Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Patrick Rothfuss ·

The Name of the Wind

(romaan aastast 2007)

eesti keeles: «Tuule nimi»
Tallinn «Varrak» 2008 [I köide]
Tallinn «Varrak» 2009 [II köide]

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
8
2
6
0
0
Keskmine hinne
4.125
Arvustused (16)

See oleks pisut nagu katse võrrelda võrreldamatut, aga - vanasti ma lugesin kõik alustatud raamatud korralikult läbi, poolelijätmiseks pidi olema ikka mingi väga tõsine põhjus. Nüüd kipub seda tihedamini juhtuma, umbes aastaga on jäänud ripakile Pratchett, Martin, Pelevin - tundmatumatest nimedest rääkimata. Lugedes ju päris huvitav, aga mingil päeval järsku käsi enam ei tõuse teksti järele ja nii jääbki.

Ent Rothfussiga seda probleemi ei tekkinud. Kuigi, noh, need ajad, mil 700 lk tundus fantasy jaoks paks raamat, on ammu möödas. Olgu näiteks öeldud, et draakon, see fantasy möödapääsmatu atribuut, ilmub esimest korda leheküljel 948. Osutub taimetoitlaseks ja õigupoolest on tema eesmärgiks vaid peategelaste lõkkease korralikult ära kustutada. Või, nagu seda täpsemalt väljendab 15-aastase peategelase noor kauni lauluhäälega südamedaam: “You mean that that thing down there,” she groped for words, her mouth working silently for a moment, “is going to try and fuck our campfire?” She looked for a moment as if she was going to burst into laughter again, but she drew a deep, shuddering breath instead, regaining her composure. “Now that’s something I have to see....”

Rothfussi oli meeldiv lugeda seepärast, et tegevus pole killustatud lugematu arvu liinide vahel nagu näiteks Martinil. On üks aeg, kus juhtub üht-teist, ja selles meenutatakse varasemat aega, jõudes umbes peategelase 15. eluaastani. Olulisem jääb esialgu nende kahe vahele või veel tulekut ootama. Paksu raamatu käigus võib tekkida palju võimalikke paralleele. Üldisemas plaanis näiteks Enderiga - selles mõttes, et kellele on palju antud, sellelt ka palju nõutakse. Esimestel sadadel lehekülgedel, kui peategelane liigub ringi koos vanemate rändtsirkusega, võib meenuda Silverbergi isand Valentine või, miks mitte, Hargla palveränd. Rothfuss on sügavam ja pakub huvitavamaid üksikasju. Ülikool seevastu, kus õpetatakse füüsikasugemetega võlukunsti, aga ka matemaatikat ja meditsiini, asjatuid paralleele ei tekita, ei mingit lendluudpalli, elu on karm ja ebaõiglane.

Kirjeldatud maailmal pole meile teadaolevaga kokkupuutepunkte. On kokkupuuted haldjate, deemonite ja muu pahaendelisega. Ajastu on midagi keskaja laadis nagu fantasys ikka - ratsud, mõõgad, tulirelvi esialgu pole, üht-teist saab nõidusega korraldada.

Mumeelest vääriks see lugu - millest esimene osa tegelikult ju vaid aimu annab - eesti keelde tõlkimist küll. Iseasi, millal ja mitmes tükis see teoks võiks saada. Muidugi võib kolmanda osa - autor on lubanud triloogiaga piirduda - lõpuni jõudes selguda, et ootused olid liiga kõrged, aga mulle tundub, et vähemalt head meelelahutust on selleks ajaks saadud piisavalt.

Teksti loeti inglise keeles

Esiteks. See raamat venis lugedes erinevalt esmaarvustajast nagu härjaila. Kuigi ta oli võrdlemisi paks (siiski, siiski, kõik kokku natuke üle 700 lehekülje, 1000-leheküljelisest tellisest oli asi kaugel ja esmarvustaja poolt mainitud draccuse ilmumine leidis minu variandis aset juba umbes 500. lehekülje paiku), olid peatükid väga lühikesed - mõnel juhul ainult lehekülg või kaks. Ent ikkagi venis, sest...

Teiseks. See raamat oli pundar kõige kulunumaid fantasy klišeesid mida ma iial näinud olen. Törts LeGuini, teine Robin Hobbi, peoga Harry Potterit sekka ja ongi lahe raamat valmis. Mulle tundus et kõige otsesemalt oli matti võetud Hobbi pealt. Samasugune supervõimetega orvukene, kes otsekui iseenesest oskab juba 12-aastaselt mõõgelda, ratsutada, näidelda, räägib sujuvalt kõiki kohalikke keeli, on tänavapoisi kogemusega, aga saab suurepäraselt hakkama ka aadlike seas jne. Erinevalt Hobbist ei puhkenud Rothfussi peategelane Kvothe iga natukese aja tagant vähemalt nutma, asi seegi.

Kirjutatud oli ju üpris ladusalt, ei saa eitada. Lugu jääb parajas kohas ka täpselt pooleli, kui peategelane on Võluülikoolist(!) tingimisi välja visatud ja peab ilmselt järgmises osas kõndima otsekui munade peal, sest on vaja lahendada salapärase Chandriani saladus, kes ta vanemad maha nottis. Teemasid teise osasse jagus igatahes küllaga.

Ma pole sugugi veendunud et see on nüüd see raamat mida eesti lugejal nii hädasti vaja peaks olema, et seda kohe tõlkima tasuks hakata. Hunnik ladusasti kirja pandud fantasy žanri kulunumaid eilse päeva klišeid oleks lühikokkuvõte. Moodne fantasy muutub järjest vägivaldsemaks ja suguelu kirjelduste pealt annab pornoajakirjadele silmad ette. Rothfussi debüüti võivad aga rõõmsalt lugeda kõik alates umbes kuueaastastest, midagi laste silmadele sobimatut seal küll pole.

Magedavõitu ja natuke tüütu, sellest ka hinne.

Teksti loeti inglise keeles

Hindeks "kolm pluss". Põhimõtteliselt pean Lauriga nõustuma-originaalset on selles romaanis väga vähe ja need, kes fantasyt tunnevad, saavad sellest kiiresti aru. Jah, sümpaatia toimimine laseb teost nagu mõnevõrra science-fantasyks liigitada, eristades nii Le Guinist ja Rowlingust ning narkarist draakonit pole ma varem kusagil kohanudki. Ent Ambrose näiteks käitub umbes nagu Regal Draco Malfoy rollis ja kõik võlukunstikoolis toimuv tekitab tugeva deja vu tunde.

Samas on romaan suhteliselt sümpaatne ja ladusalt loetav ning ilmselt võtan ka järgmised köited ette, kui need eesti keeles ilmuvad.

Teksti loeti eesti keeles

Originaalsust ja originaalsust :) No mida kuradit te vingute - kui palju on tänapäeval üldse võimalik midagi päris originaalset kirja panna. Kliseesid on aga raamat on hästi kirjutatud ja haarav. Mulle Rothfussi stiil meeldib ainult varrakul võtaks raamatu poolitamise eest naha maha.
Teksti loeti eesti keeles

Noh, ytleks nii, et esimene k8ide oli kudagi ladusam kui teine, aga üldmulje mõnus ja lugemiselamus meeldiv. Isegi minusugune fantasy-põlgaja paneb 5 ära.
Teksti loeti eesti keeles

Hinne võib hiljem minna ümbervaatamisele, sest raamatu lugemine võib tekitada ootusi, mis edaspidi ei pruugi üldsegi täituda. Kui järgnevas osas kasvatatakse sellele maailmale rohkem liha luudele ja osatakse seda loogiliselt teha, siis võiks hinnet tõsta. Kui aga järgnevas osas hakatakse tuhinal seiklusest-seiklusesse tormama, siis tiriks hinde igal juhul alla, sest maailma ehitamisega on poolik töö tehtud

Kõige enam pani mind aga selle raamatu juures hämmastama see, et eesti keelde tõlgiti triloogia esimene osa siis, kui autoril endalgi II ja III osa veel valmis kirjutamata....
Teksti loeti eesti keeles

On üks poiss, selline väga andekas ja tubli, ning tal on annet ja mõistust teha asju, millega igaüks juba hakkama ei saa. Peale seda, kui ta vanemad kurikaelte poolt maha notitakse, siirdub ta mingisugusesse ülikooli õppima sümpaatiat (maagiat), et hiljem pahalastele korralikult kätte maksta. Sisu nagu igal kolmandal fantasiromaanil, mis tänapäeval ilmavalgust näeb. Ei mingeid üllatusi, ei mingit originaalsust. Ühest klišeest teise ja siis nii edasi. Lugeda oli tõepoolest lihtne, jutt jooksis ja kohati oli isegi üsna huvitav, kuid see ei muuda raamatut veel heaks. Loetavaks, seda küll, kuid mitte heaks. Tegelikult läks meie kõigi lemmik kirjastus ikka päris suure riski peale välja, kui otsustas sellise suhteliselt kespärase teose kahes osas välja anda. Loodame, et see ei tasunud end ära ning see loll traditsioon lõppeb ükskord ära. Raamat ise, aga teenib oma hinde auga välja. Korralik käsitöö, kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin selle raamatu kätte suurte ootustega, kuna mõned inimesed, kelle arvamust ma üldiselt usaldan, olid selle kohta positiivselt arvanud. Kogu lugemise aja tegeles mu arvamus vabalangemisega ja jätkasin seda vaid nendesamade eelpoolmainitud arvamuste tõttu. Langevarju ei antud.

Ma ei hakka siinkohal põhjama fantaasiakirjandust. Seda on enne mind rohkem või vähem vaimukalt tehtud ja kuigi ma – mida aasta edasi, seda rohkem – kipun nõustuma kõige sapisemate väljaütlemistega, ei arva ma siiski, et teos kvalifitseerub automaatselt prahiks ainult selletõttu, et seal mingi totakad päkapikud ja nõiad ringi sebivad. Samas teeb üks lugude stereotüüp mind sügavalt nõutuks – kas tõesti suudab peale esimest... teist... olgu, mõned inimesed on ikka uskumatult pika taipamisega... Ütleme: viiendat korda. Niisiis, kas peale viiendat korda tõesti suudab kellelegi midagi pakkuda see üks ja sama muinasjutunarratiiv? Et jõletult, mäekõrguselt, lausa piinlikult teistest üle laps, kellega väga halvasti ümber käiakse ja kes siis, rind/rinnad täis vaimustust, kogu maailma õigluse eest võitlusse asub? Et ta pannakse/satub nõidade kooli, rabeleb mängleva kergusega tippu, tekitades endale muidugi standardvaenlased number Üks, Kaks ja Kolm (fantaasia-autorid võiksid kokku leppida ja neid stereotüüpe tõesti nummerdama hakata, kõigil lihtsam), kelle ta siis varsti paika paneb, ja... No tõesti ajab raevu – miks kurat pean ma oma aega selle lugemisele raiskama? Selles valguses hakkab mulle isegi Mehis Heinsaar meeldima – tema lood on vähemalt inimestest meie ümber ja selle inimlikult tunnetatava mõõtme pärast olen nõus talle palju andeks andma (disclaimer: lugema siiski ei hakka...)

Midagi selles loos siiski oli ja seetõttu ma lugesin selle siiski läbi. Ütleme, ma annan andeks esimestel lehtedel sisse marssivad skraelid või mis need olid (hiidämblikud, noh). Kellegagi peab ju kaklema. Ma elan üle ka tolle pseudokeskaegse maailma – noh, kui ilmselt nii kirjutajal ja lugejal juba tööstusrevolutsiooniaegne suhete keerukus üle mõistuse käib, pole ju midagi teha, tuleb seiklused joonistada sellisele hästi lihtsale, igale idioodile jõukohasele taustale. Siis peategelase lapsepõlv – selles oli mingit soojust, midagi pisut eripärast. Midagi sellist, mida ma tegelikult healt kirjanduselt ootaksin – pisut laiem maailm, pisut kahetimõistetavaid suhteid ja suhtumisi, piisavalt detaile, mis selle elusaks muudavad... Siis loksus kõik standardijärgsesse settingusse tagasi. Ma arvan – see on muidugi puhas spekulatsioon, antagu mulle andeks – et sellest algusest on tingitud ka mõne inimese positiivne suhtumine.

Ja veel – millal ma viimati lugesin fantaasiaraamatut, kus normaalsete peresuhetega aadlimees on hädas alatute kaltsakate jõuguga? Millal ma viimati lugesin, et kangelane kehitab oma kooliaja peale õlgu – oli sõpru, oli vaenlasi, oli õnnestumisi ja ebaõnnestumisi... ning mis tähtsust sel nüüd aastaid hiljem enam on? Hm, on see nüüd ajastule iseloomulik sügavalt sissejuurdunud poliitiline korrektsus või eriti moosine muinasjutt (ehk labasemalt öeldes jobude lohutuslugu)?

Hinde põhjenduseks – parem, kui enamik selliseid. Oli üht-teist inimlikult köitvat0ja peategelasel oli ka sügavust rohkem kui hõbedakihil laseri poolpeeglil (kes ei tea – see on teinekord mõne aatomi paksune).

Teksti loeti eesti keeles

Sattusin just vaatama intervjuud autoriga kus ta räägib, et teda on tüüdanud fantasy üksluisus ja paistab suht veendunud, et ta ise suutis teha "something different". Njah, minu arust oli siin klišeesid küll, aga mingi omapära selles raamatus on. Õnneks pole ma Rowling`ut lugenud, võib-olla seepärast nägin vähem klišeesid kui teised. Maailma päästmiseni lugu igatahes ei jõudnud, loodetavasti ei jõua ka järgmistes osades, mida kavatsen igatahes lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Mida mina selles teoses näen:
klassikaline klišeesüžee vormis, mis talle liha, vere, valu ja usutava loogika sisse kasvatas.
Ja sellisena äärmiselt originaalne ja haarav.

Üldiselt ma üliinimestest peategelastega raamatuid ju vaevalt talun. Aga see ja "Düün" on imelised erandid, mis näitavad, et hästi tehtult sünnib süüa isegi hapuks läinud heeringas.
Teksti loeti eesti keeles

Minuarust oli väga hea. Jah, narratiiv oli üsnagi paljukasutatud/kulunud, aga see-eest oli liha luudel palju ja suurepäraselt. Ja mingil määral on see ju autori poolt teadlik võte - tavapärane kangelassaaga, millele kangelane ise vürtsi lisab, endast laule ja lugusid loob jne. Ja kuidas see tekkinud/tekitatud kuulsus samas kangelast ennast ahistama ja piirama hakkab. Veelkord - väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

"IT`S A TRAP!"

Tõenäoliselt võtab see Tähesõdadest tuttav admiral Ackbari karjatus kõige paremini kokku selle raamatu olemuse. Kui sa oled kusagil esimese kolmandiku lõppu jõudnud, siis taipad, et sa oled kõike seda mingil hetkel varasemalt juba lugenud, ainult siis kui see oli veel põnev ja tükk maad pädevamate autorite poolt. Sind on meelitatud lugema midagi, mis pole ei originaalne, hästi läbi mõeldud ega isegi mitte eriti huvitav. Aga pärast sinnamaani jõudmist ei taha ka enam pooleli jätta.

Raamatu vahest ainukeseks päästvaks faktoriks on see, et kirjatehniliselt on autor pädev ehk ta oskab materjali enam-vähem adekvaatselt ümber jutustada. Ning kindlasti on see raamat vastuvõetav nende jaoks, kelle jaoks see on esimene või teine fantaasiaraamat. Ülejäänute jaoks hulgub selle raamatu hinne kusagil kahe ja kolme vahel, jäädes lõpuks läbi häda kolmele pidama.

Kui see lugu oleks lihtsalt ebaoriginaalne, siis ma võib-olla ei olekski nii kriitiline, kuid raamatu probleemid ei piirdu vaid sellega. Kogu lugu on täis lapsikusi, süstemaatiliselt eksitakse jutuvestmise elementaarsete reeglite vastu ning autori teadmised valdkondadest kus peategelane peaks justkui olema korüfee ei kannata pisimatki kriitikat. Tegemata kodutöö kumab läbi igast pisimast kui praost.

Lugu ise räägib noorest poisist, kes kaotas õrnas eas oma vanemad ning oli tänu sellele sunnitud kuidagi läbi häda toime tulema. Loomulikult oli tema vanemate surmas süüdi sarja põhikurjam koos oma kaaskonnaga, keda mainitakse vaid vilksamisi ja kellede nimede nimetamist ei peeta heaks tooniks kuna see võib kaasa tuua nende soovimatu tähelepanu. Õnneks võetakse ta vastu võlurite kooli, kus ta õpib erinevaid nõiakunste, leiab endale surmavaenlase, luusib kooli salajastes nurgatagustes ning kohtub erinevate müstiliste elukatega.

Ühesõnaga, tavaline värk. Ja põhikurjami nimi ei ole teps mitte Voldemort.

Teksti loeti inglise keeles
x
Jako Bergson
1967
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kahtlemata võimas teos, aga raske ja pikk ka.  Tõlke üle ei nurise. Aga nimede eestindamine häiris väga ja lubasin, et kui tuleks uus ja parem tõlge, siis ostan uued raamatud. Ja nüüd seda tuligi teha - sest ilma mingi info või reklaamita on ilmunud UUS versioon, nii paberil kui e-raamatuna, kus nimed pole eestindatud. Kuid seda pole isegi raamatu kirjelduses kusagil mainitud. Arusaamatu. Ka ei leia selle kohta ühtegi artiklit veebis...
Teksti loeti eesti keeles

Klassikalise "viimase inimese" teemal (ulme?romaan.

Ärkad, ja asjad on alles, aga ühtegi inimest (ega üldse imetajat) pole. Peale sinu. Kusagil.

Üsna omapärane ja muhe peategelane (hipster?) askeldab oma asjade maailmas. Ei ole ürgmees, ega tehnofriik, aga saab ka hakkama. Omamoodi.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Lõbus muidugi, et Varraku raamatututvustuses ei vihjata, et tegu on sarja kolmanda osaga, mitte iseseisva raamatuga... Muus osas nii lõbus ei olnud. Kui paralleelmaailmu läbitakse 1-2 tk sekundis, on asi igav ja 50 tk sekundis lausa jura.Ei tea,kas ma esimesi osasid tahangi väga lugeda, neid meenutati ka üksjagu.
Teksti loeti eesti keeles

Nüüd siis ka eesti keeles ilmunud. Kahes osas, nagu ikka.Btw, originaali pealkiri on pigem siiski Outlander (1991) (published in the UK and Australia as Cross Stitch)Sisu - 1946. aastal kukub üks hakkaja naisterahvas ~200 a ajas tagasi. Niipalju on ulmet, ülejäänu on seiklus, seks ja vägivald keskaegsel Šotimaal ja mujal. Igati loetav asi. Eks ta naistekas on, aga selline, mida ka meestel lugeda sobib. Tegevust ja seiklusi jätkub ülitihedalt. Meenutas Salamõrtsuka õpilast (meespeategelase suhe traumaatlistesse üleelamistesse naisautori väljamõelduna), Troonide mängu (mastaapsus), Vaskratsanikku (positiivne peategelaspaar ja vaenulik ümbrus), Kolm musketäri, Vürstkaupmehi (sarnane ajarändamine, aga hoopis teine tulemus) ja veel midagi. Esimene hooaeg TV seriaalina on ka juba olemas ja juba traditsiooniliselt väga hästi (raamatutruult) tehtuna - hetkel jookseb Soome TV-s, sügisel tuleb Eestisse ka.
Teksti loeti eesti keeles

Põhiliselt Harry Potteri maailm, segatuna Twilight’iga, lisatud õe-venna suudlusstseene Eurotripist ja Pavel Morozovi moraalseid valikuid – saame teismeliste kamba, kelle moto on „Tehtud - mõeldud“.
Teksti loeti eesti keeles

Endiselt väga hea. Mõned liinid venisid liiga pikaks küll. Ja teise tellise lõpuks on sissejuhatus enamvähem lõppemas - ilmselgelt ei saa kolmanda samasuguse tellisega kogu tegelikku lugu ju ära rääkida - seega kisub Jää ja Tule laulu mõõtu asi?
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Minuarust oli väga hea. Jah, narratiiv oli üsnagi paljukasutatud/kulunud, aga see-eest oli liha luudel palju ja suurepäraselt. Ja mingil määral on see ju autori poolt teadlik võte - tavapärane kangelassaaga, millele kangelane ise vürtsi lisab, endast laule ja lugusid loob jne. Ja kuidas see tekkinud/tekitatud kuulsus samas kangelast ennast ahistama ja piirama hakkab. Veelkord - väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

Sattusin teisele osale enne esimest, lugeda kõlbas, Kõrbeoda on e.k. pealkiri.Düüni, Starship Troopersi ja veel paljude väga erinevate lugude süntees... Lisaks saavad neljast kolm peategelast ära pilastatud - ju see käib asja juurde.
Teksti loeti eesti keeles

Ikka väga hea. Kogu sari kokku on ka väga hea. Vist üks parimaid fantasy raamatuid üldse. Mingil määral kipun nüüd võrdlema Jää ja tule lauluga, mille mastaap ja haare on võimsam, samas on siin suudetud vältida laialivajumist ning asi on ühe liinina lõpuni välja viidud. Btw, vaevalt, et J&T lauluski õnnelikumat lõppu saab tulla...Minu jaoks oli kahvatum just esimene pool raamatut, kus toimus vaid suht tulutu kondamine. Ja tsipa häiris see, kuidas pärast aastaid vaevanägemist ja enda ja teiste elude ohverdamist lohe äratamise/loomise nimel selgus, et tegelikult oli kogu selle karja äratamine ju imelihtne.
Teksti loeti inglise keeles

Väga hea ja omapärane. Lugesin kohe, kui ilmus e.k ja jõudsin korduvalt ja korduvalt üle lugeda, enne kui teine raamat tõlgi.
Teksti loeti eesti keeles

Parim fantasy mida kunagi lugenud olen. Ilmselt just ka selle üleloomuliku osa minimaalsuse pärast. Tõlge super. Tükati (näit sõna "ebalased") isegi originaalist parem.Ja teleseriaal oli ka sama heal tasemel.
Teksti loeti eesti keeles

Hea täiendus siis poolikule neljandale raamatule - teiste tegelaste vaatenurgast. Lõpus lähevad kaks raamatut kokku, aga katkeb tegevus äärmiselt segases seisus, mis võimaldab mistahes edasisi arenguid. Tundub, et ühest meeldivamast peategelasest saime ka viimasel hetkel kahjuks lahti. Kuigi samas see siiski kindel ei ole - eriti kui arvestada internetis levivat väga usutavat teooriat tema vanemate osas.Ebalasi pole ka siin veel näha - viimati kohtusime nendega esimese raamatu esimeses peatükis... Ahjaa, Sam ühe siiski tapis ka millalgi. Aga talv on juba alanud, mitte enam tulekul.Ainus, mis veidi selle maailma juures häirib ja ebausutavana mõjub, on talve pikkus ja et tegelikult ju puuduvad varud selle üleelamiseks. Kui autor just mingit kübaratrikki ei tee, siis peaks mitmeaastane talv ja sellega kaasnev nälg Westerose (põhjapoolse) elanikonna arvukuse nullini viima ka ilma välise (Ebalaste) abita. Ei saa ju piisav olla mõne viimase suveaasta saagist 25% kõrvale panna. Igal aasta peaks 50% panema. Ja sõdade ning rüüstamiste tagajärjel pole vist kusagil mingeid varusid enam.
Teksti loeti inglise keeles

Esimene raamat oli väga hea, seega rabasin kohe uue järele, kui poes nägin. Lugeda võis, aga meenutas Politseiakadeemia kolmandat/neljandat/viiendat osa - sest kurb, aga midagi uut uue raamatuga lisandunud pole. Samad tegelased, samad (aga magedamad) naljad, neidki korratakse aina uuesti läbi kolme loo. Väga oleks abiks olnud mingite selle alternatiivmaailma uute detailide toomine - paraku oleks käesolev jant võinud toimida kus tahes ja kellega tahes. Kes esimest raamatu pole lugenud, ei saanud vist muhvigi aru. Kes aga on lugenud, ei leidnud midagi uut. Kettamaailma raamatutes leiutati igas osas vähemalt mingi uus kettamaailmale omane lõbus eripära juurde. French oli muutunud hulka ebameeldivamaks tüübiks.Ka iga situatsioonikoomika puänt oli kaugele ette ära näha. OK, v.a. esimese loo lõpp, mis tõesti ootamatu ja hea oli.
Teksti loeti eesti keeles

Oli ja ei olnud ka. Midagi tuttavat oli sellest USA jagunemises, kulleriteemas jne - kuni leidsin, et seda käsitles ju Neal Stephenson`i Snow Crash, küll 10 aastat hiljem kirja panduna. Kuna Snow Crash`i olin varem lugenud, tundus vahepeal, et Heinlein kasutas ära juba väljamõeldud keskkonda, pannes oma tegelased sellesse seikema ja seksima. Tegelikult Heinlein siiski kirjutas ju varem. Ja mitmid ideid oli tal ka, kuigi lõpp ära vajus ja lehekülgede kaupa jooniseid tähtede asendi kohta olid sügavalt mõttetud.Aga mis eriti masendas, oli tõlge eesti keelde - vaene itaalia nimega tõlk ei osanud ilmselt ei inglise ega eesti keelt kuigi hästi. Pidevalt komistad lugemisel ja loed lõigu uuesti ja uuesti, püüdes aru saada, kas tegu on trükiveaga või mida kuradit siin sellega öelda tahetakse. Sama tunne, nagu loeks oma kehva keeleoskusega võõrkeeles ja ei saa aru. Milleks siis sama kehv tõlge? Pärliks oli koht, kus peatagelene arutleb, et raha hakkab otsa saama, peaks tööle minema, sest muidu pole söögigi jaoks raha, "aga söön ma ju nagu siga". Kuigi võiks olla "aga ma olen ablas nagu põrsas" - jutt polnud ju lauakommetest vaid söögiisust ikka...
Teksti loeti eesti keeles

Äärmiselt hea lugu, eriti lõpp, kui üks reaalsus sujuvalt teiseks üle läheb. Selle kõrval teised lood ei tundunud enam nii head...
Teksti loeti eesti keeles

Kosutav. Positiivne. Mis sest, et käimas on Kolmas maailmasõda ja läheneb maailmalõpp, ugri ürgmees (jonnakas soome ehitusjuht) rajab palkmaju, künnab härgadega põldu (vajadusel veab härgadega ka vesinikupommi ree peal) ja saab eluga kenasti hakkama. Paremini kui muud rahvad või linnavurled. Muhe huumor. Tegelikult meenutab kõige enam Verne "Saladuslikku saart" - kirjeldused, askeldused. Alternatiivajalugu.
Teksti loeti eesti keeles

Oli kah. Päris vinge ei olnud. Nagu Rama oli (mis veidi igavam, aga läbimäeldum ja paremini kirjas). Oli nagu Surmailm natuke (aga asjalikum), ja oli nagu Võitlustanner vähemalt selle lolli stambi poolest, et mõni rass peab kindlasti saba, soomuste ja küünistega toorest liha sööv sõjard olema. Mastaapne maailm ja prostad lahendused. Neli miinusega.
Teksti loeti eesti keeles

Kordi ja kordi loetud ja kui mitte parim, siis mõjuvaim Strugatskite raamat küll. Mäletan, et esimese lugemise ajal kippus hingamine ununema põnevuse ja haaravuse tõttu. Isiklikult tundus just lõpp nõrgim ja vähemusutav osa olevat. Veider, et keegi pole nii võimsast ideest _head_ filmi teinud - Tarkovski soigumine oli masendav - vähemalt mu ootused olid teised. Püüan kunagi selle siiski läbi vaadata, aga vaevalt ühe väga meeldinud raamatu motiividel absoluutselt teise sisuga ja teises võtmes tehtud film meeldida saab.
Teksti loeti eesti keeles

4 plussiga, sest kuigi veidi kistud ja miski mõnes kohas häiris, jättis üldmulje hea ja huvitava, just emotsionaalse poole pealt.
Teksti loeti eesti keeles

Kettamaailm on ka hea, aga hakkab veidi tüütuks muutuma. "Head ended" on teise nurga alt, teises võtmaes ja tundub, et oluliselt paremini välja kukkunud.
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti mahukas teos. Ja haarav, sest kuigi ühe jutiga läbi lugema ei sundinud, köitis ja lummas siiski.Minu jaoks oli seni Arthuri ja Merliniga ainus lähem kokkupuude olnud raamatus "Jänki kuningas Arthuri õukonnas", kuigi mingit üldist tausta siiski on. Seega tundub mulle, et raamatus on tõeliselt meisterlikult seletatud, mis tegelikult toimus ja mis meieni säilinud legendide taga on. Ja selle kohta väga omapärane ja usutav maailm loodud. Raamatu naiselikus ei häiri, erinevalt raamatust "Värav naiste maale", ebameeldivalt on kajastatud mitte mehi, vaid tõsi- ja ainuusklikke kristlasi, kelle hulgas raamatus naisi enam on kujutatud - mehed on vabamad oma mõtetes.Üllatav, et baas väidab selle raamatu olevat 3. osa sarjast "Forest House", kuigi kirjutati see ju esimesena - ja mind huvitaks palju enam, mis edasi sai. Ses osas lõppes raamat väga äkitselt (kuigi effektselt:-) ja jäi kindel mulje, et see on pigem triloogia esimene osa.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle jättis juba kooliajal vapustava mulje. Eriti muidugi esimene osa, kus põnevust niipalju, et hingamine kippus ununema lugemise ajal. Muidugi aitas siin kaasa keskkond - Nõukogude kirjandus ja äkki tulnukate invasioon, Nõuk süsteemi täielik abitus selle vastu võitlemisel jne. Isegi see pioneeriromantika läks väga hästi peale. Ja see esimese osa lõpustseen - dessantlased järjekordades ootamas ja juba vabastatud "kehad" maas, lasud, koerad jne... Müstiline filmistsenaarium!
Teine osa on teises võtmes, rahulikum ja kahtlasema usutavusega.
Teksti loeti eesti keeles

Päris korralik kodumaine süntees Vendadest Lõvisüdametest, Krabatist ja Meremaa sarjast. Avastasin raamatu oma kodus riiulilt suutmata meenutada, et oleks selle ostnud. Aga lugeda kannatas küll. Kuigi originaalidega liigagi sarnane on...
Teksti loeti eesti keeles