Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Sergei Lukjanenko ·

Labirint otraženi

(romaan aastast 1997)

eesti keeles: «Peegelduste labürint»
Tallinn «Varrak» 2005 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
  • Stalker
Hinne
Hindajaid
19
11
2
0
0
Keskmine hinne
4.531
Arvustused (32)

Romaani tegevus toimub lähitulevikus - järgmise sajandi alguses. Paar-kolm aastat tagasi eksperimenteeris vene häkker Dima Dibenko programmijupiga, mis joonistas ekraanile meditatsiooni hõlbustavaid kujundeid. Võrku välja pandud programm jäi yldise tähelepanuta, kuni üks poisike vahetult pärast kujundiseeria läbi vaatamist Doomi käivitas..

Mängu labyrint muutus poisi jaoks reaalseks. Kollide hammustused tegid haiget, kaheraudse tagasilöökidest valutas õlg. Kui poiss pealt 24 tunnist vahetpidamatut kõmmutamist mängu lõpuni jõudis ning segi pekstud klaviatuuri taga ärkas, hakati asja uurima. Ja leiti, et kõiges on syydi Dibenko programm, mis viib inimese omalaadsesse hypnoosi. Hypnoosi, mille seisundis võtab inimaju arvuti poolt visandatud primitiivse virtuaalse ruumi, ning täidab selle alateadvusest pärit detailidega. Muutes selle sama reaalseks kui tegelik, mittevirtuaalne reaalsus.

Paari aastaga tekib virtaalsusesse terve linn - Deeptown. Miljonid inimesed käivad seal tööl, mängimas, pidutsemas, kohtumas. Asja juures on yks konks - selleks et hypnoosist väljuda, on vaja virtuaalset arvutit - symbolit, mis yhendab reaalsust virtuaalsega. Ilma selleta, lihtsalt tahte abil, ei suuda inimene virtuaalsusest lahkuda. Täpsemalt - valdav enamik inimesi. On yksikud, kes seda suudavad. Neid kutsutakse Deeptownis daiveriteks.

Võime igal ajahetkel tagasi tõmbuda ning tegevust vaid tavalisel arvutiekraanil vaadelda annab daiveritele virttuaalsuses lausa yleloomulikud võimed - nad võivad mitte tunda valu ega hirmu. Ylejäänud rahvale on löök või kukkumine virtuaalsuses sama valus kui tegelikkuses. Daiver aga võib vabalt kõndida yle kuristiku veetud niidi - tema tajub neid vajaduse korral lihtaslt joonistatuina.

Yhel ilusal ööl juhtub Deeptownis kummaline lugu - vana hea Doomi kauge järeltulija, mängu "Surma Labyrint" ühes levelis leitakse kummaline tegelane. Tegelase kummalisus väljendub esialgu vaid selles, et ta ei suuda kuidagi etappi läbida. Alati oskab ta enne lõputerminali juurde jõudmist surma saada, mispeale ta algusesse tagasi visatakse.

Mõne aja pärast selgub aga muudki huvitavat. Nimelt ei suudeta leida sideklanalit, mida mööda too õnnetu mees "Surma Labyrindi" serverisse yhendus. See aga on ometi võimatu! Asja saadetakse uurima daiver Leonid. Too siseneb Labyrinti, no ja siis läheb laskmiseks!

Yhe lausega võiks teost iseloomustada nii: post-cybepunk, mis on parem kui Neal Stephensonil ("Snow Crash", "The Diamond Age"). Igal juhul on Lukjanenko arvutustehnilises ja võrguslängis märkimisväärselt rohkem kodus kui ykski seniloetud kyberpunkaritest. Subkultuurilise kompetentsusega asi kusjuures ei piirdu. Ka kirjutada oskab see tyyp võrdlemisi hästi. Kasvõi idee iseenesest - VR mitte niivõrd tehnilise kuivõrd psyhholoogilise fenomenina. Kindel viis!

Teksti loeti vene keeles

"Mõ stoim na ploskosti s pereremennõm uglom otrazhenija

nabljudaja Zakon privodjaschji massõ v dvizhenije..."

(BG)

Oli see vast jutt!

/...siin jätan ühteist vahele, mida võib öelda, kuid mis ei kõlba loetavas fondis ekraanile kuvamiseks... Ühesõnaga, kes on lugenud raamatut "Moskva-Petushki" vaadaku neid ridu, mis täisversioonis eelnevad sõnadele "...i nemedlenno võpil!"! 8-] Kõik kõige puhtamast tundeliigutusest.../

Olen üldiselt kõigega nõus, mida Avo eespool lausus, seepärast üle kordama ei hakka. Vast paar täiendavat asja.

Küllap olete kõik näinud, kuidas klaasistunud silmadega inimene, kellel paistavad elavat ainult sõrmed, põrkub duumides rakettide eest tagasi, tõmbab pea õlgade vahele, kui teda tabavad kuulid ja vajub tooli seljatoele, kui tema bätlekraft vertikaalselt taevasse sööstab. Eriti hästi torkab see silma ratastega toolide puhul! ;-) Milline irvitus on sadistlikum: kas see, sealt ekraani alaservalt, või see, mis valgustab DUUMERI nägu, kui ta haarab mootorsae?

Need kõige vastu kurdid ja pimedad inimesed virvendavate nelinurkade taga ilmselt viisidki autori ideele, et tarvitseb vaid tsut-tsut millegagi kaasa aidata ja libisebki interaktiivse süsteemi inimene-arvuti orgaanilisest materjalist komponent sügavasse transi. Transi, kus ta suudab virtuaalsuses tegutseda igati loogiliselt ja selgelt, reageerida adekvaatselt ÜMBRITSEVA keskkonna muutustele, kuid on täielikult isoleeritud reaalsusest. Seepärast ongi SÜGAVUSES surfaja masinal peal taimer, mis ta üles äratab, et füüsilise keha kurnatus eluohtlikuks ei muutuks. DAIVERID, nagu eespool öeldud, seda abivahendit ei vaja - Sügavik nende üle võimu ei oma.

Daiver, nagu Te isegi aru saite, on virtuaalmaailmas midagi mütoloogilise koletise taolist. Ometigi on hea ninaga isikuid, kes suudavad daiveri leida, kui viimane tahab, mõistagi, ja oma tööd tegema palgata. Ahjaa... tööst...

Vaadake, Deeptown ei tekkinud sugugi mitte tühjale kohale, nii nagu reaalmaailmaski, täpselt samuti ka küberilmas on Suur Raha see, mis paneb pilvelõhkujad kerkima. Kuna deep-effekt annab täieliku kohalviibimise efekti, siis osutus, et palju odavam, kui igasugu frukte töögruppide moodustamiseks mööda ilma laineritega ringi vedada, võib neile hoopis arvuti ette pista ja lasta neil kübereaalsuses koos töötada. Veel mugavam ja ohutum on seal igasuguste ohtlike katsete... eee .... sõna "modelleerimine" ei paindu keel välja ütlema.

Autor loob daiverist peategelase küberelu paari episoodi kirjeldamisega äärmiselt usutava ja realistliku pildi elust Deeptownis. Kõik on ilus ja kena, nagu alati mängib keegi kellegagi kassi ja hiirt, kangelasel õnnestub isegi paras patakas pappi vöö vahele pista, kui juhtub annutud jutustuse peamine.

Teksti loeti vene keeles

Järjekordne magamata öö, kord lugema hakates ei saanud enam pidama. Olin järgnevat romaani juba lugenud, kuid pidin ka selle veelkord üle lehitsema. Olen igati nõus eelnevate arvustustega ja neid pole mõtet siin korata.

Kui aga verdi ringi vaadata, siis Deeptown on peaaegu olemas juba praegu. Ainult nimi on veidi teine - Internet. Seal on kõike - hackerite klubid, rollimängud, vestlusringid, kinnised ringkonnad, ka tööd tehakse... Ainus vahe - puudub reaalse kohalolu effekt. Kuid ka selle puudumisel võib Internetti uppuda, igaüks omamoodi. Kes istub jututubades, kes surfab Internetis (jalutab Deeptownis), kes osaleb rollimängudes (minu kaks poega olid oma kolm aastat täiesti mume sõltlased - neil polnud vaja midagi muud kui arvutit ja Internetiühendust, kõik muu oli teisejärguline). Juba siin on vahel vaja daiveritaolisi inimesi. Aga osa ongi, peaaegu elavad Internetis, kuid suudavd siiski distantsi säilitada.

Kohalolu effekt lisab palju, ja ausalt öeldes, veidi kade hakkas, tahaks ka ise sinna Deeptowni minna, väikese lootusega, et oskan iseseisvalt ka välja tulla :) Kogu Deeptowni maailm on kirjeldatud väga realistlikult, on tunda, et autor tunneb arvutustehnikat sugugi mitte halvasti.

Kokkuvõttes väga hea raamat, kindel "viis".

Teksti loeti vene keeles

Väga hea lugu tõepoolest. Olin küll paraku sunnitud tõlkes lugema, muidu oleks filosoofilisem osa vist segaseks jäänud. Ja kui tõlkija ise ka tunnistab, et „my english sucks" - aga tõlkija püüdlikud kommentaarid olid toredad. Nii hea lugu, et kohe vägisi tahaks vigu leida… Paar loogilist ebatäpsust tekstis ju oligi. Ja DD rollist oleks saanud ehk enamgi välja pigistada. Tõsiselt õnnetu inimene... Aga see filosoofiline jahumine, mis lugedes kohati närvidele käis, kumuleerus kokkuvõttes just teose oluliseks eripäraks. Selleks omapäraks, mis eristab vene kirjandust muu maailma omast. See, kuidas vene inimene jääb pikalt elu üle arutama olukorras, milles jänki viivitamatult tegutseks, ja teeb purjus peaga ning kõhklematult ära midagi niisugust, mis teistelt pikka mõtlemist ja ettevalmistust nõuaks. Sümbolite tasemel ka muidugi parimas mõttes venelik. No see üks õnnetu, võõras ja lunastaja. (Le Guin on ju ka tunnistanud, et Omelasest lahkujad on tal „tugevate Dostojevski mõjudega".)
Häid leide on muidugi tohutult palju. Juba see virtuaalsusse-mineku printsiip, et alateadvus on see, mis ei lase ekraanil toimuvat reaalsena võtta. Ja õnneks tunneb autor ka arvutit piisavalt hästi, et tehnilistes küsimustes mitte alt minna. No Turingi testi oleks ju võinud ära mainida - aga eks teoses seatakse selle mõttekus ka kahtluse alla.
Üsna harukordne lugemiselamus. Peaks muidugi originaali ka proovima, aga las esimene elamus settib pisut...
Teksti loeti inglise keeles

Minusugune vana tolkinist ja endine mumesõltlane muutus raevust pööraseks, kui vana-aja The Games`ide seast puudus MUD. Hilisem asjade käik muidugi leevendas kuigivõrd minu pahameelt.

Ainult, et hilisem asjade käik, peale pahameele leevendamise, kiskus alla ka hinnet. Esimene pool kindlasti "viis", hea ja mõnus äkšn, ilma liigse lobisemiseta.
Mingil ajahetkel aga hakkas action`it lämmatama targutamine, ehk tegevus muutus millekski, mida mina nimetaks "targutavaks action`iks", mis minu maitse jaoks on lihtsalt tüütu. Nii et kokku "neli", vähem oleks ka patt panna.

15.12.05: Eesti keeli see targutamine enam nii tüütu ei tundunudki. Ilmselt oli (ma loodan, et oli) minu (ja ehk ka selle vabatahtliku tõlkija-vennikese) inglise keele tase tollal selline. Aga no "neljaks" jääb ikkagi, ega ma`s saa enda asutatud klubist välja astuda. ;)

Jutumärgid oleks võind tõlkesse vast ikka eesti kombe kohaselt panna? Jõle nüri on see venelaste jutusidekriipsude kasutamise komme.

Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Just - "targutav action"! Kuradi hea väljend. Muidu aga on lugu suurepärane. Eelmistes arvustustes oli kiidetud tehnilist aspekti, minus tekitas aga ühe küsimärgi maakerasuuruse loogikaauk - igale tehnilisele vahendile on võimalik peale panna nupp - sisse/välja. Ei ole võimalik, et praktiliselt silmapilk ei tekiks leiutis, mis muudab kõik soovijad daiveriteks. Ja see pisut vastakasid tundeid, siiski ka äratundmisrõõmu tekitav vene folkloor... Aga lugeda tasub.
Teksti loeti vene keeles

Esimene kord kui "Baas" ist minu jaoks kasu oli. Aitäh!Raamat oli võrratu. Kusjuures meeldis rohkem kui lääne autorite analoogsed lood. Ja muidugi see pagana "Doom" - midagi pole teha - kui ikka oled mänginud siis tunned ja tead!
Teksti loeti vene keeles

Ka mulle oli selle raamatu puhul BAASist palju abi. Ilma eelnevate väga kiitvate arvustusteta poleks vist seda lugema hakanudki. Kuid tänu BAASile hakkasin ning vaimustusin. Väga võimas teos, see peaks kõikidele Doomi, Duke ja Quake fännidele väga meeldima. Kõik kes vähegi on neid mänge mänginud, peaksid asjast aru saama.

Muuseas keegi mainis eespool, et Lukjanenko on võrguslängis ja arvutites märkimisväärselt tugevam, kui teised küberpunki kirjutavad kirjanikud. See tuleneb sellest, et Lukjanenko on Venemaal nii Internetis kuid eriti just Fidonetis (seda on raamatus ka üsna põhjalikut kirjeldatud) üsna kõva tegija, ning ka ise arvutitega tegelenud. Paistab, et see pole tal mööda külgi maha jooksnud.

Neile, kes vene keelt eriti ei oska, on ka see teos inglise keelde ümber pandud. Seda saab lugeda siit. Samuti on tõlgitud ka paar esimest peatükki eesti keelde. Neid võib lugeda Algernonis.

LUGEGE KINDLASTI!!!

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Pärast "Kay Dach"-i lõpetamist oli see järgnev Lukjanenko teos, mis mulle ette sattus. Aga peale selle teose lõpetamist hakkasin aktiivselt selle autori teisi teoseid otsima. Raamat on tõesti nii hea, kui esimesed kirjutanud seda kirjeldavad. Lukjanenko paistab olevat autor, kes võib kirjutada suurepärase teose igas zhanris, mis ta parasjagu ette võtab.
Teksti loeti vene keeles

Raamat nagu pärl. Ainus mis eriti ei meeldinud, oli see õnnetuke kes kinni jäi. Alguses oli ta intrigeeriv, aga see kes ta oli... Tühja kah,muidu oliju hea.
Teksti loeti vene keeles

Astuks kah siis Targutava Actioni Klubisse.

Algus oli väga hea, kuid siis kui näota mees (vihje Besterile) andis ülesande, siis hakkas pisut ära vajuma... kui sinna Tolkieni maailma jõudis, siis läks päris uduks kätte ära. Oli üldiselt nõnda, et mida rohkem lugesin, seda aeglasemalt edasi läks ning seda enam hakkas igasuguseid kõrvalisi mõtteid pähe ronima.

Üks püsivamaid kõrvalisi mõtteid keerles selle ümber, et miks ikka see romaan selline kultusteos on. Jõudsin järeldusele, et see kultuslikus on mõneti liialdatud... kultusteos on see vene wõrgurahva seas ning kaldun arvama, et see wõrgurahvas miski rõhuv enamus vene ulmelugeja hulgas küll pole. Lihtsalt kostab wõrgurahva hääl kaugemale. Ja tegelikult ma ei imestagi, et see romaan kultuslik on, samasugune nohikute lohutusromaan nagu on seda ka J. R. R. Tolkieni «Sõrmuste Isand». Ah, mis siin Tolkienist rääkida, üsna palju ulmet tegeleb selle lohutuse pakkumisega miskitele nohikutele, et sedapuhku võtsid siis revanshi arvutifriigid, et kui reaalses maailmas vaadatakse miskit «patsiga poissi» kui jobu, siis vaat Deeptownis on need sellid tegijad...

Paljuski päästis Sergei Lukjanenko iroonia, kuidas ta kirjeldas miskeid värskeid isikuid Deeptownis... noh, neid kodukootud Rambosid... ka Tjurinlus oli muhe, kuigi mõjus sellise külapoisi kraaklemisena suurlinna dekadendi suunas. Noh, Tjurin lihtsalt on vingem kirjanik kui Lukjanenko, mõnita kuidas tahad.

Et kas siis ei meeldinud? Meeldis... ja samas paneb irisema. Kindlasti pole tegu Sergei Lukjanenko parima romaaniga, isegi nende seas, mis mul loetud... mul on näiteks Dozori-diloogia ja «Ossenije vizitõ» lugemata ning neist ma loodan midagi enamat... kuid isegi loetud ja BAASis arvustatud Sergei Lukjanenko romaanide hulgas on käesolevast ühikust vähemasti neli romaani kõvasti üle. Pean silmas Kay Dachi diloogiat ja kaksikromaani «Zvjozdõ – holodnõje igrushki» ... tegelikult on ka vist «Holodnõje berega» parem?

Teksti loeti vene keeles

Enamik on eelpool juba a"ra o"eldud. Arusaamatuks ja"a"b kyll autori kiitmine "tehnilise poole tundmise eest". Tuleb tunnistada - autor ei peksa arvutustehnika kysimustes kyll NII KARJUVALT PUSSE, kui seda teevad Stephenson ja eriti Gibson, aga l6ppkokkuv6ttes kukuvad need "ennustused" ikkagi naeruva"a"rsed va"lja. Muidu on tegemist igati tugeva raamatuga, mis kuberpungi "kanoonikutele" pika puuga yle turja annab. Viis!
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav, miks just vene ulmele mõeldes kargavad kohe pähe järgmised iseloomustavad komponendid: peategelasteks tavaliselt mingid luuserid, kes muidugi virtuaalreaalsuses muutuvad kohe supermännideks; pidev joomine lollakate vabandavate heietuste saatel; rõve olme, milles see luuser pesitseb koos napakate naabritega; maailmavalu, millest jaguks kümne U2e Bono jaoks; mõningad heldimuspisarad lapsepõlveaegse kommunismi-usu üle; venelaste kujutamine küll mõningate pisivigadega, kuid siiski üllate ja õilsatena vastandina läbinisti mädade lääne esindajatele; finaal, milles peategelane hambad risti käitub vastu oma tahtmisi, tundeid ja soove, sest nii on kokkuvõttes parem inimkonnale. Iseloomustavaid jooni on loomulikult veelgi ja ülaltoodu oli ehk ainult banaalne kokkuvõte, kuid silma see hakkab.

Kõik needsamad osised käivad mulle räigelt pinda ja sellepärast saab antud raamat “kolme”. Kusjuures hinne on veel antud arvestades alguspoole mõningast huvitavust. Arvuteid üritan vältida ja Doomi olen mänginud paar korda umbes 5 minutit korraga. Vast piisab.

Teksti loeti eesti keeles

Tuleb vist samuti Targutava Actioni Klubiga liituda. Muidu huvitava ideega tekst on täis lehekülgedepikkust mõttetut põdemist. Näiteks Strugatskite loomingusse " vene hingevalu" valdavalt sobib, nemad kirjeldasid ju totalitaarrezhiime. tuumasõdu või ökoloogilisi katastroofe läbi teinud planeete jne. Sellised teemad kohe võtavad inimloomuse üle arutlema. Seevastu Lukjanenko paistab käesolevas romaanis põdevat põdemise enda pärast ja see ongi kõige hullem. Sügavik ( iseenesest suurepärane idee! ) on viis aastat vana ja juba soiutakse: " Meilt rööviti taevas! " Kesse keelab, mine reaali ja vahi taevast niipalju kui kulub! Ja ülepea ei sobi selline stiil küberpungiga. Iseenesest pole tegu halva romaaniga, ent võta või jäta-Gibson on parem, Stephensonist rääkimata.
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi mõned seda heaks tooniks ei pea, peatun algul veidi kaasarvustajate poolt väljaöeldul...

Avol on õigus - romaani üks peamisi väärtusi ongi vast erinevate teadusharude sümbioosi näitamine ning tajurelativismiga mängimine.

Jah, Turingi testi oleks tulnud mainida. Ning tegelikult ma ühinen tõepära osas pigem Andres Septeriga.

Atsil on õigus, see, kas upud või ei upu, sõltus ju ainult kasutajaliidesest... Oleks mingisuguse tavalise 3D renderdusega sinna läinud, ilma deep meditatsioonita, oleks pilt küll kole olnud, kuid töö samas tehtud saanud.

Paljud arvustajad loevad aeg-ajalt midagi, mis on pärit subkultuurist, kuhu nad absoluutselt ei kuulu. Osa neist suudab tunnistada, et võib ka nii, osa mitte. Velbu näib olevat sellest teisest rühmast pärit. Lisaks niipalju, et tema kokkuvõttele vastab suurem osa vene kirjandusest alates vähemalt Dostojevskist ning peaaegu kogu vene ulme... Võibolla oleks tark valida lugemist muuhulgas ka autori rahvuse järgi?

Nüüd minu isiklikud mõtted. Meeldis, et ei rutatud Tundmatu päritolu ammendavalt ära seletama (nagu seda kardetavasti oleks teinud Asimov või mõni muu Lääne autor), et lõpuni jäi ses osas mitu otsa lahti. Meeldisid nutikad detailid ja inimeste suhtumise kujundamine. Näiteks see stseen, milles peategelane sattus panka, mis nägi seestpoolt välja nagu pesumaja ning kus järgmisel hetkel üks vann ümber läks, läigatades põrandale räpase vee ja dollarihunniku, on kulda väärt. On rida hästi kujutatud kõrvaltegelasi, Aleksiga eesotsas.

Natuke mõistmatuks jäi, mispärast daiveri vastased nii pikaldased olid... See tähendab, miks ikkagi peategelase ukse taha OMON ei ilmunud. Teiseks, Kõigevoli medal on küll efektne detail, kuid tegelikkuses peaks ainuüksi selle olemasolu välistama vähegi arvestatava majandusliku käibe Deeptownis, seega sisuliselt ka Deeptowni enda.

Tõlke kohta: üldiselt hea ja ladus, kuid oleks tulnud kindlalt ära otsustada, kas eelistada teatud sõnade inglis- või eestikeelse häälduse järgset kirjapilti ja sellest ka kinni pidada. Kui juba kirjutada "daiver", oleks tulnud kirjutada ka "leimer", mitte "lamer". Hea küll, sõnal "lame" on ka eesti keeles sobiv tähendus ning võibolla mingi ringkond hääldabki seda sõna nii. Kuid sõna "doomer" puhul on juba raske midagi sellist väita. Lisaks leidsin ühe väga naljaka vea: "Okkama habemenuga". Irnu või erneks. Kohe näha, et vene keelest tõlgitud. Occami habemenoast võiks ikka intel-inimene kuulnud olla...

Teksti loeti eesti keeles

Ühinen kiitjate kooriga. Minuga juhtus ka nii, et lugesin Deeptowni sarja teist osa kogemata kombel paar aastat varem kui esimest. Momendil tundub millegipärast, et esimene osa on parem. Peamiselt just sellepärast, et autori filosoofilised heietused mõjuvad siin märksa vähem kohatult ja rohkem romaani orgaanilise osana kui järjes. Nii et teie, kes te kurdate "lehekülgedepikkuse mõttetu põdemise" üle - you ain`t seen nothing yet.


Kunagine FIDOneti point 2:491/1.62
Teksti loeti eesti keeles

Ja-ha, iseenesest tore tekst. Aga kogu minu sümpaatia juures asjaliku vene ulme vastu ei ole Lukjanenko siiski sama mõõtu näiteks Simmonsi ega McDonaldiga. Võib-olla jääb puudu lihtsalt mastaabist, millele lisandub mingi venelaslikult igritsev sentimentalism, mis ei lase jäägitult nautida näiteks sama autori ühte enim hinnatud juttu "Provodnik otsjuda".

Virtuaaljumalikkuse teema on vene uuemas ulmes rohkemgi rakendust leidnud - huvilistele soovitaks eelkõige Andrei Plehhanovi romaani "Slepoje pjatno" (2002), mis kohati üsna võimsaks kisub, kuid tervikuna Lukjanenkole siiski alla jääb. Aga see on loomulikult vaid siinarvustaja maitse eelistus. Paralleelid on huvitavad sellegipoolest.

Teksti loeti eesti keeles

Teate, ma lugesin sellest raamatust kolmkümmend lehekülge läbi ja esmamulje on küll viis mis viis. Muinasjutu küberkeskkonda ümberpanek oli väga meeldiv.Nii, sain läbi.Viis jääb.
Teksti loeti eesti keeles

Kui kuidagi iseloomustada loetut, siis esimene asi, mida mainiksin, on suhteliselt lõdva ja hooletu randmega kirjutamislaad. Midagi sellist, mis meelde ei jää. Mõnus on lugeda, libistada ennast peategelasega kaasa, kuid see kõik on kuidagi.. liiga lihtne ja tavapärane. Umbes selline, et tuppa tulles võtad ukselt võtme ja riputad varna, ilma tegevust mõtestamata. Automatism. Lugemine lugemise pärast.

Ilmselt ei ole see romaan just päris seda laadi raamat, mida suudaksin nautida ka teistkordsel lugemisel. Sestap. Kuigi asi oli nutikas ja mõnusa huumoriga kirja pandud, ei saa ma kuidagi teda liigitada enda jaoks oluliste teoste nimekirja.

Kohati meenutas asi mulle sellist tõsist rpg-d või seiklusromaani. ja muutus veidi häirivaks. No kaua võib lihtsalt ringi tuustida tuustimise enda pärast. Ei istu mulle ei conani-laadseid veidrused ega üldse primid seikusromaanid eesotsas ivanhoede ja muu taolisega. See romaan näib küll minevat kategooriasse, et seiklus, ja veel milline, ohhooo! kübermaailmas ja puha.

Teksti loeti eesti keeles

Hoogsalt alanud romaan sumbub poole pealt ehtvenelikku indlemisesse, kõike enda alla matvasse soovi olla eriline, armastatud ja olla millegi olulise esmavahendaja või -avastaja (mida ulmeromaanis on muidugi lihtne teostada, kuid mis reaalsuses seisneb paremal juhul selle leidmises USA saatkonna prügikastist).

Ning kui kujutluslik pilt iseendast on helge ja ambitsioonid suured, siis reaalselt komistame otsa nii ksenofoobiale ("hea inimene, kuigi ameeriklane") kui väiklusele (vennasrahvas poolakad näiteks ei armastavat venelasi, mille tõestuseks on nende soovimatus dubleerida oma webisaite vene keelde). On lihtne ette kujutada romaani autori kaasmaalasi romaanist neid kohti lugedes nõusolevalt mühatamas, aga mis tundeid peaksid need esile kutsuma teistes inimestes?

Veritsev haav hinge tekib tavaliselt neist reaalsuse ja kujutelmade vahelistest kääridest. Ja sealt tuleneb kõik juurdekuuluv. Nii et puhtalt siseturu produkt, mis asjasse mitte puutuvale jätab pigem mulje haigusloost. Hariv, seda küll. Neli miinus.

Teksti loeti eesti keeles

Vana Doom pole mulle mitte kunagi meeldinud. Jubeda graafikaga arulage kõmmutamine. Õnneks romaan päris selline ei olnud. Algab huvitavalt. Sätitakse paika tegelased, tutvustatakse nende elu/olu. Siis läheb järsku hirmsaks madinaks. Peategelane sumpab Doomi labürintides, notib kolle ja igasuguseid muid lorusid ning kuulutab igal lehel peaaegu kaks korda, kui kõva Doomi mängur ta kunagi oli. Igav ja tüütu oli see lõik. Õnneks muutub lõpp natuke rahulikumaks ja tõsisemaks ning selle tõttu ka huvitavamaks.Üldiselt on tegu päris hea raamatuga, kuigi minu jaoks jääb Lukjanenko virtuaalsuse kontseptsioon üsna arusaamatuks. Mitte just Deep programm ise, vaid inimeste käitumine ja reageerinud. Ma ei saa aru, kuidas saab inimene virtuaalis olles klaviatuuril nuppe sodiks taguda? Ja toolil istudes ringi liikuda. Autor on seda küll seletanud, kuid üsna häguselt. Ilmselt meelega. Samuti panevad muigama mitmesugused riistvaralised viited ja Internetti sissehelistamise teenus. Areng päriselus on olnud märksa kiirem, kui autor kujutleda oskas. See muidugi ei sega lugemist. Gibson on küll parem, aga ega sellelgi midagi viga ei olnud. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Esimene raamat, mille lugesin läbi just BAAS`i soovituse tõttu. Ei pidanud pettuma. Kui kõrvale jätta liiga täpseks aetud riistvara jutt, siis ülejäänu oli üsna usutav. Eriti see alateadvuse "juurdejoonistamise" osa. Jutu point oli ka täitsa olemas - inimliku egoismi sügavuste otsimine, aga siingi tuleb tunnistada, et garneering oli värvikam kui põhiroog. Näha kohe, et kirjutades hoiti pidevalt silme ees võimalikku filmistsenaariumit.Tugev neli.
Teksti loeti eesti keeles

Gibson, Stephenson, nüüd Lukjanenko. Tutvus küberpunkiga on väike, kuid midagi oskan siiski kommenteerida. Gibson on oli segane, küllap on ka nüüd, kui midagi peaks temalt kätte sattuma. Stephensoni Snow Crash oli tublisti ehitatud maailmadega action romaan, milles võlusid just eriti tegelaskujud. Lukjanenko aga paistab kirjutavat oma virtuaalmaailmast, uurib-puurib seda süviti ja arutab selle tekke jms mõtet. Ja filosoofia vahele on ka kenasti actionit pikitud. Aint pärismaailm jääb siiski üpriski kaasaaegseks. Doomi levelid ei häirinud, täitsa mõnusana tundus see tekst. Vana Doom küll eriti meelde ei tulnud (no välja arvatud see kohvik, kus Patu Ikoon ühel seinal asetses), kuid mis sellest. Ega ma Doomi tõttu seda lugema hakand. Või noh ... natuke. ^^
Teksti loeti eesti keeles

"Peegelduste labürint" on lihtsalt niivõrd hea raamat, et sellele on lausa raske arvustust kirjutada. On oht, et kipud targutama ja kordad kaasarvustajate mõtteid. Seetõttu teen lühidalt.

Eelkõige meeldis see romaan mullegi oma virtuaalreaalsuse idee poolest. Aga mitte ainult. Kaasahaaravus, äratundmisrõõm, huumor ning sügav filosoofia on ülejäänud plusse andnud märksõnad.

Ja midagi negatiivset nagu ei oskagi välja tuua. Jah, vormistusliku külje pealt oleks minagi oodanud otsese kõne ümber jutumärke. Ja tõepoolest, romaan muutus mingil hetkel natuke targutavaks ja veidi uduseks. Aga need on pisiasjad, üldmulje on ikkagi väga hea.

Teksti loeti eesti keeles
x
Krafinna de Kraax
1973
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Meelis Friedenthali "Võõras jumal" flirdib ühe jabura maailma loomise teooriga. Aga, miks mitte? Mille poolest on Suure Paugu Teooria parem pronksjalgsest Emedoklese teooriast? Võib argumenteerida aatomitest ja mustadest aukudest, mis reaalselt on olemas, aga sama hästi võib argumenteerida ka inimeseks olemisest. Ning miks inimesed on nii jaburad olendid nagu nad on. Mõistuslikkus ja ratsionaalsus ei ole just sõnad, millega iseloomustada inimkonda, ainult mõnda isendit.


Õnneks või õnnetuseks on neid ratsionaalseid suhteliselt vähe. Õnneks, sest muidu kaoks naer ja nali ja kõik sellest johtuv. Õnnetuseks – inimesed oleksid ammu avastanud paralleeluniversiumite saladuse, kui lähtuks vaid kainest mõistuses. Aga inimesest teeb inimese just see nali või naljakus, mis laseb uskuda jaburusi. Miks mitte siis uskuda pronksjalgse Empedoklese teooriat

Hästi kirjutatud tore lugu. Võib-olla igaleühele päris ei istu, aga kindlasti kõigile neile, kes on nuusutanud filosoofia või religiooniajalugu. Või neile, kellele meeldib mõelda asjadest nii, et nali muutuks eluks.

Teksti loeti eesti keeles

Reidar Andersoni "Teise päikese lapsed" üllatas positiivselt. Mitte et mul oli üliliiga halb arvamus... mul polnudki arvamust. Enne lugemist.
Tekst on ladus, sujuv, hästi kirjutatud, lugu areneb loogiliselt, küsitavusi ei tekkinud. Või kui, siis olid need loosse kodeeritud ja lahenesid lõpus.
Lugu on vormilt krimka, žanriliselt sf ja tegeleb üldise inimsusega. Inimeseks olemisega. Mõistatusega, mida inimeseks olemine tähendab. Kas inimmõistust saab asendada ning kui saab, kuhu ta areneks?


Lühidalt on ses loos olemas kõik need komponendid, mis tõstavad Reidar Andersoni mu jaoks ühte ritta vägagi nimekate ulmekirjanikega. Ilma allahindluseta. Kui Reidar kirjutaks edasi samalaadseid "tooteid", ei näe ma mingit põhjust, et ta nimi ei peaks olema näiteks kasvõi suure jutustaja Indreku nime kõrval...
Teksti loeti eesti keeles

Tahes-tahtmata tappis "Täheaja" kogumiku jutt "Tappa naer" mu jaoks kogumiku tähtsuse ja tähenduse. Tappis naeru. Sõna otseses mõttes.


Lugesin Meriniitude juttu "Tappa naer" vist oma kuu aega järjest. Pidin end sundima seda tegema. Nii halb ei saa olla ükski jutt,. mille Raul kogumikku pani. Aga oli... Asi lihtsalt ei edenenud. Lisaks häiris mind täiesti suvaline keelekasutus – ühes kohas on rahvalik, siis jälle kirjakeelne. Ja üleminekuid praktiliselt pole. Seda nii tegelaste kõnepruugis kui ka jutustamises. Tundub, nagu autorid poleks teksti ühtlustamisega üldse vaeva näinud. Üks kirjutab ühe jupi, teine teise. Ja need on erinevad.
Põhimõtteliselt võiks ju asi isegi nii töötada. Aga sel juhul peab olema väikegi põhjendus, miks nii on. Peale selle, et autorite arvates oli see kindlasti äge ja lahe. Paluks veidigi lugejatele mõtlemist.
Lisaks sellele olid tegelased samuti ebaloogilised. Ühes kohas väidetakse, et peategelane on vana ja kogenud, teises kohas aga on ta justkui juntsu, kes suurt midagi ei tea, ja siis jälle plõksab see vana ja kogenud tegelane tagasi. Kes käitub nagu boss ja kes teab kõike ja kõiki. Ning kohe seejärel antakse vastupidist infot. Saa siis aru, mis toimub.

Õnneks lugesin kogumikku segamini. Ja juhuse tahtel oli see viimane lugu, mida lugesin. Ses mõttes, et suur osa lugusid oli juba loetud, aga pärast naeru tapmist võtsin uuesti "Totu" kätte. Lihtsalt ei suutnud kogumikku edasi lugeda. Sel hetkel. Mõni aeg peab mööda minema, Card ja co ootavad seni kannatlikult...

Teksti loeti eesti keeles

"Sei tu bah?" – oled sa valmis?

Päris kindel ma maakeelses tõlkes pole, aga mõte on vist see. Et oled sa valmis olema see, kes sa oled, mitte elama pimeda orjana.

Kadri Pettai on maalinud huvitava pildi ühiskonnast ühiskonnas. Jah, pealtnäha fantastilise ja põrgulikult düstoopse, aga kui jutt läbi lugeda, kas see fantastika on ikka fantastika? Praegu, kui kirjutan seda pisikest arvamust, pole ma selles enam nii kindel. Alati on olnud ju nii, et ühiskond elab ühiskonnas ja nii edasi. Peaaegu lõpmatuseni. Raam ehk ümbritsev ühiskond saab kasu sellest, mis on seespool, ja ümbritsevat ühiskonda piiravad omakorda raamid, mis on määratletud pea samade parameetrite alusel.

Minu jaoks ilmselt kogu kogumiku kõige terviklikum lugu. Ilma mööndusteta. Ning ilmselt loen ma selle loo veelkord läbi. Lihtsalt selleks, et järelmõtteid kinnitada.

Teksti loeti eesti keeles

Martin Kirotari "Seeme" lugu on jutustatud ebausaldusväärselt. Peategelane ei ole see, kes ta on. Samas on ja just see, kes ta näib olevat. Paradoks?
Aga ei ole. Peategelane on minu jaoks usutav. Võib-olla liiga ideeline, samas on terve ühiskond maalitud ses võtmes, et keegi ju pidi olema ideeline. Midagi pidi muutuma. Mis sest, et ohvrite hinnaga. Ja muutuski.
Seeme oli pandud idanema. Samas, kas väike halb on sama hea kui suur halb? Mille vahel valida? Surmade või hävingu vahel. Need on küsimused, mille Kirotar viskab õhku. Ja see küsimus on nii suur, et seda pole inimkond lahendanud terve oma eksistentsi ajal. Niisiis tegeleb Kirotari jutt taaskord maailma parandamisega.

Üldse paistab see maailmaparandamine terve kogumiku läbiv temaatika olevat. Mõningate eranditega.

Teksti loeti eesti keeles

"Duumioru lood" ei olnud ju milleski suurt halvem ega parem kui "Saladusliku tsaari" esimene raamat. Miks siis "4"?

Hinne ei ole hinnang kirjutamisoskusele, faabulale, tervele maailmale ega ka tegelasteloomele. See on hinnang "poistekirjandusele". Mis on tsipa parem kui "tüdrukutekirjandus". Mingil ärapidisel moel meenutas raamat omaaegset "Seiklusjutte maalt ja merelt" sarja. Mõned romaanid neist olid lausa geniaalsed, teised panid õlgu kehitama. Aga siiski olid nad loetavad. Nagu on ka loetavad "Duumioru lood". Aga "poistekirjandus" on asi, mis väga kaasa ei kisu. On põnev, on, on toredaid asju, on, aga kuidagi ei puuduta.

Igas jutus, peale teise, on lausa füüsiliselt tunda Mandi sõnaseadmist, tema käänakuid faabulas ja mitmesegaseid olukordade lahendusi. Mõni ime, et Mant on nii autor kui kaasautor. Sest, antagu mulle andeks, aga kooskirjutatud jutud on siiski nagu rohkem tema omad... Peale viimase. Üllatuslikul kombel meeldis just see jutt mulle kõige rohkem. Ilmselt seetõttu, et kokku olid pandud kaks žanri. N-ö imeulme ja puhas sf. Ning näpuotsaga õudust sisse pikitud. Kompott on igatahes väga äge.

Teksti loeti eesti keeles

Jutul polnud häda midagi. Kenasti kirjutatud, hästi mõnusa isikupärase keelega ja puha. Algul veidi häiris, aga siis juba nautisin.

Ainus miinus, mille oskan välja tuua, oli otste kiire-kiire kokku tõmbamine. Et kuidagi prauhh! ja oligi otsas. Muidu oleks viis mis viis. :)

Teksti loeti eesti keeles

Kõigepealt, Raul, see hinne ei ole sinu tehtud tööle, see on hinnang arusaamatule žürii tööle.

Kuidas on võimalik, et inimesed, kes hindavad muu hulgas kirjutamiskunsti, sõna valdamist, said valida Helen Käiti kaks lugu esikümnesse? Kuidas? Mil moel? Tegu on algklassitasemel kirjutatud proovitükkidega. Tekib kiusatus saata jutuvõistlusele oma 4. klassi kirjand ja loota, et ehk läheb õnneks. Et keegi ei märkagi, et on lihtlausetega kirjutatud ja banaalse sisuga tekstiga. Või saatis antud daam tõesti oma lapse katsetused võistlusele, oma nime all?

Ja esikolmik, see võtab ohkama. Kaks keskmist tööd, üks neist nii hale Düün kui võimalik, ja teine päris äge fäntasi, aga mida sellegipoolest ei saa nimetada tervikuks. Tegu oli ju nagu peatükiga kuskilt pikemast loost, millele on algus ja lõpp juurde pandud.

Pihlast ma ei räägi... Loetamatust ei saa rääkida.

Ja need lood, mis väärinuks esikolmikusse kohti, kõigi kriteeriumite alusel, virelevad kuskil teises kümnendis koos algklassiõpilase kirjatükkidega?

Nii ebaühtlast kogu annab otsida, nii halbu jutte samuti, kui ses kogus.

Ära ma ta lugesin, aga... elamus, vennad-õed, see nüüd küll polnud. Saab ka paremini. Ahjaa, minu pingerida.

1. (5) „See maailm on mulle“, Maniakkide Tänav

2. (7) „Joroski öö“, Andrei Samoldin

3. (9.-11) „Varjutaimed“, Piret Jaaks

4. (9.-11) „Ma ka ujun“, Jüri Kallas

5. (6) „Küljeluust ja lihast“, Tea Roosvald

6. (1) „Meister ja õpipoiss“, Mann Loper

7. (4) „Aahe oma“, Osvald Soobel

8. (2)„Millest sa järeldad, et sinu karjamaal elab sipelgalõvi?“, Heinrich Weinberg

Sulgudes žürii hinnang. Ülejäänud tekstid polnud loetavad.

Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku parim jutt, ilma igasuguste mööndusteta. Oli sf-mumbo-jumbot (tegelikult, mida vähem, seda parem, aga mõne autori puhul vaatan läbi sõrmede), piinatud, aga aus ja hea kangelane, kange kaelaga.

Hästi kirjutatud, hästi läbi mängitud, ühtegi otsa ei jäänud ripakile.

Ning kangelase nimi oli otsene viide nii mitmessegi klassikalisse teosesse, aga kogu jutu tonaalsus oli selline – lüüriline? Natuke habras, natuke õrn, aga hirmus visa ja väljapeetud.

Teksti loeti eesti keeles

Weinbergi loos napib sära. Seda ilukirjanduslikku. Kõige hullem ei olegi, aga siiski – natuke masendav on lugeda, kui mõttes kogu aeg toimetad teksti – see sõna siit vahelt ära, see siia, see lause teistmoodi, seda pole üldse vaja...

Lühidalt öeldes on mul tema fenomen ja hurra-hõisked kergelt arusaamatud. Tegu on ju moditud Düüniga. Seal pole mölakaid harkonnoneid ega üllast kõrberahvast, on vaid kõrberahvas... Ei ole ka gom jabari, ega teisi võluvaid piinamismeetodeid.

Tegelased on kuidagi liiga ettevaatamatud, samas üheülbalised. Ja ronivad kohe võõraga voodisse. Nojah, ju sel neidisel kedagi paremat polnud.

Pluss, peategelane on bioloog eks. Ja ta ei saa aru sõnast "vastne". Mäh? Või oli see uumor? Selline salakaval lõunamaine, millest nalja tegija ise ka aru ei saa?

Teksti loeti eesti keeles

Terviklik jutt. Kaheldamatult üks parimatest terves kogumikus. Jagan ka seekod Kriku arusaamatust...

Maailm on küll veidi skemaatiline ja mõned detailid kuidagi nagu huupi teksti visatud, näiteks need jälitajad, aga üldmulje on väga hea.

Kindlasti on tegu jutuga, mis väärib ilukirjandusliku teose nime.

Olin seega positiivselt üllatunud, ja ka negatiivselt. See viimane on aga pigem isiklikel assotsiatsioonil põhinev. Lehe-elu ja kõik muu säärane.

Teksti loeti eesti keeles

Puhas võidulugu.

Kõik klappis, jooksis, olgugi, et oli staatiline. Üks tüüp lihtsalt lamab palaval ööl maas ja tahab, et reaalsus oleks teine. Ning olukorrast antakse ülevaade. Põhimõtteliselt alt reaalsus ja setud, mis mõlemad ei tohiks üldse mulle korda minna. Aga läksid.

Staatiline on igav? Põhimõtteliselt küll. Aga mitte nii, nagu Samoldin seda jutustab.

Tundub, et sain jutukogust kätte teise tervikliku loo.

Teksti loeti eesti keeles

Soobel nagu Soobel ikka. Kärbid, katid, Vutid, Ninnud-Nunnud... Aga Soobel kõige positiivsemas võtmes.

Lugu oli terviklik, maailm arusaadav ja sissetöötatud. Põhjendusi ei otsinud detailidele, sest mõnikord tuleb asju võtta nii nagu autor tahab, et nad on.

Sooblile ei saa ette heita just ülearu ilusat keelt ega kauneid, rabavaid kujundeid, küll aga on ta loonud jutu. Sellise, mis algusest lõpuni töötab. Jah, kaunis lineaarselt, aga nii lihtsa loo puhul see ei häirinud

Ootamatu julmus oli häiriv, aga töötav. See on asi, mille peale leidsin end hiljem mõtlemas. Järelikult – toimis.

Ning ka see, et vaim polnud vaimolend, vaid lihast ja luust elukas – ka see töötas. Ning kõigutamatu usk äravalitusse. Sest lihtne talumees oli saanud hakkama võimatuga – ja seega pälvinud jumala soosingu. Lihtne, loogiline selles lihtsas omamütoloogilises maailmas.

Kui Soobel valdaks paremini sõna, siis "5" saab ta vähemalt minu käest kätte küll. Praegu on selline 5miinusega ehk 4. Sest õhinat, hoogu ja julgust ses loos oli.

Kokkuvõtvalt – tõesti üks kena lugu. Mitte veel täiuslik, aga teel sinnapoole.

Teksti loeti eesti keeles

Ma olen tõsiselt solvunud. Mulle lubatakse kirjandust. See on trükitud raamatusse. See näeb välja nagu kirjandus, aga seda ei ole võimalik lugeda. Lihtsalt ei ole. Mitte üle kahe lehekülje.

Pärast lugeda-üritamist püüdsin diagonaalis aru saada, millest jutt. Midagi huvitavat hakkas nagu silma, aga niipea, kui lugema hakkasin, tõmbusid tähed ühtlaseks vormituks klombiks.

2, sest 1 oleks liiga emotsionaalne. Ja see lugu ei äratanud ühtegi emotsioonikübet. Kui silmad hakkasid mööda teksti libisema ilma ühegi haakumiseta, siis lõpetasin pingutamise.

Milleks lugu, milles ei ole ühtegi haakekonksu, isegi kui seda otsida? Ühtlane sõnade-, lausetejorin.

Jah, tunnistan, olen rumal, aga kirjandus peab kuidagi kõnetama, tõmbama kaasa. Muidugi, mõnikord tuleb pingutada, aga kaua sa pingutad... kaks pikka lehekülge pingutasin. Jõud lõppes otsa...

Teksti loeti eesti keeles

Mann Loperi "Meister ja õpipoiss", mis näib kui fragment või peatükk ühest pikemast loost, kulgeb eepilise fäntasi aeglusega, samm-sammu haaval. Kohati piinarikka aeglusega, kohati üsna normaalselt. Kiiret pole kuhugi, maailm on lahti ja teed avatud. Ning sinu asi on kaasas käia. Kuigi, poole loo ajal avastasin, et uurin, mitu lehekülge on veel jäänud...

Loo taga on suurem lugu. Paks ja ümmargune nagu maakera. See lugu jutustab tasakaalust, lohedest, armastusest, sõprusest ja eepilistest seiklustest. Ühesõnaga, Mann lõi oma fantaasiamaailma – pealtnäha tervikliku. Ja võibolla ma tahan seda lugeda, kuigi Tolkieni pikad kõrvad paistavad selle tagant. Võibolla ka Martini. Üks eepiline fäntasi puha. Kõik sõltub lõppeks ju sellest, kuidas on jutustatud.

Manni loos on eepilise fäntasi plussid ja miinused kõik kenasti näha. Plusside poolele lähevad olude sunnil sündinud kangelane ja piinatud noor hing, keda vaevab Vägi – kenasti välja joonistatud, ilusasti kirjeldatud. Ja maailm toimib, on detailne. Sellega aga plusspooled lõpevad. Klassikline eepiline fäntasi venib nagu tatt. Pole sel lõppu ega algust. Ka sellel lool pole lõppu ega algust. On teekond punktist P kuhugi S-i. Algust pole näha, lõppu ei paista. Ja nad tatsavad ja tatsavad. Oma teel. Aga sellise see klassikaline fäntasi juba on. Ses suhtes on Manni jutt stiilipuhas.

Mis mulle aga meeldis – Mann valdab sõna. Kohe kena oli lugeda. See mind ilmselt jutu küljes hoidiski, ei miski muu. Tegelikult, üks asi veel – hundinahas vaim.

Niisiis oli sel jutul minu jaoks tervelt kolm head omadust – stiilipuhtus, hea jutustamisoskus ja loom.

Aga, fäntasi! Ja klassikaline! Ühesõnaga, hea, et läbi sai.

Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult tasub uskuda oma maitset. Ja žanrieelistusi. Muidu võib juhtuda, et satudki Sorokini "Opritšniku päeva" otsa, mis iseenesest pole üldse paha raamat, aga ei kõneta. Esiteks, kesse kuram on opritšnik? Selleks, et teada saada, tuleb kas raamat läbi lugeda või minna kergema vastupanu teed ja uurida Tarkadelt. Neilt, kes ei unusta.

Ja kogu tekst on täis russitsisme /muuseas, tõlkija ega toimetaja ei vaevu kordagi seletama midagigi/, mille mina, nõukaaja laps olen suutnud sujuvalt ära unustada. Sest need mõisted ei ole kuigi olulised. Või kui, siis ainult Vene ajaloo ja selle raamatu seisukohalt.

Ühesõnaga, unisena raamat loetud-läbi lapatud, jäi suhu kerge iiveldus – eelkõige sadismist, ülevõlli mustast huumorist ja suht rõvedalt kirjeldatud pedendusest. Nojah, võibolla oligi see eesmärk, kõik üle võlli, kolm ja neli korda. Aga pagan, ma loen selleks, et avastada ridade vahelt uusi paiku ja kogemusi, selleks et unustada see maailm, selleks et tunda naudingut autori kirjeldamisoskusest ja fantaasialennust...

Mõned neist punktidest täitis autor küll ära, aga. No ei ole see Sorokin kuidagi minu autor, ei ole :/

Teksti loeti eesti keeles
9.2014

Teadmata, mida tähendab sõna "Shikasta", aga teades, et Doris Lessing ei ole mitte vähemat sorti kirjanik, kaugel sellest – mis sest, et Eestis on tal kummaline naistekaautori renomee – ja et tegu peaks olema ulmekaga, asusin lugema. Päris innukalt.

Kuni umbes ajani, mil mulle koitis, et kui mõeldakse sõnu "arhiivid" ja "ettekanded", siis täht-tähelt. Ning kuna juba algusest peale oli ulung teemal – oi vaene-vaene Shikasta (selgus, et Shikasta on planeet) – siis ei tekitanud see, et õitsev planeet käis alla, mitte mingit pinget. Küll aga olin ma üsna algusest peale kindel, et tegu on Maaga. Niimoodi, nagu meie planeeti võivad näha kõrgemad tsivilisatsioonid. Ühtlasi seletades ära selle, miks on kõigis religioonides ühised konstandid ehk pidepunktid, miks visalt usutakse lendavaid taldrikuid ning ka selle, miks inimesed ei näe tihtipeale oma egost välja, janunedes võimu, ilma tahteta midagi head selle abil korda saata, ja lõppeks, omandades teadmisi, mida nad on kogu aeg teadnud. Umbes nii.

Ühesõnaga, suht tüütu. Aga hästi kirjutatud tüütus. Lugesin diagonaalis, sest no ei huvita sotsiopaadid, ei huvita nende kujunemine kurjategijaks. Küll aga ei jätnud vahele rääbaka kassi lugu, kuigi ma tagantjärele ei saa aru, miks see seal oli. Samas olid need näited Maa indiviididest kuidagi lõdvalt seotud kogu looga. Sest üllatus-üllatus, olgu nii arhiiv kui tahes, siis oli ometi mõni peategelane. Üks neist oli Johor. See liin oli huvitav, kuigi see krdi noorsooliikumine oli ka asi, mille lihtsalt läbi sirvisin. Noore eduka mehe lugu.. ähh, who cares? Aga see, mida ta tegelikult ajas, see oli isegi natuke põnev. Näpuotsaga. Sest kogu lugu oli algusest peale kohe ära seletatud. Planeetide järjestused ja bla-bla. Et kurjus ja headus võitlevad. Üks saab ühest kasu, teine teisest. Ning Maa on nende mänguplats.

Kogu selle tüütu kirjeldamise taustal olid mõned toredad lood. Kui näiteks mõelda seda kassilugu. Või ahvilugu, või miks ka mitte, venda armunud õe lugu.

Natuke rohkem oleks tahtnud teada sellest 6. tsoonist. Üldse sellest tsoonindusest. Et on tsoonid ja Shikasta. Nojah. Eks siis tuleb leppida selle teadmisega. Et 6. tsoon on taassünnitsoon, a mis need teised siis olid? Mingid surmajärgsed olemise faasid?

Mida rohkem aga ma "Shikastale" mõtlen, seda enam on mul tunne, et tegu on sf-i raamidesse kohati orgaaniliselt, kohati veidrate traagelniitidega kokku sobitatud sotsiaalpornoga. Mis mind sel kujul mitte kübetki ei tõmba. Häda, hala, soigu ja muu taolist saab muuta söödavamaks. Näiteks luules see häda ja hala töötab isegi sel kujul miskipärast, aga sf romaanis mitte.

Võibolla on aga asi hoopis selles, et Lessing ei mõtlegi ulmelistes kategooriates. Talle on olulisemad muud asjad, talle meeldib kirjeldada elu nii nagu ta seda näeb. Mulle aga ei meeldi see elu niimoodi kirjeldatuna. Milleks seda s...a nina alla hõõruda, kui see nagunii haiseb siinsamas? Maailma sellega ei paranda... Ainsad lähenemisviisid maailmsele jamale on mu meelest kas must huumor või üle võlli keeratud õudus, soovitavalt pingelise õhustiku ning meeldejäävate tegelaskujudega.

Siiski, nii või naa oli tegu täitsa loetava asjaga, kuigi, päris oma tarkusest ma seda lugema poleks hakanud. A nüüd siis vähemalt tean. Misasi on Shikasta.

Teksti loeti eesti keeles

Jääskeläinen on minu jaoks tõusnud Soome ulme tipuks. See konkreetne jutt on väga hea stiiliga, väga hea kompaga, väga mõnusalt jutustatud.

Mulle tavaliselt sellised a la "küll ma olen kõva mees" asjad ei meeldi, aga Jääskeläinen oskas ka selle mõnuga loetavaks kirjutada.

Idee iseenesest on veidi habemega. Aga võibolla sellepärast, et mul on meeles asi nimega "Tuleviku mälestused". Või ka muud analoogsed mõttekäigud. Et mäletad tulevikku, kuigi pole seda läbi elanud.Jääskeläinen lisas selle, et minevik on kustunud, ainus, mida mäletad, on tulevik. Ja ka see muutub kogu aeg. Ehk, tulevik ei ole kindel, aga seda rohkem on sul mälestusi. Ka neid, mis on õhus, ja mis kunagi ei saa päriseks.

Teksti loeti eesti keeles

Kõigepealt pettumus – "Soome ulme 2" sai kahe päevaga otsa. Lootsin teda konsumeerida pisut kauem. Aga enne kui arugi sain, on viimane jutt käsil.

Kogu on terviklik. Ainus veidi nõrgem jutt oligi see viimane, "Terrakota", aga selgi pole suurt häda. Tugeva 4plussi saab kätte, 5palli skaalal. Miks? Sest kuigi õhustik oli toimiv, taust samuti, oli ta kuidagi... naiivne? Lapsik? Arvestades seda, et püütud oli luua idamaadele omast miljööd. Aga idalaste meelelaadi arvestades oli kõik tõesti... ühelt poolt kuidagi üheülbane kui ka Euroopa mõttemallides kinni. Võibolla on aga asi selles, et autor ongi laps :) Ehk siis, arenguruumi jagub.

Kõik teised on aga viie-väärilised. Mõni isegi enam. Jääskeläinen ei petnud ootusi, oli hästi mõnusa kompaga /jah, mulle meeldib, kui kogu jutt on läbi komponeeritud ja jalad saavad juustega lõpus kokku/ ja isegi idee tundus selline, noh, kui mitte liiga originaalne, siis kindlasti uue nükkega vana. Tuleviku mäletamist on nii või naa veidi ulmes kasutatud, või vähemalt seda, et homne on teada, aga tänast enam ei mäleta. Ükskõik, kuidas seda lahendada. Jääskeläineni lahendus oli huvitav...

"Tõvemees" oli samuti uus-vana ideega jutt, haigustesööjast. Esimest korda kohtasin vist seda ideed aastaid tagasi ühes x-files osas. Või oli see mõni muu film. Vaat ei mäletagi. Aga legend on kuidagi äärmiselt tuttav.

Chtulhu-jutt, kindlustusfirmast pajatav Sinisalo "Me kindlustame su ära" oli aga vaat et minu jaoks parim selles kogus. Kontori-õudus kogu oma ilus on ju kohutavam kui kogu see nimetu õõv, mis domineeris jutu teises pooles. Kontor on jubedam kui mistahes Chtlulhu. Ja see juba ütleb midagi...

"Oliveri raamat" oli nunnu düstoopia, kuigi ilmselt nimetatakse seda žanriliselt veidi teistmoodi. Nunnu ju, kui keegi on nii tavaline ja normaalne, et torkab meeldivalt silma, nunnu, kui raamatud on need, millesse talletakse selline tarkus, mis mujalt läheks kaduma. Ja nunnu, et mõnele lapsele meeldivad raamatud... mitte failid. Ja kõik see nunnundus oli vastupidiselt sõnale "nunnu" keeratud traagilisse võtmesse.

"Vaskmõrsja" ja "See, kes ratast pöörab" on mõlemad aurupungid. Mõrsja-värk oli selline emotsionaalne, hormoonidest tiine, samas õõvastav ja natuke isegi vastik. Aga selles vastikuse oli autor hästi kirja pannud. Rattapööramine tegeles igavikulisemate küsimustega kui hormoonidemöll, tegeles sellega, et kas pikk eluiga on needus või õnnistus. Mõlemad peategelased leidsid, kumbki omal põhjusel, et pikk eluiga ei ole nii hea asi midagi, kui tundub. See jutt asetus kogu seisukohalt mu jaoks teiseks.

Ahjaa, "Hiiu nahk" oli päris omapärane. Siiski, kuna ta sellesinase kirjatüki kirjutamise ajaks oli jäänud teiste varju, ei ole ta ilmselt see "5". Pigem pika-pika miinusega asi.

Ja see bibliofiili asi ei läinud ka eriti korda, kuigi, hästi kirjutatud ja iseenesest äge jutt. Ilmselt on aga ses süüdi see, et ma pole kohanud ühtegi päris normaalset bibliofiili. Tõupuhast bibliofiili, ma mõtlen, mitte ulmefänni :) Kõik nad on natuke hirmuäratavad ja seda oli ka see peategelane kogumiku esimeses jutus.

Teksti loeti eesti keeles

Ootasin ja ootasin, et saaksin seda raamatut lugeda. Miskipärast ei tulnud pähe seda originaalis teha. Nüüd saan aru, et see on viga. See see on, kui eesti keeles nii palju lugemata raamatuid riiulis ning siis mõtled, et loeks need kõigepealt läbi.

Niisiis, ära ootasin. Ja olen veidi pettunud. Mis mõttes pole ka raamatus tee ja maja vahel tara? Mis mõttes kass ei püüa hiiri? Mis mõttes ei söö nad värsket liha? Mis mõttes kassid ei limpsi verd? Kingi mr Churhc teeb kõike seda, mida tavaline kodukass teeb ilma igasuguse suremise ja elluäratamiseta.

Seda on mul meistrile raske andestada. Kuidas ta ei tea, mis või kes on kassid? Arusaamatu. Täpselt sama see lugu aiaga. Kuidas saab ükski normaalne laste ja loomadega pere mõelda, et ah, kiirtee, tappev tee, las siis olla. Ja aeda ees ei ole. Las siis olla nii. Ei vähimatki mõtet aia tekitamisest.

Aga muidu, õudus oli reaalne. Tüüpiliselt Kingile keris ja keris, esimeses osas polnud seda suurt ollagi, teine ja kolmas seevastu laksas serviti. Muidugi, kõige jubedam oli soo.Filmis oli vist see, kuidas laps moondub deemoniks. Ja kass oli ka kole. Raamatus olid mõlemad peaaegu nunnud. Noh, kass muud polnudki. Mis sest, et haises.

Ühesõnaga, veidi pettunud. Nii Kingis, tõlke paindumatuses kui ka iseendas. Et ei taibanud originaalteost lugeda.

Teksti loeti eesti keeles

Kui aus olla, siis ma ei lugenud Shiningut. Lugesin Surmahotell 1 ja 2.

Millest alustada? Tegemist on tõelise meistriteosega, väga hästi kirjutatud, väga hea õhustikuga jne. Natuke häiris see, et mul oli meeles filmi-neegerkokk. Selline muhe tegelane, kes läbi jubeda lumetormi hotelli poole sõidab ning kes koksatakse seal kohe maha. Täiesti sürr... Milleks nii palju aega kulutada tegelasele, kes kohale jõudes kohe maha lüüakse?

Aga King ei löönudki. Ainult lõualuu puruks ning muidu sandiks. Kuid ellu ta jäi. Ning see oli loogiline. Milleks kogu seda jama, kui tegelane ei suuda sihtkohas kümmetki sammu teha... Milleks anda pilt tema eluolust ning sellest, mismoodi ta hoolib poisist.

Kui nüüd jõuda raamatu, trükise endani, siis... tegemist on ilge kõntsaga. Esiteks, kes kurat tõlgib sõna "Shining" Surmahotelliks? Ajukahjustusega inimene? Ei tea. Kui see ei kõlanud piisavalt seksikalt, siis on lõputult teisi ja normaalsemaid variante.

See krdi "Surmahotell" on meil aastaid riiulis olnud. Iga kord olen ma sellest silmad üle libistanud, kuni Jyrka lõpuks halastas ja ütles, mis see tegelikult on. Seda ma kirjastusele ei andesta! Ning ka mitte haruldaselt haledat kaanekujundust, tagumikus küljendust ning äärmiselt sitta köidet. Kurat! Teha meistriteosest selline käkk, selleks peab olema ajukahjustus kuubis.

Teksti loeti eesti keeles

Jutul polnud suurt mõtet. Ja veidi tüütu oli kah... aga noh, kuna asi on vist tõesti katsetus, siis tasuks edasi ikka rabeleda.
Nii hull see asi ka pole, et sulge nurka visata.
Teksti loeti eesti keeles

Jubeigav. Algus venis nagu tatt, aga ühte ei saa ainult sellepärast, et lõpp hakkas jutu moodi välja nägema.
Aga noh, mulle ei lähegi sõjaline madin ega auastmete jama suurt väga korda, eriti kui see kestab lehekülgede kaupa.
Teksti loeti eesti keeles

Hea jutt. Tõesti hea. Selline hea emotsiooniga lugu, mis on ilmselt vist veidi ülekirjutatud? Sest mulle praegu tundub, et esimene variant sest jutust nii hea ei olnud...
Teksti loeti eesti keeles