Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Kirill Jeskov ·

Posledni koltsenossets

(romaan aastast 1999)

  • Sündmuste horisont
Hinne
Hindajaid
7
5
3
1
0
Keskmine hinne
4.125
Arvustused (16)

Kui vaadata teose pealkirja, alampealkirja "Keskmaa ajalugu - vaenlase silmade läbi" ja teose tutvustuse algust, mis algab sõnadega "Professor Tolkien eksis - kõik ei olnud nii, üldsegi mitte nii", siis on vist lihtne aru saada, millest teoses juttu tuleb. Ajalugu kirjutavad teadagi võitjad ja seetõttu on "Sõrmuste isandas" antud sündmuste areng äärmiselt ühekülgne. Antud raamatus aga räägitakse lugejale sellest, kuidas Gandalf ja muud "valged" maagid kartsid tööstus revolutsiooni Mordoris ning otsustasid elfide abil selle hävitada enne, kui Mordor ja ta liitlased liiga tugevaks muutuvad. Ja kuidas "tegelikult" toimus lahing Minas-Tirithi seinte all jne. jne. jne. See kõik on alles sissejuhatus, mis tõlgendab algmaterjalis toodus sündmusi. Edasine ehk enamus raamatust räägib hoopis sellest, miks ja kuidas kadus maagia Keskmaalt ja mis ikkagi oli elfide lahkumise põhjuseks.

Küllaltki huvitav ja mõnus lugemine. Asja juures oli üks tõsisem viga, raamat ei olnud minu jaoks haarav. Ilus tekst oli ja autori jutt jooksis, aga igal hetk võis raamatu käest panna ja hiljem uuesti jätkata.

Teksti loeti vene keeles

Pagan, aga mulle meeldis. Eriti algus, kus kõik see arutu sebimine sõrmuse ymber ilusasti kohaliku geopoliitike taustal paika pandi! Sauron kui valgustatud monarh, haldjate karistussalgad pärast võitu Mordoris kylasid põletamas ja marodööritsemas... Paraku sai see viktorsuvoorovlik algus neetult kiiresti otsa ja edasi läks juba sootuks teises stiilis. See mõõga, mantli ja salateenistuste stiil meeldis mulle vähem aga meeldis siiski.

Kokkuvõtteks on tegemist kindlasti kaalgukategoorias kõrgema teosega kui Nik Perumovi alternatiivtolkienistlik triloogia. Kindel viis.

Teksti loeti vene keeles

Seda raamatut on raske hinnata.

Kõige sümpaatsem selle juures on vist tõesti tõdemus, et sellist Keskmaad ma juba usuksin. Eelinfo põhjal ma lootsin vast ehk sammukese rohkemat -- et kogu maagia ongi välja kraabitud ja lugu on joonistatud reaalsele (st. siis sisuliselt alternatiivajaloolisele) kangale. Noh, mingit võlukunsti seal esines, kuid see piirdus mõne kobakaga, nii et olgu.

Raamat koosneb näiliselt nagu kolmest osast, millest esimene on minu jaoks tõeliselt vaimustav. Selle sisu on eelarvustajad ka juba puudutanud -- kõik see, mis Sõrmuste Isandas tundus mulle kuidagi tobe ja otsitud, saab siin selge, teravmeelse ja kohati väga naeruväärse selgituse. Mulle tundub tõesti palju loogilisem, et Aragorn oli mingi suvaline kaabakas, kelle haldjad üles korjasid ja Taasühendatud kuningriigi troonile toppisid; et Valged võlurid olid lihtsalt kamp vanameelseid, kes iga hinna eest püüdsid takistada tööstusrevolutsiooni Mordoris; et Sauron oli valgustatud monarh; et ülbed haldjad viisid läbi genotsiidi vallutatud aladel ja üldse kohtlesid inimesi loomadena, etc etc. Ehk siis sõrmus oli üks tobe nali, et see lasti leida kusagil viimases kolkas, kus "siga tänaval püherdab" ja nazgulid ajasid kohalikke tolasid vaid niipalju taga, et need liiga pikalt kuhugi kõrtis pidama ei jääks, et see ei töötanud nii, nagu kavatseti, ja unustati, ja asjaosaliste kondid koos täiesti väärtusetu sõrmusega vedelevad kusagil metsas, kus keegi nende vastu huvi ei tunne :-DDD COOOL!

Väga hea on ka epiloog, kus selgitatakse, mis sellest maailmast edasi sai. Keskosa aga... noh, see on parimate traditsioonide vaimus teostatud quest või mõõga ja mantli lugu, kuidas mitmed agentuurid ja muidu huvilised üksteise näppude peal trambivad ja üht, teist ja kolmandat üle löövad, igaüks oma mängu mängimas. Et see on kah hea, aga ma ise lihtsalt eriti ei suuda sedalaadi jahmerdamist hinnata.

Ma lugesin seda raamatut ca 3 aastat tagasi. Nüüd oli põhjust see üle lugeda. On ikka "5" ära teeninud küll.

Teksti loeti vene keeles

Lõppkokkuvõttes otsustasin ikkagi maksimumhinde kasuks, ehkki see "Umbari gambiidi" osa absoluutselt ei meeldinud-tüütu sehkendamine äärmiselt halvasti väljamaalitud pseudokeskaegsel taustal. Kui Gondor, haldjate valdused ja muud Tolkienil "heade" asupaigaks olnud maad on siin nagu Tolkienil ikka ning Mordor meenutab mõnusalt Kesk-Aasiat, siis Umbari kirjeldamisega pole autor eriti hakkama saanud.

Aga see selleks. On fakt, et pärast selle raamatu lugemist on raske "Sõrmuste isandat" samamoodi näha nagu enne. Ja seda hoolimata asjaolust, et kohati näib Jeskovi nägemus toimunust olevat sama must-valge kui Tolkieni oma-headuse ja kurjuse jõudude asemel on siin küll oma tulevikku kaitsta püüdvad vaprad mõistuseinimesed ning haldjate juhitud fanaatilised primitiivse eluviisi pooldajad.

Kindlasti on see romaan äratanud meelepaha paljudes andunud tolkinistides ja ilmselt oli idanaabrite juures, kus inglise fantasy-klassiku austajad ei kõhkle vajadusel ka "ketserite" vastu puumõõku käiku laskmast, "Viimase sõrmusekandja" kirjutamine omamoodi julgustükkki. Mul endal pole JRRT loomingu vastu mingit vimma, mis paneks igasugust selle trööpamist nautima, samas ei suuda ma teda ka kaugeltki oma lemmikkirjanikuks pidada-osalt kahtlemata ta andetu poja poolt isast mahajäänud käsikirjade töötluste lugemise tulemus.

Teatud mõttes vastandub Jeskov Tolkienile ka ideoloogiliselt. Olid ju Tolkieni suurteks mõjutajateks "Sõrmuste isanda" kirjutamisel negatiivsed kogemused industrialiseerimise ja Esimese maailmasõjaga. Jeskovil on Mordori näol tegu tulevikkupürgiva tehnilise tsivilisatsiooniga, mis ei kõhkle end ludiitidest fanaatikute eest kaitsmiseks ka tapvaid relvi välja arendamast. Tolkien oli hipipõlvkonna suur mõjutaja-ja leiamegi siit raamatust ennast "kanepist lolliks suitsetanud" Umbari haldja-fanaatikud.

Millegipärast arvan, et see raamat võiks meeldida ka neile, kes muidu fantasyt vihkavad. Kohati on "Viimast sõrmusekandjat" lugedes tunne, nagu loeks pigem sotsiaalselt teaduslikku fantastikat, mis paneb kõvasti kaasa mõtlema.

Lõpetuseks võiks veel märkida, et erinevalt Tolkienist, kes kirjeldas Keskmaad millegi müütilisena muistsetest aegadest, on see Jeskovi jaoks ikkagi selgelt paralleelmaailm.

Teksti loeti eesti keeles

Hilissügisel tellisin Kuutõrvajast kaks ulmeromaani: Accelerando ja Viimase sõrmusekandja. Esimest üritasin kolm nädalat lugeda, sain vahepeal selle kõrval viis-kuus kriminaalromaani läbi ja panin nüüd Strossi teose poolikuna kõrvale paremaid aegu ootama.

Viimane sõrmusekandaja oli hoopis teisest puust. Eile võtsin ette ja täna lõpetasin. Lisaks ülimalt meeldivatele emotsioonidele pidin murdma ühte endale antud lubadust. Nimelt oma viisteist aastat tagasi lugesin läbi Sõrmuste triloogia ja leidsin, et olgu see viimane kord. Nüüd tuleb siiski vähemalt proloog Keskmaa ajaloost läbi lugeda ja ehk siit-sealt sirvidagi. Nimelt tahaks Jeskovi raamatut lähemal ajal teist korda ja hulga paremini ette valmistunult lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei saa üldse aru, miks fundamentaaltolkinistid autori peale kurjad on. Tegu ei olnud ju absoluutselt kasvõi kaudseltki "Sõrmuste Isanda" maailma paigutuva teosega, vana Tolgi loominguga ühendasid Sõrmusekandjat ainult mõningad kohanimed ja väidetav toimumine Tolgi loodud maailmas. Seda aga ainult pealiskaudsel vaatlusel. Lähemal uurimisel selgub, et Jeskovi raamat on üdini venepärane, põhimõtteliselt võiksid vihased olla hoopis Julian Semjonovi kõntsalõhnalise loomingu paadunud austajad. See Umbari-afäär oli täpselt nagu maha kirjutatud raamatust "Seitseteist kevadist hetke", ainult nimed olid teised, Stirlitzi rollis oli keegi Tangorn. Kõik need lõunapoolsed rahvad ja rassid meenutasid vastavalt autori piiratud fantaasiale rohkem mingeid kesk-aasialasi ja Kaukaasia mägilasi, ametnikud ja riigivõim olid müüdavad ja üdini korrumpeerunud jne. jne. Kõik ikka nagu ida pool kombeks.

Ühesõnaga, võrdlemisi tüütu ja igav, väga venepärane raamat, millel on Tolkieni "Sõrmuste Isandaga" samapalju pistmist nagu Dostojevskil Robin Hoodiga. Hinne kõikus lugedes pidevalt "kahe" ja "kolme" vahel ja kaldus lõpuks siiski "kolme" peale. Eriti ebameeldivad olid tegelaste ajutised fatalistlikud meeleolutsemised, korra võeti ka mällarini mingit jooki. Eriti puine oli epiloog, kus lühidalt esitati nägemus moodsast fantaasiamaailmast. Tolkieniga selle raamatu seostamine näib mulle aga paraku sana ebatõenäoline nagu Indrek Hargla täienduse Back To The Future sarja - silmatorkavalt teistsuguse stiili, totaalselt teistsuguse õhkkonna ja rõhuasetuse ning originaaliga praktiliselt kokku mitte sobivana.

Kui legend, nagu oleks Jeskov selle raamatu eest ultratolkinistide poolt puumõõgaga läbi nüpeldatud vastab tõele, siis minu arust sai ta küll vale asja eest. Tolkieni maailma ei oskaks ma seda ka õudusunenäos paigutada. Kui juba nüpeldada, siis halva kirjanduse levitamise eest, aga siinkohal pole ka seda põhjust; tegemist ei olnud nüpeldamistväärt halva kirjandusega, lihtsalt tavaline keskpärane soga, aga kui kõik sellise kirjutajad tappa peaksid saama, siis midagi muud ei saakski teha.

Teksti loeti eesti keeles

No oli, ja ei olnud kah. Siuke miinusega neli. Ladus lugemine, ei kulunud kahte nädalatki. Kohati naljakas ja kohati rabe. Sõjast saab kirjutada kindralstaabi seisukohast ja saab kirjutada lihtsõduri seisukohast, aga kui need kaks panna ühte raamatusse, siis see tulemus ei ole väga veenev. Kui Tolkienil läks võimatut missiooni (no see opossumite ja seibiga, eksole) täitma võimalikult ebasobiv kamp, siis Jeskovil teeb sama eriti sobivate tüüpide jõuk, omades praktiliselt piiramatuid ressursse. Mõlemal juhul ülesanne täidetakse. Ja mis siis? Muidu poleks ju olnud millestki kirjutada, ainult poliitökonoomiast poleks piisanud. Ehh, mõni päev on lugemisest möödas ja juba hakkab sisu halli uttu mattuma. Mis võib muidugi ainult minu probleem olla.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt olen ma igasuguste Tolkieni tuletiste lugemist vältida püüdnud, seekord otsustasin teha erandi ja eriti ei kahetse. Siiski jäi lugemisel tunne, et autoril oli üks hea idee, kuidas Sõrmuste Isanda lugu teisest vaatenurgast näidata, kuid selle idee peale ei õnnestunud kahjuks tervet romaani üles ehitada. Nagu Ats Millerile, nii ka mulle meeldis eelkõige romaani algusosa, mis just nimelt SI ümberpööramisega tegeles. Sellele otsa kirjutatud quest ei jätkanud alustatud innovaatilist liini vaid oli pigem tavapärane, millest on kahju.
Teksti loeti eesti keeles

Väga meeldis!

Haarav, stiilne, ootamatu. Käsitlus sõjast, mida autor mitte ei kirjelda, vaid põhendab - meeldis. Tolkieni tegelased, kes raamatus on kuidagi lamedad, on elavaks tehtud - meeldib. Palju narrimist tolkieni enda pihta, näiteks looduskirjeldused - meeldib.

Nõrgemad küljed on eespool ära öeldud. "Umbari gambiidi" osa oli üle, Tangori armastusliin oli eriti üle ja tema karakteri muutused usutamatud. Paljud püssid, mis esimeses osas seinal rippusid, jäidki pauguta.

Aga kokku ikka väga haarav lugemine!!!!
Viis.

Teksti loeti inglise keeles

Taaskord sai kinnitust tõsiasi, et tänapäeva venelased oskavad kirjutada ainult ühest asjast - sõjast - aga teevad seda hästi. Tõsi küll, mul ei tekitanud erilist vastumeelsust ka Tangorni Umbari-retk. Ma olen nõus, et esimese osaga suhtestus see umbes nagu "Kümne aasta hiljem" II osa "Kolme musketäriga", aga ju ma siis olen sellist kirjandust veel liiga vähe tarbinud, et sees keerama hakkaks. Täitma, tänan väga, seda lünka aga ei hakka...

Kaks võtmestseeni, milles kõikvõimalikke huvisid ja arusaamu esindavad tüübid haljaste relvadega kokku läksid - Ithilieni vürsti vabastamine ja Peegli purustamisele eelnenud klõbin haldjate juures - olid aga nii keerulise koreograafiaga, et jälgimine raskeks läks ja pea vankuma hakkas. Umbes nagu operett "Öö Veneetsias", mille osalejad talutavad vaatajat-kuulajat läbi keeruliste intriigide ja kokkusattumuste võrgustiku, püüdes teda samal ajal veenda, et oma perekonnaliikmeid, teenreid või kaasasid on võimatu ära tunda, kui neile 5 cm. laiune maskike nina peale siduda... Heakene küll, tuleb aga möönda, et autor on ennast sellise kriitika suhtes hästi kindlustanud jumaliku ettehoolde sissetoomisega, mis lausa peab peategelased võidule viima. Selline võte pole küll teab kui stiilne, aga see-eest tugev nagu mithril.

Siit aga jõuame minu arvates romaani kõige nõrgema koha juurde. Olgu, kangelasi hoiab ja kaitseb jumalik ettehoole, mille allikale sugugi ei meeldi teravaotsaliste kõrvadega poiste ja tüdrukute nii ülekaalukas võit (lk. 40: ...Maailmas on Keegi, kellele hirmsasti ei meeldi täielikud võidud ja mitmesugused "lõplikud lahendused", ning seda oma vastumeelsust võib ta väljendada kõige uskumatumal viisil. Nii ka praegu [...] peatus eespool nimetatud Kellegi pilk äkki olemast lakanud Lõunaarmee kahel sõdalasel, kes olid kadumas Mordori kõrbe luidete vahele.). Toosama kõrge isand suunab oma vastleitud lemmikud aga teise poole veel lõplikumat võitu sepistama! Haldjate võidu puhul jääb alles väikegi võimalus, et kuskil - mõnes inimeste riigis kuskil kaugel Lõunamaal, mille nimi Umbariski kord saja aasta jooksul kõlab - taastärkab tehnoloogiline tsivilisatsioon. Maagilise maailma või siis seda inimeste maailmaga ühendava sideme hävitamine on aga Jeskovi teksti järgi igal juhul lõplik tegu. Kas on loogiline? Ei ole loogiline, sõbrad, mitte ei ole.

Ausalt öelda lootsin kuni viimase leheküljeni, et trafaretse meie-või-nemad asemel tuleb mingi kolmas lahendus, mis kuidagimoodi Keskmaa kõikumalöönud tasakaalu taastab. Olgu mäekollide või haldjatega kuidas on, jumalike entiteetidega saab vanameister Anderson näiteks Haddingi loo raamjutustuses igal juhul suurusjärgu võrra paremini hakkama, kui käesoleva teose autor. Probleemi oleks saanud lahendada ka vihjega, et kunagi jõuavad inimesed Peegli taasloomiseni teaduse ja tehnoloogia abil ja nimetavad selle siis ussiauguks, väravaks läbi hüperruumi või kuidagi kolmandat moodi. Seda vihjet aga ei pillata teps. Peeglistki oleks ju võinud välja pudeneda mingi infokandja tollest imelikust paralleelmaailmast, mida tundmatu jutustaja paljudes kohtades mainib - aga, näed, ei pudenenud.

Raamat kui toode on seekord üsna korralikult välja kukkunud, ainult et õhkujääva lõpuga küsimust markeeritakse eesti keeles ikkagi "...?", mitte "?...". Kui seda mitte arvestada, siis oli näpuvigu muidu nii vähe, et "Viimane sõrmusekandja" ei eristu kuidagi mistahes korralikult eesti keelde tõlgitud ja toimetatud tekstist.

Teksti loeti eesti keeles

Alternatiivne käsitlus Tolkieni "Sõrmuste isandast", mis tegelikult polegi nii alternatiivne. Lihtsalt vaatenurk on teine. Tolkieni loomingus on kesksel kohal haldjad, kääbikud ja inimesed, Jeskovil orkid ja muud kollid. Hea ja halb ei oma tegelikult erilist tähtsust, sest vastaspool on alati paha, tulemusest olenemata. Iseseisva teosena pole "Viimasel sõrmusekandjal" häda midagi, täiesti lobe ja kaasahaarav lugemine, kuid võrdluses "Sõrmuste isandaga" ei kannata see väga kriitikat. Üks on eepiline, teine eepilisusele pretendeeriv. Sarnaselt ühe eelarvustajaga tekkis ka mul mõte, et Jeskovil oli idee, kuid tal puudus vähimgi ettekujutus, kuidas seda maksimaalselt realiseerida. Seda on ka lõpptulemusest selgelt näha. Amitsioonist hoolimata kõigest tavaline meelelahutus. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Tolkieni "Sõrmuste isand" on paljudele tuttav raamat. Kuidas oleks aga kui vaataks maailma teise nurga alt? Teatavasti kirjutavad ajaloo võitjad ning kas ei pruugi see tähendada ühekülgset vaatenurka? "Viimane sõrmusekandja" annab vastused paljudele küsimustele, mis kriitilisel lugejal LOTRis tekivad.

Kui Tolkieni maailmas on haldjad/inimesed/päkapikud/kääbikud head ning orkid/nazgulid halvad siis Jeskov keerab maailma tagurpidi. Jeskovi maailmas on Aragorn üks suvaline paadialune, keda haldjad ära kasutavad massilise genotsiidi korraldamiseks. Valge nõukogu on tagurlik organ, mis üritab Mordorist pärit tööstusrevolutsiooni ära hoida ning selle nimel üritab hävitada teadusliku mõtlemise kandjaid ehk siis Sauroni jõude. Sauron on valgustatud monarh, tulevikku püüdleva tsivilisatsiooni arhitekt.

"Viimase sõrmustekandja" algab sealt, kus "LOTR" lõppeb. Mordor on varemetes ning kaks orki... vabandust, orokueeni on põgenema saanud. Üks neist kohtub sureva nazguliga ning saab teada haldjate salaplaani ning viisi, kuidas haldjatepoolne Mordori tööstusrevolutsiooni tõkestamine ära hoida.

Raamat koosneb laias plaanis kolmest osast. Esimene on sissejuhatav, kus võetakse kokku LOTRi tegelik olemus (muide - vabandust aga sõrmus oli vaid üks üle käte läinud nali, mis tegelikult seni koos paari kääbiku kontidega kusagil vedeleb). Minu silmis oli see ka raamatu tugevaim osa, kus oli actioni, oli poliitikat ning pandi paika raamatu suund.

Raamatu viimane kolmandik ning epiloog meeldisid ka - saabus lõpplahendus ning saab teada, mis edasi juhtub.

Keskmine osa aga... tunnistan ausalt, et ühel hetkel vandusin alla ning keerasin ~150 lehekülge edasi (terve "Umbari gambiidi") ning "lugesin" diagonaalis kuna minu jaoks kiskus see jube igavaks. Mulle meenutas see vägisi nõuka-aegseid põnevikke ning tervet raamatut ümbritsev mõnus venepärane lähenemine läks üle võlli. Julian Semjonovi "Seitseteist kevadist hetke" oli kunagi lahe aga enam mitte. Jeskovil on lihtsalt Stirlitzi asemel Tangorn.

Sellel raamatul on oma võlu, ma ei saa ilmselt vene hingest aru. Kogu teos on üdini slaavilik, täpsemalt venepärane. Kohati ajab läbiv vene joon muigama, kohati aga paneb haigutama. Võta nüüd kinni, kas tänapäevaste väljendite kasutamine Mordori ja Keskmaa võtmes on hea või mitte kuid näiteks nii "taskunuga" kui "asedirektor" mõjuvad... üllatavalt. Või värskendavalt?

Jeskovi raamat on kuradi hea ideega ning kohati suurepäraselt teostatud. Ilmselt ma ei saa vene kultuurist piisavalt aru ning seepärast jäi osa raamatust mõistmatuks ning ajas mul lõuad pärani. Seega hinne on pigem mu enda kohta kui raamatule.
Teksti loeti eesti keeles

Laias laastus nõustun Lauri kommentaariga. Lootsin kuulujuttude järgi lugeda mahlakaid vastikuid rõvedaid detaile Gandalfist ja karvajalgadest ja haldjatest aga need käisid läbi ainult leheküljeke alguses ja lõpus. Ülejäänud raamat oli üsna tõmblevalt kirjutatud spiooniromaan mis oleks võinud toimuda pea igas ajas või maailmas. Igasugused lahendused olid ka.. masinast.
Teksti loeti inglise keeles

Kirill Jeskov ise on öelnud, et teda ajendas seda raamatut kirjutama Tom Stoppardi kultusnäidend "Rosencrantz ja Guidenstern on surnud" (Shakespeare "Hamleti" sündmused antakse kiiksuga edasi kahe tähtsusetu kõrvaltegelase vaatevinklist. Loomulikult näevad nemad asju ja nende põhjuseid sootuks teistmoodi kui algmaterjal seda edasi annab). Tõepoolest, Stoppardi mõjutused on läbi loo selgelt tunda, ainult Taani kuningriigi asemel leiavad sündmused aset "Sõrmuste Isand"-ast tuttaval Keskmaal pärast Sõrmusesõja lõppu.

Nagu arvata oli, on "Viimases Sõrmusekandjas" kõik pea peale pööratud, sest teatavasti ajaloo kirjutavad ju võitjad. Selgub, et Sauron oli hoopis valgustatud monarh, kelle kuningriik oli teaduse ja kaunite kunstide poolest üle koge Keskmaa kuulus. Õigupoolest isegi sedavõrd kuulus, et oleks loetud aastate jooksul suutnud valmis ehitada autumasinad ja püssirohu ning koos sellega oleks ilmselt valusalt varvastele astunud maagiast sõltuvatele haldjatele ning Istari nõukogule. Viimased loomulikult ei saanud asja ju nii jätta...

Laias laastus on raamat jagatud kolme ossa: esimeses osas viiakse lugeja kurssi peale sõja lõppu aset leidnud sündmustega, teises osas sahmerdavad kõvemad võllid haldjatele käru keerata ning epiloogis vaadatakse tänapäevasemast positsioonist kõigele eelnevale tagasi. Huvitava kõrvaldetailina on raamatus ohtraid vihjeid muudele teostele, näiteks Kiplingit tsiteeritakse peaaegu igas teises peatükis ("No indeed! We are not strong..."), mis annab osadele olukordadele täiendava dimensiooni.

Üldiselt lõpetuseks võib öelda, et tegemist on puhtakujulise fännikirjutisega, mistõttu seda raamatut ei saa näiteks anglosaksimaades, kus intellektuaalset omandit jõulisemalt valvatakse, avaldada ning sestap õnnestus mu see raamat täiesti legaalselt e-kirjandusena autori lehelt inglisekeelsena alla laadida. Tänu väikesele amatöörlushõngule panin ma asjale hindeks viie kuigi sellel oli üksjagu puudujääke.

Teksti loeti inglise keeles

Kinkisin raamatu vennale sünnipäevaks, sest tundus huvitav olevat. Minu hämmastuseks jättis vend lugemise pooleli juba mõnekümne lehekülje järel ja teatas, et sellist jura ta lugeda ei suuda.
Võtsin siis aastaid hiljem raamutu ise kätte. Kahjuks tuleb tunnistada, et venna antud hinnang oli sisuliselt õige. Jura mis jura. Ise pressisin raamatu küll lõpuni (mul on põhimõte mitte raamatut pooleli jätta), aga ega naudingut küll ei saanud. Peab ikka väga vihkama Tolkieni, et sellise anti-Tolkieniga maha saada. Ära oli tapetud kogu Tolkieni hoolikalt kavatatud ja kujundatud maailm ning asemele oli topitud mingi plastmassist hamburger. Kogu salapärasus, poeetilisus ja delikaatsus olid asendatud robustse tingel-tangeliga, saades tulemuseks mingi Robert Ludlumi laadse toote. Ka nimede väljamõtlemisega ei ole viitsinud Jeskov jännata (erinevalt Tolkienist), pannes tüüpilisi vene ulmekirjanduse nimesid a la Marrakeš-Sarrakeš (kohe meenus "Asustamata saar"). Samuti tundus, et autorile on südamelähedane Kremli mitteametlik ideoloogia, kus vastandutakse lääne väärtustele ja faktidele ning räägitakse valge mustaks ja must valgeks. Ei tea, kas Jeskov seda "tõejärgset tõde" tõesti propageeris, aga mul jäi selline tunne küll lugedes.
Teksti loeti eesti keeles
x
Riivo Mägi
1976
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Raamat hakkab kurva pildikesega tuleviku Moskvast, kus puudub elekter, lokkab töötus ja mis on täis ehitatud Putini kujusid. Nagu selgub on Venemaa vahepeal sõdinud nii Ukraina kui Gruusiaga, ning mõlema käest lüüa saanud. Endisele sõjaväelasele pakutakse vangla vältimiseks osavõttu ülisalajases militaarses operatsioonis, mis viib tema ja ta kaaslased Ukraina piiriäärsetele aladele.

Raamatu keskmes on tegelikul hoopis Talvesõda. Raamat järgib Soome rindele eriülesandega saadetud politruki seiklusi, mis on seotud salapäraste “ruunidega”, mille asukoha kindlakstegemine ongi antud tegelase ülesandeks. “Ruunid” on olulised nii Stalinile kui ka sakslastele, kuna nad pidavat hoidjale erilised võimed andma.

Raamatu ülesehitus on natuke segadust tekitav, kuid kõik segaseks jäänud lõigud loksuvad lõpuks enamvähem paika. Raamatu algus oli küllaltki intrigeeriv, samas Talvesõjast rääkiv osa ei pakkunud samasugust huvi. Mis mulle aga tõsiselt vastu hakkas oli raamatu taga antud ajalooliste tegelaste ja objektide loetlemisel läbi kumav õigustus Talvesõjale või vähemalt selline tunne jäi mulle seda kokkuvõtet lugedes.

Teksti loeti vene keeles

Üks väga pika ja segase algusega romaan. Kuskil sada lehekülge kulub enne, kui hakkab aru saama, kes võiksid olla selle teose peategelased (Arvi poolt välja toodud Norman House ja Donald Hogan) ja siis läks veel teist sama palju, et aru saada, mis on teose sündmused üldsegi edasi minna võiks. Samas igav seda algust lugeda ei ole, kuna need ajalehe artiklite kujul antavad laastud on omapärased ja huvitavad. Mõnede vahelõikudest sai siiski diagonaalis üle libisetud, kuna nende sisust ja ideest oli võimatu aru saada. Lohutuseks neile, kes algusest üle ei ole saanud - mingist hetkest hakkavad teose sündmused kiiremini arenema ja kultuurilisi kõrvalepõikeid jääb vähemaks.

Põhilised sündmused toimuvad kahes liinis, mis tunduvad vaid kaudselt omavahel seotud olevat. Norman püüab oma firma huvi äratada ühe aafrika projekti vastu samas kui Donald saadetakse uurima ühes kagu–aasia riigis välja kuulutatud valikulise sigimise projekti, mille eesmärgiks on tulevikus üliinimeste põlvkonna loomine.

Selle raamatu muljed, eriti algusest, võib kokku võtta ühe sõnaga: kaootiline ja see teeb hindamine minu jaoks raskeks. Algus oli liiga pikk, aga samas pakkus sündmustiku areng palju mõtlemise ja oletuste tegemise võimalusi, mis on väga positiivne. Samas jäi mind siiski häirima Brunneri idee, et lääne ühiskond on nii vigane ja mandunud, et maailma päästmine jääb kindlasti Aasias ja/või Aafrika pärusmaaks. Olgu hetkel hindeks 4+.

Teksti loeti inglise keeles

Päris huvitavaid mõtteid oli selles teoses, nii nanotehnoloogia rakendamisest kui ka selle mõjust ühiskonnale. Kahjuks ei olnud see raamat aga kogus oma ulatuses haarav. Raamatu sündmuste arengu tempo oli kuidagi hüplev. Algas kõik suure kärtsu ja mürtsuga, nii et ei pannud tähelegi kui sada lehekülge oli loetud, aga siis tõmmati tempo täiesti maha ja järgneval paarisajal leheküljel pakuti paljuski ainult ilusaid kirjeldusi. Kõik selleks, et lõpus tempo uuesti üles kruttida ja kiire ning kokkusurutud lõpplahendus pakkuda. Keskmine osa oli liiga pikk ja vaevarikas, et teosele maksimum hinnet anda.
Teksti loeti vene keeles

Marsi kirjeldused kummalisel kombel ei häirinud, tavaliselt olen tundlik selliste asjade suhtes. Elatakse Marsil nagu mõnes Ameerika äärelinnas: naised istuvad kodus, mehed nädala jagu linnas raha teenimas, aborigeenid nagu Austraalias (no see Ameerikaga kokku ei sobi, aga olgu peale) jne. Järsku hakkab sinna suur firma (ÜRO) sinna sisse trügima, mis tekitab hirmu kohalikes autoriteetides ja pakub neile samas soodsat teenimisvõimalust, kui nad ära arvavad mis teoksil on.

Üldiselt oleks võinud selle raamatu ka ilma ulme butafooriata kirjutada, sest vähemalt minu jaoks on raamatu põhiliseks sisuks autistide ja skisofreenikute probleemid, nende lähedaste mured ja nendega “normaalse” suhtlemise võimalikus.

Hoolimata eespool kirjutanute välja toodud puudustest, mulle meeldis.

Teksti loeti vene keeles

Raamat algab, kui kena kirjutis Ameerika viiekümnendate elust või täpsemalt sellest, mis kujul seda võib ette kujutada. Romaani keskosa oli minu jaoks natuke aeglane, võimalik on aru saada, kuhu tegevus välja peab jõudma, aga sinna jõudmine võttis liiga palju aega ja tekitas kange tahtmise lehti edasi pöörata, et lahenduseni jõuda. Lõpp oli jällegi kenasti paigas, kuigi jättis parrasjagu lahtisi otsi hilisemaks mõtlemiseks.

Ilus kirjeldus sellest, kuidas inimene on end temale ebameldivast maailmast eemaldanud ja loonud oma loodud maailma, mitte oma kujutuses vaid füüsiliselt ning mis juhtub, kui ühel hetkel ilmneb, et mitte tema ei juhi seda maailma. Järele mõeldes meenutab mitmeid filme, mis umbes sarnase stsenaariumi alusel on kirjutatud.

Teksti loeti vene keeles

Nüüd ma tean, mis mind kahe eelneva teose juures häiris. Sealt puudusid pidevad Taltose ja Loioshi vahelised dialoogid.

Sisust: Taltos on Savni just koju viinud, kui tema juurde saabub järsku Morrolani õuedaam leedi Teldra. Nagu selgub on nii Morrolan kui ka Aliera kadunud, lausa noo kadunud, et isegi Sethra Lavodel ei õnnestu nendega kontakteeruda. Nüüd loodab Sethra Taltose käes oleva relva abil leida tee nende juurde. Nagu selgub on Morrolan ja Aliera vangis Jenoine-de käes, kes on draegarade loojad. Nende vabastamise eest peab aga Taltos ainult ühe “väikese” teene osutama - tapma deemonite jumalanna Verra.

Selles teoses annab Brust väga palju infot dreagara maailma kohta, nii selle loomisest, jumalate ja Jenoine-de vastasseisust kui paljust muust. Selle sarja puhul ei tule sugugi üllatusena see, et impeeriumi kohta käivat põhimõttelist infot jagatakse alles (praeguseks) sarja lõpetavates teostes.

Kindel viis. Taltos on jällegi omas elemendis (st. võitlemas võimsamate jõudude vastu, kui ta isegi tunnistada tahaks ja leidmas lahendusi lahendamatuile probleemidele), loopides seejuures pidevalt mürgiseid märkusi oma raske saatuse kohta.

PS. Romaan jätab Taltose seiklustele ja kogu sellele maailmale nii palju lahtisi otsi, et ta lausa karjub järje järgi. Praegu on Brust aga kirjutanud eellugusid Taltose lugudele loodetavasti jõuab ta mingil hetkel ka järgedeni.

Teksti loeti vene keeles

Nagu arvata oli, toodi eelmisest teosest pärinev Savni liin sisse, kuid midagi põhjapanevat eelmisest teosest ei järgnenud, Savni olemasolu oli ainult tegevusliini käima lükkamiseks vajalik. Niimoodi paistab, et eelmine teos oli lihtsalt kohatäitja Brusti fännide jaoks kuni ta uute teoste jaoks mõtteid kogus. Jutustuses toimub jällegi vaatenurga muutus, seekord antakse Taltose seiklused põhiliselt Kaira vaatenurgast, vahele natuke Taltose enda jutustusi. Antud teoses on intriig eelmisega võrreldes palju parem ja antakse ka pikem ülevaade draegara impeeriumi salapolitseist ning majandusest.

Natuke arusaamatuks jäid Cawti ja Kaira vaheliste vestlustena antud vahepalad. Sisulist mõtet neil ei olnud ja millenigi nad ei viinud.

Teksti loeti vene keeles

Mõningane vaheldus eelnevate teostega võrreldes. Uuest perspektiivist kirjeldatud sündmuste käiku oli huvitav jälgida. Vähemalt pakub vaheldust, kuigi alguses oli natuke imelik lugeda. Sündmustik millegi erilisega ei hiilga, samuti tegelaskujud. Tegelikult kaks uut tegelaskuju ongi noor arsti õpilane, kelle silmade läbi enamus sündmustikust on antud ja tema õpetaja, kõik ülejäänud jäävad statistideks.

Tundub, et on tegemist sündmustikku siduva või mingi hilisema teema arendamiseks vajaliku vahe teosega, sest kui võtta antud raamat üksikteosena puudub vajalik intriig ja tegelaskujud. Peale “Teckla”-t nõrgim selle sarja raamatutest. Nõrk neli pika miinusega.

Teksti loeti vene keeles

Peale eelmist osa oli raske end motiveerida seda raamtut lugema. Siiski on selle osa sündmustik paremini paigas ja häirivaid elemente vähem. Brust on isegi üritanud seletada, kust kohast eelmise teoses leidunud kohatu idee/põhimõte võiks pärineda, mitte et see seletus just väga veenev oleks. Kokkuvõttes täiesti korralik romaan. Kusjuures romaani lõpu poole tehakse ähmane vihje Taltose tulevikule, mis peaks endas sisaldama suuri tegusid. Igatahes mina jään suure huviga ootama, mis sellest välja tuleb.

Selle raamatu lugemise ajal hakkas mind järjest rohkem vaevama aga küsimus, kas on võimalik sellest teoste sarjast aru saada ka sellisel juhul, kui lugeda neid ilmumise, mitte sündmustiku toimumise järjestuses? Igatahes mina kahtlen selles sügavalt.

Teksti loeti vene keeles

Revolutsioonilise liikumise kirjeldused ei ole see, mida ma ootan ühelt fantasy teoselt. Kui senised Vlad Taltose seiklused on olnud hoogsad ja etteaimamatute käikudega, siis seekord hakkas raamatut lugedes lausa igav ja oli tükk tegemist, et seda lõpuni jõuda.

Mida rohkem selle teose üle mõtlen, seda madalamat hinnet tahan panna ja seda vähem oli tahtmist sarja järgnevat osa kätte võtta, samas tuleb tunnistada, et sellest punktist võib asi ainult paremuse poole minna.

Teksti loeti vene keeles

Esimesena kirjutatud teos. Vägeva asjaga on Brust maha saanud, kusjuures suuremaid lahkhelisid erinevate teoste vahel, olenemata nende kirjutamise järjekorrast pole veel täheldanud. Kui kronoloogias ettepoole jäävaid teoseid poleks lugenud, oleks sellest olnud raske aru saada, kuna maailm on väga järjepidev. Nagu eelnevates Vlad Taltose sarja teostes on intriige kuhjaga, millest põhiliseks on killerite kassaga põgenenud laekur. Ja loomulikult tuleb just Taltosel see sasipundar lahendada.

Õnneks ei alustanud Brust oma maailma loomist 100 leheküljelise kirjeldusega peategelasest, tema olmest ja riigi poliitilisest korraldusest, vaid asus kohe sündmuste juurde. Ta pakkus selle asemel huvitav pildi sellest, kohalikest sotsiaalsetest suhetest ja poliitilistest fraktsioonidest ning sellest kuidas draegara elanikud oma pikaealisusega võivad probleemide lahendamisele hoopis teisest küljest läheneda, kui “idast pärinevad” lühiealised. Samas aga on probleemi lahendamiseks vaja mõtlemise paindlikust, millele pikast elueast ja pika planeerimise võimalikkusest tulenev rahulikkus just kaasa ei aita.

Teksti loeti vene keeles

Vlad Taltos, kui sõdur ja sabotöör. Huvitav kontsept, nii lugejale kui ka talle endale, ja nii Taltos üritab pidevalt aru saada, kuidas ta küll nii rumal võis olla ja lahinguväljale sattuda. Romaan koosnebki sõjaväe elu ja lahingute kirjeldustest ning Taltose mõtetest sõjapidamisest ja tema rollist selles, mille vahel paiknevad lõigud meenutustega sellest, kuidas kõik sinnamaale arenes. Alguses oli natuke raske järjele saada, kuid mingi aja jooksul harjus sellise hüpleva stiiliga ära ja oli huvitav jälgida kuhu see kõik lõpuks välja jõuab.
Teksti loeti vene keeles

Peale raamatu lugemist ja eriti lõpplahendust silmas pidades tekkis tunne, et intriig oli natuke üle komponeeritud. Ei tundunud usutavana, et seda territooriumide nimel peetavat sõda ja Taltost oleks vaja olnud sellesse mässida. Kuid samas on mul meeles ka raamatu sees kirja pandud mõttetera, et yendi poolt punutavast intriigist on võimeline aru saama ainult teine yendi. Nii, et intriigi keerukus ja usutavuse puudumine võib olla taotluslik.

Uued tegelaskujud ja täpsem ülevaade impeeriumi ülesehitusest ja fraktsioonide omavahelistest suhetest olid igatahes huvitavad. Päris maksimumi ei tahaks sellele teosele siiski anda, esimene osa oli lihtsalt niipalju parem.

Teksti loeti vene keeles

Vlad Taltose seikluste kronoloogias praeguseks hetkeks esimene teos. Arvestades seda, kuidas Brust antud sarja kirja on pannud, ei ole sugugi kindel, et kunagi sellele teosele eellugu ei teki. Lugu sellest kuidas kohaliku maffia nimel oma piirkond haldav ja aeg-ajalt killeri ametiga lisa teeniv Taltos saab tuttavaks selle maailma vägevatega.

Nii mõneski mõttes ebatüüpiline fantasy sarja alustav teos; ebatüüpiline, kuna on välja antud neljanda ja ebatüüpiline, kuna ei ole üritatud edasi anda kogu selle maailma korraldust, mida paljud fantasy kirjanikud üritavad sarja avateostesse toppida. Antakse edasi ainult seda mis otseselt teose sündmustikku puudutab ja ülejäänu jäetakse lugejatele endale lisaks mõelda.

Kuna alustasin sarja lugemist sellest teosest, siis selline suhtumine osaliselt vihastas, aga samas tekitas huvi järgnevate teoste vastu. Kindel viis.

Teksti loeti vene keeles

“Voina za mobilnost” väidetava diloogia teine osa. Väidetava, kuna raamatus jäetakse nii palju lahtiseid otsi, et kangesti ootaks mingit järge. Samas on see Vassiljevi puhul tavaline, et lahtised otsad jäävad, aga järge ei tule.

Eelmises raamatus alanud sõda on jõudnud staatilisse seisu, kus kummalgi poolel pole jõudu teiste tähesüsteemide ründamiseks, kuna samal ajal on vaja kaitsta omi. Selle positsioonisõja taustal uurivad Maa teadlased galaktikate vaheliste tunnelite loomiseks kasutatavat aparatuuri. Samaks on paljus jäänud ka teose põhitegelased, kes nüüd ühes või teises ametis armee teenistuses viibivad.

Raamat pakub järjekordselt äratundmisrõõmu arvutimängude sõpradele. Nagu kogu “Smert ili slava” sari on ka selle raamatu tulnukad päris “Star Control” nimelisest arvutimängude sarjast, põhi osa kannavad siiski sarja kolmandast osast pärit rassid. Mõne koha pealt päris huvitav aga samas paljuski stamplik raamat, mis sai ühe korraga alla neelatud. Hoogsuse ja “Star Controli” meeldetuletamise eest neli.

Teksti loeti vene keeles

Üks Lukjanenko teos, millest end eemale hoidsin teades, et mulle teismeliste robinsonaadid eriti ei meeldi. Lõpuks sai see romaan siiski käsile võetud ja tegelikult jättis raamat suhteliselt positiivse mulje, eriti eelarvamusi arvestades. Siiski, samasugust haaravust nagu Lukjanenko muudes teostes ei olnud, selle raamatu võis igal hetkel kõrvale panna. Neli suhteliselt pika miinusega.

Lõpu järgi võiks igatahes antud teosele mingisugust järge oodata, kuigi vaevalt, et see kunagi valmib.

Teksti loeti vene keeles

Tunnistan ausalt, mulle see raamat 100% kohale ei jõudnud. See tähendab, et sündmustikust ja enamusest tegelastest sain nagu aru, aga taust ja osade tegelaste motivatsioon jäid segaseks, samuti see, mida selle kõigega oli öelda tahetud. Osaliselt tahaks siia Jyrka stiilis kirjutada, et “kuna pole ulme siis ei kommenteeri”, aga samas nagu oleks tegemist on siiski ulmega, nii öelda iidsed X-failid. Tunded ja muljed on väga segased, oleks vaja mingil hetkel (aeglaselt ja kaks korda) üle lugeda, samas nii huvitav see raamat ka ei ole, et kohe uuesti käsile võtta...
Teksti loeti inglise keeles

Venemaised X-failid, kus salajane organisatsioon värbab noorukeid tänavalt esoteeriliste kollide vastu võitlema ja just selliseid noorukeid, kes nendega ise kokkupuudet on omanud. Väidetavalt on nad üks rakuke suurest organisatsioonist, kes sellise tegevusega tegeleb. Ühe noore tütarlapse värbamise järel aga hakkavad tekkima probleemid ja noored “operativnikud” järjest hukkuma, kuni jääbki järele ainult see sama noor daam, kes peab nüüd mõistatuse lahendama.

Iseenesest mõte polegi kõige hullem, aga teostus oli poolik ja lõpulahendus/seletus täiesti ebausutav. Raamat on parimal juhul ühekordseks kasutamiseks, kui sedagi.

Teksti loeti vene keeles

Peale kolmandat maailmasõda on ookeanidesse jäänud suures koguses intelligentset bioloogilist relvastust. Nende hävitamisele on spetsialiseerunud nn. “kütid”. Raamat räägib kahest akadeemia värskelt lõpetanud kadetist, kes saavad esmapilgul soodsa teenistuskoha Atlandi ookeani põhjas. Kuid isegi teekond nende uude teenistuskohta osutub küllaltki ohtlikuks ja enne tegelikku ametisse asumist tuleb võidelda röövlite ja piraatidega.

Ligikaudu 90% raamatust oli küllaltki hea, piisavalt omapärane ja usutav (Usutav arvatavasti seetõttu, et ma ei ole bioloog) maailm. Tempo hoitakse pidevalt üleval ja kogu raamatu jooksul igav ei hakka. Lõpp oli kahjuks raamatu kõige nõrgem osa. Tekkis tunne, et autor on situatsiooni enda jaoks liiga keeruliseks kirjutanud ja suutis selle ainult “deus ex machina” abil lahendada. Neli pika miinusega.

Teksti loeti vene keeles

Kiievis on toimunud suur kirikute hävitamine ja vaimulikud on enamuses hukkunud. Need kes naasid aga ei taha kuidagi meenutada, mis toimus ja jesuiitide poolt Kiievi suunas teele saadetud luurajad kipuvad kaduma. Niisiis saadetakse asja uurima äsja Ameerikast naasnud vene päritolu vaimulik. Raamat kirjeldabki, milliseid keerdkäike pidi ta slaavi aladele jõuab, kuidas ta seal ellu jäämise eest võitleb ja mis suure avastuse ta seoses kirikute hävitamiste ja inimeste kadumistega teeb.

Nii lääne Euroopa kui ka slaavi alade kirjeldused olid üksikasjalised ja ilmselt ajaloolistel faktidel põhinevad. Samas raamatu kirjeldatavad tegelased olid küll värvikad, kuid ühegi tegelase suhtes ei tekkinud isiklikku seost st. tegelaste saatus ei tekitanud minus mingeid emotsioone.

PS. Raamatu pealkirjal on ka päris omapärane tõlgendus, mida raamatus mitmel korral on kirjeldatud.

Teksti loeti vene keeles

Prantsuse revolutsioon aegu ärkab keset lahinguvälja üks tegelane ja avastab, et tal ei mäleta oma eelnevast elust suurt midagi, kui välja arvata see, et ta peaks juba surnud olema. Vabariigi toetajad peavad teda lahingus põrutada saanud vabariigi esindajaks, kuna vastavasisulised paberid leitakse tema taskutest. Samas sisemiselt tunneb ta pidevat poolehoidu monarhistidele ja tungi Pariisis mingi asi korda ajada. Seetõttu suundubki ta Pariisi, omades mitte mingit aimu mida ja miks ta sealt otsima läheb.

Järjekordne teos, kus Valentinov jätkab oma dharide liini. Ma pole suuremat sorti ajaloolane, kuid Prantsuse revolutsiooni aegsete sündmuste kirjeldused on vist päris tõepäraselt ja kindlasti päris usutavalt kirja pandud.

Teksti loeti vene keeles

See ei ole ulme. See on lihtsalt lugu kahe noore kuti seiklustest, tsiviilis ja sõjaväes, minimaalsete ulme butafooria lisanditega. Mitmetest filmidest ja raamatutest tuttav sisu, kus noored põgenevad probleemide eest sõjaväkke, millele autor pole midagi huvitavat lisada suutnud. Lisaks on kirjutus stiil küllaltki hüplik ja vahele on topitud mitmed lõigud, mis ebakohased tunduvad, see kõik kokku muudab antud raamatu teoseks, mida lugeda tasub ilmselt juhul, kui oma ajaga tõesti midagi targemat teha ei ole. Lisaks ei jõua see teos kuhugi välja kah, kogu sündmustik jääb poolikuks ning järge ootama.
Teksti loeti vene keeles

Esimene osa raamatust, mis kirjeldas sündmusi enne armi teket oli omamoodi huvitav. Siis järgnes Egerti pideva allakäigu kirjeldus. Ja kuskil poole raamatu peal olin parasjagu pahane, kuna tundus et loen sarja eelmise osa Ruali seikluste ümberkirjutust, ainult teise peategelasega. Lugemist suutsin jätkata ainult lootusest, et midagi muutub ja asi läheb paremaks. Mingil hetkel asi läkski paremaks ja siis tuli sellele sarjale vist iseloomulik õnnelik lõpp, mis jõuab kohale peale pikka õnnetuste jada kirjeldamist. Vähemalt selles raamatus oli selline lõpp sündmuste käigu järgi otsustades loogilisem. Kokkuvõttes oli selle raamatu juures minu jaoks enam negatiivset kui positiivset ja sarja järgmist osa pole siiani tekkinud tahtmist kätte võtta.
Teksti loeti vene keeles

Esimene Djatshenkote raamat, mida lugesin ja esmamulje oli igatahes positiivne. Lugu iseenesest originaalsusega ei üllata, noor peategelane Rual Illmarinen kes endast liiga hästi arvas ja keda selle eest karistati nii, et ta oma võimed kaotas. Nüüd tunneb ta ennast solvatuna ja ei suuda kuidagi oma uue olukorraga leppida.

Samas oli lugu kirja pandud selliselt, et alguses ei tahtnud suurt raamatut käest panna. Ühel hetkel hakkas aga asi venima, midagi uut enam nagu ei öeldud aga tekst muudkui jätkus ja jätkus ja jätkus...
Samuti, miks oli vaja see kõrvalliin nii ajuvabalt kirjutada, et lugejale saab küllaltki vara selgeks, kellest saab “kolmanda jõu uksehoidja”. Ning siis veel see lõpplahendus. Et kõik sellise õnneliku lahenduseni peab viima oli varem selge... aga uskuda, et niivõrd lootusetusse olukorda aetud inimene selliselt käituda suudaks!? Ei tea. Selliseid kohti, mille suhtes ma autoritega päris nõus ei ole raamatus jagus, aga samas tekkis huvi nii selle sarja kui ka autorite muude teoste vastu.

Teksti loeti vene keeles

Raamat on kokkuvõttes fantastiline kriminull. See tähendab, üldise Zhanri kirjeldusena ta seda on, kuid lugemise ajal see kriminulli osa eriti välja ei paistnud, pigem tundus, et tegemist on tavalise “questi”-ga.

Jutt sellest, kuidas ühele sündinud maagile tuleb küll tema lapsepõlve sõber kelle isa umbes pool aastat varem ära kadus. Nüüd olevat ta tagasi tulnud, aga vahepeal olevat ta mõistuse kaotanud ja kaelas rippuvat tal mingi kivi. Samal ajal saab see sama maag teada, et on võitnud õiguse ühekordseks “Ülima Karistuse” maagia kasutuseks. Peale pikka kaalutlemist otsustab ta lõpuks karistada maagi, kes ta sõbra isaga niimoodi on käitunud.

Üldiselt mulle ei meeldi kriminullid, kus lugeja on peategelasest targem, see tähendab, et tulemus milleni lõpuks jõutakse on võimalik varem ära arvata. Antud raamat aga kuulub just selliste hulka.

Lõppahendusest suurem saladus minu jaoks oli hoopis see, miks on raamatusse sisse toodud kaasaegne liin. Lõpuks selgus selle põhjus, aga kas seda asja just niimoodi oli vaja esitada, see jäägu teiste lugejate otsustada...

Teksti loeti vene keeles