Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Sergei Lukjanenko ·

Rõtsari Soroka Ostrovov

(romaan aastast 1992)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
3
1
1
0
0
Keskmine hinne
4.4
Arvustused (5)

On suvi, koolivaheaeg. Lapsed on linnast maale suvitama pagenud. Ennast yksildasena tundev kolmeteistaastane Dima siirdub linnaparki jalutama. Seal astub talle ligi mingi fotoaparaadiga tyyp ja seletab, et tahab poisist ajakirja jaoks pilti teha. Dima on nõus. Fotograaf seab oma aparaadi valmis, käib klõps.. ja saabub tyhjus.

Teadvusele tuleb Dima mingi liivahunniku otsas. Ymberringi sagib trobikond päevitunud, räbaldunud teksastes ja puust mõõkadega teismelisi. Taamal kohiseb ookean. Kynka tagant paistavad keskaegse kindluse tornid.

Paik kuhu Dima sattus, on Neljakymne Saare Arhipelaag. Igal saarel on kindlus. Igast kindlusest viib kolm silda, mis yhendavad igat saart kolme lähima naabersaarega. Igal saarel on oma, 10-20 lapsest koosnev garnison.

Saartel leiab aset Mäng. Mängu eesmärgiks on kõigi neljakymne saare vallutamine. Auhinnaks on Mängus pääs tagasi koju. Igal hommikul saadab iga saare garnison välja kolm sõjasalka, kaitsmaks oma saare kolme silda.

Puust mõõgad, mida lapsed kannavad on ohutud pilpad vaid niikaua, kuni mõõga kandja oma vastast ei vihka. Tõelises võitluses muutub ka mängumõõk tõeliseks, metallseks, teravaks, surmarelvaks. Saarte elanikond vahetub kiiresti. Harva möödub mõni kuu, kui saarel kedagi ei maeta.

Mäng Neljakymne Saare Arhipelaagis on kestnud juba peaaegu sajandi. Senini ei ole keegi kõiki saari vallutada suutnud. Paljud on proovinud.. ja hukkunud. Nyyd on kord Dima käes.

Järjekordne fantastiliselt hea asi Lukjanenkolt. Lõpp ehk vajus _pisut_ ära.. aga muidu tõeline tase! Teatud mõttes on see nagu pooleldi "noorsooromaan". Vähemasti ma kujutan ette, et seda võib ka nooremas koolieas mõnuga lugeda. Samas ei usu ma, et kui ma teda viiekymne aastasena uuesti loeksin, et ta mulle siis oluliselt vähem meeldiks. Soovitan soojalt (asi on ka moshkovi raamatukogus võrgus väljas). Viis pluss.

Teksti loeti vene keeles

Avo kirjutas juba põhilise ära, ega siia suurt midagi lisada polegi.Võib olla niipalju, et sellel lool võiks järg olla, kusjuures lugu võiks jätkuda täiesti äraarvamatus suunas. Veider, et see raamat seisis mul riiulis 92-st aastast, lugemata. Oleksin lugenud kohe tollel ajal, jääksin kindlapeale järge ootama. Nüüd aga on juba liiga palju aega möödas ja vaevalt, et järge enam tuleb.

Järjekordselt väga hea Lukjanenko raamat. Väga viis.

Teksti loeti vene keeles

Suurepärane raamat. Sobib minu arust lugeda ka neil, kelle emakeel pole vene keel ja asi ei lähe eriti soravalt. Mina igatahes ei suutnud kuidagi enne lõppu käest panna. Lõpupeatükk jah, aga asja ära ei rikkunud.
Teksti loeti vene keeles

Pärast Avo Nappo põhjalikku sisututvustust pole vist erilist mõtet sisust enam rääkida... hädavajalik reklaam on tehtud ning ilmselt tuleb mul arvustuseks ette nähtud ruum täita hoopis põhjendustega, et miks ma antud teost nõnda madalalt hindan.

Venekeelne sekundaarkirjandus väidab, et just sellest romaanist algas Sergei Lukjanenko kuulsus... igatahes soovitas ka üks vene fänn mul just sellest romaanist alustada tutvust autori mahukamate tekstidega. Õnneks läks pisut teisiti ning minu esimene Lukjanenko romaan oli hoopis «Linija grjoz».

Romaan «Neljakümne Saare rüütlid» algab hästi peale ning läheb ka tükk aega mõnusa ja entusiastliku lasteromaanina edasi. Mingil hetkel hakkas aga mul lugemine takerduma, taipasin, et nii ongi, et see romaan ongi Vladislav Krapivini vaimus kirjutatud pionerskaja gotika. Tunnistan ausalt, et ei ole kunagi päris lõpuni suutnud mõista seda Vladislav Krapivini tohutut ja kõikematvat tähendust nõukogude ulmes ja mitteulmes. Minu jaoks on Krapivini teosed liialt lapsikud ja kunstlikud... ideed on üsnagi toredad, kuid ma ei suuda uskuda, et nii ongi.

Okay, Sergei Lukjanenko polemiseerib siin Vladislav Krapiviniga... enam veel, omal ajal teda suisa süüdisdati, et ta mõnitab Krapivinit, et ta klaarib arveid omaenda lapsepõlve lemmikautoriga. Ei tea... möönan, et Krapivin poleks vist tõesti sellist asja kirjutanud. Samas on Lukjanenko romaan eraldi võttes absoluutselt mõtetu tekst.

Poleemikana Krapiviniga saaks isegi nelja, kuid oli kolm kohta romaanis, mis mind tõeliselt vihastasid:
1) See mereretk oli täiesti tobe, kuigi ma saan aru, et see oli vist vajalik.
2) See põlvkondade järjepidevus, pean silmas nende Suure Isamasõja ajal arhipelaagile sattunute mälestusi, oli oma pateetikas suisa kliiniline.
3) Lõpp, kus mängu peremeesteni jõuti, oli kohutavalt lapsik!

Üldiselt jääb romaanist mulje, et otsekui oleks tegu mingil hallil nõukogude ajal sahtlisse kirjutatud asjaga. Kuid pole ju nii! 1990. aastate alguses ei saa minuarust isegi noor autor endale sedavõrd juhmi teost lubada. Usun, et midagi poleks mu hinnangus oluliselt muutunud, kui ma oleks selle romaani kätte saanud ja läbi lugenud vahetult kohe pärast ilmumist... okay, ehk oleks miskis üliheldes meeleolus ka lõputu miinusega nelja pannud... kuid XXI sajandi alguses saab sellise romaani hindeks vaid kolm olla. 1982. aastal... siis ehk tõesti oleks kõhklusteta nelja pannud, kuid siis polnud veel ka Vladislav Krapivin oma kanoonilisi tekste avaldanud.

Teksti loeti vene keeles

Üks Lukjanenko teos, millest end eemale hoidsin teades, et mulle teismeliste robinsonaadid eriti ei meeldi. Lõpuks sai see romaan siiski käsile võetud ja tegelikult jättis raamat suhteliselt positiivse mulje, eriti eelarvamusi arvestades. Siiski, samasugust haaravust nagu Lukjanenko muudes teostes ei olnud, selle raamatu võis igal hetkel kõrvale panna. Neli suhteliselt pika miinusega.

Lõpu järgi võiks igatahes antud teosele mingisugust järge oodata, kuigi vaevalt, et see kunagi valmib.

Teksti loeti vene keeles
x
Riivo Mägi
1976
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Raamat hakkab kurva pildikesega tuleviku Moskvast, kus puudub elekter, lokkab töötus ja mis on täis ehitatud Putini kujusid. Nagu selgub on Venemaa vahepeal sõdinud nii Ukraina kui Gruusiaga, ning mõlema käest lüüa saanud. Endisele sõjaväelasele pakutakse vangla vältimiseks osavõttu ülisalajases militaarses operatsioonis, mis viib tema ja ta kaaslased Ukraina piiriäärsetele aladele.

Raamatu keskmes on tegelikul hoopis Talvesõda. Raamat järgib Soome rindele eriülesandega saadetud politruki seiklusi, mis on seotud salapäraste “ruunidega”, mille asukoha kindlakstegemine ongi antud tegelase ülesandeks. “Ruunid” on olulised nii Stalinile kui ka sakslastele, kuna nad pidavat hoidjale erilised võimed andma.

Raamatu ülesehitus on natuke segadust tekitav, kuid kõik segaseks jäänud lõigud loksuvad lõpuks enamvähem paika. Raamatu algus oli küllaltki intrigeeriv, samas Talvesõjast rääkiv osa ei pakkunud samasugust huvi. Mis mulle aga tõsiselt vastu hakkas oli raamatu taga antud ajalooliste tegelaste ja objektide loetlemisel läbi kumav õigustus Talvesõjale või vähemalt selline tunne jäi mulle seda kokkuvõtet lugedes.

Teksti loeti vene keeles

Üks väga pika ja segase algusega romaan. Kuskil sada lehekülge kulub enne, kui hakkab aru saama, kes võiksid olla selle teose peategelased (Arvi poolt välja toodud Norman House ja Donald Hogan) ja siis läks veel teist sama palju, et aru saada, mis on teose sündmused üldsegi edasi minna võiks. Samas igav seda algust lugeda ei ole, kuna need ajalehe artiklite kujul antavad laastud on omapärased ja huvitavad. Mõnede vahelõikudest sai siiski diagonaalis üle libisetud, kuna nende sisust ja ideest oli võimatu aru saada. Lohutuseks neile, kes algusest üle ei ole saanud - mingist hetkest hakkavad teose sündmused kiiremini arenema ja kultuurilisi kõrvalepõikeid jääb vähemaks.

Põhilised sündmused toimuvad kahes liinis, mis tunduvad vaid kaudselt omavahel seotud olevat. Norman püüab oma firma huvi äratada ühe aafrika projekti vastu samas kui Donald saadetakse uurima ühes kagu–aasia riigis välja kuulutatud valikulise sigimise projekti, mille eesmärgiks on tulevikus üliinimeste põlvkonna loomine.

Selle raamatu muljed, eriti algusest, võib kokku võtta ühe sõnaga: kaootiline ja see teeb hindamine minu jaoks raskeks. Algus oli liiga pikk, aga samas pakkus sündmustiku areng palju mõtlemise ja oletuste tegemise võimalusi, mis on väga positiivne. Samas jäi mind siiski häirima Brunneri idee, et lääne ühiskond on nii vigane ja mandunud, et maailma päästmine jääb kindlasti Aasias ja/või Aafrika pärusmaaks. Olgu hetkel hindeks 4+.

Teksti loeti inglise keeles

Päris huvitavaid mõtteid oli selles teoses, nii nanotehnoloogia rakendamisest kui ka selle mõjust ühiskonnale. Kahjuks ei olnud see raamat aga kogus oma ulatuses haarav. Raamatu sündmuste arengu tempo oli kuidagi hüplev. Algas kõik suure kärtsu ja mürtsuga, nii et ei pannud tähelegi kui sada lehekülge oli loetud, aga siis tõmmati tempo täiesti maha ja järgneval paarisajal leheküljel pakuti paljuski ainult ilusaid kirjeldusi. Kõik selleks, et lõpus tempo uuesti üles kruttida ja kiire ning kokkusurutud lõpplahendus pakkuda. Keskmine osa oli liiga pikk ja vaevarikas, et teosele maksimum hinnet anda.
Teksti loeti vene keeles

Marsi kirjeldused kummalisel kombel ei häirinud, tavaliselt olen tundlik selliste asjade suhtes. Elatakse Marsil nagu mõnes Ameerika äärelinnas: naised istuvad kodus, mehed nädala jagu linnas raha teenimas, aborigeenid nagu Austraalias (no see Ameerikaga kokku ei sobi, aga olgu peale) jne. Järsku hakkab sinna suur firma (ÜRO) sinna sisse trügima, mis tekitab hirmu kohalikes autoriteetides ja pakub neile samas soodsat teenimisvõimalust, kui nad ära arvavad mis teoksil on.

Üldiselt oleks võinud selle raamatu ka ilma ulme butafooriata kirjutada, sest vähemalt minu jaoks on raamatu põhiliseks sisuks autistide ja skisofreenikute probleemid, nende lähedaste mured ja nendega “normaalse” suhtlemise võimalikus.

Hoolimata eespool kirjutanute välja toodud puudustest, mulle meeldis.

Teksti loeti vene keeles

Raamat algab, kui kena kirjutis Ameerika viiekümnendate elust või täpsemalt sellest, mis kujul seda võib ette kujutada. Romaani keskosa oli minu jaoks natuke aeglane, võimalik on aru saada, kuhu tegevus välja peab jõudma, aga sinna jõudmine võttis liiga palju aega ja tekitas kange tahtmise lehti edasi pöörata, et lahenduseni jõuda. Lõpp oli jällegi kenasti paigas, kuigi jättis parrasjagu lahtisi otsi hilisemaks mõtlemiseks.

Ilus kirjeldus sellest, kuidas inimene on end temale ebameldivast maailmast eemaldanud ja loonud oma loodud maailma, mitte oma kujutuses vaid füüsiliselt ning mis juhtub, kui ühel hetkel ilmneb, et mitte tema ei juhi seda maailma. Järele mõeldes meenutab mitmeid filme, mis umbes sarnase stsenaariumi alusel on kirjutatud.

Teksti loeti vene keeles

Nüüd ma tean, mis mind kahe eelneva teose juures häiris. Sealt puudusid pidevad Taltose ja Loioshi vahelised dialoogid.

Sisust: Taltos on Savni just koju viinud, kui tema juurde saabub järsku Morrolani õuedaam leedi Teldra. Nagu selgub on nii Morrolan kui ka Aliera kadunud, lausa noo kadunud, et isegi Sethra Lavodel ei õnnestu nendega kontakteeruda. Nüüd loodab Sethra Taltose käes oleva relva abil leida tee nende juurde. Nagu selgub on Morrolan ja Aliera vangis Jenoine-de käes, kes on draegarade loojad. Nende vabastamise eest peab aga Taltos ainult ühe “väikese” teene osutama - tapma deemonite jumalanna Verra.

Selles teoses annab Brust väga palju infot dreagara maailma kohta, nii selle loomisest, jumalate ja Jenoine-de vastasseisust kui paljust muust. Selle sarja puhul ei tule sugugi üllatusena see, et impeeriumi kohta käivat põhimõttelist infot jagatakse alles (praeguseks) sarja lõpetavates teostes.

Kindel viis. Taltos on jällegi omas elemendis (st. võitlemas võimsamate jõudude vastu, kui ta isegi tunnistada tahaks ja leidmas lahendusi lahendamatuile probleemidele), loopides seejuures pidevalt mürgiseid märkusi oma raske saatuse kohta.

PS. Romaan jätab Taltose seiklustele ja kogu sellele maailmale nii palju lahtisi otsi, et ta lausa karjub järje järgi. Praegu on Brust aga kirjutanud eellugusid Taltose lugudele loodetavasti jõuab ta mingil hetkel ka järgedeni.

Teksti loeti vene keeles

Nagu arvata oli, toodi eelmisest teosest pärinev Savni liin sisse, kuid midagi põhjapanevat eelmisest teosest ei järgnenud, Savni olemasolu oli ainult tegevusliini käima lükkamiseks vajalik. Niimoodi paistab, et eelmine teos oli lihtsalt kohatäitja Brusti fännide jaoks kuni ta uute teoste jaoks mõtteid kogus. Jutustuses toimub jällegi vaatenurga muutus, seekord antakse Taltose seiklused põhiliselt Kaira vaatenurgast, vahele natuke Taltose enda jutustusi. Antud teoses on intriig eelmisega võrreldes palju parem ja antakse ka pikem ülevaade draegara impeeriumi salapolitseist ning majandusest.

Natuke arusaamatuks jäid Cawti ja Kaira vaheliste vestlustena antud vahepalad. Sisulist mõtet neil ei olnud ja millenigi nad ei viinud.

Teksti loeti vene keeles

Mõningane vaheldus eelnevate teostega võrreldes. Uuest perspektiivist kirjeldatud sündmuste käiku oli huvitav jälgida. Vähemalt pakub vaheldust, kuigi alguses oli natuke imelik lugeda. Sündmustik millegi erilisega ei hiilga, samuti tegelaskujud. Tegelikult kaks uut tegelaskuju ongi noor arsti õpilane, kelle silmade läbi enamus sündmustikust on antud ja tema õpetaja, kõik ülejäänud jäävad statistideks.

Tundub, et on tegemist sündmustikku siduva või mingi hilisema teema arendamiseks vajaliku vahe teosega, sest kui võtta antud raamat üksikteosena puudub vajalik intriig ja tegelaskujud. Peale “Teckla”-t nõrgim selle sarja raamatutest. Nõrk neli pika miinusega.

Teksti loeti vene keeles

Peale eelmist osa oli raske end motiveerida seda raamtut lugema. Siiski on selle osa sündmustik paremini paigas ja häirivaid elemente vähem. Brust on isegi üritanud seletada, kust kohast eelmise teoses leidunud kohatu idee/põhimõte võiks pärineda, mitte et see seletus just väga veenev oleks. Kokkuvõttes täiesti korralik romaan. Kusjuures romaani lõpu poole tehakse ähmane vihje Taltose tulevikule, mis peaks endas sisaldama suuri tegusid. Igatahes mina jään suure huviga ootama, mis sellest välja tuleb.

Selle raamatu lugemise ajal hakkas mind järjest rohkem vaevama aga küsimus, kas on võimalik sellest teoste sarjast aru saada ka sellisel juhul, kui lugeda neid ilmumise, mitte sündmustiku toimumise järjestuses? Igatahes mina kahtlen selles sügavalt.

Teksti loeti vene keeles

Revolutsioonilise liikumise kirjeldused ei ole see, mida ma ootan ühelt fantasy teoselt. Kui senised Vlad Taltose seiklused on olnud hoogsad ja etteaimamatute käikudega, siis seekord hakkas raamatut lugedes lausa igav ja oli tükk tegemist, et seda lõpuni jõuda.

Mida rohkem selle teose üle mõtlen, seda madalamat hinnet tahan panna ja seda vähem oli tahtmist sarja järgnevat osa kätte võtta, samas tuleb tunnistada, et sellest punktist võib asi ainult paremuse poole minna.

Teksti loeti vene keeles

Esimesena kirjutatud teos. Vägeva asjaga on Brust maha saanud, kusjuures suuremaid lahkhelisid erinevate teoste vahel, olenemata nende kirjutamise järjekorrast pole veel täheldanud. Kui kronoloogias ettepoole jäävaid teoseid poleks lugenud, oleks sellest olnud raske aru saada, kuna maailm on väga järjepidev. Nagu eelnevates Vlad Taltose sarja teostes on intriige kuhjaga, millest põhiliseks on killerite kassaga põgenenud laekur. Ja loomulikult tuleb just Taltosel see sasipundar lahendada.

Õnneks ei alustanud Brust oma maailma loomist 100 leheküljelise kirjeldusega peategelasest, tema olmest ja riigi poliitilisest korraldusest, vaid asus kohe sündmuste juurde. Ta pakkus selle asemel huvitav pildi sellest, kohalikest sotsiaalsetest suhetest ja poliitilistest fraktsioonidest ning sellest kuidas draegara elanikud oma pikaealisusega võivad probleemide lahendamisele hoopis teisest küljest läheneda, kui “idast pärinevad” lühiealised. Samas aga on probleemi lahendamiseks vaja mõtlemise paindlikust, millele pikast elueast ja pika planeerimise võimalikkusest tulenev rahulikkus just kaasa ei aita.

Teksti loeti vene keeles

Vlad Taltos, kui sõdur ja sabotöör. Huvitav kontsept, nii lugejale kui ka talle endale, ja nii Taltos üritab pidevalt aru saada, kuidas ta küll nii rumal võis olla ja lahinguväljale sattuda. Romaan koosnebki sõjaväe elu ja lahingute kirjeldustest ning Taltose mõtetest sõjapidamisest ja tema rollist selles, mille vahel paiknevad lõigud meenutustega sellest, kuidas kõik sinnamaale arenes. Alguses oli natuke raske järjele saada, kuid mingi aja jooksul harjus sellise hüpleva stiiliga ära ja oli huvitav jälgida kuhu see kõik lõpuks välja jõuab.
Teksti loeti vene keeles

Peale raamatu lugemist ja eriti lõpplahendust silmas pidades tekkis tunne, et intriig oli natuke üle komponeeritud. Ei tundunud usutavana, et seda territooriumide nimel peetavat sõda ja Taltost oleks vaja olnud sellesse mässida. Kuid samas on mul meeles ka raamatu sees kirja pandud mõttetera, et yendi poolt punutavast intriigist on võimeline aru saama ainult teine yendi. Nii, et intriigi keerukus ja usutavuse puudumine võib olla taotluslik.

Uued tegelaskujud ja täpsem ülevaade impeeriumi ülesehitusest ja fraktsioonide omavahelistest suhetest olid igatahes huvitavad. Päris maksimumi ei tahaks sellele teosele siiski anda, esimene osa oli lihtsalt niipalju parem.

Teksti loeti vene keeles

Vlad Taltose seikluste kronoloogias praeguseks hetkeks esimene teos. Arvestades seda, kuidas Brust antud sarja kirja on pannud, ei ole sugugi kindel, et kunagi sellele teosele eellugu ei teki. Lugu sellest kuidas kohaliku maffia nimel oma piirkond haldav ja aeg-ajalt killeri ametiga lisa teeniv Taltos saab tuttavaks selle maailma vägevatega.

Nii mõneski mõttes ebatüüpiline fantasy sarja alustav teos; ebatüüpiline, kuna on välja antud neljanda ja ebatüüpiline, kuna ei ole üritatud edasi anda kogu selle maailma korraldust, mida paljud fantasy kirjanikud üritavad sarja avateostesse toppida. Antakse edasi ainult seda mis otseselt teose sündmustikku puudutab ja ülejäänu jäetakse lugejatele endale lisaks mõelda.

Kuna alustasin sarja lugemist sellest teosest, siis selline suhtumine osaliselt vihastas, aga samas tekitas huvi järgnevate teoste vastu. Kindel viis.

Teksti loeti vene keeles

“Voina za mobilnost” väidetava diloogia teine osa. Väidetava, kuna raamatus jäetakse nii palju lahtiseid otsi, et kangesti ootaks mingit järge. Samas on see Vassiljevi puhul tavaline, et lahtised otsad jäävad, aga järge ei tule.

Eelmises raamatus alanud sõda on jõudnud staatilisse seisu, kus kummalgi poolel pole jõudu teiste tähesüsteemide ründamiseks, kuna samal ajal on vaja kaitsta omi. Selle positsioonisõja taustal uurivad Maa teadlased galaktikate vaheliste tunnelite loomiseks kasutatavat aparatuuri. Samaks on paljus jäänud ka teose põhitegelased, kes nüüd ühes või teises ametis armee teenistuses viibivad.

Raamat pakub järjekordselt äratundmisrõõmu arvutimängude sõpradele. Nagu kogu “Smert ili slava” sari on ka selle raamatu tulnukad päris “Star Control” nimelisest arvutimängude sarjast, põhi osa kannavad siiski sarja kolmandast osast pärit rassid. Mõne koha pealt päris huvitav aga samas paljuski stamplik raamat, mis sai ühe korraga alla neelatud. Hoogsuse ja “Star Controli” meeldetuletamise eest neli.

Teksti loeti vene keeles

Üks Lukjanenko teos, millest end eemale hoidsin teades, et mulle teismeliste robinsonaadid eriti ei meeldi. Lõpuks sai see romaan siiski käsile võetud ja tegelikult jättis raamat suhteliselt positiivse mulje, eriti eelarvamusi arvestades. Siiski, samasugust haaravust nagu Lukjanenko muudes teostes ei olnud, selle raamatu võis igal hetkel kõrvale panna. Neli suhteliselt pika miinusega.

Lõpu järgi võiks igatahes antud teosele mingisugust järge oodata, kuigi vaevalt, et see kunagi valmib.

Teksti loeti vene keeles

Tunnistan ausalt, mulle see raamat 100% kohale ei jõudnud. See tähendab, et sündmustikust ja enamusest tegelastest sain nagu aru, aga taust ja osade tegelaste motivatsioon jäid segaseks, samuti see, mida selle kõigega oli öelda tahetud. Osaliselt tahaks siia Jyrka stiilis kirjutada, et “kuna pole ulme siis ei kommenteeri”, aga samas nagu oleks tegemist on siiski ulmega, nii öelda iidsed X-failid. Tunded ja muljed on väga segased, oleks vaja mingil hetkel (aeglaselt ja kaks korda) üle lugeda, samas nii huvitav see raamat ka ei ole, et kohe uuesti käsile võtta...
Teksti loeti inglise keeles

Venemaised X-failid, kus salajane organisatsioon värbab noorukeid tänavalt esoteeriliste kollide vastu võitlema ja just selliseid noorukeid, kes nendega ise kokkupuudet on omanud. Väidetavalt on nad üks rakuke suurest organisatsioonist, kes sellise tegevusega tegeleb. Ühe noore tütarlapse värbamise järel aga hakkavad tekkima probleemid ja noored “operativnikud” järjest hukkuma, kuni jääbki järele ainult see sama noor daam, kes peab nüüd mõistatuse lahendama.

Iseenesest mõte polegi kõige hullem, aga teostus oli poolik ja lõpulahendus/seletus täiesti ebausutav. Raamat on parimal juhul ühekordseks kasutamiseks, kui sedagi.

Teksti loeti vene keeles

Peale kolmandat maailmasõda on ookeanidesse jäänud suures koguses intelligentset bioloogilist relvastust. Nende hävitamisele on spetsialiseerunud nn. “kütid”. Raamat räägib kahest akadeemia värskelt lõpetanud kadetist, kes saavad esmapilgul soodsa teenistuskoha Atlandi ookeani põhjas. Kuid isegi teekond nende uude teenistuskohta osutub küllaltki ohtlikuks ja enne tegelikku ametisse asumist tuleb võidelda röövlite ja piraatidega.

Ligikaudu 90% raamatust oli küllaltki hea, piisavalt omapärane ja usutav (Usutav arvatavasti seetõttu, et ma ei ole bioloog) maailm. Tempo hoitakse pidevalt üleval ja kogu raamatu jooksul igav ei hakka. Lõpp oli kahjuks raamatu kõige nõrgem osa. Tekkis tunne, et autor on situatsiooni enda jaoks liiga keeruliseks kirjutanud ja suutis selle ainult “deus ex machina” abil lahendada. Neli pika miinusega.

Teksti loeti vene keeles

Kiievis on toimunud suur kirikute hävitamine ja vaimulikud on enamuses hukkunud. Need kes naasid aga ei taha kuidagi meenutada, mis toimus ja jesuiitide poolt Kiievi suunas teele saadetud luurajad kipuvad kaduma. Niisiis saadetakse asja uurima äsja Ameerikast naasnud vene päritolu vaimulik. Raamat kirjeldabki, milliseid keerdkäike pidi ta slaavi aladele jõuab, kuidas ta seal ellu jäämise eest võitleb ja mis suure avastuse ta seoses kirikute hävitamiste ja inimeste kadumistega teeb.

Nii lääne Euroopa kui ka slaavi alade kirjeldused olid üksikasjalised ja ilmselt ajaloolistel faktidel põhinevad. Samas raamatu kirjeldatavad tegelased olid küll värvikad, kuid ühegi tegelase suhtes ei tekkinud isiklikku seost st. tegelaste saatus ei tekitanud minus mingeid emotsioone.

PS. Raamatu pealkirjal on ka päris omapärane tõlgendus, mida raamatus mitmel korral on kirjeldatud.

Teksti loeti vene keeles

Prantsuse revolutsioon aegu ärkab keset lahinguvälja üks tegelane ja avastab, et tal ei mäleta oma eelnevast elust suurt midagi, kui välja arvata see, et ta peaks juba surnud olema. Vabariigi toetajad peavad teda lahingus põrutada saanud vabariigi esindajaks, kuna vastavasisulised paberid leitakse tema taskutest. Samas sisemiselt tunneb ta pidevat poolehoidu monarhistidele ja tungi Pariisis mingi asi korda ajada. Seetõttu suundubki ta Pariisi, omades mitte mingit aimu mida ja miks ta sealt otsima läheb.

Järjekordne teos, kus Valentinov jätkab oma dharide liini. Ma pole suuremat sorti ajaloolane, kuid Prantsuse revolutsiooni aegsete sündmuste kirjeldused on vist päris tõepäraselt ja kindlasti päris usutavalt kirja pandud.

Teksti loeti vene keeles

See ei ole ulme. See on lihtsalt lugu kahe noore kuti seiklustest, tsiviilis ja sõjaväes, minimaalsete ulme butafooria lisanditega. Mitmetest filmidest ja raamatutest tuttav sisu, kus noored põgenevad probleemide eest sõjaväkke, millele autor pole midagi huvitavat lisada suutnud. Lisaks on kirjutus stiil küllaltki hüplik ja vahele on topitud mitmed lõigud, mis ebakohased tunduvad, see kõik kokku muudab antud raamatu teoseks, mida lugeda tasub ilmselt juhul, kui oma ajaga tõesti midagi targemat teha ei ole. Lisaks ei jõua see teos kuhugi välja kah, kogu sündmustik jääb poolikuks ning järge ootama.
Teksti loeti vene keeles

Esimene osa raamatust, mis kirjeldas sündmusi enne armi teket oli omamoodi huvitav. Siis järgnes Egerti pideva allakäigu kirjeldus. Ja kuskil poole raamatu peal olin parasjagu pahane, kuna tundus et loen sarja eelmise osa Ruali seikluste ümberkirjutust, ainult teise peategelasega. Lugemist suutsin jätkata ainult lootusest, et midagi muutub ja asi läheb paremaks. Mingil hetkel asi läkski paremaks ja siis tuli sellele sarjale vist iseloomulik õnnelik lõpp, mis jõuab kohale peale pikka õnnetuste jada kirjeldamist. Vähemalt selles raamatus oli selline lõpp sündmuste käigu järgi otsustades loogilisem. Kokkuvõttes oli selle raamatu juures minu jaoks enam negatiivset kui positiivset ja sarja järgmist osa pole siiani tekkinud tahtmist kätte võtta.
Teksti loeti vene keeles

Esimene Djatshenkote raamat, mida lugesin ja esmamulje oli igatahes positiivne. Lugu iseenesest originaalsusega ei üllata, noor peategelane Rual Illmarinen kes endast liiga hästi arvas ja keda selle eest karistati nii, et ta oma võimed kaotas. Nüüd tunneb ta ennast solvatuna ja ei suuda kuidagi oma uue olukorraga leppida.

Samas oli lugu kirja pandud selliselt, et alguses ei tahtnud suurt raamatut käest panna. Ühel hetkel hakkas aga asi venima, midagi uut enam nagu ei öeldud aga tekst muudkui jätkus ja jätkus ja jätkus...
Samuti, miks oli vaja see kõrvalliin nii ajuvabalt kirjutada, et lugejale saab küllaltki vara selgeks, kellest saab “kolmanda jõu uksehoidja”. Ning siis veel see lõpplahendus. Et kõik sellise õnneliku lahenduseni peab viima oli varem selge... aga uskuda, et niivõrd lootusetusse olukorda aetud inimene selliselt käituda suudaks!? Ei tea. Selliseid kohti, mille suhtes ma autoritega päris nõus ei ole raamatus jagus, aga samas tekkis huvi nii selle sarja kui ka autorite muude teoste vastu.

Teksti loeti vene keeles

Raamat on kokkuvõttes fantastiline kriminull. See tähendab, üldise Zhanri kirjeldusena ta seda on, kuid lugemise ajal see kriminulli osa eriti välja ei paistnud, pigem tundus, et tegemist on tavalise “questi”-ga.

Jutt sellest, kuidas ühele sündinud maagile tuleb küll tema lapsepõlve sõber kelle isa umbes pool aastat varem ära kadus. Nüüd olevat ta tagasi tulnud, aga vahepeal olevat ta mõistuse kaotanud ja kaelas rippuvat tal mingi kivi. Samal ajal saab see sama maag teada, et on võitnud õiguse ühekordseks “Ülima Karistuse” maagia kasutuseks. Peale pikka kaalutlemist otsustab ta lõpuks karistada maagi, kes ta sõbra isaga niimoodi on käitunud.

Üldiselt mulle ei meeldi kriminullid, kus lugeja on peategelasest targem, see tähendab, et tulemus milleni lõpuks jõutakse on võimalik varem ära arvata. Antud raamat aga kuulub just selliste hulka.

Lõppahendusest suurem saladus minu jaoks oli hoopis see, miks on raamatusse sisse toodud kaasaegne liin. Lõpuks selgus selle põhjus, aga kas seda asja just niimoodi oli vaja esitada, see jäägu teiste lugejate otsustada...

Teksti loeti vene keeles