Ei olnud sellel lool häda midagi, oli tegelikult maru huvitav lugeda, kuidas inimesed käitusid enne n.ö. armaggedoni. Köik olid paanikas kuid vaid kaks inimest, üks mees ja naine jalutasid rahulikult päikeseloojangut vaatama ning ei pööranud teiste paanikatele mingisugust tähelepanu. Nad olid nagu rahu ise. See oli huvitav lugeda, kuid üldjoontes ei olnud lugu ka mittemidagi erilist, lihtne iga ning ilma mingisuguse pingeta. Mingit tegevuse käiku ei olnud, mis oleks üllatanud ning kõik paistis olevat oma kohapeal. Kuigi oli igav ei pane ma hinnet alla 3 kuna selles loos oli väga hästi kirjeldatud inimeste käitumist kindla surma silmis. Kõik oli nii hästi kirjeldatud nagu olukord oleks toimunud reaalses elus. Ja suure tõenäosusega see nii ka on, paljud satuvad paanikasse, paljud otsivad "lohutust" vandaalitsemises, päris suur hulk inimesi sooritab lihtsalt enesetapu ning on ka inimesi, kes jävad külmaks ning võtavad seda kui paratamatust. Pean tunnistama, et sellel kirjanikul on hea ettekujutlus võime sellistele asjadele. Siiski siiski ei ole mind küber punk huvitanud ning ka see lugu jättis mind suhteliselt külmaks.

Teksti loeti eesti keeles

Dragofor

17.06.1999, kell 20:13

Realistlikult võttes tuleb esimese arvustajaga vaid nõustuda: teos oli lapslik ning mittemidagi ütlev. Ometigi ei pane ma talle kahte. Miks? Ei tea, lihtsalt sellepärast, et kirjanik on suutnud luua atmosfääri, mis mingitpidi ka minule mõjub ning ainuüksi see on minu jaoks omaette väärtus. Sest vähesed kirjanikud, Eesti kirjanikest harukordsed erandid, on suutnud luua selliselt head pildikest. Igav? Jah, seda küll. Oleks teos pikem, oleks ta arvatavasti käest visanud. Kuid see andiski selle plussi, et ta oli sedavõrd lühike, et ei jõudnud igavaks minna. Lühike ja kõik ilusasti paika pandud. Ning annab lootust, et Nimetu pole oma tõelist panust Eesti ulmesse veel andnud...

Teksti loeti eesti keeles

Jüri Kallas

22.06.1999, kell 02:27

See on ikka tugev kolm küll!

Esiteks on autor teinud läbi teatava arengu, sest võrreldes «Algernonis» ilmunud juttudega «Otsing...» ja «Arvutiviirus», on see jutt ikka kohe suur samm edasi. Autor on suutnud leida teatava tasakaalu ja lihtuse sünteesi, jäädes sealjuures ikkagi kuidagi salapäraseks.

Loomulikult ei tasu sellisest laastust otsida mingit märulit, ega ka mingeid sügavaid ideid... siin on lihtsalt olupilt maailmast enne peagi saabuvat katastroofi. Noore autori kohta on selline nõudlik lugu üsna hästi kirja pandud. Maailma mastaabis on lugu muidugi ääretult triviaalne, kuid kohaliku (ajuti üsna ajast ja arust) ulme foonil mõjub suisa uuenduslikuna...

Teksti loeti eesti keeles

Taivo Rist

12.09.1999, kell 19:42

On öeldud, et Urmas Nimetu on halb varjunimi. Ei ole, kui koos teostega tõlkida ka perenime: Urmas Bezõmjannõi vene, Urmas Namenlos saksa keeles. Selleks peaks Urmas aga esmalt kirjutama teoseid, mida tõlkida kõlbaks.

Y2K probleem on saanud uue lahenduse. Komeedi näol. Tema senise loomingu vististi parim jutt. Kuid maailma lõpp on nii läbi kirjutatud, et lühijutuga enam ei löö. Tuleks kirjutada romaan viimastest nädalatest enne ja esimestest päevadest pärast maailma lõppu. Üks peatükk sellest võiks olla ka see lugu. Aga selleks Urmas vist veel küps pole.

Teksti loeti eesti keeles