Karel Michal

Raamatu keskmes on tegelikul hoopis Talvesõda. Raamat järgib Soome rindele eriülesandega saadetud politruki seiklusi, mis on seotud salapäraste “ruunidega”, mille asukoha kindlakstegemine ongi antud tegelase ülesandeks. “Ruunid” on olulised nii Stalinile kui ka sakslastele, kuna nad pidavat hoidjale erilised võimed andma.

Raamatu ülesehitus on natuke segadust tekitav, kuid kõik segaseks jäänud lõigud loksuvad lõpuks enamvähem paika. Raamatu algus oli küllaltki intrigeeriv, samas Talvesõjast rääkiv osa ei pakkunud samasugust huvi. Mis mulle aga tõsiselt vastu hakkas oli raamatu taga antud ajalooliste tegelaste ja objektide loetlemisel läbi kumav õigustus Talvesõjale või vähemalt selline tunne jäi mulle seda kokkuvõtet lugedes.

Põhilised sündmused toimuvad kahes liinis, mis tunduvad vaid kaudselt omavahel seotud olevat. Norman püüab oma firma huvi äratada ühe aafrika projekti vastu samas kui Donald saadetakse uurima ühes kagu–aasia riigis välja kuulutatud valikulise sigimise projekti, mille eesmärgiks on tulevikus üliinimeste põlvkonna loomine.

Selle raamatu muljed, eriti algusest, võib kokku võtta ühe sõnaga: kaootiline ja see teeb hindamine minu jaoks raskeks. Algus oli liiga pikk, aga samas pakkus sündmustiku areng palju mõtlemise ja oletuste tegemise võimalusi, mis on väga positiivne. Samas jäi mind siiski häirima Brunneri idee, et lääne ühiskond on nii vigane ja mandunud, et maailma päästmine jääb kindlasti Aasias ja/või Aafrika pärusmaaks. Olgu hetkel hindeks 4+.

Üldiselt oleks võinud selle raamatu ka ilma ulme butafooriata kirjutada, sest vähemalt minu jaoks on raamatu põhiliseks sisuks autistide ja skisofreenikute probleemid, nende lähedaste mured ja nendega “normaalse” suhtlemise võimalikus.

Hoolimata eespool kirjutanute välja toodud puudustest, mulle meeldis.

Ilus kirjeldus sellest, kuidas inimene on end temale ebameldivast maailmast eemaldanud ja loonud oma loodud maailma, mitte oma kujutuses vaid füüsiliselt ning mis juhtub, kui ühel hetkel ilmneb, et mitte tema ei juhi seda maailma. Järele mõeldes meenutab mitmeid filme, mis umbes sarnase stsenaariumi alusel on kirjutatud.

Sisust: Taltos on Savni just koju viinud, kui tema juurde saabub järsku Morrolani õuedaam leedi Teldra. Nagu selgub on nii Morrolan kui ka Aliera kadunud, lausa noo kadunud, et isegi Sethra Lavodel ei õnnestu nendega kontakteeruda. Nüüd loodab Sethra Taltose käes oleva relva abil leida tee nende juurde. Nagu selgub on Morrolan ja Aliera vangis Jenoine-de käes, kes on draegarade loojad. Nende vabastamise eest peab aga Taltos ainult ühe “väikese” teene osutama - tapma deemonite jumalanna Verra.

Selles teoses annab Brust väga palju infot dreagara maailma kohta, nii selle loomisest, jumalate ja Jenoine-de vastasseisust kui paljust muust. Selle sarja puhul ei tule sugugi üllatusena see, et impeeriumi kohta käivat põhimõttelist infot jagatakse alles (praeguseks) sarja lõpetavates teostes.

Kindel viis. Taltos on jällegi omas elemendis (st. võitlemas võimsamate jõudude vastu, kui ta isegi tunnistada tahaks ja leidmas lahendusi lahendamatuile probleemidele), loopides seejuures pidevalt mürgiseid märkusi oma raske saatuse kohta.

PS. Romaan jätab Taltose seiklustele ja kogu sellele maailmale nii palju lahtisi otsi, et ta lausa karjub järje järgi. Praegu on Brust aga kirjutanud eellugusid Taltose lugudele loodetavasti jõuab ta mingil hetkel ka järgedeni.

Natuke arusaamatuks jäid Cawti ja Kaira vaheliste vestlustena antud vahepalad. Sisulist mõtet neil ei olnud ja millenigi nad ei viinud.

Tundub, et on tegemist sündmustikku siduva või mingi hilisema teema arendamiseks vajaliku vahe teosega, sest kui võtta antud raamat üksikteosena puudub vajalik intriig ja tegelaskujud. Peale “Teckla”-t nõrgim selle sarja raamatutest. Nõrk neli pika miinusega.

Selle raamatu lugemise ajal hakkas mind järjest rohkem vaevama aga küsimus, kas on võimalik sellest teoste sarjast aru saada ka sellisel juhul, kui lugeda neid ilmumise, mitte sündmustiku toimumise järjestuses? Igatahes mina kahtlen selles sügavalt.

Mida rohkem selle teose üle mõtlen, seda madalamat hinnet tahan panna ja seda vähem oli tahtmist sarja järgnevat osa kätte võtta, samas tuleb tunnistada, et sellest punktist võib asi ainult paremuse poole minna.

Õnneks ei alustanud Brust oma maailma loomist 100 leheküljelise kirjeldusega peategelasest, tema olmest ja riigi poliitilisest korraldusest, vaid asus kohe sündmuste juurde. Ta pakkus selle asemel huvitav pildi sellest, kohalikest sotsiaalsetest suhetest ja poliitilistest fraktsioonidest ning sellest kuidas draegara elanikud oma pikaealisusega võivad probleemide lahendamisele hoopis teisest küljest läheneda, kui “idast pärinevad” lühiealised. Samas aga on probleemi lahendamiseks vaja mõtlemise paindlikust, millele pikast elueast ja pika planeerimise võimalikkusest tulenev rahulikkus just kaasa ei aita.

Uued tegelaskujud ja täpsem ülevaade impeeriumi ülesehitusest ja fraktsioonide omavahelistest suhetest olid igatahes huvitavad. Päris maksimumi ei tahaks sellele teosele siiski anda, esimene osa oli lihtsalt niipalju parem.

Nii mõneski mõttes ebatüüpiline fantasy sarja alustav teos; ebatüüpiline, kuna on välja antud neljanda ja ebatüüpiline, kuna ei ole üritatud edasi anda kogu selle maailma korraldust, mida paljud fantasy kirjanikud üritavad sarja avateostesse toppida. Antakse edasi ainult seda mis otseselt teose sündmustikku puudutab ja ülejäänu jäetakse lugejatele endale lisaks mõelda.

Kuna alustasin sarja lugemist sellest teosest, siis selline suhtumine osaliselt vihastas, aga samas tekitas huvi järgnevate teoste vastu. Kindel viis.

Eelmises raamatus alanud sõda on jõudnud staatilisse seisu, kus kummalgi poolel pole jõudu teiste tähesüsteemide ründamiseks, kuna samal ajal on vaja kaitsta omi. Selle positsioonisõja taustal uurivad Maa teadlased galaktikate vaheliste tunnelite loomiseks kasutatavat aparatuuri. Samaks on paljus jäänud ka teose põhitegelased, kes nüüd ühes või teises ametis armee teenistuses viibivad.

Raamat pakub järjekordselt äratundmisrõõmu arvutimängude sõpradele. Nagu kogu “Smert ili slava” sari on ka selle raamatu tulnukad päris “Star Control” nimelisest arvutimängude sarjast, põhi osa kannavad siiski sarja kolmandast osast pärit rassid. Mõne koha pealt päris huvitav aga samas paljuski stamplik raamat, mis sai ühe korraga alla neelatud. Hoogsuse ja “Star Controli” meeldetuletamise eest neli.

Lõpu järgi võiks igatahes antud teosele mingisugust järge oodata, kuigi vaevalt, et see kunagi valmib.

Iseenesest mõte polegi kõige hullem, aga teostus oli poolik ja lõpulahendus/seletus täiesti ebausutav. Raamat on parimal juhul ühekordseks kasutamiseks, kui sedagi.

Ligikaudu 90% raamatust oli küllaltki hea, piisavalt omapärane ja usutav (Usutav arvatavasti seetõttu, et ma ei ole bioloog) maailm. Tempo hoitakse pidevalt üleval ja kogu raamatu jooksul igav ei hakka. Lõpp oli kahjuks raamatu kõige nõrgem osa. Tekkis tunne, et autor on situatsiooni enda jaoks liiga keeruliseks kirjutanud ja suutis selle ainult “deus ex machina” abil lahendada. Neli pika miinusega.

Nii lääne Euroopa kui ka slaavi alade kirjeldused olid üksikasjalised ja ilmselt ajaloolistel faktidel põhinevad. Samas raamatu kirjeldatavad tegelased olid küll värvikad, kuid ühegi tegelase suhtes ei tekkinud isiklikku seost st. tegelaste saatus ei tekitanud minus mingeid emotsioone.

PS. Raamatu pealkirjal on ka päris omapärane tõlgendus, mida raamatus mitmel korral on kirjeldatud.

Järjekordne teos, kus Valentinov jätkab oma dharide liini. Ma pole suuremat sorti ajaloolane, kuid Prantsuse revolutsiooni aegsete sündmuste kirjeldused on vist päris tõepäraselt ja kindlasti päris usutavalt kirja pandud.

Samas oli lugu kirja pandud selliselt, et alguses ei tahtnud suurt raamatut käest panna. Ühel hetkel hakkas aga asi venima, midagi uut enam nagu ei öeldud aga tekst muudkui jätkus ja jätkus ja jätkus...
Samuti, miks oli vaja see kõrvalliin nii ajuvabalt kirjutada, et lugejale saab küllaltki vara selgeks, kellest saab “kolmanda jõu uksehoidja”. Ning siis veel see lõpplahendus. Et kõik sellise õnneliku lahenduseni peab viima oli varem selge... aga uskuda, et niivõrd lootusetusse olukorda aetud inimene selliselt käituda suudaks!? Ei tea. Selliseid kohti, mille suhtes ma autoritega päris nõus ei ole raamatus jagus, aga samas tekkis huvi nii selle sarja kui ka autorite muude teoste vastu.

Jutt sellest, kuidas ühele sündinud maagile tuleb küll tema lapsepõlve sõber kelle isa umbes pool aastat varem ära kadus. Nüüd olevat ta tagasi tulnud, aga vahepeal olevat ta mõistuse kaotanud ja kaelas rippuvat tal mingi kivi. Samal ajal saab see sama maag teada, et on võitnud õiguse ühekordseks “Ülima Karistuse” maagia kasutuseks. Peale pikka kaalutlemist otsustab ta lõpuks karistada maagi, kes ta sõbra isaga niimoodi on käitunud.

Üldiselt mulle ei meeldi kriminullid, kus lugeja on peategelasest targem, see tähendab, et tulemus milleni lõpuks jõutakse on võimalik varem ära arvata. Antud raamat aga kuulub just selliste hulka.

Lõppahendusest suurem saladus minu jaoks oli hoopis see, miks on raamatusse sisse toodud kaasaegne liin. Lõpuks selgus selle põhjus, aga kas seda asja just niimoodi oli vaja esitada, see jäägu teiste lugejate otsustada...