Kasutajainfo

Fred Saberhagen

18.05.1930–29.06.2007

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Bruce Sterling ·

Schismatrix Plus

(kogumik aastast 1996)

eesti keeles: «Skismaatriks +»
Tartu «Fantaasia» 2008 (Sündmuste horisont)

Sarjad:
Sisukord:
  • Sündmuste horisont
Hinne
Hindajaid
3
2
4
0
0
Keskmine hinne
3.889
Arvustused (9)

Nonii, ring on täis saanud! Kunagi hallill ajal, 1990/91. aastal lugesin ma miskit venekeelset põrandaalust tõlget Sterlingu jutust "Swarm"... tõlge oli kehv ja erilist muljet ei jätnud... siis sirvisin Sterlingu teist romaani originaalis, ka see ei jätnud ülierilist muljet (mida sekundaarne kirjandus kogu aeg BS-i puhul toonitas) nüüd siis sattus kätte kogumik terve "Shaper/Mechanist" sarjaga ning asjad asetusid oma õigetele kohtadele. Minu cyberpunki lugemus enne seda raamatut oli suht napp: kunagi ammu "Neuromancer", hiljem Aleksandr Tjurin ja Michael Swanwick. Kui vaadata tekstide ilmumisaastaid, siis on näha, et millisse mõnusa professionaalsusega köeti lugeja kõigepealt ülesse ning lajatati siis romaaniga. Hea kogu, head lood, hea sari... lihtsalt lugeda ja nautida ning siis taas üle lugeda.
Teksti loeti vene keeles

Kogumiku kõvim lugu on vaieldamatult "Sülem"... See on nii kõva lugu, et hoia ja keela! Siis tuleb tükk tühja maad ning üsna ühes tropis "Roosämblik", "Skismaatriks" ja "20 meeldetuletust". "Tsikaadikuninganna" ning "Uppunud aiad" olid liiga loogikavabad või lihtsakoelised, et minu käest head hinnet pälvida.

Algul mõtlesin tuututada ka kogu selle tulevikuühiskonna kallal - et arenenud majandussuhted eeldavad siiski seadust ja korda ja võimuaparaati, kes neid kehtestab - aga jätan siiski tuututamata. Lõppude lõpuks kehtib ju tsoonis ka ju mingi isepüsiv kord ja hoolimata aegajatistest vägivallapuhangutest kehtib üsna stabiilselt. Muidugi on seal oma osa ka valvuritel, aga Sterling ka ju kirjeldab meile tegelikult Investorite Rahu...

Raamatu kui toote kohta aga tahaks küll nii mõnegi kõva sõna öelda. Millist aatomijõudu peaks küll rakendama, et mõned inimesed lõpuks aru saaksid, et igaüks, kes photoshopis hiirega tekstikasti venitada oskab, ei tee veel viisakat kaanekujundust?? No ei tee, mitte ei tee. Nuta või naera, ei tee. Enne hakkab Tallinna Loomaaia isaelevant Carl kuldmunele. Praegusel juhul pole näiteks pealkirja paigutuse või shrifti kohta midagi öelda juba sellepärast, et see ei paista üleüldse pealkirjana. Veidike kaugemalt vaadates paistab lihtsalt, et raamatukaas on selle koha pealt MÄÄRDUNUD...

Tõlke ja toimetamisega on nagu on. Üldiselt on kaunis hästi. Ometi ei kõlba, kui CCCP "rahvuseks" tõlgitakse. Hoolimata sellest, et originaalis ilmselt oli nation. Sir ei ole "Härra", kui sõjaväes alam ülemale niimoodi ütleb. Ja tegelikult ka muudes seostes mitte. Kui juba Roosämbliku nimi ära tõlgiti, oleks võinud Jade Prime`i ka ära tõlkida.

2.01.2009: Jah, võimalik, et kodanikud ei teadnud halligi sellest, mis CCCP oli. See tuli mulle endale ka pähe. Aga see on siiski väga vaieldav, kuna inglise keele tavakasutuses öeldakse ka praegu nation nii CCCP-i kui Venemaa kohta. Samuti pole loogiline oletada, et "Schismatrixi" tegelased vaikimisi riike rahvusteks loevad. Pigem vastupidi, võiks arvata, et rahvus on nende jaoks arusaamatu konstruktisoon.

Sir ei tähendanud kindlasti keskaja inglise tiitlit, aga ikkagi pole korrektne seda "härraks" tõlkida. "Härra" on pigem Mister või äärmisel juhul Gentleman. Sir kasutatakse juhul, kui pöördutakse endast ülema või lugupidamistväärivama isiku poole (kõrgem ohvitser, muidu ülemus, professor, äiakandidaat vms). "Härra" öeldakse eesti keeles praktiliselt igaühele. Kaitseväes kasutatakse koos auastmega, mis rõhutab seda, et "härral" puudub iseseisvana aupaklikkus. "Härra" oli aupaklik pöördumine nii umbes sadakond aastat tagasi (hea küll, võib-olla veidi vähem), kui suurem osa rahvast loeti matsideks, mitte härradeks.

Teksti loeti eesti keeles

Kristjanile --

Iriseda võib, aga palun õigete asjade üle! Need tegelased pidasid CCCP-d rahvuseks samamoodi, nagu süntesaator oli iidne Jaapani muusikariist; nii et suuna oma kriitika raamatu tegelaste harimatusele! Ja "sir" ei ole seal tekstis ka mitte kuidagi vana Inglise aadlitiitel, no ei ole...

Teksti loeti eesti keeles

romaan oli õnnetus, (mõned) jutud olid päris head, nii see keskmine hinne siis tuligi. mulle meeldis see, et autor polnud oma maailma mööda galaktikat laiali hajutanud, vaid jätnud päikesesüsteemi kemplema. miskipärast oletaks, et see kodu lähedal tiirutamise periood jääb ka tegelikult pikemaks, kui optimistid arvavad. 40 aastat tagasi käidi kuu peal, eks ole.

aga näiteks siuke "selgitav" lõik: Even the Ring Council was appalled by Dembowska`s emergent technology of flesh. In the hands of the Zen Serotonists, the Ring Council struggled for stability; as a result, it was falling behind. The cutting edge of genetics technology had been seized by the wild-eyed black surgeons of the cometaries and the Uranian rings, mushrooming post human clades like the Metropolarity, the Blood Bathers, and the Endosymbiotics. They had discarded humanity like a caul. Disintegrating microfactions surrounded the Schismatrix like a haze of superheated plasma. jääb mumeelest sisutuks mistahes keeles. ja väga suures osas autor toimunut just nii edasi annabki.

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Kahtlemata on kirjaniku poolt loodud fantastiline universum imetlusväärne ning seal seiklevate kangelaste toimetamised (enamasti) kaasakiskuvad. Paraku ei peitu kirka fasaadi taga muud — "Skismaatriks +" on valdavas enamuses õõnsalt sisutühi.

Eelkõige tekkis selline emotsioon romaani lugedes. See-eest mõned lühijutud üllatasid meeldivalt. Juba ainuüksi "Sülem" on lugu, mille pärast tasub seda raamatut raamaturiiulis omada. Ka "Roosämblik" oli ühe hingetõmbega läbi loetav, kuidgi kõvasti kesisem. Ning "Süvaaiad" sellest veel nõksu kehvem, aga siiski kogumiku positiivsel poolel.

Absoluutselt mõistetamatuks jäi mulle aga see, mida autor tahtis öelda lugudega "Tsikaadikuninganna" ja "Kakskümmend meeldetuletust". Nende juttude lugemisele kulutatud aeg oleks võinud küll olemata olla...

Lõpetuseks siiski tänusõnad romaani tõlkijatele ja kirjastajatele Eesti ulmemaastiku rikastamise eest. Pole tähtis, kas "Skismaatriks +" on hea või halb, tähtis on Bruce Sterlingu loomingu tutvustamine.

Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti on Eesti ulmemaastiku rikastamine üks põhjustest, miks "Skismaatriks+" eesti keelde tõlgitud on, kuid ma siiski kahtlustan, et see ei ole peamine. Tegu on lihtsalt hea sarjaga, mille tundmine ei tee ühelegi ulmehuvilisele halba. Bruce Sterlingut peetakse üldiselt üheks küberpungi tõsisemaks viljelejaks ning tegelikult võib see isegi nii olla, kuid käesoleva sarja puhul seda igatahes otsustada ei saa. Pigem on tegu ikka kosmoseulmega ja üsna omapärasega sealjuures. Sterling pole mingi eriline suurte tunnete kirjanik, kuid visiooni ning ideid tal igatahes on. Kohati on tal neid isegi liiga palju ning need kipuvad üksteist varjutama. Tõlkijale ja toimetajale ei oska midagi ette heita. Tehtud töö on aukartustäratav, sest Sterlingu keel on raske ja väga mitmekülgne, tavalugejale kindlasti liiga keeruline. Maksimumhinnet ei saa kogumik ainult selle pärast, et kõik jutud polnud päris võrdse tasemega ning mõnda teemat oleks võinud märksa põhjalikumalt käsitleda. Hea on see sellest hoolimata! Neli
Teksti loeti eesti keeles

“Skismaatriks” räägib tulevikuuniversumist, peategelaseks on Abelard Lindsay, kelle paarisaja aasta pikkune elulugu ongi raamatu pointiks. Maailmas on kaks suuremat võistlevat poolt, käib paras troonide mäng, märkimisväärne osa raamatust ongi nö. poliitiline. Lisaks tekib ühel hetkel universumisse kolmas suur jõud, kellega peab maid jagama. Panin lõppu ka ühe väljavõtte autori samas maailmas toimuvast lühijutust, mis väga hästi seda veidrust kirjeldab. Eks ta üks üsna hoogne seiklus ole igatepidi hoopis teistsuguses maailmas kui see, mis meil aknast vastu vaatab.

 

Raamatu algusepool tundus kuidagi väga kirju ja virvendav, tegelasi pole isegi väga palju aga neid oli grammike üle mu taluvuspiiri. Lisaks värvikas ja kohati päris detailne maailm, kus ühte muundatakse geneetiliselt ühe nurga alt, teist muul viisil, kolmandal on mingi juhtmepundar peas, neljandal midagi naha all. Selles mõttes oli küberit ja punki ikka kamaluga, õhustik oli vägev. Samas kusagil poole peale jõudes väsitas ära kuna - see kõik on ju tore aga tahaks sisu ka! Autor justkui luges mu mõtteid kuna raamatu jooksul saab peategelane Abelard Lindsay järjest vanemaks ning tõmmatakse natuke hoogu maha, saab keskenduda ka inimesele ja perekonnale. Võinoh, kas enam on tegu inimesega kui teda on kõvasti muditud, konfitud, parandatud, süstitud, täiendatud, naha all töötab erinevaid masinaid… aga siis hakkab jälle erinevaid pöördeid tulema.

 

Lõpp on paganama nunnu. “Nunnu” pole ka isegi õige väljend… no igaljuhul jättis hea ja helge tunde sisse. Üldse on raamat pigem helge mitte tumedatooniline mida (minu arusaamist mööda) küberpunk tihtipeale pigem on.

 

Romaani nimi on “Skismaatriks”, pluss teose nimes tähendab seda, et lisaks on ka mitmeid samas maailmas toimuvaid lühijutte, mis kenasti kogupilti täiendavad. Endal kippus peale romaani jaks otsa saama seega lühijutte vaatasin pigem diagonaalis. 

 

Keelekasutus on kohati veider. Ma ei taha isegi iriseda kõlke kallal või kritiseerida sest minu arvates ongi igasugune sedasorti küber-värk raamatuna natuke kohmakas ja imelik, filmina on kuidagi mõnusam. Ma spetsiaalselt ei jätnud ühtegi kohta meelde aga vahel mõjus anakronistlikult. Teisalt ei tasu unustada, et raamat ongi kirjutatud aastal 1985, tegu ongi mitmes mõttes protokirjandusega.

 

Muide, soovitan romaani lugeda algusest natuke ning kui läheb tiba segaseks siis piiluge alates leheküljest 350 tulevaid lisasid. Seal on erinevaid kokkuvõtteid ja kronoloogia, mis aitab natuke ree peal püsida.

 

Kõige lõpus on veel Raul Sulbi kirjutatud kokkuvõte autorist, jällegi väga hariv ning tore lisa.

 

Üks raamat, mida peaks millalgi üle lugema kuna ta on enda detailsuses nii massiivne, et esimese korraga jääb kindlasti palju kahe silma vahele. Koomiksina võiks see põnev olla kuna seal saab eriti hästi hetke panna seisma ja detaile uurida.

 

Raamatu tagakaanel on lõik lühijutust “Kakskümmend meeldetuletust”, just nii omamoodi ja punk see maailm tihtipeale ongi:

 

“Nikolai vaatas otsa vanamoodsate silmadega tüdrukule. „Turvaülem andis mulle sinu kriminaaltoimiku,” ütles ta. „Autorikaitse rikkumine, organiseeritud väljapressimine, vandenõu kaubanduse halvamiseks. Kui vana sa oled?”

„Nelikümmend neli,” ütles tüdruk. „Kui vana sina oled?”

„Umbes sada kümme. Pean failidest järele vaatama.” Miski tüdruku välimuses häiris teda. „Kust sa need antiiksed silmad said?”

„Need olid minu ema omad. Pärisin need. Kuid sa oled vormija, muidugi. Sa ei tea, mis ema on.”

„Otse vastupidi,” ütles Nikolai. „Ma usun, et tundsin sinu ema. Olime abielus. Pärast tema surma lasin su kloonida. Ilmselt olen seega sinu... olen selle termini unustanud.”

„Isa.”
 

„Kõlab õigesti. Ilmselgelt oled pärinud tema ärivaistu.” Ta vaatas tüdruku toimiku üle. „Kas soovid oma kuritegude loendisse ka bigaamia lisada?””

Teksti loeti eesti keeles
x
Jako Bergson
1967
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kahtlemata võimas teos, aga raske ja pikk ka.  Tõlke üle ei nurise. Aga nimede eestindamine häiris väga ja lubasin, et kui tuleks uus ja parem tõlge, siis ostan uued raamatud. Ja nüüd seda tuligi teha - sest ilma mingi info või reklaamita on ilmunud UUS versioon, nii paberil kui e-raamatuna, kus nimed pole eestindatud. Kuid seda pole isegi raamatu kirjelduses kusagil mainitud. Arusaamatu. Ka ei leia selle kohta ühtegi artiklit veebis...
Teksti loeti eesti keeles

Klassikalise "viimase inimese" teemal (ulme?romaan.

Ärkad, ja asjad on alles, aga ühtegi inimest (ega üldse imetajat) pole. Peale sinu. Kusagil.

Üsna omapärane ja muhe peategelane (hipster?) askeldab oma asjade maailmas. Ei ole ürgmees, ega tehnofriik, aga saab ka hakkama. Omamoodi.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Lõbus muidugi, et Varraku raamatututvustuses ei vihjata, et tegu on sarja kolmanda osaga, mitte iseseisva raamatuga... Muus osas nii lõbus ei olnud. Kui paralleelmaailmu läbitakse 1-2 tk sekundis, on asi igav ja 50 tk sekundis lausa jura.Ei tea,kas ma esimesi osasid tahangi väga lugeda, neid meenutati ka üksjagu.
Teksti loeti eesti keeles

Nüüd siis ka eesti keeles ilmunud. Kahes osas, nagu ikka.Btw, originaali pealkiri on pigem siiski Outlander (1991) (published in the UK and Australia as Cross Stitch)Sisu - 1946. aastal kukub üks hakkaja naisterahvas ~200 a ajas tagasi. Niipalju on ulmet, ülejäänu on seiklus, seks ja vägivald keskaegsel Šotimaal ja mujal. Igati loetav asi. Eks ta naistekas on, aga selline, mida ka meestel lugeda sobib. Tegevust ja seiklusi jätkub ülitihedalt. Meenutas Salamõrtsuka õpilast (meespeategelase suhe traumaatlistesse üleelamistesse naisautori väljamõelduna), Troonide mängu (mastaapsus), Vaskratsanikku (positiivne peategelaspaar ja vaenulik ümbrus), Kolm musketäri, Vürstkaupmehi (sarnane ajarändamine, aga hoopis teine tulemus) ja veel midagi. Esimene hooaeg TV seriaalina on ka juba olemas ja juba traditsiooniliselt väga hästi (raamatutruult) tehtuna - hetkel jookseb Soome TV-s, sügisel tuleb Eestisse ka.
Teksti loeti eesti keeles

Põhiliselt Harry Potteri maailm, segatuna Twilight’iga, lisatud õe-venna suudlusstseene Eurotripist ja Pavel Morozovi moraalseid valikuid – saame teismeliste kamba, kelle moto on „Tehtud - mõeldud“.
Teksti loeti eesti keeles

Endiselt väga hea. Mõned liinid venisid liiga pikaks küll. Ja teise tellise lõpuks on sissejuhatus enamvähem lõppemas - ilmselgelt ei saa kolmanda samasuguse tellisega kogu tegelikku lugu ju ära rääkida - seega kisub Jää ja Tule laulu mõõtu asi?
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Minuarust oli väga hea. Jah, narratiiv oli üsnagi paljukasutatud/kulunud, aga see-eest oli liha luudel palju ja suurepäraselt. Ja mingil määral on see ju autori poolt teadlik võte - tavapärane kangelassaaga, millele kangelane ise vürtsi lisab, endast laule ja lugusid loob jne. Ja kuidas see tekkinud/tekitatud kuulsus samas kangelast ennast ahistama ja piirama hakkab. Veelkord - väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

Sattusin teisele osale enne esimest, lugeda kõlbas, Kõrbeoda on e.k. pealkiri.Düüni, Starship Troopersi ja veel paljude väga erinevate lugude süntees... Lisaks saavad neljast kolm peategelast ära pilastatud - ju see käib asja juurde.
Teksti loeti eesti keeles

Ikka väga hea. Kogu sari kokku on ka väga hea. Vist üks parimaid fantasy raamatuid üldse. Mingil määral kipun nüüd võrdlema Jää ja tule lauluga, mille mastaap ja haare on võimsam, samas on siin suudetud vältida laialivajumist ning asi on ühe liinina lõpuni välja viidud. Btw, vaevalt, et J&T lauluski õnnelikumat lõppu saab tulla...Minu jaoks oli kahvatum just esimene pool raamatut, kus toimus vaid suht tulutu kondamine. Ja tsipa häiris see, kuidas pärast aastaid vaevanägemist ja enda ja teiste elude ohverdamist lohe äratamise/loomise nimel selgus, et tegelikult oli kogu selle karja äratamine ju imelihtne.
Teksti loeti inglise keeles

Väga hea ja omapärane. Lugesin kohe, kui ilmus e.k ja jõudsin korduvalt ja korduvalt üle lugeda, enne kui teine raamat tõlgi.
Teksti loeti eesti keeles

Parim fantasy mida kunagi lugenud olen. Ilmselt just ka selle üleloomuliku osa minimaalsuse pärast. Tõlge super. Tükati (näit sõna "ebalased") isegi originaalist parem.Ja teleseriaal oli ka sama heal tasemel.
Teksti loeti eesti keeles

Hea täiendus siis poolikule neljandale raamatule - teiste tegelaste vaatenurgast. Lõpus lähevad kaks raamatut kokku, aga katkeb tegevus äärmiselt segases seisus, mis võimaldab mistahes edasisi arenguid. Tundub, et ühest meeldivamast peategelasest saime ka viimasel hetkel kahjuks lahti. Kuigi samas see siiski kindel ei ole - eriti kui arvestada internetis levivat väga usutavat teooriat tema vanemate osas.Ebalasi pole ka siin veel näha - viimati kohtusime nendega esimese raamatu esimeses peatükis... Ahjaa, Sam ühe siiski tapis ka millalgi. Aga talv on juba alanud, mitte enam tulekul.Ainus, mis veidi selle maailma juures häirib ja ebausutavana mõjub, on talve pikkus ja et tegelikult ju puuduvad varud selle üleelamiseks. Kui autor just mingit kübaratrikki ei tee, siis peaks mitmeaastane talv ja sellega kaasnev nälg Westerose (põhjapoolse) elanikonna arvukuse nullini viima ka ilma välise (Ebalaste) abita. Ei saa ju piisav olla mõne viimase suveaasta saagist 25% kõrvale panna. Igal aasta peaks 50% panema. Ja sõdade ning rüüstamiste tagajärjel pole vist kusagil mingeid varusid enam.
Teksti loeti inglise keeles

Esimene raamat oli väga hea, seega rabasin kohe uue järele, kui poes nägin. Lugeda võis, aga meenutas Politseiakadeemia kolmandat/neljandat/viiendat osa - sest kurb, aga midagi uut uue raamatuga lisandunud pole. Samad tegelased, samad (aga magedamad) naljad, neidki korratakse aina uuesti läbi kolme loo. Väga oleks abiks olnud mingite selle alternatiivmaailma uute detailide toomine - paraku oleks käesolev jant võinud toimida kus tahes ja kellega tahes. Kes esimest raamatu pole lugenud, ei saanud vist muhvigi aru. Kes aga on lugenud, ei leidnud midagi uut. Kettamaailma raamatutes leiutati igas osas vähemalt mingi uus kettamaailmale omane lõbus eripära juurde. French oli muutunud hulka ebameeldivamaks tüübiks.Ka iga situatsioonikoomika puänt oli kaugele ette ära näha. OK, v.a. esimese loo lõpp, mis tõesti ootamatu ja hea oli.
Teksti loeti eesti keeles

Oli ja ei olnud ka. Midagi tuttavat oli sellest USA jagunemises, kulleriteemas jne - kuni leidsin, et seda käsitles ju Neal Stephenson`i Snow Crash, küll 10 aastat hiljem kirja panduna. Kuna Snow Crash`i olin varem lugenud, tundus vahepeal, et Heinlein kasutas ära juba väljamõeldud keskkonda, pannes oma tegelased sellesse seikema ja seksima. Tegelikult Heinlein siiski kirjutas ju varem. Ja mitmid ideid oli tal ka, kuigi lõpp ära vajus ja lehekülgede kaupa jooniseid tähtede asendi kohta olid sügavalt mõttetud.Aga mis eriti masendas, oli tõlge eesti keelde - vaene itaalia nimega tõlk ei osanud ilmselt ei inglise ega eesti keelt kuigi hästi. Pidevalt komistad lugemisel ja loed lõigu uuesti ja uuesti, püüdes aru saada, kas tegu on trükiveaga või mida kuradit siin sellega öelda tahetakse. Sama tunne, nagu loeks oma kehva keeleoskusega võõrkeeles ja ei saa aru. Milleks siis sama kehv tõlge? Pärliks oli koht, kus peatagelene arutleb, et raha hakkab otsa saama, peaks tööle minema, sest muidu pole söögigi jaoks raha, "aga söön ma ju nagu siga". Kuigi võiks olla "aga ma olen ablas nagu põrsas" - jutt polnud ju lauakommetest vaid söögiisust ikka...
Teksti loeti eesti keeles

Äärmiselt hea lugu, eriti lõpp, kui üks reaalsus sujuvalt teiseks üle läheb. Selle kõrval teised lood ei tundunud enam nii head...
Teksti loeti eesti keeles

Kosutav. Positiivne. Mis sest, et käimas on Kolmas maailmasõda ja läheneb maailmalõpp, ugri ürgmees (jonnakas soome ehitusjuht) rajab palkmaju, künnab härgadega põldu (vajadusel veab härgadega ka vesinikupommi ree peal) ja saab eluga kenasti hakkama. Paremini kui muud rahvad või linnavurled. Muhe huumor. Tegelikult meenutab kõige enam Verne "Saladuslikku saart" - kirjeldused, askeldused. Alternatiivajalugu.
Teksti loeti eesti keeles

Oli kah. Päris vinge ei olnud. Nagu Rama oli (mis veidi igavam, aga läbimäeldum ja paremini kirjas). Oli nagu Surmailm natuke (aga asjalikum), ja oli nagu Võitlustanner vähemalt selle lolli stambi poolest, et mõni rass peab kindlasti saba, soomuste ja küünistega toorest liha sööv sõjard olema. Mastaapne maailm ja prostad lahendused. Neli miinusega.
Teksti loeti eesti keeles

Kordi ja kordi loetud ja kui mitte parim, siis mõjuvaim Strugatskite raamat küll. Mäletan, et esimese lugemise ajal kippus hingamine ununema põnevuse ja haaravuse tõttu. Isiklikult tundus just lõpp nõrgim ja vähemusutav osa olevat. Veider, et keegi pole nii võimsast ideest _head_ filmi teinud - Tarkovski soigumine oli masendav - vähemalt mu ootused olid teised. Püüan kunagi selle siiski läbi vaadata, aga vaevalt ühe väga meeldinud raamatu motiividel absoluutselt teise sisuga ja teises võtmes tehtud film meeldida saab.
Teksti loeti eesti keeles

4 plussiga, sest kuigi veidi kistud ja miski mõnes kohas häiris, jättis üldmulje hea ja huvitava, just emotsionaalse poole pealt.
Teksti loeti eesti keeles

Kettamaailm on ka hea, aga hakkab veidi tüütuks muutuma. "Head ended" on teise nurga alt, teises võtmaes ja tundub, et oluliselt paremini välja kukkunud.
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti mahukas teos. Ja haarav, sest kuigi ühe jutiga läbi lugema ei sundinud, köitis ja lummas siiski.Minu jaoks oli seni Arthuri ja Merliniga ainus lähem kokkupuude olnud raamatus "Jänki kuningas Arthuri õukonnas", kuigi mingit üldist tausta siiski on. Seega tundub mulle, et raamatus on tõeliselt meisterlikult seletatud, mis tegelikult toimus ja mis meieni säilinud legendide taga on. Ja selle kohta väga omapärane ja usutav maailm loodud. Raamatu naiselikus ei häiri, erinevalt raamatust "Värav naiste maale", ebameeldivalt on kajastatud mitte mehi, vaid tõsi- ja ainuusklikke kristlasi, kelle hulgas raamatus naisi enam on kujutatud - mehed on vabamad oma mõtetes.Üllatav, et baas väidab selle raamatu olevat 3. osa sarjast "Forest House", kuigi kirjutati see ju esimesena - ja mind huvitaks palju enam, mis edasi sai. Ses osas lõppes raamat väga äkitselt (kuigi effektselt:-) ja jäi kindel mulje, et see on pigem triloogia esimene osa.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle jättis juba kooliajal vapustava mulje. Eriti muidugi esimene osa, kus põnevust niipalju, et hingamine kippus ununema lugemise ajal. Muidugi aitas siin kaasa keskkond - Nõukogude kirjandus ja äkki tulnukate invasioon, Nõuk süsteemi täielik abitus selle vastu võitlemisel jne. Isegi see pioneeriromantika läks väga hästi peale. Ja see esimese osa lõpustseen - dessantlased järjekordades ootamas ja juba vabastatud "kehad" maas, lasud, koerad jne... Müstiline filmistsenaarium!
Teine osa on teises võtmes, rahulikum ja kahtlasema usutavusega.
Teksti loeti eesti keeles

Päris korralik kodumaine süntees Vendadest Lõvisüdametest, Krabatist ja Meremaa sarjast. Avastasin raamatu oma kodus riiulilt suutmata meenutada, et oleks selle ostnud. Aga lugeda kannatas küll. Kuigi originaalidega liigagi sarnane on...
Teksti loeti eesti keeles