Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Harry Harrison ·

The Technicolor Time Machine

(romaan aastast 1967)

ajakirjapublikatsioon: «Analog Science Fiction—Science Fact» 1967; märts - mai [pealkirjaga «The Time-Machined Saga»]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Ajamasina saaga»
Tallinn, J. S. P., 1996

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
10
10
4
3
2
Keskmine hinne
3.793
Arvustused (29)
Raul Sulbi

Raamat peaks olema naljakas, aga mind miskipärast naerma ei ajanud. Ilmselt olen ma veidi liiga tõsine lugeja. Teos jutustab filmitegijaist, kes hullumeelse teadlase poolt leiutatud ajamasina abil varakeskaegsesse Põhjalasse suunduvad, et tõetruumat viikingifilmi teha. Tuleb ette igasugu ajareisidega seotud kohustuslikke paradokse, kohtumisi iseenesega jms. Nii et ulmet justkui on.

Mind aga häiriski just see, et Harrison on kirjutanud peadpööritava kiirusega areneva seiklusloo, milles aga science fiction`it napivõitu. Kuigi oleks saanud oluliselt rohkem teaduslik-fantastilisi trikke ja atribuute lisada. Ja veel häirib see kurvakstegev pealiskaudsus, mis igalt leheküljelt vastu kumab. Tõlgitud on lugu ilmselt vene keele vahendusel, eestikeelse versiooni pealkiri on laenatud soomlastelt, kes on selle tõlkinud Aikakoneen Saaga`ks. Igatahes lööks tõlkijaks hakanud kirjaneitsile noa isiklikult selga, sest tema tõttu langes hinnang kolmelt kahele.
Teksti loeti eesti keeles
Janek Neltsas

Üldiselt tempokas Harrisonile omases stiilis. Ootamatuid pöördeid piisavalt, et lugu igavaks ei saaks minna. Ajaparadoksid on huvitavalt kirjutatud ja ei annagi vastust, mis oli ennem, kas muna või kana. Tasub kõigil kergema stiili austajatel lugeda, kuid jätab ka lõpus mõtlemisainet ajas liikumise kohta.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Jako Bergson

Tõeliselt LAHE lugemine. Veidi nagu prodeerib "Hollywoodi naiste" stiili. Mitte liiga tõsiseltvõetav, aga mõnus ja humoorikas ajaviide küll. Ka selliseid on vaja, mida ühe soojaga läbi tahad lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Ott Pruun

Absoluutne saast. Sain suure pettumuse osaliseks, kuna olin eelnevalt lugenud Deathworld´i ja sellega võrreldes on vahe suur. Kohati oli raske uskuda, et tegu on sama kirjanikuga. Naljaga pooleks võiks oletada, et "teos" on kirjutatud tugeva loomingulise kriisi ajal või siis tellimustööna järgmisel päeval väljaantud ajalehesabasse, s.t. jupikaupa.
Teksti loeti eesti keeles
stiff

Ei midagi erilist. Lihtsalt kirjutatud, ei pane teema üle eriti mõtlema. Ilmselt mõeldud alla 14 aastastele lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Avo Nappo

Mnjah. Selle raamatuga on minu puhul see probleem, et mul on temaga seotud terve ports nostalgilisi mälestusi. Nimelt, yhel perioodil, miski kolm/neli aastat tagasi, kui mul yhtegi tööoca parasjagu rauas ei olnud, sai maha istutud ja te eesti keelde tõlgitud. See variant mis lõpux eesti keeles avaldati, ei ole paraku minu oma. Paarile kirjastusele sai sedakunagi pakutud.. yldiselt saadeti mind sellegapipramaale. Eestikeelset väljaantud varianti ei oleausalt öeldes oma ihusilmaga näinud. Need kes on lugenud, ytlesid et pidi paras kõnts olema ja et minu oma olnud parem. Ei tea..

Anyway, raamat iseenesest oli tõeliselt lõbus. Harrisonile iseloomulike iroonilise ja syydimatu huumoriga. Tegelaskujud olid sellised armsalt andekad rasvaste joontega tõmmatud sarzid. Need tyybid kes Haggard Hirmsa koomixeid joonistavadvõixid Harrisonilt syzee ära osta. Tulemus olex kindlasti rabav ;)

Muuseas, venekeelne variantoli ka täiesti loetav ja päris mitmes erinevaskogumikus avaldatud. Kokkuvõttex: ulmeklassikassesee raamat muidugi ei kuulu. Aga juhul kui peax tekkima hea tuju defitsiit ja vajadusmõne hea kõhutäie naeru järele, siis yldiselt soovitan.

PS! Pärast järjekordset paariaastast pausi, järelemõelnuna, tõstsin hinde nelja pealt viiele. Jumala eest, mitte kiusu pärast ega Raulile "äraegemiseks". Lihtsalt, raamat mis nii hulk aega pärast viimast lugemist tema peale mõleldes mõnuse muheluse suunurka tekitab on sellist hinnet väärt.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Andri Riid

Tõeliselt heatasemelist ajaviitekirjandust on kindlasti raskem produtseerida kui `mitteajaviitekirjandust`. Samas on see kirjaniku jaoks suhteliselt tänamatu töö. Harrison seda rida järjepidevalt (võib-olla materiaalsetel kaalutlustel) üritab ajada. Järjekordne stiilinäide.

Ühest küljest on romaan selline vähepretensioonikas muhe lugu ja kui suhtumine jääb sinnakanti on vast kõik korras. Ulmeliste elementide nappus ... noh see polegi õieti ulmeromaan, kõik otsad jooksevad raamatu lõpuks ilusti kokku. On hullematki nähtud.

Kuid kui hinnata teost ulmeraamatuna, siis tekib t6rge. Mängud ajaga on algelised ja kelleltki teiselt laenatud. Hollywoodi tegelaste kujutamisel on kasutatud kõige stamplikemaid võtteid. See, milleks ajamasinat rakendatakse, on samuti absurdne. Ajamasina leiutaja... no peab see taas üks poolsegane leidur olema?

Otseselt midagi valesti selle raamatu juures ei ole - kuid keegi ei kaota midagi seda teost lugemata jättes - autor ei jookse seekord küll lati alt läbi, kuid on viimase lihtsalt nii madalale seadnud, et sellest ülekargamine pole mingi kunst. P.S. Loetu tõlge ei olnud see ametlik raamatuversioon.
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

Raamat, millist ma rohkem lugeda ei taha. Kui ajamasin on leiutis, mis pälvib üksnes tähelepanu vaid yhe sopafilmide tegija poolt järjekordse sopafilmi tegemiseks... See idee ei meeldi kohe üldse. Jättes SF-i kõrvale, ei kannata süzhee aga üldse mingit kriitikat välja. Arusaamatu eesmärgiga kirjutatud vilets raamat...
Teksti loeti eesti keeles
Jaanus Trolla

Tõeliselt muhe lugemine! Lugejat pole piinatud kõiksugu aja paradoksidega ning ei heietata mõtteid a la "kuhu lähed inimkond?". Varem loetud ajamasina lugudest on siin leitud masinale parim rakendus.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Arvi Nikkarev

Harrisoni raamatuid on alati olnud kerge lugeda, ka seda. Hoogu on aga teist korda enam lugeda ei taha. Igivana story ajamasinast, mitmeidkümneid kordi ette tulnud.
Teksti loeti soome keeles
Üllar Lindmaa

Seni ehk parimgi Harrisoni raamat mida lugenud olen, võrreldes "Surmailma" või "Spaceship medic"'uga tõeline meistriteos. Olemuslikult tegu siiski satiirilise naljalooga, milles "tõsiusklikud" tavakodanikud on poolulmelisse keskkonda sebima asetatud. Ja sebivad nad seal täiesti realistlikult, vähemalt minul tõrget ei tekkinud.
Teksti loeti vene keeles
Saara

Absurdkirjanduse kohta igati tasemel, aga ühisonnavaenulikematel hetkedel mõtlen, et absurdkirjandus ise võiks nagu olemata olla.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

A-jee! Elagu viikingid, eriti need kaasaegsemad! Igati lõbus lugemine sellest, kuidas viikingid avastasid tuleviku, ja kuidas selelst veel prantsuse naturalismi stiilis film tehti. Taustaks head kommentaarid Hollywoodi toodangu ja muu sellise kohta.

Terve see lugu on pila Hollywoodi ja selase ellu ning filmi suhtumise arvelt. Ja kusjuures maitsekas pila, lisaks veel kena ulmesoust maitsestuseks (või on see siis nyyd vastupidi, aga vahet ei ole). Igati meeldiv roog naljalembesele ulmeaustajale, kes ka filme vahel vaatama satub.

Harryson on suhteliselt ebayhtlane autor, aga see on tema loomingu parem osa. Ja ennäe - tõlgitigi see maakeelde ka, ent pole kahjuks eestikeelset vaatama viitsinud hakata. See teos on hoolimata sellest, et ta on hea, siiski suhteliselt yhekordseks tarvitamiseks.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Just niisugune lugu, mida võivadki Harrisonilt oodata need, kes on tuttavad tema Terasroti lugudega, ehk siis pehmelt öeldes mitte just väga sügavtõsine ulmekirjandus. Aga ajaviiteks igati sobiv tükk. Uudse ajamasina kasutusvõimaluse väljapakkumise eest pälvib Harrison minult igatahes hea hinde.
Teksti loeti vene keeles
Indrek Hargla

Taas üks raamat, mis Eesti fändomis väga vastakaid arvamusi tekitanud. Ma polnud seni Harrisonilt sõnagi lugenud, ent mitu tema teost riiulis olemas...ju siis huvi kirjaniku vastu on. Asusin "Technicolorit" seega lugema puhta lehana ja ehk pisukese skepsisega - kuidagi palju ju neid negatiivseid arvustusi siin. Hindeid, nagu öeldakse, seinast seina... Ja ei salga, et hiljutine vaidlus BAASis selle raamatu üle mind ligi pool aastat riiulis seisnud "Technicolorit" kätte võtma sundiski.

Algus oli ehk tõesti veidi rohmakas ja esimene kolmandik väga ei veennud. Aga mida edasi, seda paremaks läks ja teise poole neelasin juba ahnelt alla (ilmselt koos konksuga). On vist kolm momenti, mis raamatu hinnet nii alla kiskunud - esiteks lihtne süzhee ja "ebateaduslik" ümberkäimine ajaga; teiseks, tõenäoliselt ebaõnnestud tõlge (pole ise näinud) ja kolmandaks vaid kergelt markeeritud tõsisem plaan, mis pealiskaudsel lugemisel lugejani ei pruugi jõudagi.

Aga kindlasti pole tegu lihtsalt kollase ajaviitekirjandusega - kasvõi see Snorri sündimise lugu...kuidagi inimlikult soe ja liigutav.

Aga kirjandus ja päris hea seejuures, on see raamat kindlasti. Kirjaniku ülesande võiks sõnastada nii, et see on mõelda välja mingi maailm, mingi stoori ja panna selles inimesed usutavalt tegutsema, avades nende motiive ja mõtiskledes elu üle. Harrison võtab siin endale ülesandeks kirjeldada ühe filmi loomist ajamasina kaasabil. Ja lugeja silma all sünnibki film - täiesti realistlikult...nii nagu see tegelikult aset võikski leida. Kui ma usun, et just nõnda ajamasinaga filme tehaksegi, siis on kirjanik oma ülesande täitnud. Ja sealjuures ka kõigi osalejate mõtted ja tõed on autor läbitunnetanud. Ärge tulge rääkima, et seda pole usutavalt tehtud! Kasvõi Barney kuju omandab raamatu arenedes pidevalt värvi ja psüholoogilisi plaane.

Okei, lõpp on läbinähtav ja etteaimatav, ent mis siis? Barney Hendrickseni rolli ikkagi lugeja ära ei arva. Ajaparadoskid, mineviku põhjuslikud seosed - kõike seda on ülimalt mõnus lugeda. Et peale "viie" nagu muust hindest ei saa juttugi olla. Ka huumor ei häiri - see käib tegelaste olemusega orgaaniliselt kaasas.

Ja mul on väga hea meel, et endale Harrisoni veel varunud olen.

Muuseas, raamatu filmiõigused on endale ostnud keegi Mel Gibson; ka Marshall Brickmani (üks Woody Alleniga ohtralt koostööd teinu stsenarist) stsenaarium on valminud. Gibson mängib toda viikingit...
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Raamatu sisu on hea, arvatavasti ka hästi kirjutatud(pole originaalkeeles lugenud), on hästi kujutatud ajaparadoksi, isegi on aegajalt naljakas, kuid kõik selle rikub kohutavalt kehv tõlge. Kunagi kui see teos originaalis kätte satub, siis loen selle kindlasti huviga üle. Praegu aga "3".
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Raamat,mis esimest korda lugedes ei meeldinud yldse.Teist korda tundus juba päris naljakas,kuigi tölge tundus ysna kummaline.Parim tegelane oli kindlasti joodik viiking.Töenäoliselt sellised need viikingid olidki,kuigi kahtlane kas isegi viskiga stimuleerides on vöimalik omandada paari kuuga suhteliselt hea inglise keel.Loogikavigu oli palju,aga ega see mingi erilist syvenemist nöudva teosena polnudki töenäoliselt möeldud.
Teksti loeti eesti keeles
RIQ

Tore... tavalisest erinev teemakäsitlus. Ei saa aru neist, kes üritavad Harrisoni teostest puhast teaduslikku ulmet leida. Seda seal ei ole.
Teksti loeti soome keeles
Raul Veede

Taas yks raamat, mis nõuab lugejalt ennekõike head huumorimeelt - ja seetõttu suurel hulgal inimestel yle jõu käib. Mis teha.

Masina rakendus pole tegelikult kyll ydini originaalne (dokfilme tehti ajas Gansovskilgi), kuid et Harrisoni arusaam ajast pole pooltki nii triviaalne kui esialgu paistab, on ta oma muude lugudega juba tõestanud. Actionit ja verejanulistele pahadele vastu tatti andmist pole tõesti kaugeltki nii palju kui Surmailmades, kirjanduslik tase on seevastu parem. Ning Harrison parodeerib Hollywoodi veel märksa vähemgi kui tuhandeid tõsimeelseid sf-lugusid, mille fännid see tekst muidugi marru ajab.

Senise, kyllaltki selgelt kaheks pooleks jaguneva retseptsiooni "alumine pool" summeerub minu jaoks lõigus Lihtsalt kirjutatud, ei pane teema üle eriti mõtlema. Ilmselt mõeldud alla 14 aastastele lugeda. Meenutab tuttavat yheksa-aastast põnni, kes on kah paar korda kuulutanud, et kaheksaste ettevõtmised on "titade värk". Kui raamat mõtlema ei pane, ehk on viga peas? Lollus ei ole teadagi häbiasi, amputeeritud naljasoon samuti.

Soomlaste nimetõlge pole, muuseas, yldse paha. Otsetõlge olekski enamikule arusaamatu. Eesti tekst on muidugi ihunuhtlust väärt, Harrisoni vastu paistab Eestis miski vandenõu olevat.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Lauri Heinsalu

Lugu oli tõesti huvitav, kuigi vahepeal tekkis paar küsimust(peamiselt 1. peatükis - miks Barney toda professorit uskus, samas kui teised "teadlased" teda ei uskunud? Kas neile ei saanud siis samasugust katset korraldada nagu Barneyle?). Rõõmustav oli raamatukogust leida Harrisoni raamat - terasroti ja surmailma lugemisest on kenake aeg möödas. Oli mugav jälle harrisoni tekstidega tutvust sobitada. Kahju vaid, et seda tutvust pidi nõnda halva kujundusega raamatu läbi tegema. Pidevalt on erinevaid vigu "-" märgiga. Ei saa aru, kas mõeldakse neis kohtades, et tüübid ütlevad midagi või on lihtsalt väga halb formaat. Vigu leidis kah kusagil, kuid meelde ei jäänd - liiga kiire oli lugemisega, liiga huvitav, et nõnda vigadesse süveneda(kui need just silma ei turritand ja seda valutama pand, nagu mitmed "-" vead). Tõlke kallal iriseda ei saa, kuna pole originaal keeles lugenud. Mõneski kohas olid head kirjeldused, kui ütleks, et lõpp oli minu jaoks liiga "utoopiline". Barney, kel puudus süda ja mõtles vaid raha peale, sai oma osa viikingite saagas; Jens ja Barney leppisid ära, kuigi Barney oli temaga nii ebaõiglaselt käitund(köhh köhh - aasta viikingite seas üksi - köhh köhh - ja barneyt ei kottind mitte üks raas - köhh köhh); see, et Slithey-tibike nii väga armutusse viikingisse armus ja otsustas oma elu tollega veeta mehe tahumatus maailmas, kuhu ta kolis maailmast, kus tema jaoks kõik mugavused olemas olid ja see õnnelik lõpp, kus kõik hästi läks. Oli see siis terav koomika või oli tõesti nõnda naiivselt usutud, et kõik lõppeb hästi?

Parimaks kohaks pean seda, kus taheti minna Kalifornias lattu, et seal viikingite toit võtta ja kui valvur teele julges astuda siis kohe ähvardati kirvega uks maha lüüa ja kisati "Tapa!Tapa!". Imo on üpriski huvitav jälgida inimeste toimetamist ühest keskonnast teise, mis on täiesti erinev nende tavaliselt keskkonnast ja siis jälgida, kuidas nad seal hakkama saavad. Ütleks, et nalja saab...
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Peaaegu 20 aastat pole keegi midagi arvanud, värskendagem siis  auväärt publikumi mälestust mõne hajamõttega.
 
Kohati oli täitsa naljakas. Rannas lugeda igatahes sündis. Parem ikka kui "Surmailm". "Ränkraske lennuga" võrdlema ei hakka, sest sellest on soe lapsepõlvemälestus.
 
Ma ei ole kuskilt mujalt lugenud, et ajasilmused võiksid olla eksternaalsed, st. kuskilt väljastpoolt pärit, mitte ajamasina tekitatud. Nii mõeldes võiks ajamasina loomine olla kuskilt sisse sõudnud ajasilmuse tagajärg, mitte vastupidi. Nii et loos oli ka lausa üks mõttekene sees - kuigi romaanimaht eeldaks muidugi väheke enamat. Aga nii mõneski pole sedagi.
 
Tõlge eesti keelde oli tõepoolest nii halb, et oli kohati isegi hea ("Meil on plaanis merepilt" või kuidas see oligi). Suuremalt osalt muidugi oli lihtsalt väga halb.
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

Kui inimene kirjutab pulajutu, siis ei maksa seda hakata arvustama selliste kohtade peale, et kas ikka on küllalt tõepärane ja kas kaduvikust on piisavalt palju mõeldud jne. Tuleb hinnata seda, kui palju nalja saab.
 
Ja kuigi ma ollivuudi tegelastega pole iialgi kokku puutunud, siis üsna usutavalt koomilised nad selles loos on. Ülejäänud seltskond takkapihta.
 
Aga väga naljakas ei ole (ma ilmselt ei loe seda romaani enne kümne aasta möödumist uuesti üle), nii et saab "nelja".
 
P.S. "mitmes erinevas keeles" ei sisalda eesti keelt. Eelarvustajad on mind küllaga hoiatanud.  
 
P.P.S. "Surmailmast" iga kell parem, nagu mõned kaasarvustajad on märkiud (üks neist on pidanud ka "Purpurpunaste pilvede maad" "Surmailmast" paremaks ja ma ei oska sellele kuidagi vastu vaielda).
 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Jako Bergson
1967
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Jako Bergson

Kahtlemata võimas teos, aga raske ja pikk ka.  Tõlke üle ei nurise. Aga nimede eestindamine häiris väga ja lubasin, et kui tuleks uus ja parem tõlge, siis ostan uued raamatud. Ja nüüd seda tuligi teha - sest ilma mingi info või reklaamita on ilmunud UUS versioon, nii paberil kui e-raamatuna, kus nimed pole eestindatud. Kuid seda pole isegi raamatu kirjelduses kusagil mainitud. Arusaamatu. Ka ei leia selle kohta ühtegi artiklit veebis...
Teksti loeti eesti keeles
Jako Bergson

Klassikalise "viimase inimese" teemal (ulme?romaan.

Ärkad, ja asjad on alles, aga ühtegi inimest (ega üldse imetajat) pole. Peale sinu. Kusagil.

Üsna omapärane ja muhe peategelane (hipster?) askeldab oma asjade maailmas. Ei ole ürgmees, ega tehnofriik, aga saab ka hakkama. Omamoodi.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Jako Bergson

Lõbus muidugi, et Varraku raamatututvustuses ei vihjata, et tegu on sarja kolmanda osaga, mitte iseseisva raamatuga... Muus osas nii lõbus ei olnud. Kui paralleelmaailmu läbitakse 1-2 tk sekundis, on asi igav ja 50 tk sekundis lausa jura.Ei tea,kas ma esimesi osasid tahangi väga lugeda, neid meenutati ka üksjagu.
Teksti loeti eesti keeles
Jako Bergson

Nüüd siis ka eesti keeles ilmunud. Kahes osas, nagu ikka.Btw, originaali pealkiri on pigem siiski Outlander (1991) (published in the UK and Australia as Cross Stitch)Sisu - 1946. aastal kukub üks hakkaja naisterahvas ~200 a ajas tagasi. Niipalju on ulmet, ülejäänu on seiklus, seks ja vägivald keskaegsel Šotimaal ja mujal. Igati loetav asi. Eks ta naistekas on, aga selline, mida ka meestel lugeda sobib. Tegevust ja seiklusi jätkub ülitihedalt. Meenutas Salamõrtsuka õpilast (meespeategelase suhe traumaatlistesse üleelamistesse naisautori väljamõelduna), Troonide mängu (mastaapsus), Vaskratsanikku (positiivne peategelaspaar ja vaenulik ümbrus), Kolm musketäri, Vürstkaupmehi (sarnane ajarändamine, aga hoopis teine tulemus) ja veel midagi. Esimene hooaeg TV seriaalina on ka juba olemas ja juba traditsiooniliselt väga hästi (raamatutruult) tehtuna - hetkel jookseb Soome TV-s, sügisel tuleb Eestisse ka.
Teksti loeti eesti keeles
Jako Bergson

Põhiliselt Harry Potteri maailm, segatuna Twilight’iga, lisatud õe-venna suudlusstseene Eurotripist ja Pavel Morozovi moraalseid valikuid – saame teismeliste kamba, kelle moto on „Tehtud - mõeldud“.
Teksti loeti eesti keeles
Jako Bergson

Endiselt väga hea. Mõned liinid venisid liiga pikaks küll. Ja teise tellise lõpuks on sissejuhatus enamvähem lõppemas - ilmselgelt ei saa kolmanda samasuguse tellisega kogu tegelikku lugu ju ära rääkida - seega kisub Jää ja Tule laulu mõõtu asi?
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Jako Bergson

Minuarust oli väga hea. Jah, narratiiv oli üsnagi paljukasutatud/kulunud, aga see-eest oli liha luudel palju ja suurepäraselt. Ja mingil määral on see ju autori poolt teadlik võte - tavapärane kangelassaaga, millele kangelane ise vürtsi lisab, endast laule ja lugusid loob jne. Ja kuidas see tekkinud/tekitatud kuulsus samas kangelast ennast ahistama ja piirama hakkab. Veelkord - väga hea.
Teksti loeti eesti keeles
Jako Bergson

Sattusin teisele osale enne esimest, lugeda kõlbas, Kõrbeoda on e.k. pealkiri.Düüni, Starship Troopersi ja veel paljude väga erinevate lugude süntees... Lisaks saavad neljast kolm peategelast ära pilastatud - ju see käib asja juurde.
Teksti loeti eesti keeles
Jako Bergson

Ikka väga hea. Kogu sari kokku on ka väga hea. Vist üks parimaid fantasy raamatuid üldse. Mingil määral kipun nüüd võrdlema Jää ja tule lauluga, mille mastaap ja haare on võimsam, samas on siin suudetud vältida laialivajumist ning asi on ühe liinina lõpuni välja viidud. Btw, vaevalt, et J&T lauluski õnnelikumat lõppu saab tulla...Minu jaoks oli kahvatum just esimene pool raamatut, kus toimus vaid suht tulutu kondamine. Ja tsipa häiris see, kuidas pärast aastaid vaevanägemist ja enda ja teiste elude ohverdamist lohe äratamise/loomise nimel selgus, et tegelikult oli kogu selle karja äratamine ju imelihtne.
Teksti loeti inglise keeles
Jako Bergson

Väga hea ja omapärane. Lugesin kohe, kui ilmus e.k ja jõudsin korduvalt ja korduvalt üle lugeda, enne kui teine raamat tõlgi.
Teksti loeti eesti keeles
Jako Bergson

Parim fantasy mida kunagi lugenud olen. Ilmselt just ka selle üleloomuliku osa minimaalsuse pärast. Tõlge super. Tükati (näit sõna "ebalased") isegi originaalist parem.Ja teleseriaal oli ka sama heal tasemel.
Teksti loeti eesti keeles
Jako Bergson

Hea täiendus siis poolikule neljandale raamatule - teiste tegelaste vaatenurgast. Lõpus lähevad kaks raamatut kokku, aga katkeb tegevus äärmiselt segases seisus, mis võimaldab mistahes edasisi arenguid. Tundub, et ühest meeldivamast peategelasest saime ka viimasel hetkel kahjuks lahti. Kuigi samas see siiski kindel ei ole - eriti kui arvestada internetis levivat väga usutavat teooriat tema vanemate osas.Ebalasi pole ka siin veel näha - viimati kohtusime nendega esimese raamatu esimeses peatükis... Ahjaa, Sam ühe siiski tapis ka millalgi. Aga talv on juba alanud, mitte enam tulekul.Ainus, mis veidi selle maailma juures häirib ja ebausutavana mõjub, on talve pikkus ja et tegelikult ju puuduvad varud selle üleelamiseks. Kui autor just mingit kübaratrikki ei tee, siis peaks mitmeaastane talv ja sellega kaasnev nälg Westerose (põhjapoolse) elanikonna arvukuse nullini viima ka ilma välise (Ebalaste) abita. Ei saa ju piisav olla mõne viimase suveaasta saagist 25% kõrvale panna. Igal aasta peaks 50% panema. Ja sõdade ning rüüstamiste tagajärjel pole vist kusagil mingeid varusid enam.
Teksti loeti inglise keeles
Jako Bergson

Esimene raamat oli väga hea, seega rabasin kohe uue järele, kui poes nägin. Lugeda võis, aga meenutas Politseiakadeemia kolmandat/neljandat/viiendat osa - sest kurb, aga midagi uut uue raamatuga lisandunud pole. Samad tegelased, samad (aga magedamad) naljad, neidki korratakse aina uuesti läbi kolme loo. Väga oleks abiks olnud mingite selle alternatiivmaailma uute detailide toomine - paraku oleks käesolev jant võinud toimida kus tahes ja kellega tahes. Kes esimest raamatu pole lugenud, ei saanud vist muhvigi aru. Kes aga on lugenud, ei leidnud midagi uut. Kettamaailma raamatutes leiutati igas osas vähemalt mingi uus kettamaailmale omane lõbus eripära juurde. French oli muutunud hulka ebameeldivamaks tüübiks.Ka iga situatsioonikoomika puänt oli kaugele ette ära näha. OK, v.a. esimese loo lõpp, mis tõesti ootamatu ja hea oli.
Teksti loeti eesti keeles
Jako Bergson

Oli ja ei olnud ka. Midagi tuttavat oli sellest USA jagunemises, kulleriteemas jne - kuni leidsin, et seda käsitles ju Neal Stephenson`i Snow Crash, küll 10 aastat hiljem kirja panduna. Kuna Snow Crash`i olin varem lugenud, tundus vahepeal, et Heinlein kasutas ära juba väljamõeldud keskkonda, pannes oma tegelased sellesse seikema ja seksima. Tegelikult Heinlein siiski kirjutas ju varem. Ja mitmid ideid oli tal ka, kuigi lõpp ära vajus ja lehekülgede kaupa jooniseid tähtede asendi kohta olid sügavalt mõttetud.Aga mis eriti masendas, oli tõlge eesti keelde - vaene itaalia nimega tõlk ei osanud ilmselt ei inglise ega eesti keelt kuigi hästi. Pidevalt komistad lugemisel ja loed lõigu uuesti ja uuesti, püüdes aru saada, kas tegu on trükiveaga või mida kuradit siin sellega öelda tahetakse. Sama tunne, nagu loeks oma kehva keeleoskusega võõrkeeles ja ei saa aru. Milleks siis sama kehv tõlge? Pärliks oli koht, kus peatagelene arutleb, et raha hakkab otsa saama, peaks tööle minema, sest muidu pole söögigi jaoks raha, "aga söön ma ju nagu siga". Kuigi võiks olla "aga ma olen ablas nagu põrsas" - jutt polnud ju lauakommetest vaid söögiisust ikka...
Teksti loeti eesti keeles
Jako Bergson

Äärmiselt hea lugu, eriti lõpp, kui üks reaalsus sujuvalt teiseks üle läheb. Selle kõrval teised lood ei tundunud enam nii head...
Teksti loeti eesti keeles
Jako Bergson

Kosutav. Positiivne. Mis sest, et käimas on Kolmas maailmasõda ja läheneb maailmalõpp, ugri ürgmees (jonnakas soome ehitusjuht) rajab palkmaju, künnab härgadega põldu (vajadusel veab härgadega ka vesinikupommi ree peal) ja saab eluga kenasti hakkama. Paremini kui muud rahvad või linnavurled. Muhe huumor. Tegelikult meenutab kõige enam Verne "Saladuslikku saart" - kirjeldused, askeldused. Alternatiivajalugu.
Teksti loeti eesti keeles
Jako Bergson

Oli kah. Päris vinge ei olnud. Nagu Rama oli (mis veidi igavam, aga läbimäeldum ja paremini kirjas). Oli nagu Surmailm natuke (aga asjalikum), ja oli nagu Võitlustanner vähemalt selle lolli stambi poolest, et mõni rass peab kindlasti saba, soomuste ja küünistega toorest liha sööv sõjard olema. Mastaapne maailm ja prostad lahendused. Neli miinusega.
Teksti loeti eesti keeles
Jako Bergson

Kordi ja kordi loetud ja kui mitte parim, siis mõjuvaim Strugatskite raamat küll. Mäletan, et esimese lugemise ajal kippus hingamine ununema põnevuse ja haaravuse tõttu. Isiklikult tundus just lõpp nõrgim ja vähemusutav osa olevat. Veider, et keegi pole nii võimsast ideest _head_ filmi teinud - Tarkovski soigumine oli masendav - vähemalt mu ootused olid teised. Püüan kunagi selle siiski läbi vaadata, aga vaevalt ühe väga meeldinud raamatu motiividel absoluutselt teise sisuga ja teises võtmes tehtud film meeldida saab.
Teksti loeti eesti keeles
Jako Bergson

4 plussiga, sest kuigi veidi kistud ja miski mõnes kohas häiris, jättis üldmulje hea ja huvitava, just emotsionaalse poole pealt.
Teksti loeti eesti keeles
Jako Bergson

Kettamaailm on ka hea, aga hakkab veidi tüütuks muutuma. "Head ended" on teise nurga alt, teises võtmaes ja tundub, et oluliselt paremini välja kukkunud.
Teksti loeti eesti keeles
Jako Bergson

Tõesti mahukas teos. Ja haarav, sest kuigi ühe jutiga läbi lugema ei sundinud, köitis ja lummas siiski.Minu jaoks oli seni Arthuri ja Merliniga ainus lähem kokkupuude olnud raamatus "Jänki kuningas Arthuri õukonnas", kuigi mingit üldist tausta siiski on. Seega tundub mulle, et raamatus on tõeliselt meisterlikult seletatud, mis tegelikult toimus ja mis meieni säilinud legendide taga on. Ja selle kohta väga omapärane ja usutav maailm loodud. Raamatu naiselikus ei häiri, erinevalt raamatust "Värav naiste maale", ebameeldivalt on kajastatud mitte mehi, vaid tõsi- ja ainuusklikke kristlasi, kelle hulgas raamatus naisi enam on kujutatud - mehed on vabamad oma mõtetes.Üllatav, et baas väidab selle raamatu olevat 3. osa sarjast "Forest House", kuigi kirjutati see ju esimesena - ja mind huvitaks palju enam, mis edasi sai. Ses osas lõppes raamat väga äkitselt (kuigi effektselt:-) ja jäi kindel mulje, et see on pigem triloogia esimene osa.
Teksti loeti eesti keeles
Jako Bergson

Mulle jättis juba kooliajal vapustava mulje. Eriti muidugi esimene osa, kus põnevust niipalju, et hingamine kippus ununema lugemise ajal. Muidugi aitas siin kaasa keskkond - Nõukogude kirjandus ja äkki tulnukate invasioon, Nõuk süsteemi täielik abitus selle vastu võitlemisel jne. Isegi see pioneeriromantika läks väga hästi peale. Ja see esimese osa lõpustseen - dessantlased järjekordades ootamas ja juba vabastatud "kehad" maas, lasud, koerad jne... Müstiline filmistsenaarium!
Teine osa on teises võtmes, rahulikum ja kahtlasema usutavusega.
Teksti loeti eesti keeles
Jako Bergson

Päris korralik kodumaine süntees Vendadest Lõvisüdametest, Krabatist ja Meremaa sarjast. Avastasin raamatu oma kodus riiulilt suutmata meenutada, et oleks selle ostnud. Aga lugeda kannatas küll. Kuigi originaalidega liigagi sarnane on...
Teksti loeti eesti keeles