Lugu ühest emast ja tema pojast. Poeg käib ronge vaatamas, algul koos isaga, pärast isa õnnetut surma üksinda. Teda lummab rongide isepäisus ja sõltumatus, nende tugevus ja julmus. Poiss leiab koha, kus rongid end ümber pööravad. Kutsub emagi kaasa. Kõik see juhtub siis, kui poiss on alles väike, nii 8-9ne. Ta näeb unes hirmsaid koðmaare, ta ei kontakteeru ümbritsevaga, aina mõtleb oma rongidest ja iganädalasest Mikihiirest... Ema keelab tal Mikikate lugemise, telekast multikate vahtimise, ühesõnaga kõik selle, mis viib lapse reaalsest maailmast välja. Annab lugeda isale kuulunud raamatu. Tänu sellele raamatule ja ka ema kavakindlale taktikale areneb lapsest edukas teadur. Kõik näib korras olevat. Kuid ühel hetkel otsustavad poiss, poisi pruut ja ema minna piknikule, raudtee äärde. Juhtub järjekordne õnnetus, poiss jääb ilma mälust ja elab siitpeale nagu 8-9aastane poiss, kelle elu valdavad koðmaarid rongidest ja kes tahab hirmsasti koduülesandeid teha. See selleks. Paralleelselt poisi saatusega esitab ema oma, milles on kummalisi ebakõlasid. Mis need aga täpselt on, jäägu lugeja enese avastada.