Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Robin Hobb ·

Royal Assassin

(romaan aastast 1996)

eesti keeles: «Kuninglik salamõrtsukas»
Tallin «Varrak» 2007 (F-sari) [I köide]
Tallin «Varrak» 2009 (F-sari) [II köide]

Sarjad:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
15
3
1
0
1
Keskmine hinne
4.55
Arvustused (20)

Paistab, et Roland ei ole mahti saanud Farseer`i triloogia lugemist jätkata, eks pean siis ise kõigepealt paari lausega sisul peatuma.

Royal jätkab sündmustega pikalt kokutamata sealt, kus Apprentice pooleli jäi. Esimene kurikaval katse Kuue Hertsogkonna (tõlge?) troonipärija kõrvaldamiseks on luhtunud ja nüüd püüab kroonprintsi noorem vend leida selleks teisi võimalusi. Samal ajal vaevavad kuningriiki jätkuvalt Punaste Laevade rüüsteretked, mille eesmärki keegi õieti taibata ei suuda. Vana kuningas aga jääb järjest haigemaks ja haigemaks...

Kui Royalile midagi ette heita, siis on see minu meelest liigne süüvimine õukondlikesse intriigidesse, mis paiguti toob mõttesse sõnad "mehhiko" ja "seebiooper". Aga võib-olla poleks teisiti saanudki. Igatahes ei suuda see asjaolu head üldmuljet kuigivõrd rikkuda. Nelja panen talle ainult sellepärast, et ta ei ole minu arvates päris nii hea kui esimene ja kolmas osa. Aga siiski tasub lugeda.

Teksti loeti inglise keeles

Seeria teine osa, Royal Assassin, on minu arvates kehvem kui esimene, Assassin`s Apprentice, ent siiski parem kui kolmas osa, mis pole just valjapaistev. Arvestades yldist taset tuleb aga kogu seeriale siiski viis anda. Royalis on 6ukonnaintriigid kahtlemata ta"htsal kohal, ent need poliitilised intriigid loovad suurepa"rase pildi Kuue Vyrstiriigi allaka"iguspiraalist. M6neti on see va"ga synge, lausa depressiooni tekitav, sest tundub, et Punaste Laevade piraatidele ning nende 6udsele maagiale ei suuda keegi vastu panna. Siin-seal on lootusehetki aga need ei vii kuhugi. Ikka syngemaks ja syngemaks la"heb raamat, ainus r66msam syzheeliin on Fitzi armastuse lugu, ent ka sellele pole ilmselt ma"a"ratud 6nn. Fitzi tegelaskuju areng on Royalis palju selgemalt na"ha, eriti kui ta peab enda jaoks selgeks tegema mis on lojaalsus ja mida ta"ielik lojaalsus temalt n6uab. Fitz pole enam esimesest osast tuttav poisike, kuigi ka nyyd teeb ta otsuseid, mis tunduvad hetkel 6iged, ent toovad ebameeldiva tulemuse. Kuna Fitz on minategelane, saab lugeja a"kki koos Fitziga aru, et ta valik oli vale -- kuigi kogu informatsioon oli olemas juba enne. Ise aimasin ma ette a"ra ainult m6ne syzheeka"a"naku. Fitz saavutab siiski vahel va"iksema v6idu oma vaenlaste yle -- v6i nii ta arvab. On meeldiv leida fantasy-romaani, kus pahad on kompetentsed ja head teevad palju vigu. Selle osa l6pus hakkab tekkima arusaamine sellest, kes Fitz on ja mis on tema saatus. Lugeja peab ise vastama kysimusele, kas Fitz on kangelane. Suurepa"rane, intelligentne saaga, mida soovitan igayhele.
Teksti loeti inglise keeles

Kuigi lugesin selle raamatu läbi juba väga väga ammu (ostsin selle peaaegu kohe, kui olin läbi lugenud«Assassin`s Apprentice»),ei ole siiani suutnud üle saada vaimustusest, mida selle lugemine minusesile kutsus. Sellest ka selline üle-aastane vahe arvustuste vahel.
Tõtt-öelda on mul võrdlemisi raske (olles läbi lugenud kõik kolm osa) arvustada mistahes osa eraldi, kuna minu jaoks moodustab see triloogia ühe terviku. Vähemalt emotsionaalses mõttes.
Läbi kogu triloogia oli märgata, kuidas peategelase maailm avardus iga hetkega,arenedes esimeses osas, nii nagu areneb/kasvab laps - iga päev tõi midagiuut juurde sellesse imelisse ja suurde maailma, mida nimetati Hirvelossiks,siis teises osas sai selgeks, et Hirveloss (originaalis Buckkeep) on vaidväike osa maailmast, mis on palju keerulisem ja ohtlikum, kui seda lapsesilmadnäha oskavad...
Ja Vastutus ja Valikud...
Kuue Hertsogkonna prints - olgu ta siis või sohiprints, satub paratamatultpoliitiliste jõudude omavahelise võimuvõitluse ja salasepitsuste keskmesse.Poliitilises vägikaika vedamises on olukord, kus kord Westman peal, Piibeleht all... sedavõrdkiire vahelduma, et tihti tabad ennast kell neli hommikul ikka veel raamatuljärgmist lehte keeramas ("see peatükk saab kohe läbi ja siis lõpetan!")...
Läbi kogu selle triloogia (ei saa ikka jätta märkimata triloogiat tervikuna)on märgata, et kõik sündmused liiguvad nende loogliliste lahenduste poole- ometigi on see raamat (raamatud) nii kirjutatud, et enam kui ühel korralkeeratakse loogilised lahendused täielikult pea peale sellise kiirusega,et lõpuks viimast lehekülge keerates ei saa ikka veel kindel olla, kes seesiis lõpuks peale jääb...

Ja peategelasele pole ma veel kordagi segavõrd kaasa elanud, kui Robin Hobb`i lugedes...

Uskuge mind - te ei kahetse, kui loete - ja tahate veel!
Teksti loeti eesti keeles

Oli töesti hea lugemine.Eelmiste arvustajate poolt mainitud "seebiooperlikkust" ei märganud ma kuskil.Oli kyll öukonnaintriige,nagu sellises loos peabki olema.Pahad muutusid veelgi vastikumateks,eriti prints Regal ja reetur Galeni poolt loodud kildkonna liikmed Serene,Justin ja Will.Vaest FitzChivalryt kiusati löpus ikka eriti taga,koguni piinati.Samas tekkis uus "hea"tegelane-Fitzi hunt Nighteyes,kellega ta oli "loomamaagia" abil seotud.Minu arust olidki raamatu parimad kohad need,kus Fitz alguses hoolitses oma hundikutsika eest,siis käis temaga jahil ja raamatu löpus peitis ennast oma piinajate eest lausa hundi sisse.Eelmisest osast tuttavad Punalaevnikud muutuvad järjest suuremaks ohuks lagunevale kuningriigile.Kuningas veedab oma päevi uimastatult voodis lamades ja troonipärija Verity otsustab minna otsima mystilisi Elderlinge.Tema noorem vend Regal kasutab olukorra ära ja haarab vöimu.Kuna Fitz on tal juba varasemast ajast jalus,siis öiendatakse temaga julmalt arved.Rohkem ei tahaks rääkida,sest raamat peaks ka kunagi eesti keeles ilmuma.Aga mind ootab ees kolmas osa,mis eelnevate arvustajate jutu pöhjal peaks veel eriti hea olema.
Teksti loeti inglise keeles

Sarja teine osa on ikka kõvasti parem kui esimene.

"Õpilases" seatakse dekoratsioonid püsti, kuid et olulised sündmused on veel tulevikus, siis jätabki see natuke venitatud ja paigaltammuva mulje. See kõik jätkub ka teises osas, mille 200 esimest lehekülge olid võrdlemisi igavad.

Molly mängutulek, õieti Fitzi esimene tähtis otsusoma elus - talitada südame, mitte käskude-keeldude järgi - paneb asjad käima. Edasine lugemine on juba palju ladusam. Romaani emotsionaalne pinge ja haaravus korvavad täieliselt kohati jahvatamisena tunduva stiili.

Romaani keskmes on Fitzi ja Molly lugu. Kas oli Fitzil mingeid võimalusi neiut hoida, kui kõik nende armastusega seonduv oli ühtlasi ka osa võimuintriigidest ja Fitzi päristööst? Kas lojaalsused armastusele ja kuningale läksid konflikti? Kas ta pidanuks Mollyle rohkem seletama oma dilemmasid? Neile küsimustele pole lihtsaid vastuseid. Fitz põrkub tõdemusega, et armastus ei allu loogikale ja lahtiseletamisele. Lõpp on traagiline ja lohutu, kulmineerub kogu raamatut valitsenud depressiivne meeleolu. Tundub, et kõik võitlused on kaotatud; et Fitz on kaotanud üldse kõik, mis tal kunagi on olnud.

Lihtsate detailidega kirjutab Hobb elu Buckkeepis veenvaks ja mõjuvaks; karakterid vastikuks või sümpaatseteks; maagiad arusaadavaks. Kui taidumine (the skill) on nagu fantasy`s sagedam telepaatiavõime, siis the Wit on miskit palju originaalsemat, eriti just selle koha pealt, kuidas inimesed sellesse suhtuvad.

Teksti loeti inglise keeles

Igati väärikas järg sarja esimesele osale. Kui viriseda, siis selle yle, et nagu tavaliselt, on pahalaste karakteriseerimisega väheke yle pingutatud. Prints Regali kuju jätab vägisi mulje, et autor on stopperiga veerand tundi aega mõõtnud ja selle jooksul kõik pähe turganud negatiivsed omadused yhte patta kokku valanud. Samamoodi jäetakse lahti seletamata Punaste Laevade motivatsioon. See viimane saab kyll sarja kolmandas osas ilusasti oma lahenduse.

Muidu igati hea, emotsioonidele mängiv fantasy. Viis miinus.

Teksti loeti inglise keeles

Lähevad siis edasi Fitzu seiklused sealt, kus eelmine raamat lõppes. Ja sama tempokalt, võib-olla isegi tempokamalt. Pahad lähevad pahemaks ja head teevad veel rohkem vigu. On kirjeldatud palju paleeintriige, mis kirjeldavad värvikalt Kuue Hertsogkonna allakäiku. Need on raamatus ka tähtsal kohal, kuigi aeg-ajalt tunduvad nad tõesti natuke liiga "seebiooperlikud". Aga paistab, et teisiti ei saanud, ning ega nad eriti ka raamatu hinnet muuda. Võimas raamat, kindel viis.
Teksti loeti inglise keeles

Ehk on raamat tõesti kehvem, kui esimene ja kolmas osa, kuid alla viie ei õnnestu küll kuidagi panna.Minu lemmik tegelaste nimistusse ( Fitz ja Chade) lisandus igatahes ka Nighteyes.Igatahes on see sari minu lemmik, kuid ma pole kindel kas see nii ka jääb, sest olen suhteliselt vähe lugenud.
Teksti loeti inglise keeles

See on teine osa triloogiast, mille esimene osa praeguseks on ka maakeeli ilmunud ("Salamõrtsuka õpilane"). Ma ütleks, et teine osa oli ikka oluliselt põnevam -- Farseeri sarjas ei ole asi nii, et head kõnnivad ringi ja nüpeldavad pahasi. Üks olulisemaid punkte on ka see, et peategelane ei ole otseselt stoori võtmeisikuks, kuna tegu on ikkagi sohilapsega, keda vaid veresuguluse pärast kuningakojas hoitakse. Esimeses raamatu andis peategelane FitzChivalry kuningale õiguse otsustada oma elu üle. Selles raamatus katsub ta oma vandega kaasnenud dilemmasi üle elada. Kui sa oled Kuninga Mees, siis kas sinu kohuseks on teha seda, mida kuningas palub, või seda, mis kuningale kasulik on. mida teha, kui kuninga side reaalsusega hakkab logisema ja ta ei ole võimeline iga kord koherentseid otsuseid tegema. Ja kui sa tead, et põhjuseks on osa salaplaanist prints Regal ikkagi pulti saada.

Punaste Laevad rüüsteretked on tihenenud, kuningriik on laiali vajumas ja pole enam teada, kes on su sõbrad ja vaenlased. Katsu sa sellises maailmas elada.
Teksti loeti inglise keeles

The child without a name grew up to be the hand
To watch you, to shield you, or kill on demand
The choice he`d made he could not comprehend
His blood a grim secret they had to commend

He`s torn between his honor and the true love of his life
He prayed for both but was denied

See Within Temptationi laulutsitaat iseloomustab hästi käesoleva romaani süngelt fataalset ja nukrat õhustikku... üldiselt on triloogia teine osa esimesest märksa süngem ja lootusetum.

Triloogia hindamine tekitab minus kerget segadust, sest hoolimata vahepealsest inglise keele omandamisest olen seda lugenud eesti keeles ja jonnaka inimesena kavatsen ka eesti keeles lõpetada. Nii et esimest osa lugesin kuueteistkümneselt, üheksa aastat tagasi... eks näis, kas jõuan "Varraku" avaldamispoliitikat arvestades enne triloogia lõpetamist 30 saada või ei. Aastal 2000 ei tundunud Hobb mulle just väga põneva autorina... praegu tundub küll ja põhimõtteliselt kehtib Hobbi kohta sama, mida hiljuti kirjutasin de Linti kohta... vahepeal küpsemaks saanuna oskan kõrgemalt hinnata.

Sisust on eelarvustajad juba piisavalt rääkinud ja neid üle korrata pole mõtet. Tegu sugestiivse tekstiga, kus peategelase olukord ja sünge mõttemaailm muudavad üldise õhustiku vast nukramakski kui punalaevnike apokalüptiliste tagajärgedega tegevus.

Teksti loeti eesti keeles

Peakangelane, kuninglik orb-sohipoeg Fitz avastab, et on eelmise osa lõpu tõttu saanud endale kehalise hälbe külge, mis suurema pinge all välja kipub lööma, aga peagi mõistab, et pole asi nii hull midagi. Selle avastuse hind on aga arusaam, et vana kuningas on tõesti vana ja väga vilets. Fitzi lapsepõlvesõber ja pruut, kellest Fitz arvas end ilma olevat ja keda jõudis juba surnukski pidada, ilmub elusalt välja, avaldab vastuarmastust ja jagab armurõõme, kuid kuningas plaanib Fitzile poliitilist abielu ja elu armastus jätab ta maha. Uuel mägilasel-asekuningannal on raske uude keskkonda sisse elada, seda enam, et tema kaasa tegeleb päevad läbi taidumisega, et koledat saarterahvast õigel ajal avastada ja võita. Sellisest asekuningast, kelle naine ei oska käituda ja kes ise jahmerdab kogu aeg üksinduses ega tegele näiliselt rahvaga, ei oska alamad muidugi ka hinnata. Ründajate surve läheb aga järjest hullemaks, nad mitte ainult ei tapa rannikurahvast, vaid muudavad elavateks surnuteks. Kõige tipuks kasutab negatiivne tegelane noorem kuningapoeg ja Fitzi põhivaenlane igat võimalust, et võimu võtta. Fitz ise mässib ennast rüvedasse loomamaagiasse ehk loob noore hundikutsikaga võlusideme, millise tembu eest avalikuks tulemise korral halvemal juhul isegi poomine võib oodata.

Nende ja paljude teiste sarnaste muredega maadleb peategelane kõik need 700 lehekülge ja ega ma vist eriti midagi ei reeda, kui ütlen, et raamatu lõpuks on asjad pigem halvemas seisus kui alguses. Raamatut ongi üsna raske kirjeldada, sest sel pole ei algust, keskpaika ega lõppu. Iga liin nagu edeneks, et siis jälle tagasi langeda. On küll hästi kirjutatud, mis hoiab raamatu küljes, aga selles mõttes tõesti telesarja moodi, et põnev küll on, aga edasi ei liigu.

Mis puutub peategelasse, siis tõesti sellist vaimselt ebaküpset koba ei tohiks nii peene töö peal hoida. Aga ma ei ole nõus nendega, kes peavad Fitzi tema hingeelu kirjelduste põhjal naiselikuks olevuseks. Pigem on kirjanik tahtnud rõhutada, et tegemist on vaimselt ebaküpse teismelisega, kes on olude sunnil korraga liiga paljudesse jamadesse mässinud. Ütleme siis nii, et ei ole veenev. Autor võib arvata, et tegelase lollused on seletatavad tema noorusega, aga mina kardan, et neid kirjeldades on Hobb üle pingutanud. Neli.

Teksti loeti eesti keeles

Nutt & Hala. Ehk, kaasaegsemat meemi kasutades, go cry emo kid.

Kui mõned asjatundjad peavad ulme vanimaks, tähtsaimaks jne osaks õudukaid, siis peavoolu kirjanduse kaugemas minevikus on samasugusel kohal halekirjandus. (Kui toksida guuglisse märksõna "Vaga Jenoweva", peaks üks esimesi linke viima rahvusraamatukogu leheküljele, kus sellest näidete kaudu piisava ülevaate saab.) Halekirjandus peaks olema ammendatud ja kadunud nähtus, kuid igasugune kõnts kerkib vahel ootamatutes kohtades jälle välja. Ulmega on sellel õnneks vähe kokkupuuteid ning need leiavad aset peamiselt Hollywoodis.

Teate ju küll, poolteist tundi jagatakse õõvastavaid vihjeid, siis saab umbes seitse miljardit inimest visuaalselt veenval moel otsa – aga kogenud vaataja teab südamepõhjas ometi, et lõpuks pääsevad plondiin, neeger ja koer siiski eluga.

Nagu ma juba esimese osa puhul märkisin, ei ole Hobbi meestegelased kuigi usutavad. Paraku ei teki sellest ka koomilist efekti. Paarile valele eeldusele ehitatud jama muudkui kasvab ja kasvab, halekirjanduse reeglitest kenasti kinni pidades. Juba ammu pole nii ilget kõntsa lugenud.

Teksti loeti eesti keeles

Hinne ei peegelda mu arvamust autori kirjutamistehnikast vaid minu kui lugeja emotsiooni.

Poole raamatu peal hakkasin lõppu vaatama. Kolmveerandi raamatu peal vaatasin lõppu pikalt, igatsevalt ja närviliselt, sest kui kõik juba pekki läheb, kas ta ei võiks seda väheke KIIREMINI teha? Kas see aeglane lohisemine häda ja õnnetuse suunas on kuidagi millekski vajalik?

Ma saan aru, et Fitz, kui lapsest saati salatsema õpetatud laps, kasvabki pisut kiiva. Ma saan aru, et 15-aastane ongi loll nagu lauajalg. Ma saan Fitzi puhul aru igasugu asjadest, aga millest ma ei suuda aru saada, on, miks TEISTEL tegelastel ei ole oidu peas? Kui Fitz läks Chade`i kambrisse oma Regali-teooriatest rääkima, peksin mina ammu juba pead vastu seina ja ulusin taeva poole: "Kaua võib ilmselge ees silmi sulgeda?!"
Aga ei, ikka keegi midagi ei mõika ega tee. Ikka lastakse noorema poja plaanidel järjest suuremaks ja koledamaks kasvada. Ja ikka on igav ja nõme edasi.

See Regal ja tema tegevus on kogu raamatu õnnetus. Ma saan aru, et idee järgi ongi juttu sellest, kuidas väike okas ihus võib vägeva riikliku organismi välja suretada, kui seda õigel ajal ei eemaldata, eriti kui too vägev organism peab samal ajal ka välisvaenlasega võitlema. Aga minu kui lugeja jaoks oli Regal lihtsalt kohutavalt igav. Ta kõlbas hirmutavaks pahaks laps-Fitzu ja esimese raamatu puhul, aga teise ajaks oli ta mul juba jalus nagu tüütu nõudepesu. Ta on igav, ta on tühine ja ma hästi ei saa aru, kuidas saaks reaalelus niivõrd ajudeta ja ettenägelikkuseta olevus, nagu teda on kirjeldatud, olla mingi tõsine oht tervele trobikonnale tugevatele, arukatele ja tugeva tahtega persoonidele. Aga Regal on siuke autori _ehitatud_ pahalase sort - ta ei meenuta üldse päris inimesi. Tal on nutti ja tahet küll, kui on vaja õel ja ilge olla, need puuduvad tal lihtsalt igal muul ajal. Aga mu meelest peaks ta siis olema skisofreenik, sest nii tugevalt lõhestatud ei saa isiksus muidu olla.
Sellisena, nagu ta on, ei mõju Regal inimlikuna vaid on lihtsalt plot device - ja seejuures tapvalt tüütu plot device. Igasuguses normaalse loogikaga maailmas oleks ta ammu vaikselt teelt koristatud ja me saaksime rahus jälgida sõda punalaevnikega ega peaks tema surmigavate plaanide ja karikatuursete vandenõulastega tegelema. Kahjuks tundus autorile ilmselt, et muidu läheksid asjad teiste tegelaste jaoks liiga lihtsalt.

Miks ikkagi positiivne hinne: mulle meeldis selles raamatus enam-vähem hästi kõik, mis ei olnud selle paganama Regaliga seotud. Natuke õrn-naiseliku fooniga jutt ju oli - mind lugedes veidi häirib, kui naiskirjanik püüab oma meestegelasi mehelikumaks teha sel viisil, et ajab nende paarilistest naistegelased ikka kohe hästi hästi hästi naiselikuks. (See nimelt tegelt ei aita mehelikkuse usutavuse osas kaasa, vaid muudab kogu loo kuidagi veidralt ühte suunda kallutatuks.) Ent üldiselt oli teos ju köitev, meeldivalt kirja pandud ja kohati ka põnev. Tugevad emotsioonid on toredad, vaist ja taid samuti. Punalaevnikud, loomtegelane, kohusetunde ja isikliku õnne konflikt - sellest kõigest saanuks jumalasta hea loo!

Kui vaid seda Regalit ees ei oleks olnud!
Teksti loeti eesti keeles
x
Jako Bergson
1967
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kahtlemata võimas teos, aga raske ja pikk ka.  Tõlke üle ei nurise. Aga nimede eestindamine häiris väga ja lubasin, et kui tuleks uus ja parem tõlge, siis ostan uued raamatud. Ja nüüd seda tuligi teha - sest ilma mingi info või reklaamita on ilmunud UUS versioon, nii paberil kui e-raamatuna, kus nimed pole eestindatud. Kuid seda pole isegi raamatu kirjelduses kusagil mainitud. Arusaamatu. Ka ei leia selle kohta ühtegi artiklit veebis...
Teksti loeti eesti keeles

Klassikalise "viimase inimese" teemal (ulme?romaan.

Ärkad, ja asjad on alles, aga ühtegi inimest (ega üldse imetajat) pole. Peale sinu. Kusagil.

Üsna omapärane ja muhe peategelane (hipster?) askeldab oma asjade maailmas. Ei ole ürgmees, ega tehnofriik, aga saab ka hakkama. Omamoodi.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Lõbus muidugi, et Varraku raamatututvustuses ei vihjata, et tegu on sarja kolmanda osaga, mitte iseseisva raamatuga... Muus osas nii lõbus ei olnud. Kui paralleelmaailmu läbitakse 1-2 tk sekundis, on asi igav ja 50 tk sekundis lausa jura.Ei tea,kas ma esimesi osasid tahangi väga lugeda, neid meenutati ka üksjagu.
Teksti loeti eesti keeles

Nüüd siis ka eesti keeles ilmunud. Kahes osas, nagu ikka.Btw, originaali pealkiri on pigem siiski Outlander (1991) (published in the UK and Australia as Cross Stitch)Sisu - 1946. aastal kukub üks hakkaja naisterahvas ~200 a ajas tagasi. Niipalju on ulmet, ülejäänu on seiklus, seks ja vägivald keskaegsel Šotimaal ja mujal. Igati loetav asi. Eks ta naistekas on, aga selline, mida ka meestel lugeda sobib. Tegevust ja seiklusi jätkub ülitihedalt. Meenutas Salamõrtsuka õpilast (meespeategelase suhe traumaatlistesse üleelamistesse naisautori väljamõelduna), Troonide mängu (mastaapsus), Vaskratsanikku (positiivne peategelaspaar ja vaenulik ümbrus), Kolm musketäri, Vürstkaupmehi (sarnane ajarändamine, aga hoopis teine tulemus) ja veel midagi. Esimene hooaeg TV seriaalina on ka juba olemas ja juba traditsiooniliselt väga hästi (raamatutruult) tehtuna - hetkel jookseb Soome TV-s, sügisel tuleb Eestisse ka.
Teksti loeti eesti keeles

Põhiliselt Harry Potteri maailm, segatuna Twilight’iga, lisatud õe-venna suudlusstseene Eurotripist ja Pavel Morozovi moraalseid valikuid – saame teismeliste kamba, kelle moto on „Tehtud - mõeldud“.
Teksti loeti eesti keeles

Endiselt väga hea. Mõned liinid venisid liiga pikaks küll. Ja teise tellise lõpuks on sissejuhatus enamvähem lõppemas - ilmselgelt ei saa kolmanda samasuguse tellisega kogu tegelikku lugu ju ära rääkida - seega kisub Jää ja Tule laulu mõõtu asi?
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Minuarust oli väga hea. Jah, narratiiv oli üsnagi paljukasutatud/kulunud, aga see-eest oli liha luudel palju ja suurepäraselt. Ja mingil määral on see ju autori poolt teadlik võte - tavapärane kangelassaaga, millele kangelane ise vürtsi lisab, endast laule ja lugusid loob jne. Ja kuidas see tekkinud/tekitatud kuulsus samas kangelast ennast ahistama ja piirama hakkab. Veelkord - väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

Sattusin teisele osale enne esimest, lugeda kõlbas, Kõrbeoda on e.k. pealkiri.Düüni, Starship Troopersi ja veel paljude väga erinevate lugude süntees... Lisaks saavad neljast kolm peategelast ära pilastatud - ju see käib asja juurde.
Teksti loeti eesti keeles

Ikka väga hea. Kogu sari kokku on ka väga hea. Vist üks parimaid fantasy raamatuid üldse. Mingil määral kipun nüüd võrdlema Jää ja tule lauluga, mille mastaap ja haare on võimsam, samas on siin suudetud vältida laialivajumist ning asi on ühe liinina lõpuni välja viidud. Btw, vaevalt, et J&T lauluski õnnelikumat lõppu saab tulla...Minu jaoks oli kahvatum just esimene pool raamatut, kus toimus vaid suht tulutu kondamine. Ja tsipa häiris see, kuidas pärast aastaid vaevanägemist ja enda ja teiste elude ohverdamist lohe äratamise/loomise nimel selgus, et tegelikult oli kogu selle karja äratamine ju imelihtne.
Teksti loeti inglise keeles

Väga hea ja omapärane. Lugesin kohe, kui ilmus e.k ja jõudsin korduvalt ja korduvalt üle lugeda, enne kui teine raamat tõlgi.
Teksti loeti eesti keeles

Parim fantasy mida kunagi lugenud olen. Ilmselt just ka selle üleloomuliku osa minimaalsuse pärast. Tõlge super. Tükati (näit sõna "ebalased") isegi originaalist parem.Ja teleseriaal oli ka sama heal tasemel.
Teksti loeti eesti keeles

Hea täiendus siis poolikule neljandale raamatule - teiste tegelaste vaatenurgast. Lõpus lähevad kaks raamatut kokku, aga katkeb tegevus äärmiselt segases seisus, mis võimaldab mistahes edasisi arenguid. Tundub, et ühest meeldivamast peategelasest saime ka viimasel hetkel kahjuks lahti. Kuigi samas see siiski kindel ei ole - eriti kui arvestada internetis levivat väga usutavat teooriat tema vanemate osas.Ebalasi pole ka siin veel näha - viimati kohtusime nendega esimese raamatu esimeses peatükis... Ahjaa, Sam ühe siiski tapis ka millalgi. Aga talv on juba alanud, mitte enam tulekul.Ainus, mis veidi selle maailma juures häirib ja ebausutavana mõjub, on talve pikkus ja et tegelikult ju puuduvad varud selle üleelamiseks. Kui autor just mingit kübaratrikki ei tee, siis peaks mitmeaastane talv ja sellega kaasnev nälg Westerose (põhjapoolse) elanikonna arvukuse nullini viima ka ilma välise (Ebalaste) abita. Ei saa ju piisav olla mõne viimase suveaasta saagist 25% kõrvale panna. Igal aasta peaks 50% panema. Ja sõdade ning rüüstamiste tagajärjel pole vist kusagil mingeid varusid enam.
Teksti loeti inglise keeles

Esimene raamat oli väga hea, seega rabasin kohe uue järele, kui poes nägin. Lugeda võis, aga meenutas Politseiakadeemia kolmandat/neljandat/viiendat osa - sest kurb, aga midagi uut uue raamatuga lisandunud pole. Samad tegelased, samad (aga magedamad) naljad, neidki korratakse aina uuesti läbi kolme loo. Väga oleks abiks olnud mingite selle alternatiivmaailma uute detailide toomine - paraku oleks käesolev jant võinud toimida kus tahes ja kellega tahes. Kes esimest raamatu pole lugenud, ei saanud vist muhvigi aru. Kes aga on lugenud, ei leidnud midagi uut. Kettamaailma raamatutes leiutati igas osas vähemalt mingi uus kettamaailmale omane lõbus eripära juurde. French oli muutunud hulka ebameeldivamaks tüübiks.Ka iga situatsioonikoomika puänt oli kaugele ette ära näha. OK, v.a. esimese loo lõpp, mis tõesti ootamatu ja hea oli.
Teksti loeti eesti keeles

Oli ja ei olnud ka. Midagi tuttavat oli sellest USA jagunemises, kulleriteemas jne - kuni leidsin, et seda käsitles ju Neal Stephenson`i Snow Crash, küll 10 aastat hiljem kirja panduna. Kuna Snow Crash`i olin varem lugenud, tundus vahepeal, et Heinlein kasutas ära juba väljamõeldud keskkonda, pannes oma tegelased sellesse seikema ja seksima. Tegelikult Heinlein siiski kirjutas ju varem. Ja mitmid ideid oli tal ka, kuigi lõpp ära vajus ja lehekülgede kaupa jooniseid tähtede asendi kohta olid sügavalt mõttetud.Aga mis eriti masendas, oli tõlge eesti keelde - vaene itaalia nimega tõlk ei osanud ilmselt ei inglise ega eesti keelt kuigi hästi. Pidevalt komistad lugemisel ja loed lõigu uuesti ja uuesti, püüdes aru saada, kas tegu on trükiveaga või mida kuradit siin sellega öelda tahetakse. Sama tunne, nagu loeks oma kehva keeleoskusega võõrkeeles ja ei saa aru. Milleks siis sama kehv tõlge? Pärliks oli koht, kus peatagelene arutleb, et raha hakkab otsa saama, peaks tööle minema, sest muidu pole söögigi jaoks raha, "aga söön ma ju nagu siga". Kuigi võiks olla "aga ma olen ablas nagu põrsas" - jutt polnud ju lauakommetest vaid söögiisust ikka...
Teksti loeti eesti keeles

Äärmiselt hea lugu, eriti lõpp, kui üks reaalsus sujuvalt teiseks üle läheb. Selle kõrval teised lood ei tundunud enam nii head...
Teksti loeti eesti keeles

Kosutav. Positiivne. Mis sest, et käimas on Kolmas maailmasõda ja läheneb maailmalõpp, ugri ürgmees (jonnakas soome ehitusjuht) rajab palkmaju, künnab härgadega põldu (vajadusel veab härgadega ka vesinikupommi ree peal) ja saab eluga kenasti hakkama. Paremini kui muud rahvad või linnavurled. Muhe huumor. Tegelikult meenutab kõige enam Verne "Saladuslikku saart" - kirjeldused, askeldused. Alternatiivajalugu.
Teksti loeti eesti keeles

Oli kah. Päris vinge ei olnud. Nagu Rama oli (mis veidi igavam, aga läbimäeldum ja paremini kirjas). Oli nagu Surmailm natuke (aga asjalikum), ja oli nagu Võitlustanner vähemalt selle lolli stambi poolest, et mõni rass peab kindlasti saba, soomuste ja küünistega toorest liha sööv sõjard olema. Mastaapne maailm ja prostad lahendused. Neli miinusega.
Teksti loeti eesti keeles

Kordi ja kordi loetud ja kui mitte parim, siis mõjuvaim Strugatskite raamat küll. Mäletan, et esimese lugemise ajal kippus hingamine ununema põnevuse ja haaravuse tõttu. Isiklikult tundus just lõpp nõrgim ja vähemusutav osa olevat. Veider, et keegi pole nii võimsast ideest _head_ filmi teinud - Tarkovski soigumine oli masendav - vähemalt mu ootused olid teised. Püüan kunagi selle siiski läbi vaadata, aga vaevalt ühe väga meeldinud raamatu motiividel absoluutselt teise sisuga ja teises võtmes tehtud film meeldida saab.
Teksti loeti eesti keeles

4 plussiga, sest kuigi veidi kistud ja miski mõnes kohas häiris, jättis üldmulje hea ja huvitava, just emotsionaalse poole pealt.
Teksti loeti eesti keeles

Kettamaailm on ka hea, aga hakkab veidi tüütuks muutuma. "Head ended" on teise nurga alt, teises võtmaes ja tundub, et oluliselt paremini välja kukkunud.
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti mahukas teos. Ja haarav, sest kuigi ühe jutiga läbi lugema ei sundinud, köitis ja lummas siiski.Minu jaoks oli seni Arthuri ja Merliniga ainus lähem kokkupuude olnud raamatus "Jänki kuningas Arthuri õukonnas", kuigi mingit üldist tausta siiski on. Seega tundub mulle, et raamatus on tõeliselt meisterlikult seletatud, mis tegelikult toimus ja mis meieni säilinud legendide taga on. Ja selle kohta väga omapärane ja usutav maailm loodud. Raamatu naiselikus ei häiri, erinevalt raamatust "Värav naiste maale", ebameeldivalt on kajastatud mitte mehi, vaid tõsi- ja ainuusklikke kristlasi, kelle hulgas raamatus naisi enam on kujutatud - mehed on vabamad oma mõtetes.Üllatav, et baas väidab selle raamatu olevat 3. osa sarjast "Forest House", kuigi kirjutati see ju esimesena - ja mind huvitaks palju enam, mis edasi sai. Ses osas lõppes raamat väga äkitselt (kuigi effektselt:-) ja jäi kindel mulje, et see on pigem triloogia esimene osa.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle jättis juba kooliajal vapustava mulje. Eriti muidugi esimene osa, kus põnevust niipalju, et hingamine kippus ununema lugemise ajal. Muidugi aitas siin kaasa keskkond - Nõukogude kirjandus ja äkki tulnukate invasioon, Nõuk süsteemi täielik abitus selle vastu võitlemisel jne. Isegi see pioneeriromantika läks väga hästi peale. Ja see esimese osa lõpustseen - dessantlased järjekordades ootamas ja juba vabastatud "kehad" maas, lasud, koerad jne... Müstiline filmistsenaarium!
Teine osa on teises võtmes, rahulikum ja kahtlasema usutavusega.
Teksti loeti eesti keeles

Päris korralik kodumaine süntees Vendadest Lõvisüdametest, Krabatist ja Meremaa sarjast. Avastasin raamatu oma kodus riiulilt suutmata meenutada, et oleks selle ostnud. Aga lugeda kannatas küll. Kuigi originaalidega liigagi sarnane on...
Teksti loeti eesti keeles