Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Lloyd Alexander ·

The Book of Three

(romaan aastast 1964)

eesti keeles: «Kolme raamat»
Tallinn «Tiritamm» 2000 (10 pluss)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
9
4
3
0
Keskmine hinne
3.471
Arvustused (17)

Tüüpiline fantasy, millele vanal heal ajal oleks vist peale kirjutatud "nooremale koolieale". Ette heita pole midagi, muinasjutuna täiesti omal kohal, küllaltki ladus lugeda, isegi paar muigamiskohta on sisse lipsanud...

Sisuks on sedapuhku mingi sea otsimine. Paistab teine niivõrd oluline tegelane olevat, et ilma kohe kuidagi hakkama ei saa. Lähebki siis peategelane, nagu taraan otsejoones siga otsima, kogub (nagu tavaliselt juhtub) omale mingi paraja portsu igasugu karvaseid ja sulelisi kaaskonnaks jne jne. Ei puudu ka kohustuslikud pahad (sarviline kuningas), imerelvad (mingi tirvinn-mõõk) ja muud imelikud elukad.

Nelja saab selle eest, et oli küllaltki ladusalt loetav, muidu midagi uut ja erilist ei pakkunud.

Teksti loeti eesti keeles

Mnjaa...autor ise kirjutab, et lugu põhineb teatud määral Walesi muistenditel...alguses jättis kohmaka ja koleda mulje, päris nagu ei uskunudki seda....aga loo edenedes võis teise meelelahutuslikult talutavaks liigitada. Tegelikult täitsa kaasakiskuv, keskeltläbi 4.
Teksti loeti eesti keeles

Saab nelja ja miinusega. Liialt tõsine: raamat üritab olla midagi enamat, kui ta seda on. Nii tuleb siis neli miinusega, ja pika miinusega, aga päris kolme ka panna ei saa - esiteks juba lõpplahenduse tõttu, mis mulle üllatavana tundus, ja teiseks päästjaks oli see poolhull printsess, kes nende kambast vist ainus korralik tegelane oligi. Ahjah, bard oma katkise kandlega oli ka muidugi üpriski sümpaatne - tänu temale sai mitmeski kohas veidi muiata.

Aga muidu läheb sinna keskmise ja noorema kooliea vahele küll... sinna ikka, milles ma enam ei ole. Ja ei usu ka, et ta ka selles kirjanduspõllu piirkonnas mingi eriline tipp oleks.

Teksti loeti eesti keeles

Lugedes, tundus, et kogu lugu koosnebki mingist pikaksvenitatud stambist. Eriti just see quest-iks vajaliku kirju meeskonna kokkusaamine jättis eriti otsitud tegevuse mulje. Kolm, kuna kogu kupatus oli siiski võrdlemisi loetavalt kirja pandud.
Teksti loeti eesti keeles

Muinasjutt, mis tahab olla rohkem, kui ta on. Kohati andis isegi fantasy paroodia mõõdu välja - nii lootusetult ajuvaba ja ebaloogiline. See "10+" kaane peal, mis üritaks nagu öelda lugeja soovitatavat vanust, on muidugi kergelt üle pakutud. "10-" oleks paras. 10-sed üldiselt tahavad rohkem "päris asja" saada.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses tundus tundus päris normaalne, kuid kaua sai ikka kannatad aktivistist mõõgaga vehkijat, kes püsib elus vaid kirjaniku heasüdamlikkusele. Huumor, mille poole oli püüeldud,tundus mulle pingutatud. Kelkimise tõttu katkevad pillikeeled tüütasid lõpuks ära.
Teksti loeti eesti keeles

Sellele, kes suutis nii palju klisheesid kahe kaane vahele koguda, peaks tegelikult auhinna andma. Olen kindel, et see ei tulnud niisama lihtsalt, vaid nõudis kõvasti eesmärgipärast pingutamist. Neile, kes lastele kirjutavad, peaks esimese asjana selgeks tegema, et lapsed ei ole mitte lollid, ja nad alles siis paberi-pliiatsi ligi laskma.

No okei, yksikuid heledamaid laike oli... nagu see puu otsast pähekargav metsmees, näiteks. Ja bardi lyyra tundus ka suhteliselt originaalne olema. Niipalju siis autori kaitseks. Kõik ylejäänu oli ta minu meelest Terry Brooksi pealt maha viksinud ja Brooks on maailma kõige lamedamate papist tegelaste vorpimise meister. Nuuti neile! Ja lastest eemale, mis need lapsed maailmale halba teinud on, et sellist jora lugema peavad?

Teksti loeti eesti keeles

Loetud sai kunagi varem veel nooremana, kuid nüüd sai odavalt ostetud ja uuesti loetud. Esimesed kaks peatükki tundusid kuidagi võõrstavad, kuid jutu edasi arenedes haarasid seiklused jällegi kaasa ja olengi vist ainus, kes seavardja-sellile 5 paneb. Häbi teile, kes te võtate endale õiguse laste eest otsustada ja ähvardada nuudiga kirjanikke tuues ettekäändeks laste piinamise.
Teksti loeti eesti keeles

Orvust seakarjus Taran ei ole oma eluga rahul. Ta unistab seiklustest, ammutades inspiratsiooni oma hoidja, vana õpetlase Dallbeni salapärasest "Kolme raamatust". Teadupärast tuleb aga oma soovidega olla ettevaatlik, sest need võivadki täituda.

Ühel päeval laseb siga, keda Taran valvama peab, aedikust jalga ja nooruk tõttab teda otsima. Järgmisel hetkel ongi ta juba kõrvuni seiklustes, kus vastasteks ja liitlasteks tegelased, kellest ta seni vaid raamatust kuulnud on.

Surmaisand Arawn, tema sõjapealik Sarviline Kuningas on muidugi vaenlased, igasugu printsid ja printsessid ning maagilised olendid aga sõbrad, kes aitavad otsida kadunud siga.

Lugu põhineb Walesi mütoloogial, aga on tunduvalt ühemõõtmelisem. Minu arust korralik laste-fantasy, milles oli mitme raamatu jagu seiklusi. Miinus - kaks aasta peale lugemist on mul kogu saagast meeles vaid paar tegelast, aga mitte midagi sündmustikust. Pluss - raamat, nagu ka järjed, vedeles allahinnatud raamatute letis umbes 35kroonise hinnaga ja selle raha eest on seal lugemist küll. Hinne ei ole kuri kolm, vaid pigem "rahuldav".

Teksti loeti eesti keeles

"Kolme raamat" on noortele suunatud fantaasiaseiklus. Loo peategelaseks on Prydaini-nimelisel maal vana võluri Dallbeni juures elav poiss Taran, kelle ametiks on olla seavardja-sell võluri tohutu suurele valgele seale nimega Hen Wen, kellel on oraaklivõimed (kui talt ainult õigesti küsida osata).
 
Prydainis on just sõda alustanud Sarviline Kuningas, kelle vastu oleks oraaklivõimetest paljugi kasu, kuid ootamatult on Hen Wen kadunud. Taran läheb oma hoole all olnud siga otsima ning kohtub tee peal nõiatari õpilase Eilonwy, rändlauliku Fflewddur Fflami ja poolmetsiku eluka Gurgiga…
 
Ma pean ütlema, et "Kolme raamat" (ja selle neli järge) on mul aja jooksul korduvalt loetud ning aja jooksul olen ma neisse ka erinevalt suhtunud. Kunagi 2000ndatel tundusid need natuke liiga lapsikutena, eriti seetõttu, et J.R.R. Tolkieni "Sõrmuste isand" oli kõrgfantaasia tipu juba ära näidanud.
 
Tõsi on, et kogu fantaasiakirjandus elab ja tõenäoliselt jääbki alatiseks elama Tolkieni suures varjus (ja jälgi sellest leiab ka "Kolme raamatus"). Siiski aga hindan ma nüüdseks siin eelkõige erinevusi. Tolkieni müüdibaas on ju eelkõige germaani päritolu ja ajaloolises plaanis on germaanlased Briti saartel uustulnukad.
 
Alexander on siin aga kasutanud palju vanemat müüdivara, nimelt Walesi keltide oma (ta toob ka selle ise juba eessõnas välja). Nõnda ongi selles loos isegi lihtsa ja selgelt noortele mõeldud teksti taga vägagi hästi tunda midagi palju iidsemat ja paganlikumat kui tavaliselt kangelaste ja võlurite lugudes.
 
Tegelikult mulle meeldib, et Prydaini suures plaanis mängib Taran (esimeses raamatus) üsna väikest rolli. Põhiline konflikt on prints Gwydioni ning Sarvilise Kuninga vahel - kuid sellest kuuleb lugeja üsna vähe. Tarani ja tema sõprade seiklus annab neile ainult natuke tarkust ja selgemat pilku iseenda osas.
 
Üldiselt on väga hea ka see, et raamatul on selge algus ja lõpp olemas. Kellele sobib, võib edasi lugeda, sest viis raamatut on ühe suure loo tervik (ja mulle meeldib kõige enam vist kolmas osa "Llyri loss"). Kellele ei sobi, võib kaane pärast kahtsadat kiiret lehekülge kinni panna ja loo lõpetada.
 
Huvitav oleks muidugi teada, mida waleslased ise Alexanderist ja tema "Prydaini kroonikatest" arvavad. Kas ühe ameeriklase poolt nende rahva müütide vaba käega noortefantaasiaks ümber kirjutamine on hästi välja tulnud? Ma loodaks, et vastus on jah - sest mulle tundub küll nii.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti eesti keeles
x
Karl R.Oven
07.09.1982
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Ameerika allveelaev läheb otsima salapäraselt uppunud Jaapani kullerallveelaeva kapteni sheifi,mis olevat seotud ülirelva (mitte aatomipommi!) loomisega.Pärast selle pardale toomist, hakkavad allveelaeval toimuma mõrvad...
Teksti loeti eesti keeles

Seitse lehekülge pikk lugu Valuusia kuningas Kullist,kes läks Vaikuse Vangitorni (kuhu iidsetel aegadel Raama,targim mees läbi aegade oli vangistanud Vaikuse enda hinge) , et esitada väljakutse ürgjõule.
Teksti loeti eesti keeles

On tõsi,et hirmul on suured silmad ja selles õudusjuttus (mis on minu meelest parem kui "Vamp ja vaskraha" ja "Etendus punases teatris") on peategelaseks Andra (ja ka lugeja) silmad hirmust pungis.
Teksti loeti eesti keeles

Pärast sajandivahetust valitseb inimkonnas kaos.Põhjust eriti ei täpsustatud.Vihjati küll lähenevale komeedile,mis on minu meelest täiesti aegunud oht millega maailma ähvardada.Aatomipommiga rakett ajaks asja korda.Tõsi komeedi tükid võiksid mõningat kahju tekitada,aga Maa ja inimkonna olemasolu tervikuna see ei ähvardaks.See ainult kaks lehekülge pikk ulmejutt sisaldab minu meelest teatavat filosoofilist alatooni,aga komeedi asemel (mis kogu asja ära rikkus) oleks võinud mõne tõsisema ja origginaalsema maailmat ähvardava ohu välja mõelda.
Teksti loeti eesti keeles

Ulmejutt (ei oska õelda oli see fantasy, õudusjutt või teaduslik fantastika)väga ilusast naisest, kes vananeb väga kiiresti ja elab edasi (sõna otseses mõttes) oma tütardes ja kes peab leidma mehe,kes talle tütreid teeks, vana surnud keha ära viskaks,päevaga täiskasvanuks saanud tütrele lapse teeks,vana surnud keha ära viskaks jne. Igavesti seda ringi korrates.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt sellest kui tugev võib olla elu ja nälg ning ühe inimese tahtejõud.Nii tugevad,et võivad eksisteerida isegi pärast keha hävimist.Ja nälg on neist kõige võimsam...
Teksti loeti eesti keeles

Arst Herbert West arvab,et siirdades koolnu veresoontesse teatud eliksiiri taastab ta surnud inimese keemilised ja füüsikalised eluprotsessid.Katseteks aga vajab ta värskeid laipu...Jutt on lastud jutustada Westi abilisel.Tegevus toimub 20.sajandi alguses.Aga mina ei sa aru,miks see juttpeaks kuuluma Ctulhu müütide sarja?
Teksti loeti eesti keeles

Näide,mida võivad teha kaks kirjaniku,kui nad oma võimed ja ideed ühte potti panevad.Ma arvan et selle juttu tegemisel läks vaja vene ajaloo ja olustiku head asjadundjat Abel Caini ja vean kihla,et karukolpade needus mõtles välja Craig Wolf.Teised eesti ulmekirjanikud peaksid neist eeskuju võtma ja rohkem kahesse kirjutama.
Teksti loeti eesti keeles

Jarl Leif oli retkel ja sõudnud Heraklese sammastest lõunasse piki Aafrika mandri rannikut.Jõudes mingi suure jõe suudmesse olid viikingid sõitnud ülesvoolu kontinendi sisemusse.Viimaks jõudsid nad mustade inimeste külani ja vallutasid selle.Leif tappis ka küla nõia,aga selle purustatud peast valgus välja sültjas must kahe punase silmaga mass,mis hakkas jarli jälitama.Väga hea,umbes seitse lehekülge pikk fantasy.Viis+
Teksti loeti eesti keeles