ilmselt kaitseministeeriumi propagandavalitsuse tellimusel valminud teos: vene sõdurid on nii lollid, et lahmivad udu, selle asemel, et keset udu hiilgavale kolbale äsada...
(jutt aastast 2000)
eesti keeles: antoloogia «Mardus 4/2000»
Jätaks kõrvale selle lihtsameelse heietava/targutava jutustamislaadi, sest see võib minu isiklik puudujääk olla, et ma sedasorti tekste hoomata ei suuda. Aga ümberkäimine materjaliga!!! Alguses on pikk-pikk-pikk seletamine miskist vene aadlimehest... noh kena on, aga miskit ajaloolist hõngu see puine koolilugemiku tasemel ja esteetikas tekst küll ei tekita... pigem mõjub see kõik nagu halva filmi veniv algus, kus tuleb kohustuslik kolmveerandtundi täis jobutada, et siis rahvas viimase pooltunni actioniga õnge võtta. Eks selles jutu lõpuosas ka midagi on, kui lugeja pole puise alguse tõttu asja juba pooleli jätnud. Mina lugesin küll läbi, aga teist korda ma seda vist küll teha ei soovi – liiga lame on see kõik. Kaks eelkõige rikutud materjali eest.
See juhm ja abitu rivisõjaväelane on tüüpiline Metsiku Lääne rajamaaloo klishee. Seal asi omal kohal, sest selle pika ja kohmaka püssiloksuga mundrikandja taustal särab westernis piibrinahkses mütsis trapper, kuid kes särab «Karukolpades»?
Pisut imelik, et handi maagia mõjus, aga vene oma mitte. Mina kirjutanuks, et Serafimi palvete ja risti ees karukolbad küll peatusid, aga siis tuli üks selja tagant...
Kolme saab jutt humoorika joodikpapi eest, kelle kirjeldamine suunurka muige tõi.
Kui maagia toimib, oleks pidanud ka Serafimi maagia toimima.
Üldiselt, meeldis. Mulle meeldivad autoritena nii Cain kui Wolf ja ma ilgelt tahaks teada, mismoodi nad tänapäeval kirjutaks.