda naudingut autori kirjeldamisoskusest ja fantaasialennust...

Mõned neist punktidest täitis autor küll ära, aga. No ei ole see Sorokin kuidagi minu autor, ei ole :/

Teksti loeti eesti keeles
9.2014

Teadmata, mida tähendab sõna "Shikasta", aga teades, et Doris Lessing ei ole mitte vähemat sorti kirjanik, kaugel sellest – mis sest, et Eestis on tal kummaline naistekaautori renomee – ja et tegu peaks olema ulmekaga, asusin lugema. Päris innukalt.

Kuni umbes ajani, mil mulle koitis, et kui mõeldakse sõnu "arhiivid" ja "ettekanded", siis täht-tähelt. Ning kuna juba algusest peale oli ulung teemal – oi vaene-vaene Shikasta (selgus, et Shikasta on planeet) – siis ei tekitanud see, et õitsev planeet käis alla, mitte mingit pinget. Küll aga olin ma üsna algusest peale kindel, et tegu on Maaga. Niimoodi, nagu meie planeeti võivad näha kõrgemad tsivilisatsioonid. Ühtlasi seletades ära selle, miks on kõigis religioonides ühised konstandid ehk pidepunktid, miks visalt usutakse lendavaid taldrikuid ning ka selle, miks inimesed ei näe tihtipeale oma egost välja, janunedes võimu, ilma tahteta midagi head selle abil korda saata, ja lõppeks, omandades teadmisi, mida nad on kogu aeg teadnud. Umbes nii.

Ühesõnaga, suht tüütu. Aga hästi kirjutatud tüütus. Lugesin diagonaalis, sest no ei huvita sotsiopaadid, ei huvita nende kujunemine kurjategijaks. Küll aga ei jätnud vahele rääbaka kassi lugu, kuigi ma tagantjärele ei saa aru, miks see seal oli. Samas olid need näited Maa indiviididest kuidagi lõdvalt seotud kogu looga. Sest üllatus-üllatus, olgu nii arhiiv kui tahes, siis oli ometi mõni peategelane. Üks neist oli Johor. See liin oli huvitav, kuigi see krdi noorsooliikumine oli ka asi, mille lihtsalt läbi sirvisin. Noore eduka mehe lugu.. ähh, who cares? Aga see, mida ta tegelikult ajas, see oli isegi natuke põnev. Näpuotsaga. Sest kogu lugu oli algusest peale kohe ära seletatud. Planeetide järjestused ja bla-bla. Et kurjus ja headus võitlevad. Üks saab ühest kasu, teine teisest. Ning Maa on nende mänguplats.

Kogu selle tüütu kirjeldamise taustal olid mõned toredad lood. Kui näiteks mõelda seda kassilugu. Või ahvilugu, või miks ka mitte, venda armunud õe lugu.

Natuke rohkem oleks tahtnud teada sellest 6. tsoonist. Üldse sellest tsoonindusest. Et on tsoonid ja Shikasta. Nojah. Eks siis tuleb leppida selle teadmisega. Et 6. tsoon on taassünnitsoon, a mis need teised siis olid? Mingid surmajärgsed olemise faasid?

Mida rohkem aga ma "Shikastale" mõtlen, seda enam on mul tunne, et tegu on sf-i raamidesse kohati orgaaniliselt, kohati veidrate traagelniitidega kokku sobitatud sotsiaalpornoga. Mis mind sel kujul mitte kübetki ei tõmba. Häda, hala, soigu ja muu taolist saab muuta söödavamaks. Näiteks luules see häda ja hala töötab isegi sel kujul miskipärast, aga sf romaanis mitte.

Võibolla on aga asi hoopis selles, et Lessing ei mõtlegi ulmelistes kategooriates. Talle on olulisemad muud asjad, talle meeldib kirjeldada elu nii nagu ta seda näeb. Mulle aga ei meeldi see elu niimoodi kirjeldatuna. Milleks seda s...a nina alla hõõruda, kui see nagunii haiseb siinsamas? Maailma sellega ei paranda... Ainsad lähenemisviisid maailmsele jamale on mu meelest kas must huumor või üle võlli keeratud õudus, soovitavalt pingelise õhustiku ning meeldejäävate tegelaskujudega.

Siiski, nii või naa oli tegu täitsa loetava asjaga, kuigi, päris oma tarkusest ma seda lugema poleks hakanud. A nüüd siis vähemalt tean. Misasi on Shikasta.

Teksti loeti eesti keeles

Jääskeläinen on minu jaoks tõusnud Soome ulme tipuks. See konkreetne jutt on väga hea stiiliga, väga hea kompaga, väga mõnusalt jutustatud.

Mulle tavaliselt sellised a la "küll ma olen kõva mees" asjad ei meeldi, aga Jääskeläinen oskas ka selle mõnuga loetavaks kirjutada.

Idee iseenesest on veidi habemega. Aga võibolla sellepärast, et mul on meeles asi nimega "Tuleviku mälestused". Või ka muud analoogsed mõttekäigud. Et mäletad tulevikku, kuigi pole seda läbi elanud.Jääskeläinen lisas selle, et minevik on kustunud, ainus, mida mäletad, on tulevik. Ja ka see muutub kogu aeg. Ehk, tulevik ei ole kindel, aga seda rohkem on sul mälestusi. Ka neid, mis on õhus, ja mis kunagi ei saa päriseks.

Teksti loeti eesti keeles

Kõigepealt pettumus – "Soome ulme 2" sai kahe päevaga otsa. Lootsin teda konsumeerida pisut kauem. Aga enne kui arugi sain, on viimane jutt käsil.

Kogu on terviklik. Ainus veidi nõrgem jutt oligi see viimane, "Terrakota", aga selgi pole suurt häda. Tugeva 4plussi saab kätte, 5palli skaalal. Miks? Sest kuigi õhustik oli toimiv, taust samuti, oli ta kuidagi... naiivne? Lapsik? Arvestades seda, et püütud oli luua idamaadele omast miljööd. Aga idalaste meelelaadi arvestades oli kõik tõesti... ühelt poolt kuidagi üheülbane kui ka Euroopa mõttemallides kinni. Võibolla on aga asi selles, et autor ongi laps :) Ehk siis, arenguruumi jagub.

Kõik teised on aga viie-väärilised. Mõni isegi enam. Jääskeläinen ei petnud ootusi, oli hästi mõnusa kompaga /jah, mulle meeldib, kui kogu jutt on läbi komponeeritud ja jalad saavad juustega lõpus kokku/ ja isegi idee tundus selline, noh, kui mitte liiga originaalne, siis kindlasti uue nükkega vana. Tuleviku mäletamist on nii või naa veidi ulmes kasutatud, või vähemalt seda, et homne on teada, aga tänast enam ei mäleta. Ükskõik, kuidas seda lahendada. Jääskeläineni lahendus oli huvitav...

"Tõvemees" oli samuti uus-vana ideega jutt, haigustesööjast. Esimest korda kohtasin vist seda ideed aastaid tagasi ühes x-files osas. Või oli see mõni muu film. Vaat ei mäletagi. Aga legend on kuidagi äärmiselt tuttav.

Chtulhu-jutt, kindlustusfirmast pajatav Sinisalo "Me kindlustame su ära" oli aga vaat et minu jaoks parim selles kogus. Kontori-õudus kogu oma ilus on ju kohutavam kui kogu see nimetu õõv, mis domineeris jutu teises pooles. Kontor on jubedam kui mistahes Chtlulhu. Ja see juba ütleb midagi...

"Oliveri raamat" oli nunnu düstoopia, kuigi ilmselt nimetatakse seda žanriliselt veidi teistmoodi. Nunnu ju, kui keegi on nii tavaline ja normaalne, et torkab meeldivalt silma, nunnu, kui raamatud on need, millesse talletakse selline tarkus, mis mujalt läheks kaduma. Ja nunnu, et mõnele lapsele meeldivad raamatud... mitte failid. Ja kõik see nunnundus oli vastupidiselt sõnale "nunnu" keeratud traagilisse võtmesse.

"Vaskmõrsja" ja "See, kes ratast pöörab" on mõlemad aurupungid. Mõrsja-värk oli selline emotsionaalne, hormoonidest tiine, samas õõvastav ja natuke isegi vastik. Aga selles vastikuse oli autor hästi kirja pannud. Rattapööramine tegeles igavikulisemate küsimustega kui hormoonidemöll, tegeles sellega, et kas pikk eluiga on needus või õnnistus. Mõlemad peategelased leidsid, kumbki omal põhjusel, et pikk eluiga ei ole nii hea asi midagi, kui tundub. See jutt asetus kogu seisukohalt mu jaoks teiseks.

Ahjaa, "Hiiu nahk" oli päris omapärane. Siiski, kuna ta sellesinase kirjatüki kirjutamise ajaks oli jäänud teiste varju, ei ole ta ilmselt see "5". Pigem pika-pika miinusega asi.

Ja see bibliofiili asi ei läinud ka eriti korda, kuigi, hästi kirjutatud ja iseenesest äge jutt. Ilmselt on aga ses süüdi see, et ma pole kohanud ühtegi päris normaalset bibliofiili. Tõupuhast bibliofiili, ma mõtlen, mitte ulmefänni :) Kõik nad on natuke hirmuäratavad ja seda oli ka see peategelane kogumiku esimeses jutus.

Teksti loeti eesti keeles

Ootasin ja ootasin, et saaksin seda raamatut lugeda. Miskipärast ei tulnud pähe seda originaalis teha. Nüüd saan aru, et see on viga. See see on, kui eesti keeles nii palju lugemata raamatuid riiulis ning siis mõtled, et loeks need kõigepealt läbi.

Niisiis, ära ootasin. Ja olen veidi pettunud. Mis mõttes pole ka raamatus tee ja maja vahel tara? Mis mõttes kass ei püüa hiiri? Mis mõttes ei söö nad värsket liha? Mis mõttes kassid ei limpsi verd? Kingi mr Churhc teeb kõike seda, mida tavaline kodukass teeb ilma igasuguse suremise ja elluäratamiseta.

Seda on mul meistrile raske andestada. Kuidas ta ei tea, mis või kes on kassid? Arusaamatu. Täpselt sama see lugu aiaga. Kuidas saab ükski normaalne laste ja loomadega pere mõelda, et ah, kiirtee, tappev tee, las siis olla. Ja aeda ees ei ole. Las siis olla nii. Ei vähimatki mõtet aia tekitamisest.

Aga muidu, õudus oli reaalne. Tüüpiliselt Kingile keris ja keris, esimeses osas polnud seda suurt ollagi, teine ja kolmas seevastu laksas serviti. Muidugi, kõige jubedam oli soo.Filmis oli vist see, kuidas laps moondub deemoniks. Ja kass oli ka kole. Raamatus olid mõlemad peaaegu nunnud. Noh, kass muud polnudki. Mis sest, et haises.

Ühesõnaga, veidi pettunud. Nii Kingis, tõlke paindumatuses kui ka iseendas. Et ei taibanud originaalteost lugeda.

Teksti loeti eesti keeles

Kui aus olla, siis ma ei lugenud Shiningut. Lugesin Surmahotell 1 ja 2.

Millest alustada? Tegemist on tõelise meistriteosega, väga hästi kirjutatud, väga hea õhustikuga jne. Natuke häiris see, et mul oli meeles filmi-neegerkokk. Selline muhe tegelane, kes läbi jubeda lumetormi hotelli poole sõidab ning kes koksatakse seal kohe maha. Täiesti sürr... Milleks nii palju aega kulutada tegelasele, kes kohale jõudes kohe maha lüüakse?

Aga King ei löönudki. Ainult lõualuu puruks ning muidu sandiks. Kuid ellu ta jäi. Ning see oli loogiline. Milleks kogu seda jama, kui tegelane ei suuda sihtkohas kümmetki sammu teha... Milleks anda pilt tema eluolust ning sellest, mismoodi ta hoolib poisist.

Kui nüüd jõuda raamatu, trükise endani, siis... tegemist on ilge kõntsaga. Esiteks, kes kurat tõlgib sõna "Shining" Surmahotelliks? Ajukahjustusega inimene? Ei tea. Kui see ei kõlanud piisavalt seksikalt, siis on lõputult teisi ja normaalsemaid variante.

See krdi "Surmahotell" on meil aastaid riiulis olnud. Iga kord olen ma sellest silmad üle libistanud, kuni Jyrka lõpuks halastas ja ütles, mis see tegelikult on. Seda ma kirjastusele ei andesta! Ning ka mitte haruldaselt haledat kaanekujundust, tagumikus küljendust ning äärmiselt sitta köidet. Kurat! Teha meistriteosest selline käkk, selleks peab olema ajukahjustus kuubis.

Teksti loeti eesti keeles

Jutul polnud suurt mõtet. Ja veidi tüütu oli kah... aga noh, kuna asi on vist tõesti katsetus, siis tasuks edasi ikka rabeleda.
Nii hull see asi ka pole, et sulge nurka visata.
Teksti loeti eesti keeles

Jubeigav. Algus venis nagu tatt, aga ühte ei saa ainult sellepärast, et lõpp hakkas jutu moodi välja nägema.
Aga noh, mulle ei lähegi sõjaline madin ega auastmete jama suurt väga korda, eriti kui see kestab lehekülgede kaupa.
Teksti loeti eesti keeles

Hea jutt. Tõesti hea. Selline hea emotsiooniga lugu, mis on ilmselt vist veidi ülekirjutatud? Sest mulle praegu tundub, et esimene variant sest jutust nii hea ei olnud...
Teksti loeti eesti keeles