Amberi kroonikate teine osa on minu jaoks juba "liiga fantasy". Teisisõnu tähendab see, et kui rõhuvat osa teosest koormab mingi lõputu rändamine erinevates paikades läbisegi suuremate ja väiksemate mõõgavõitluste/lahingutega, hakkan ma nihelema ning asendustegevust otsima. Raamatu päästab kehvemast hindest lõpp, kus sõlmitakse esimesest osast laokile jäänud otsad kokku ning antakse peale hetkelist hingetõmbepausi mõista, et suurem jama on veel ees. Ma ei hakka siin teose sisu ümber jutustama, sest mingist Amberi romaanist kasvõi väga ebamäärase ülevaate tegemine tähendab eelmise osa lahenduse andmist - spoiler! Hoolimata mõningast ebamugavustundest antud teose juures, alustasin ka kolmanda osaga, sest hing ihkab lugeda neid ridu, kus keegi Corwini nagu limase kärnkonna lömastaks. Ta väärib seda igati.

Teksti loeti inglise keeles

Valentin Abramov

25.06.1999, kell 20:20

Kroonikate teine osa on minu jaoks sissejuhatuse teine pool. Raamatu lõpuks on tutvustatud (vähemalt põgusalt) enamust peategelastest ja märkamatult loodud alus ka tsükli teisele poolele. Mingil määral on paika pandud ka Amberis tekkinud olukord, kuid tõesti vaid mingil määral. Kuigi otsad on näiliselt enam-vähem koos, on tegelik olukord küllaltki ebaselge - kuidas selline olukord üldse tekkis, mida ja kuidas taotlevad erinevad tegelased, pealegi osa tegelasi on ikka veel tundmatud. Kuid mingi vahepealne selgus on ikkagi olemas ja põhitegevus võib alata. Olen täiesti nõus Andriga, et raamatu tegevuse mingisugunegi ülevaade annab eelmise osa lahenduse, seega hoidun sellest.

Teksti loeti vene keeles

Indrek Hargla

11.10.1999, kell 13:14

Põgenenud Corwin otsib Varjudest Avaloni - maad, mida ta kunagi valitses. Leiab ta metsast haavatud rüütli Lance’i ja toimetab tema ta tolle isanda Ganeloni juurde. Maa nimi on Lorraine ja endine tõbras ja röövel Ganelon selle valitseja. Kunagi oli Ganelon Avalonis Corwini sõjapealik, kuid reetis ta hiljem. Corwin nõidus ta karistuseks kuhugi kaugele Varjudesse. Nüüd ei tunne Ganelon Corwinit ära ja palub talt, kui võimsalt sõjamehelt abi Ringi vastu. See on mingi tume, pidevalt laienev mõõde, mille seest tulevad ründavad monstrumid. Peagi taipab Corwin, et see on sama needus, mille ta pimeda ja lootusetust raevust nõrkenuna Amberi peale manas. Corwin treenib ja ravib ennast. Kohtab ta Ganeloni juures ka naisterahvast - Lorraine’i. Peagi asutakse sõjakäigule ja Ring purustatakse, selle koletised tapetakse ja Corwin ise võitleb Ringi valitsejaga (inimese keha ja soku peaga peletis). Too pakub printsile tehingut - sina meid Kaosest välja kutsusid ja Värava avasid; lähme siis koos Amberi peale. Corwin ei nõustu - Ring on tema patt asja vastu, mida ta armastab, sellest ei tuleks pikka partnerlust. Ta tapab koletise. Lorraine pelgab nüüd Corwinit ja põgeneb ühe endise kallimaga. Too tapab ta teel ja röövib paljaks. Corwini jälitab mõrtsukat, hukkab ta ning koos Ganeloniga lähevad nad nüüd Avaloni otsima - või õigemini sellele kõige sarnasemat Varju, sest õige Avalon on hävitatud. Avalonis kohtab Corwin oma venda Benedicti, kes on miski Ringi analoogiga võideldes kaotanud käe. Nad ei usalda üksteist täielikult, kuid Benedict lubab tal jääda. Benedict soovib Amberis status quo säilimist, et sõjad edasi ei kestaks - ta tunnistab Ericut regendina ja ei taha Corwini võitlust toetada.Metsas kohtab ta Benedicti tütretütretütart Darat, kõva mõõgavõitlejat, keda Benedict varjanud on. Corwin kasutab tüdrukut infohankimiseks toimuva kohta ja lubab ta vastutasuks kunagi Mustrile viia, et ka Dara saaks Amberi võimalustest osa. Avalonis elab juveliir Doyle, kelle teenuseid Corwinil on vaja. Ta käib ühes Varjus, kus on Lõuna-Aafrika teemandiväljad aga ilma igasuguste kaevandusteta. Tavaline püssirohi Amberis ei sütti, küll aga Avalonis lihvitud teemanditolmust püssirohi. Kui laadung on valmis, avastab Ganelon lossi lähedalt neli värsket mõrvatut inimest. Kui Corwin seal kolab ja uudistab, ilmub Dara ja nad nad astuvad seksuaalvahekorda. Dara lubab oodata, kuni Corwin Amberi vallutab, et siis õppida, kuidas ise Varjudes liikuda. Ganelon ja Corwin alustavad teekonda Varju nimega Maa. Nad avastavad nad Musta Tee - see on Ringi analoog, mis paistab kulgevat läbi iga Varjus. Neid jälitab Benedict - Corwin arvab, et Dara pärast. Corwin päästab Musta Tee seest naisterahva, keda mingid peletised tahavad põletada - selgub, et see on ise ka mingi monstrum ja ütleb, et Amber tuleb hävitada. Corwin võitleb Benedictiga, kes neile järele jõuab ja Corwinit mõrtsukaks nimetab. Corwin lööb Benedicti uimaseks ja kutsub siis talt “laenatud” kaartidega Amberist Gerardi vennale appi, palub tal Bendictile selteada, et tema pole kedagi tapnud ja Dara pärast vabandust paluda - tüdruk olla juba piisavalt suur, et ise oma saatuse üle otsustada. Gerard ütleb, et must tee on ka Amberis ja ilmselt viib see Kaoseni välja. Maal - Belgias ja Shveitsis hangib Corwin püüsid koos vastava laskemoonaga. Kõneldes Gerardiga, saab ta teada, et Amberil on rasked ajad ja Bendict pidas Corwinit oma teenrite mõrtsukaks - need olidki need neli laipa. Dara pärast ei näi Benedict aga eriti vihane olevat. Külastab Corwin ka oma maja Ameerikas, kust avastab Ericu kirja - vend pakub talle vaherahu, kui Corwin aitab Amberit ründavate peletiste vastu. Corwin käib läbi Varjust, kus teda peetakse jumalaks, värbab sealt endale sõjaväe ja läheb tulirelvadega Amberi peale. Nad jõuavad kohale otsustavaks lahinguks ja Amberi asemel pöörab Corwin väe monstrumite vastu. Äkitselt ilmub Dara - ta olevat Bendicti salaja läbi Varjude jälitanud. Nad võidavad aga Eric saab surmavalt haavata. Ka Benedict on seal ja ütleb, et tal pole aimugi, kes see Dara võiks olla. Koos Randomiga sööstab Corwini Mustri juurde ja näeb seal, et Dara on juba Viimase Loori juures. Tüdruk muundub ühest koletiseks teiseks - on korraga kõik Kaose monstrumid, kellega Corwin võidelnud. Ta ütleb, et Amber hävitatakse ja kaob siis. Corwin taipab, et peab minema Musta Tee lõppu.

Viis.

Plussiga.

Teksti loeti inglise keeles

Kalevipoeg

26.04.2000, kell 17:46

Hmm, pean olema Andriga no~us, kuigi mu enda jaoks p"a"astis loo Dara isik. Seebiooperlik kyll, aga heasti tehtud.

Teksti loeti eesti keeles

Fox

29.04.2000, kell 23:34

Märt Laur

9.05.2000, kell 13:25

Neli plussiga. Meeldis isegi rohkem, kui esimene osa -- mis tuli ositi üle lugeda, kuna kahe raamatu ilmumise vahele jäi liiga pikk aeg...

Teksti loeti eesti keeles

Annaliisa

25.05.2000, kell 20:39

Sama põnev nagu esimenegi osa.Tõlge on hea.Lõppes nii poolesõnapealt et olin soki seisus kui raamat läbi sai.Mida muud kui oodata järgmise osa ära tõlkimist.Raamatu kaks osa tunduvad nagu mingi sissejuhatus kuhugi suurde süntmuste keerisesse.(Issake ma pean nüüd aastaaega ootama et järgmist osa lugeda)Lugesin raamatu inglise keeles kah läbi.Jälle mõni sõnade mäng oli vapustav.Eriti lahedad olid Kevini dialoogid Benedikti või ültse kellegi teisega.Meeldis kuidas kõik proovisid teada saada kuidas ta vanglast põgenes.Hinne kohe plussiga

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Krister Haav

15.06.2000, kell 19:06

Kahjuks jäi mulje, nagu oleks see vägisi punnitatud raamat. Hästi küll kirjutatud, kuid ideid nagu nappis... Saab nelja.

Teksti loeti eesti keeles

Enn Hunt

14.08.2000, kell 16:56

Jüri Kallas

16.08.2000, kell 18:47

Kartsin pisut selle romaani maakeelset lugemist.

Mulle oli miskipärast meelde jäänud see, kui kõige tänamatum «Amberi kroonikate» osa... pean just lõppu silmas. Ilmselt on 33. aastane Jyrka siiski märksa teistsugune inimene, kui oli seda 22. aastane Jyrka... ilmselt on see nõnda, sest praegu mind raamatu lõpp ei häirinud. Kõik on vägagi paigas! Enam ei sega mind üldsegi see nn. cliffhanger lõpp.

Sisust ei soovi siinkohal rääkidagi – raamat juba peaaegu pool aastat eesti keeles olemas ning sarja esimene osa võitis ju möödunud aasta parima raamatuna ka Stalkeri. Vähegi ulmest (ning eriti fantasyst) huvituv isik peaks juba mingit ettekujutust Roger Zelaznyst ja «Amberi kroonikatest» omama.

Ausaltöelda ei saa ma küll aru inimestest, kes väidavad, et romaanis esinevad inimsuhted on seebiooperlikud ning et siin pole ideid või et see romaan on punnitatud. Möönan, et niipalju kui on inimesi, niipalju on ka arvamusi... kuid minuarust on raamatus esinevad inimsuhted üsnagi loomulikud (loe: elulised). Ma nimelt ei pea seebioopereid loomulikeks, aga ilmselt ma mõtlen sõna «seebiooperlik» all miskit muud. Raamat on ka väga sujuv ning sisukas... nojah, miskeid globaalseid probleeme ju ei lahendata. Meenutaks aga selle koha pealt Roger Zelazny mõttekaaslast/vastandit Ursula K. Le Guini, kes on öelnud, et kõik toimub siiski meie enese meeltes ning mida rohkem on seda nn. füüsilist tegevust, seda vähem tegelikult toimub. Corwini jaoks toimub romaanis ju ikka ääretult palju ning temale on see ka oluline?

Juhan Habichti tõlge on endiselt ülihea!

Teksti loeti vene, inglise ja eesti keeles

Erkki Lindpere

16.08.2000, kell 19:41

Kuidagi liiga palju on seda varjudes kõndimist selles osas. Ja üldse muutus kogu see varjude skeem minu jaoks oluliselt segasemaks. Aga muidu on päris hea.

Teksti loeti eesti keeles

Margus Freudenthal

28.09.2000, kell 23:10

Mõnus, tempokas lugu. Ehkki kui tagasi vaatama ja sisukokkuvõtet tegema hakata, siis nagu midagi suurt ei sündinudki.

Teksti loeti eesti keeles

Indrek Jentson

2.10.2000, kell 17:29

Siim Espenberg

25.10.2000, kell 14:49

Minu meeli ülihea teos. Erinevalt mõningatest teistest sarjadest ei ole teise osa puhul veel märki mingist degradeerumisprotsessist. Eelpoolkirjutajad on juba andnud suht hea ülevaate sisust. Tõden vaid, et raamat on väga hea ja hinne saab olla ainult kindel "viis".

Teksti loeti eesti keeles

Trekkie

9.11.2000, kell 19:26

Kristjan Ruumet

27.12.2000, kell 04:42

Ats Miller

11.01.2001, kell 16:54

Vat ei pane viit, nagu esimesele osale. Ei ole enam "see", on natuke venitatud, natuke sulepeast imetud, natuke... "sarjakas". Mõnus lugemisvara küll, ja kuna MK seda otsast tõlgib, ei vaevu ma enam ingliskeelset lugema ;-) ostan aga järgmise, kui ilmub.

Teksti loeti eesti keeles

Misfit Creep

26.03.2001, kell 17:39

Kas nüüd parem või halvem kui Amberi üheksa printsi, aga mulle meeldis. Isegi kui lõpp oleks teistsugune olnud. Võib-olla on see minu lapselik vaimustus, võib-olla midagi muud. Aga on fakt, et ma nautisin sellest raamatust iga viiimset kui lehekülge.

Teksti loeti eesti keeles

Taavi Kalju aka Ghilderich

3.06.2001, kell 03:54

Nonii, pole midagi öelda. Tegemist on väga kõva raamatuga, kuigi jäi mul esimesel katsel pooleli (sest polnud esimest osa lugenud). Nüüd pärast "Amberi üheksa printsi" lugemist oli seda raamatud ikka väga nauditav lugeda, kõik seosed said arusaadavaks. Esimesel katsel jäi mul ikkagi väga palju arusaamatuks, ning "Avaloni püssid" tundus väga igav raamat olevat. Tegelikult ikka ei ole igav raamat, aga ennem tasuks "Amberi üheksa printsi" väbi lugeda.

Teksti loeti eesti keeles

Alari Rajande

30.06.2001, kell 15:18

Aivar Yorick

24.09.2001, kell 05:41

Kas just "Üheksast printsist" parem... aga oluline on üleminek, täpsemalt Kaose teema sissetoomine, mis annab kõvasti juurde. Viis kahe miinusega.

Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Rätsep

2.10.2001, kell 13:28

Kätlin Traks

5.04.2002, kell 18:08

Väga hea; neli lihtsalt sellepärast, et esimese lugemine läks väga ladusalt, raamat oli haarav; teisega aga läks tunduvalt kauem aega, midagi oli justkui puudu. Kokkuvõttes aga siiski igati huvitav ning lõpp oli suhteliselt üllatuslik.

Teksti loeti eesti keeles

Märt Saar

6.04.2002, kell 14:00

Meeldis rohkem kui "..Üheksa printsi". Defineeriti esimeses osas tundmatuks jäävaid mõisteid, hargnesid uued salapärad, mis "Ükssarvikus" jätkavad oma laienemist. Põhitegevus toimub Varjudes. Ainus koht, mis raamatus igav oli, olid need 2-3 lehekülge kus Zelazny kirjeldab nägemusi Varjudes liikudes. (Pool teksist on 3-ne punktiirjoon ja tühised nimisõnad, mis midagi juurde ei anna). Tähtsa tegelase surm, õekeste mängust välja jätmine, uue naistegelase kaasamine jne. Kui võrrelda esimest kaht osa sellest sarjast "Üksildase Oktoobriööga", siis on tegemist süsteemilt täiesti samade teostega. Tegelasi terve hunnik, paljud jäetakse kõrvale, et hiljem jutulõnga jätkuks, kirjud intriigid tegelaste vahel jne. Lõputult ja lõputult saaks nõnda kirjutada... Zelazny tabas seebiooperite olemuse ära, aga asetas selle hoopis paremasse kesta - fantasysse, mis seotud tänapäevaga. Loetav ja nauditav - mida muud pole (vaja) iseloomustuseks öelda. Kui kaanele on kirjutatud, et sisaldab filosoofiat, siis seda õige vähe. "Amberi üheksast printsist" oli küll rohkem mille üle mõelda, kuid sarja teine osa on nagu nad ilmselt kõik - lihtne ent samas mitmeKülgne raamat. Pisikese miinusega täiuslik.

Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav

13.04.2002, kell 13:06

Ei ole sugugi paremaks läinud kui eelmine osa.

Teksti loeti eesti keeles

Janek H.

1.07.2002, kell 22:42

Veidi kehvem, kui eelmine osa, aga see-eest lõpp oli palju põnevam. Noh, seni ainus tõsiseltvõetav troonipretendent on siis mängust väljas. Ja see Dara... (vaene Corwin)
Ebameeldivalt palju oli Varjudes rändamist. Kohati viskas ikka tõesti üle, kui ta muudkui sebis seal ringi ja kirjeldas milline see järgmine sihtpunkt peab olema ja kuidas ta sellele läheneb.

Põhimõtteliselt peaks olema ka iseseisvalt loetav, sest raamatus on ka esimese osa ümberjutustus. Võib-olla ma nii ei arvaks, kui ma oleks esimesena selle raamatu läbi lugenud. Viis miinusega.

Teksti loeti eesti keeles