Karel Michal

Romaani tegevus toimub lähitulevikus - järgmise sajandi alguses. Paar-kolm aastat tagasi eksperimenteeris vene häkker Dima Dibenko programmijupiga, mis joonistas ekraanile meditatsiooni hõlbustavaid kujundeid. Võrku välja pandud programm jäi yldise tähelepanuta, kuni üks poisike vahetult pärast kujundiseeria läbi vaatamist Doomi käivitas..

Mängu labyrint muutus poisi jaoks reaalseks. Kollide hammustused tegid haiget, kaheraudse tagasilöökidest valutas õlg. Kui poiss pealt 24 tunnist vahetpidamatut kõmmutamist mängu lõpuni jõudis ning segi pekstud klaviatuuri taga ärkas, hakati asja uurima. Ja leiti, et kõiges on syydi Dibenko programm, mis viib inimese omalaadsesse hypnoosi. Hypnoosi, mille seisundis võtab inimaju arvuti poolt visandatud primitiivse virtuaalse ruumi, ning täidab selle alateadvusest pärit detailidega. Muutes selle sama reaalseks kui tegelik, mittevirtuaalne reaalsus.

Paari aastaga tekib virtaalsusesse terve linn - Deeptown. Miljonid inimesed käivad seal tööl, mängimas, pidutsemas, kohtumas. Asja juures on yks konks - selleks et hypnoosist väljuda, on vaja virtuaalset arvutit - symbolit, mis yhendab reaalsust virtuaalsega. Ilma selleta, lihtsalt tahte abil, ei suuda inimene virtuaalsusest lahkuda. Täpsemalt - valdav enamik inimesi. On yksikud, kes seda suudavad. Neid kutsutakse Deeptownis daiveriteks.

Võime igal ajahetkel tagasi tõmbuda ning tegevust vaid tavalisel arvutiekraanil vaadelda annab daiveritele virttuaalsuses lausa yleloomulikud võimed - nad võivad mitte tunda valu ega hirmu. Ylejäänud rahvale on löök või kukkumine virtuaalsuses sama valus kui tegelikkuses. Daiver aga võib vabalt kõndida yle kuristiku veetud niidi - tema tajub neid vajaduse korral lihtaslt joonistatuina.

Yhel ilusal ööl juhtub Deeptownis kummaline lugu - vana hea Doomi kauge järeltulija, mängu "Surma Labyrint" ühes levelis leitakse kummaline tegelane. Tegelase kummalisus väljendub esialgu vaid selles, et ta ei suuda kuidagi etappi läbida. Alati oskab ta enne lõputerminali juurde jõudmist surma saada, mispeale ta algusesse tagasi visatakse.

Mõne aja pärast selgub aga muudki huvitavat. Nimelt ei suudeta leida sideklanalit, mida mööda too õnnetu mees "Surma Labyrindi" serverisse yhendus. See aga on ometi võimatu! Asja saadetakse uurima daiver Leonid. Too siseneb Labyrinti, no ja siis läheb laskmiseks!

Yhe lausega võiks teost iseloomustada nii: post-cybepunk, mis on parem kui Neal Stephensonil ("Snow Crash", "The Diamond Age"). Igal juhul on Lukjanenko arvutustehnilises ja võrguslängis märkimisväärselt rohkem kodus kui ykski seniloetud kyberpunkaritest. Subkultuurilise kompetentsusega asi kusjuures ei piirdu. Ka kirjutada oskab see tyyp võrdlemisi hästi. Kasvõi idee iseenesest - VR mitte niivõrd tehnilise kuivõrd psyhholoogilise fenomenina. Kindel viis!

nabljudaja Zakon privodjaschji massõ v dvizhenije..."

(BG)

Oli see vast jutt!

/...siin jätan ühteist vahele, mida võib öelda, kuid mis ei kõlba loetavas fondis ekraanile kuvamiseks... Ühesõnaga, kes on lugenud raamatut "Moskva-Petushki" vaadaku neid ridu, mis täisversioonis eelnevad sõnadele "...i nemedlenno võpil!"! 8-] Kõik kõige puhtamast tundeliigutusest.../

Olen üldiselt kõigega nõus, mida Avo eespool lausus, seepärast üle kordama ei hakka. Vast paar täiendavat asja.

Küllap olete kõik näinud, kuidas klaasistunud silmadega inimene, kellel paistavad elavat ainult sõrmed, põrkub duumides rakettide eest tagasi, tõmbab pea õlgade vahele, kui teda tabavad kuulid ja vajub tooli seljatoele, kui tema bätlekraft vertikaalselt taevasse sööstab. Eriti hästi torkab see silma ratastega toolide puhul! ;-) Milline irvitus on sadistlikum: kas see, sealt ekraani alaservalt, või see, mis valgustab DUUMERI nägu, kui ta haarab mootorsae?

Need kõige vastu kurdid ja pimedad inimesed virvendavate nelinurkade taga ilmselt viisidki autori ideele, et tarvitseb vaid tsut-tsut millegagi kaasa aidata ja libisebki interaktiivse süsteemi inimene-arvuti orgaanilisest materjalist komponent sügavasse transi. Transi, kus ta suudab virtuaalsuses tegutseda igati loogiliselt ja selgelt, reageerida adekvaatselt ÜMBRITSEVA keskkonna muutustele, kuid on täielikult isoleeritud reaalsusest. Seepärast ongi SÜGAVUSES surfaja masinal peal taimer, mis ta üles äratab, et füüsilise keha kurnatus eluohtlikuks ei muutuks. DAIVERID, nagu eespool öeldud, seda abivahendit ei vaja - Sügavik nende üle võimu ei oma.

Daiver, nagu Te isegi aru saite, on virtuaalmaailmas midagi mütoloogilise koletise taolist. Ometigi on hea ninaga isikuid, kes suudavad daiveri leida, kui viimane tahab, mõistagi, ja oma tööd tegema palgata. Ahjaa... tööst...

Vaadake, Deeptown ei tekkinud sugugi mitte tühjale kohale, nii nagu reaalmaailmaski, täpselt samuti ka küberilmas on Suur Raha see, mis paneb pilvelõhkujad kerkima. Kuna deep-effekt annab täieliku kohalviibimise efekti, siis osutus, et palju odavam, kui igasugu frukte töögruppide moodustamiseks mööda ilma laineritega ringi vedada, võib neile hoopis arvuti ette pista ja lasta neil kübereaalsuses koos töötada. Veel mugavam ja ohutum on seal igasuguste ohtlike katsete... eee .... sõna "modelleerimine" ei paindu keel välja ütlema.

Autor loob daiverist peategelase küberelu paari episoodi kirjeldamisega äärmiselt usutava ja realistliku pildi elust Deeptownis. Kõik on ilus ja kena, nagu alati mängib keegi kellegagi kassi ja hiirt, kangelasel õnnestub isegi paras patakas pappi vöö vahele pista, kui juhtub annutud jutustuse peamine.

Kui aga verdi ringi vaadata, siis Deeptown on peaaegu olemas juba praegu. Ainult nimi on veidi teine - Internet. Seal on kõike - hackerite klubid, rollimängud, vestlusringid, kinnised ringkonnad, ka tööd tehakse... Ainus vahe - puudub reaalse kohalolu effekt. Kuid ka selle puudumisel võib Internetti uppuda, igaüks omamoodi. Kes istub jututubades, kes surfab Internetis (jalutab Deeptownis), kes osaleb rollimängudes (minu kaks poega olid oma kolm aastat täiesti mume sõltlased - neil polnud vaja midagi muud kui arvutit ja Internetiühendust, kõik muu oli teisejärguline). Juba siin on vahel vaja daiveritaolisi inimesi. Aga osa ongi, peaaegu elavad Internetis, kuid suudavd siiski distantsi säilitada.

Kohalolu effekt lisab palju, ja ausalt öeldes, veidi kade hakkas, tahaks ka ise sinna Deeptowni minna, väikese lootusega, et oskan iseseisvalt ka välja tulla :) Kogu Deeptowni maailm on kirjeldatud väga realistlikult, on tunda, et autor tunneb arvutustehnikat sugugi mitte halvasti.

Kokkuvõttes väga hea raamat, kindel "viis".

Ainult, et hilisem asjade käik, peale pahameele leevendamise, kiskus alla ka hinnet. Esimene pool kindlasti "viis", hea ja mõnus äkšn, ilma liigse lobisemiseta.
Mingil ajahetkel aga hakkas action`it lämmatama targutamine, ehk tegevus muutus millekski, mida mina nimetaks "targutavaks action`iks", mis minu maitse jaoks on lihtsalt tüütu. Nii et kokku "neli", vähem oleks ka patt panna.

15.12.05: Eesti keeli see targutamine enam nii tüütu ei tundunudki. Ilmselt oli (ma loodan, et oli) minu (ja ehk ka selle vabatahtliku tõlkija-vennikese) inglise keele tase tollal selline. Aga no "neljaks" jääb ikkagi, ega ma`s saa enda asutatud klubist välja astuda. ;)

Jutumärgid oleks võind tõlkesse vast ikka eesti kombe kohaselt panna? Jõle nüri on see venelaste jutusidekriipsude kasutamise komme.

Ka mulle oli selle raamatu puhul BAASist palju abi. Ilma eelnevate väga kiitvate arvustusteta poleks vist seda lugema hakanudki. Kuid tänu BAASile hakkasin ning vaimustusin. Väga võimas teos, see peaks kõikidele Doomi, Duke ja Quake fännidele väga meeldima. Kõik kes vähegi on neid mänge mänginud, peaksid asjast aru saama.

Muuseas keegi mainis eespool, et Lukjanenko on võrguslängis ja arvutites märkimisväärselt tugevam, kui teised küberpunki kirjutavad kirjanikud. See tuleneb sellest, et Lukjanenko on Venemaal nii Internetis kuid eriti just Fidonetis (seda on raamatus ka üsna põhjalikut kirjeldatud) üsna kõva tegija, ning ka ise arvutitega tegelenud. Paistab, et see pole tal mööda külgi maha jooksnud.

Neile, kes vene keelt eriti ei oska, on ka see teos inglise keelde ümber pandud. Seda saab lugeda siit. Samuti on tõlgitud ka paar esimest peatükki eesti keelde. Neid võib lugeda Algernonis.

LUGEGE KINDLASTI!!!

Algus oli väga hea, kuid siis kui näota mees (vihje Besterile) andis ülesande, siis hakkas pisut ära vajuma... kui sinna Tolkieni maailma jõudis, siis läks päris uduks kätte ära. Oli üldiselt nõnda, et mida rohkem lugesin, seda aeglasemalt edasi läks ning seda enam hakkas igasuguseid kõrvalisi mõtteid pähe ronima.

Üks püsivamaid kõrvalisi mõtteid keerles selle ümber, et miks ikka see romaan selline kultusteos on. Jõudsin järeldusele, et see kultuslikus on mõneti liialdatud... kultusteos on see vene wõrgurahva seas ning kaldun arvama, et see wõrgurahvas miski rõhuv enamus vene ulmelugeja hulgas küll pole. Lihtsalt kostab wõrgurahva hääl kaugemale. Ja tegelikult ma ei imestagi, et see romaan kultuslik on, samasugune nohikute lohutusromaan nagu on seda ka J. R. R. Tolkieni «Sõrmuste Isand». Ah, mis siin Tolkienist rääkida, üsna palju ulmet tegeleb selle lohutuse pakkumisega miskitele nohikutele, et sedapuhku võtsid siis revanshi arvutifriigid, et kui reaalses maailmas vaadatakse miskit «patsiga poissi» kui jobu, siis vaat Deeptownis on need sellid tegijad...

Paljuski päästis Sergei Lukjanenko iroonia, kuidas ta kirjeldas miskeid värskeid isikuid Deeptownis... noh, neid kodukootud Rambosid... ka Tjurinlus oli muhe, kuigi mõjus sellise külapoisi kraaklemisena suurlinna dekadendi suunas. Noh, Tjurin lihtsalt on vingem kirjanik kui Lukjanenko, mõnita kuidas tahad.

Et kas siis ei meeldinud? Meeldis... ja samas paneb irisema. Kindlasti pole tegu Sergei Lukjanenko parima romaaniga, isegi nende seas, mis mul loetud... mul on näiteks Dozori-diloogia ja «Ossenije vizitõ» lugemata ning neist ma loodan midagi enamat... kuid isegi loetud ja BAASis arvustatud Sergei Lukjanenko romaanide hulgas on käesolevast ühikust vähemasti neli romaani kõvasti üle. Pean silmas Kay Dachi diloogiat ja kaksikromaani «Zvjozdõ – holodnõje igrushki» ... tegelikult on ka vist «Holodnõje berega» parem?

Kõik needsamad osised käivad mulle räigelt pinda ja sellepärast saab antud raamat “kolme”. Kusjuures hinne on veel antud arvestades alguspoole mõningast huvitavust. Arvuteid üritan vältida ja Doomi olen mänginud paar korda umbes 5 minutit korraga. Vast piisab.

Avol on õigus - romaani üks peamisi väärtusi ongi vast erinevate teadusharude sümbioosi näitamine ning tajurelativismiga mängimine.

Jah, Turingi testi oleks tulnud mainida. Ning tegelikult ma ühinen tõepära osas pigem Andres Septeriga.

Atsil on õigus, see, kas upud või ei upu, sõltus ju ainult kasutajaliidesest... Oleks mingisuguse tavalise 3D renderdusega sinna läinud, ilma deep meditatsioonita, oleks pilt küll kole olnud, kuid töö samas tehtud saanud.

Paljud arvustajad loevad aeg-ajalt midagi, mis on pärit subkultuurist, kuhu nad absoluutselt ei kuulu. Osa neist suudab tunnistada, et võib ka nii, osa mitte. Velbu näib olevat sellest teisest rühmast pärit. Lisaks niipalju, et tema kokkuvõttele vastab suurem osa vene kirjandusest alates vähemalt Dostojevskist ning peaaegu kogu vene ulme... Võibolla oleks tark valida lugemist muuhulgas ka autori rahvuse järgi?

Nüüd minu isiklikud mõtted. Meeldis, et ei rutatud Tundmatu päritolu ammendavalt ära seletama (nagu seda kardetavasti oleks teinud Asimov või mõni muu Lääne autor), et lõpuni jäi ses osas mitu otsa lahti. Meeldisid nutikad detailid ja inimeste suhtumise kujundamine. Näiteks see stseen, milles peategelane sattus panka, mis nägi seestpoolt välja nagu pesumaja ning kus järgmisel hetkel üks vann ümber läks, läigatades põrandale räpase vee ja dollarihunniku, on kulda väärt. On rida hästi kujutatud kõrvaltegelasi, Aleksiga eesotsas.

Natuke mõistmatuks jäi, mispärast daiveri vastased nii pikaldased olid... See tähendab, miks ikkagi peategelase ukse taha OMON ei ilmunud. Teiseks, Kõigevoli medal on küll efektne detail, kuid tegelikkuses peaks ainuüksi selle olemasolu välistama vähegi arvestatava majandusliku käibe Deeptownis, seega sisuliselt ka Deeptowni enda.

Tõlke kohta: üldiselt hea ja ladus, kuid oleks tulnud kindlalt ära otsustada, kas eelistada teatud sõnade inglis- või eestikeelse häälduse järgset kirjapilti ja sellest ka kinni pidada. Kui juba kirjutada "daiver", oleks tulnud kirjutada ka "leimer", mitte "lamer". Hea küll, sõnal "lame" on ka eesti keeles sobiv tähendus ning võibolla mingi ringkond hääldabki seda sõna nii. Kuid sõna "doomer" puhul on juba raske midagi sellist väita. Lisaks leidsin ühe väga naljaka vea: "Okkama habemenuga". Irnu või erneks. Kohe näha, et vene keelest tõlgitud. Occami habemenoast võiks ikka intel-inimene kuulnud olla...

Virtuaaljumalikkuse teema on vene uuemas ulmes rohkemgi rakendust leidnud - huvilistele soovitaks eelkõige Andrei Plehhanovi romaani "Slepoje pjatno" (2002), mis kohati üsna võimsaks kisub, kuid tervikuna Lukjanenkole siiski alla jääb. Aga see on loomulikult vaid siinarvustaja maitse eelistus. Paralleelid on huvitavad sellegipoolest.

Ilmselt ei ole see romaan just päris seda laadi raamat, mida suudaksin nautida ka teistkordsel lugemisel. Sestap. Kuigi asi oli nutikas ja mõnusa huumoriga kirja pandud, ei saa ma kuidagi teda liigitada enda jaoks oluliste teoste nimekirja.

Kohati meenutas asi mulle sellist tõsist rpg-d või seiklusromaani. ja muutus veidi häirivaks. No kaua võib lihtsalt ringi tuustida tuustimise enda pärast. Ei istu mulle ei conani-laadseid veidrused ega üldse primid seikusromaanid eesotsas ivanhoede ja muu taolisega. See romaan näib küll minevat kategooriasse, et seiklus, ja veel milline, ohhooo! kübermaailmas ja puha.

Ning kui kujutluslik pilt iseendast on helge ja ambitsioonid suured, siis reaalselt komistame otsa nii ksenofoobiale ("hea inimene, kuigi ameeriklane") kui väiklusele (vennasrahvas poolakad näiteks ei armastavat venelasi, mille tõestuseks on nende soovimatus dubleerida oma webisaite vene keelde). On lihtne ette kujutada romaani autori kaasmaalasi romaanist neid kohti lugedes nõusolevalt mühatamas, aga mis tundeid peaksid need esile kutsuma teistes inimestes?

Veritsev haav hinge tekib tavaliselt neist reaalsuse ja kujutelmade vahelistest kääridest. Ja sealt tuleneb kõik juurdekuuluv. Nii et puhtalt siseturu produkt, mis asjasse mitte puutuvale jätab pigem mulje haigusloost. Hariv, seda küll. Neli miinus.

Eelkõige meeldis see romaan mullegi oma virtuaalreaalsuse idee poolest. Aga mitte ainult. Kaasahaaravus, äratundmisrõõm, huumor ning sügav filosoofia on ülejäänud plusse andnud märksõnad.

Ja midagi negatiivset nagu ei oskagi välja tuua. Jah, vormistusliku külje pealt oleks minagi oodanud otsese kõne ümber jutumärke. Ja tõepoolest, romaan muutus mingil hetkel natuke targutavaks ja veidi uduseks. Aga need on pisiasjad, üldmulje on ikkagi väga hea.