Pinge jutustamise hetke maailmas on endiselt kenasti paigas – midagi nagu selgineks, ja siis keeratakse asjad jälle segasemaks. Kaugem aeg, millest jutustatakse, ei selgita jutustamise aja suhtes ikka veel mitte midagi. Teine osa algab järjekordse semestriga ülikoolis – ja samuti ka lõpeb. Vahepeal käib Kvothe siin, seal ja kolmandaski kohas. Igal pool midagi olulist õppides. Aga. Vanale Tolkienile meeldis kah väljamõeldud rahvastele grammatikaid, ajalugusid ja legende aretada. Kuid ta ei pistnud neid põhiteksti, vaid jättis Silmarillionisse erilise peakujuga fännide jaoks. Sedapuhku on autor iseenesest ju huvitavatesse kohtadesse sattumised kohaliku keele ja kommete õppimisega küll ülemäära pikaks venitanud. Kui kohati jätkub autoril taipu otse välja öelda, et reisi kestel tuli tegemist mereröövlite, laevahuku ja paljajalu jäämisega, aga see pole oluline, siis mõni samavõrd väheoluline asi on pikalt lahti kirjutatud. Retk haldjamaale umbes kolm korda pikemalt, kui vaja olnuks, ja samuste punastes särkides sõdurite linna on kah liiaga kirjeldatud.
Ei, see ei ole paha raamat, mumeelest parem kui palju muud fantasyt, kus juhmid tegelased veel juhmimaid notivad. Aga esimese osaga võrreldes jääks nagu midagi puudu. Areng võibolla, sest näiteks suhted südamedaamiga on endiselt ebalevad. Põlvest pisut kõrgemal olev arm paistab läbi märja valge särgi, oh seda elevust! Kui veel millegi kallal norida tahaks, siis ajakäsitlus on autoril võrdlemisi lõtv – kõrvaltegelased ootavad peategelast rõõmsalt just siis, kui ta nende jaoks aega leiab, veetes vahepealsed nädalad või kuud ilmselt talveunes. Kuid võibolla ootasin ma lihtsalt ise ekslikult midagi paremat.