(lühiromaan aastast 1997)
eesti keeles: «Seal, kus rongid pööravad ringi»
Pasi Jääskeläinen «Taevast kukkunud loomaaed» 2002
Ei arva siiski, et autorile kolme pannes liiga teen, sest tean juba praegu, et äsjailmunud eestikeelse kogumiku mõnele teisele tükile saab süümepiinadeta anda kõrgemaid palle.
Veidi häiris aga, et tegelased on (minu maitse jaoks) liialt karikatuursed, liiga selged ning juba algusest oma tegevusele programmeeritud. Jutu läbilugemisele järgnenud emotsioon oli, et sisemonolooge ja arutlusi oli liiga palju, liiga vähe pilti. Võibolla oli viga minus, kuid ma ei suutnud ühtegi tegevuspaika näha ning lõppkokkuvõtteks muutus see pelgalt kirjelduste jadaks. Siiski, 4 plussiga.
Igatahes võib aru saada miks autor on saanud kõik need kodumaised ulmeauhinnad. Jätkan kogumiku lugemist entusiastlikus meeleolus.
Meelis Friedenthal märkis õigusega tegelaste karikatuursust. Eriti käib see minategelase, st ema kohta. Ma ütleks, et küllaltki odav võte on panna peategelane vaevlema isiku küüsis, kellel ei puudu ükski omadus, mis ulmehuvilisel lugejal võiks vastikust tekitada. Sellega seoses vaidlen vastu Oobile - minu meelest on vanamoor justnimelt välja mõeldud, konstrueeritud konkreetset sihtgruppi silmas pidades. Ulmekirjanik teab väga hästi, millised lugejad tema auditooriumist suurema osa moodustavad ning tal on lihtne visandanda neile sümpaatset või ebasümpaatset tegelast.
Mulle isiklikult hakkas lugu veidi närvidele käima sellest hetkest, mil poisile kolakas pähe kukkus ja ta taas lapsepõlve läkitas. Esiteks on see juhtum liiga konstrueeritud ja ebausutav. Kui just tingimata vaja mälukaotus sisse tuua, siis oleks ses osas oodanud sügavamale minekut, lihtsalt tõdemine, et täisjõus mehest sai justkui 9-aastane poiss, on lamedavõitu. Muidugi saab autor end vabandada lugu jututava minategelase piiratusega, kuid see on üsna mage ja kulunud vabandus.
Võibolla oleks lühiromaan olnud kunstiliselt jõulisem sellise võltsi happy end`iga, milles noored õnnelikult abielluvad ja kui nad surnud pole, elavad veel tänapäevalgi. Kuidas see biitlite laul käiski kastikestes inimestest...
28.01.2016: Aitäh Taivole täpsustuse eest Biitlite asjus!
Kõigepealt ema, kes esialgu tundub pelgalt ebakompetentse jutustajana, on peategelane ning tema poeg Ruupert muutub tagantjärele mõeldes järjest tähtsusetumaks. Seetõttu pole minu jaoks nii oluline, kas autistliku poisi mõttemaailma on adekvaatselt kirjeldatud või ei. Mina neelasin selle alla, sest autiste on üsna mitmesuguseid.
Eespool on arutatud, kas Emma on kirjutatud ulmefänni jaoks maksimaalselt ebameeldivaks ja kas see on sihilik või kogemata välja kukkunud. Mina ei pea sedagi tähtsaks. Võib-olla on see seotud sellega, et minu enda lähisugulaste seas on inimesi, kes ei salli ulmet ega koomikseid, aga ma armastan neid ikka.
See, mis on oluline, vist isegi ainus oluline idee jutus, on öeldud motoga: «Kui see vaid on sinu võimuses, siis ole kena ja muuda see olematuks! Ma annan, mida iganes!»
Oli siis peategelasel kaks minevikku või ei, küsitakse – ja oligi, algul üks, seejärel ajas minevikku kandumine ja siis teine.
Väikese Emma sõbranna hukkub tema silme all rööbastelt maha jooksnud rongi ette jäädes ja küllap siis Emma jumalalt midagi sellist palus. Tema soov täitus. Õnnetus jäi olemata, sõbranna ellu. Kuid Emma pidi selle eest maksma oma mehe, poja ja armastusega. Kas see oli siis seda väärt, küsib Jääskeläinen, ja vastus on ilmne: pigem mitte. See ongi minu meelest loo mõte, aga ta varjab seda osavalt üsna lõpuni, rääkides rongidest ja muust peamise teemaga mitteseonduvast. Vastukaaluks vajas jutt motot – ongi ainus motoga jutt kogumikus.
Kompositsioonilt on see jutt täiuslik, teostuselt samuti.
«Kuidas see biitlite laul käiski kastikestes inimestest...» – vist on mõeldud Malvina Reynoldsi 1962. aasta laulu "Väiksed kastid", mida on laulnud lugematu hulk isikuid, kuid mitte biitlid.
Ärkad, ja asjad on alles, aga ühtegi inimest (ega üldse imetajat) pole. Peale sinu. Kusagil.
Üsna omapärane ja muhe peategelane (hipster?) askeldab oma asjade maailmas. Ei ole ürgmees, ega tehnofriik, aga saab ka hakkama. Omamoodi.