Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Pasi Ilmari Jääskeläinen ·

Missä junat kääntyvät

(lühiromaan aastast 1997)

ajakirjapublikatsioon: «Portti» 1997; nr. 4
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Seal, kus rongid pööravad ringi»
Pasi Jääskeläinen «Taevast kukkunud loomaaed» 2002

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
6
4
3
0
0
Keskmine hinne
4.231
Arvustused (13)

Lugu ühest emast ja tema pojast. Poeg käib ronge vaatamas, algul koos isaga, pärast isa õnnetut surma üksinda. Teda lummab rongide isepäisus ja sõltumatus, nende tugevus ja julmus. Poiss leiab koha, kus rongid end ümber pööravad. Kutsub emagi kaasa. Kõik see juhtub siis, kui poiss on alles väike, nii 8-9ne. Ta näeb unes hirmsaid koðmaare, ta ei kontakteeru ümbritsevaga, aina mõtleb oma rongidest ja iganädalasest Mikihiirest... Ema keelab tal Mikikate lugemise, telekast multikate vahtimise, ühesõnaga kõik selle, mis viib lapse reaalsest maailmast välja. Annab lugeda isale kuulunud raamatu. Tänu sellele raamatule ja ka ema kavakindlale taktikale areneb lapsest edukas teadur. Kõik näib korras olevat. Kuid ühel hetkel otsustavad poiss, poisi pruut ja ema minna piknikule, raudtee äärde. Juhtub järjekordne õnnetus, poiss jääb ilma mälust ja elab siitpeale nagu 8-9aastane poiss, kelle elu valdavad koðmaarid rongidest ja kes tahab hirmsasti koduülesandeid teha. See selleks. Paralleelselt poisi saatusega esitab ema oma, milles on kummalisi ebakõlasid. Mis need aga täpselt on, jäägu lugeja enese avastada.
Teksti loeti eesti keeles

Teadmata põhjustel tekitavad tekstid, kus masin omandab teadvuse ja asub inimesega võitlusse minus automaatselt vastumeelsust. "Missä junat kääntyvät" on just selline vastumeelsuse tekitaja. Jah, jutustuses on ka palju muud, kondi küljes on päris palju liha, ent ikkagi pole päris minu maitse. Ka ise raudtee lähedal elanuna ei tundnud kuidagi ära tekstis kirjeldatud miljööd. Teise miinusena saab kindlasti välja tuua võimetuse väljendada 8-aastase lapse kõnepruuki. Poisi jutt on nagu paljulugenud mõtlejal, mida aga isegi keskmisest kiirema arengu puhul on raske uskuda. Teiselt poolt pakkus mulle huvi lapse ja ema suhe nähtuna ema - lihtsa inimese - silme läbi. Keelt valdab autor ka väga korralikult ja tõlge näib sellele hästi kaasa aitavat.

Ei arva siiski, et autorile kolme pannes liiga teen, sest tean juba praegu, et äsjailmunud eestikeelse kogumiku mõnele teisele tükile saab süümepiinadeta anda kõrgemaid palle.

Teksti loeti eesti keeles

Meeldis. On inimlikkust, sellega kaasnevat muret ja vaeva.

Veidi häiris aga, et tegelased on (minu maitse jaoks) liialt karikatuursed, liiga selged ning juba algusest oma tegevusele programmeeritud. Jutu läbilugemisele järgnenud emotsioon oli, et sisemonolooge ja arutlusi oli liiga palju, liiga vähe pilti. Võibolla oli viga minus, kuid ma ei suutnud ühtegi tegevuspaika näha ning lõppkokkuvõtteks muutus see pelgalt kirjelduste jadaks. Siiski, 4 plussiga.

Teksti loeti eesti keeles

Minu arust super-hea jutt. Naine oli ju psühootik või skisofreenik. Ühesõnaga omas maailmas ja seega polnud seal midagi masina teadvusega tegemist, kes inimesi oleks rünnanud. Lugu oli ju sisekaemuslik! Igal juhul mõnusalt mitmekoeline jutt, mis kohati meenutas Barkeri rongi-sundusi ja inimteadvuse pahupoole lugusid.
Teksti loeti eesti keeles

Segu Ray Bradbury ja Stephen Kingi parematest omadustest. Loo esimese ja teise poole vahel tundus küll nagu olevat teatud vastuolu nii et korraks paistis lausa et pean hakkama hinnet alandama, aga lõpp tegi kõik jälle heaks.

Igatahes võib aru saada miks autor on saanud kõik need kodumaised ulmeauhinnad. Jätkan kogumiku lugemist entusiastlikus meeleolus.

Teksti loeti eesti keeles

Esmatutvus Jääskelaineniga jätab kaksipidise mulje. Kui kirjanik, sõnaseadja on Jääskelainen igati tasemel, kõvasti üle keskmise isegi. On väga täpseid ja kujutelmadelt rikkalikke võrdlusi ning olukordade taustakirjeldusi. Juttu on ilmestatud elavate ja põnevate detailidega. Tegelased hingavad ja kõik muu selline. Nii et kirjutab hästi. Iseasi, millest kirjutab. Lugu on enamvähem selgelt jälgitav kuni viimase neljandikuni, pärast seda keerab asi koos rongidega kuhugi hämarale kahestumise haruteele ja ei tulegi sealt enam tagasi. Oli siis peategelasel kaks minevikku või mitte - väga kaua selle üle juurelda pole ju ka mõtet - aga mulle muutus see ema ja poja sahkerdamine nende rongidega üsna kurnavaks ja tüütuks. Sisu pakkus pidevalt põnevaid võimalusi, kuid jääb mulje, et seda kirjutati tõepoolest oma hirmude ja kompleksite ületamiseks ning lõpus jäi "nätakas" andmata. Tähendab, kaasa elama mind see lugu ei sundinud ja mingit olulist elamust ma ei saanud; küll aga võib kiita kirjakeelt ja stiili.
Teksti loeti eesti keeles

Äärmiselt hea lugu, eriti lõpp, kui üks reaalsus sujuvalt teiseks üle läheb. Selle kõrval teised lood ei tundunud enam nii head...
Teksti loeti eesti keeles

See lugu on mitte poisist, vaid tema emast. Ja ema ise on omakorda Bradbury loomingust. Mitte ainult ei mõista mitte mingisugust fantaasiat või loovust, vaid vihkab kõige seesugust sygavaima hingepõhjani välja. Typaaž on niisugune, keda naljalt välja ei mõtle. Kui Jääskeläise ema tõesti selline oli, saan ma aru kyll, miks ta siiamaani lapsepõlvest yle pole saanud. Vaene loom. Uhh!
Täitsa hea novellimaterjal.
Teksti loeti eesti keeles

Esiteks: Jääskelainen on kahtlemata hea kirjanik. Halb või keskpärane kirjanik juba puhttehniliselt sellist tykki kirjutada ei suudaks.

Meelis Friedenthal märkis õigusega tegelaste karikatuursust. Eriti käib see minategelase, st ema kohta. Ma ütleks, et küllaltki odav võte on panna peategelane vaevlema isiku küüsis, kellel ei puudu ükski omadus, mis ulmehuvilisel lugejal võiks vastikust tekitada. Sellega seoses vaidlen vastu Oobile - minu meelest on vanamoor justnimelt välja mõeldud, konstrueeritud konkreetset sihtgruppi silmas pidades. Ulmekirjanik teab väga hästi, millised lugejad tema auditooriumist suurema osa moodustavad ning tal on lihtne visandanda neile sümpaatset või ebasümpaatset tegelast.

Mulle isiklikult hakkas lugu veidi närvidele käima sellest hetkest, mil poisile kolakas pähe kukkus ja ta taas lapsepõlve läkitas. Esiteks on see juhtum liiga konstrueeritud ja ebausutav. Kui just tingimata vaja mälukaotus sisse tuua, siis oleks ses osas oodanud sügavamale minekut, lihtsalt tõdemine, et täisjõus mehest sai justkui 9-aastane poiss, on lamedavõitu. Muidugi saab autor end vabandada lugu jututava minategelase piiratusega, kuid see on üsna mage ja kulunud vabandus.

Võibolla oleks lühiromaan olnud kunstiliselt jõulisem sellise võltsi happy end`iga, milles noored õnnelikult abielluvad ja kui nad surnud pole, elavad veel tänapäevalgi. Kuidas see biitlite laul käiski kastikestes inimestest...

28.01.2016: Aitäh Taivole täpsustuse eest Biitlite asjus!

Teksti loeti eesti keeles

Minule tundub see erakordselt hea jutuna. Kuid paljud arvustajad ei jõudnud Jääskeläisega ühele lainele. Sellepärast tunnen, et pean kirjutama sellest, millest aru sain.

Kõigepealt ema, kes esialgu tundub pelgalt ebakompetentse jutustajana, on peategelane ning tema poeg Ruupert muutub tagantjärele mõeldes järjest tähtsusetumaks. Seetõttu pole minu jaoks nii oluline, kas autistliku poisi mõttemaailma on adekvaatselt kirjeldatud või ei. Mina neelasin selle alla, sest autiste on üsna mitmesuguseid.

Eespool on arutatud, kas Emma on kirjutatud ulmefänni jaoks maksimaalselt ebameeldivaks ja kas see on sihilik või kogemata välja kukkunud. Mina ei pea sedagi tähtsaks. Võib-olla on see seotud sellega, et minu enda lähisugulaste seas on inimesi, kes ei salli ulmet ega koomikseid, aga ma armastan neid ikka.

See, mis on oluline, vist isegi ainus oluline idee jutus, on öeldud motoga: «Kui see vaid on sinu võimuses, siis ole kena ja muuda see olematuks! Ma annan, mida iganes!»

Oli siis peategelasel kaks minevikku või ei, küsitakse – ja oligi, algul üks, seejärel ajas minevikku kandumine ja siis teine.

Väikese Emma sõbranna hukkub tema silme all rööbastelt maha jooksnud rongi ette jäädes ja küllap siis Emma jumalalt midagi sellist palus. Tema soov täitus. Õnnetus jäi olemata, sõbranna ellu. Kuid Emma pidi selle eest maksma oma mehe, poja ja armastusega. Kas see oli siis seda väärt, küsib Jääskeläinen, ja vastus on ilmne: pigem mitte. See ongi minu meelest loo mõte, aga ta varjab seda osavalt üsna lõpuni, rääkides rongidest ja muust peamise teemaga mitteseonduvast. Vastukaaluks vajas jutt motot – ongi ainus motoga jutt kogumikus.

Kompositsioonilt on see jutt täiuslik, teostuselt samuti.

«Kuidas see biitlite laul käiski kastikestes inimestest...» – vist on mõeldud Malvina Reynoldsi 1962. aasta laulu "Väiksed kastid", mida on laulnud lugematu hulk isikuid, kuid mitte biitlid.

Teksti loeti eesti keeles
x
Jako Bergson
1967
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kahtlemata võimas teos, aga raske ja pikk ka.  Tõlke üle ei nurise. Aga nimede eestindamine häiris väga ja lubasin, et kui tuleks uus ja parem tõlge, siis ostan uued raamatud. Ja nüüd seda tuligi teha - sest ilma mingi info või reklaamita on ilmunud UUS versioon, nii paberil kui e-raamatuna, kus nimed pole eestindatud. Kuid seda pole isegi raamatu kirjelduses kusagil mainitud. Arusaamatu. Ka ei leia selle kohta ühtegi artiklit veebis...
Teksti loeti eesti keeles

Klassikalise "viimase inimese" teemal (ulme?romaan.

Ärkad, ja asjad on alles, aga ühtegi inimest (ega üldse imetajat) pole. Peale sinu. Kusagil.

Üsna omapärane ja muhe peategelane (hipster?) askeldab oma asjade maailmas. Ei ole ürgmees, ega tehnofriik, aga saab ka hakkama. Omamoodi.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Lõbus muidugi, et Varraku raamatututvustuses ei vihjata, et tegu on sarja kolmanda osaga, mitte iseseisva raamatuga... Muus osas nii lõbus ei olnud. Kui paralleelmaailmu läbitakse 1-2 tk sekundis, on asi igav ja 50 tk sekundis lausa jura.Ei tea,kas ma esimesi osasid tahangi väga lugeda, neid meenutati ka üksjagu.
Teksti loeti eesti keeles

Nüüd siis ka eesti keeles ilmunud. Kahes osas, nagu ikka.Btw, originaali pealkiri on pigem siiski Outlander (1991) (published in the UK and Australia as Cross Stitch)Sisu - 1946. aastal kukub üks hakkaja naisterahvas ~200 a ajas tagasi. Niipalju on ulmet, ülejäänu on seiklus, seks ja vägivald keskaegsel Šotimaal ja mujal. Igati loetav asi. Eks ta naistekas on, aga selline, mida ka meestel lugeda sobib. Tegevust ja seiklusi jätkub ülitihedalt. Meenutas Salamõrtsuka õpilast (meespeategelase suhe traumaatlistesse üleelamistesse naisautori väljamõelduna), Troonide mängu (mastaapsus), Vaskratsanikku (positiivne peategelaspaar ja vaenulik ümbrus), Kolm musketäri, Vürstkaupmehi (sarnane ajarändamine, aga hoopis teine tulemus) ja veel midagi. Esimene hooaeg TV seriaalina on ka juba olemas ja juba traditsiooniliselt väga hästi (raamatutruult) tehtuna - hetkel jookseb Soome TV-s, sügisel tuleb Eestisse ka.
Teksti loeti eesti keeles

Põhiliselt Harry Potteri maailm, segatuna Twilight’iga, lisatud õe-venna suudlusstseene Eurotripist ja Pavel Morozovi moraalseid valikuid – saame teismeliste kamba, kelle moto on „Tehtud - mõeldud“.
Teksti loeti eesti keeles

Endiselt väga hea. Mõned liinid venisid liiga pikaks küll. Ja teise tellise lõpuks on sissejuhatus enamvähem lõppemas - ilmselgelt ei saa kolmanda samasuguse tellisega kogu tegelikku lugu ju ära rääkida - seega kisub Jää ja Tule laulu mõõtu asi?
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Minuarust oli väga hea. Jah, narratiiv oli üsnagi paljukasutatud/kulunud, aga see-eest oli liha luudel palju ja suurepäraselt. Ja mingil määral on see ju autori poolt teadlik võte - tavapärane kangelassaaga, millele kangelane ise vürtsi lisab, endast laule ja lugusid loob jne. Ja kuidas see tekkinud/tekitatud kuulsus samas kangelast ennast ahistama ja piirama hakkab. Veelkord - väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

Sattusin teisele osale enne esimest, lugeda kõlbas, Kõrbeoda on e.k. pealkiri.Düüni, Starship Troopersi ja veel paljude väga erinevate lugude süntees... Lisaks saavad neljast kolm peategelast ära pilastatud - ju see käib asja juurde.
Teksti loeti eesti keeles

Ikka väga hea. Kogu sari kokku on ka väga hea. Vist üks parimaid fantasy raamatuid üldse. Mingil määral kipun nüüd võrdlema Jää ja tule lauluga, mille mastaap ja haare on võimsam, samas on siin suudetud vältida laialivajumist ning asi on ühe liinina lõpuni välja viidud. Btw, vaevalt, et J&T lauluski õnnelikumat lõppu saab tulla...Minu jaoks oli kahvatum just esimene pool raamatut, kus toimus vaid suht tulutu kondamine. Ja tsipa häiris see, kuidas pärast aastaid vaevanägemist ja enda ja teiste elude ohverdamist lohe äratamise/loomise nimel selgus, et tegelikult oli kogu selle karja äratamine ju imelihtne.
Teksti loeti inglise keeles

Väga hea ja omapärane. Lugesin kohe, kui ilmus e.k ja jõudsin korduvalt ja korduvalt üle lugeda, enne kui teine raamat tõlgi.
Teksti loeti eesti keeles

Parim fantasy mida kunagi lugenud olen. Ilmselt just ka selle üleloomuliku osa minimaalsuse pärast. Tõlge super. Tükati (näit sõna "ebalased") isegi originaalist parem.Ja teleseriaal oli ka sama heal tasemel.
Teksti loeti eesti keeles

Hea täiendus siis poolikule neljandale raamatule - teiste tegelaste vaatenurgast. Lõpus lähevad kaks raamatut kokku, aga katkeb tegevus äärmiselt segases seisus, mis võimaldab mistahes edasisi arenguid. Tundub, et ühest meeldivamast peategelasest saime ka viimasel hetkel kahjuks lahti. Kuigi samas see siiski kindel ei ole - eriti kui arvestada internetis levivat väga usutavat teooriat tema vanemate osas.Ebalasi pole ka siin veel näha - viimati kohtusime nendega esimese raamatu esimeses peatükis... Ahjaa, Sam ühe siiski tapis ka millalgi. Aga talv on juba alanud, mitte enam tulekul.Ainus, mis veidi selle maailma juures häirib ja ebausutavana mõjub, on talve pikkus ja et tegelikult ju puuduvad varud selle üleelamiseks. Kui autor just mingit kübaratrikki ei tee, siis peaks mitmeaastane talv ja sellega kaasnev nälg Westerose (põhjapoolse) elanikonna arvukuse nullini viima ka ilma välise (Ebalaste) abita. Ei saa ju piisav olla mõne viimase suveaasta saagist 25% kõrvale panna. Igal aasta peaks 50% panema. Ja sõdade ning rüüstamiste tagajärjel pole vist kusagil mingeid varusid enam.
Teksti loeti inglise keeles

Esimene raamat oli väga hea, seega rabasin kohe uue järele, kui poes nägin. Lugeda võis, aga meenutas Politseiakadeemia kolmandat/neljandat/viiendat osa - sest kurb, aga midagi uut uue raamatuga lisandunud pole. Samad tegelased, samad (aga magedamad) naljad, neidki korratakse aina uuesti läbi kolme loo. Väga oleks abiks olnud mingite selle alternatiivmaailma uute detailide toomine - paraku oleks käesolev jant võinud toimida kus tahes ja kellega tahes. Kes esimest raamatu pole lugenud, ei saanud vist muhvigi aru. Kes aga on lugenud, ei leidnud midagi uut. Kettamaailma raamatutes leiutati igas osas vähemalt mingi uus kettamaailmale omane lõbus eripära juurde. French oli muutunud hulka ebameeldivamaks tüübiks.Ka iga situatsioonikoomika puänt oli kaugele ette ära näha. OK, v.a. esimese loo lõpp, mis tõesti ootamatu ja hea oli.
Teksti loeti eesti keeles

Oli ja ei olnud ka. Midagi tuttavat oli sellest USA jagunemises, kulleriteemas jne - kuni leidsin, et seda käsitles ju Neal Stephenson`i Snow Crash, küll 10 aastat hiljem kirja panduna. Kuna Snow Crash`i olin varem lugenud, tundus vahepeal, et Heinlein kasutas ära juba väljamõeldud keskkonda, pannes oma tegelased sellesse seikema ja seksima. Tegelikult Heinlein siiski kirjutas ju varem. Ja mitmid ideid oli tal ka, kuigi lõpp ära vajus ja lehekülgede kaupa jooniseid tähtede asendi kohta olid sügavalt mõttetud.Aga mis eriti masendas, oli tõlge eesti keelde - vaene itaalia nimega tõlk ei osanud ilmselt ei inglise ega eesti keelt kuigi hästi. Pidevalt komistad lugemisel ja loed lõigu uuesti ja uuesti, püüdes aru saada, kas tegu on trükiveaga või mida kuradit siin sellega öelda tahetakse. Sama tunne, nagu loeks oma kehva keeleoskusega võõrkeeles ja ei saa aru. Milleks siis sama kehv tõlge? Pärliks oli koht, kus peatagelene arutleb, et raha hakkab otsa saama, peaks tööle minema, sest muidu pole söögigi jaoks raha, "aga söön ma ju nagu siga". Kuigi võiks olla "aga ma olen ablas nagu põrsas" - jutt polnud ju lauakommetest vaid söögiisust ikka...
Teksti loeti eesti keeles

Äärmiselt hea lugu, eriti lõpp, kui üks reaalsus sujuvalt teiseks üle läheb. Selle kõrval teised lood ei tundunud enam nii head...
Teksti loeti eesti keeles

Kosutav. Positiivne. Mis sest, et käimas on Kolmas maailmasõda ja läheneb maailmalõpp, ugri ürgmees (jonnakas soome ehitusjuht) rajab palkmaju, künnab härgadega põldu (vajadusel veab härgadega ka vesinikupommi ree peal) ja saab eluga kenasti hakkama. Paremini kui muud rahvad või linnavurled. Muhe huumor. Tegelikult meenutab kõige enam Verne "Saladuslikku saart" - kirjeldused, askeldused. Alternatiivajalugu.
Teksti loeti eesti keeles

Oli kah. Päris vinge ei olnud. Nagu Rama oli (mis veidi igavam, aga läbimäeldum ja paremini kirjas). Oli nagu Surmailm natuke (aga asjalikum), ja oli nagu Võitlustanner vähemalt selle lolli stambi poolest, et mõni rass peab kindlasti saba, soomuste ja küünistega toorest liha sööv sõjard olema. Mastaapne maailm ja prostad lahendused. Neli miinusega.
Teksti loeti eesti keeles

Kordi ja kordi loetud ja kui mitte parim, siis mõjuvaim Strugatskite raamat küll. Mäletan, et esimese lugemise ajal kippus hingamine ununema põnevuse ja haaravuse tõttu. Isiklikult tundus just lõpp nõrgim ja vähemusutav osa olevat. Veider, et keegi pole nii võimsast ideest _head_ filmi teinud - Tarkovski soigumine oli masendav - vähemalt mu ootused olid teised. Püüan kunagi selle siiski läbi vaadata, aga vaevalt ühe väga meeldinud raamatu motiividel absoluutselt teise sisuga ja teises võtmes tehtud film meeldida saab.
Teksti loeti eesti keeles

4 plussiga, sest kuigi veidi kistud ja miski mõnes kohas häiris, jättis üldmulje hea ja huvitava, just emotsionaalse poole pealt.
Teksti loeti eesti keeles

Kettamaailm on ka hea, aga hakkab veidi tüütuks muutuma. "Head ended" on teise nurga alt, teises võtmaes ja tundub, et oluliselt paremini välja kukkunud.
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti mahukas teos. Ja haarav, sest kuigi ühe jutiga läbi lugema ei sundinud, köitis ja lummas siiski.Minu jaoks oli seni Arthuri ja Merliniga ainus lähem kokkupuude olnud raamatus "Jänki kuningas Arthuri õukonnas", kuigi mingit üldist tausta siiski on. Seega tundub mulle, et raamatus on tõeliselt meisterlikult seletatud, mis tegelikult toimus ja mis meieni säilinud legendide taga on. Ja selle kohta väga omapärane ja usutav maailm loodud. Raamatu naiselikus ei häiri, erinevalt raamatust "Värav naiste maale", ebameeldivalt on kajastatud mitte mehi, vaid tõsi- ja ainuusklikke kristlasi, kelle hulgas raamatus naisi enam on kujutatud - mehed on vabamad oma mõtetes.Üllatav, et baas väidab selle raamatu olevat 3. osa sarjast "Forest House", kuigi kirjutati see ju esimesena - ja mind huvitaks palju enam, mis edasi sai. Ses osas lõppes raamat väga äkitselt (kuigi effektselt:-) ja jäi kindel mulje, et see on pigem triloogia esimene osa.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle jättis juba kooliajal vapustava mulje. Eriti muidugi esimene osa, kus põnevust niipalju, et hingamine kippus ununema lugemise ajal. Muidugi aitas siin kaasa keskkond - Nõukogude kirjandus ja äkki tulnukate invasioon, Nõuk süsteemi täielik abitus selle vastu võitlemisel jne. Isegi see pioneeriromantika läks väga hästi peale. Ja see esimese osa lõpustseen - dessantlased järjekordades ootamas ja juba vabastatud "kehad" maas, lasud, koerad jne... Müstiline filmistsenaarium!
Teine osa on teises võtmes, rahulikum ja kahtlasema usutavusega.
Teksti loeti eesti keeles

Päris korralik kodumaine süntees Vendadest Lõvisüdametest, Krabatist ja Meremaa sarjast. Avastasin raamatu oma kodus riiulilt suutmata meenutada, et oleks selle ostnud. Aga lugeda kannatas küll. Kuigi originaalidega liigagi sarnane on...
Teksti loeti eesti keeles