Kehatute kollide teemat on juba nii palju kedratud, et millegi hea loomiseks selles võtmes peab ikka VÄGA originaalne olema. Lugu, mis võis olla värske 19. sajandi keskpaigas, pole seda 20. sajandi lõpul enam mitte. Tunneb tüüpilise algaja jutu hõngu, eks sellistega ole vist kõik alustanud. Plusspoole peale tuleb kanda see, et autor on siiski viitsinud tiba tööd teha (mitte küll ülearu, aga siiski!) ning pole piirdunud üheleheküljelise mõttetu laastuga - mitte et pikkus sellele loole erit palju juurde annaks, asi on pigem selles, et antud loo mõjul võib autorilt siiski edaspidi midagi paremat oodata, kui ta mingi originaalsema ainese leiab.

Teksti loeti eesti keeles

TVP

18.06.1999, kell 00:45

Ma ei pea ennast just eriliseks asjatundjaks kaljurahnudel ellujäämise koha pealt aga midagi söödavat oleks seal siiski pidanud leiduma. Merekarpe näiteks, või siis vetikaid. Ja oma liha söömise asemel oleks võinud lihtsalt juua paarsada grammi verd (pool liitrit peaks olema veel suht mõistlik kogus, mis jalgu alt ei niida) ja proovida mõnele suuremale pinnamoodustisele ujuda (surm siin või Siberis!), kui ta juba selline võitleja tüüp oli. Arvestades selle järgi, et seal kajakad ringi tiirutasid ei oleks see (suurem saar, manner) tohtinud _väga_ kaugel olla. Aga noh, tagantjärele tark oskab igaüks olla. Minult nõudis selle loo lõpunilugemine veidi pingutamist ja mingit õudusmomenti küll ei tekkinud.

Teksti loeti eesti keeles

Jüri Kallas

22.06.1999, kell 00:58

Kolme teenib jutt eelkõige autori kirjutamiskogemust arvestades...

Autorile tuleb plussiks märkida just seda, et ta suutis paar korda pisut üllatadagi... st. jutt ei lohisenud mööda tavalist kohaliku õuduskirjanduse rada. Loos oli teatavat gloobalset apokalüptilist haaret ning see polnudki kõikse naeruväärsemalt esitatud...

Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi tekst ise teabmisasi pole, lubab see autorilt edaspidi midagi siiski oodata.

Teksti loeti eesti keeles

Satyros

31.08.1999, kell 12:56

Ei onud üldse muljetavaldav. Ei saanud isegi eriti aru, mis see siis lõpuks oli mis kogu maailma elusolendid nahka pani. Oli siis selle mehe vaim, kes suurest elulootusest ennast ise ära sõi, või oli see lihtsalt näljatunne. Ja miks siis nii, et kui ta kõik elusolendid nahka pani sai tal isu täis. Loogiliselt võttes nälg kui tunne ei ole võimalik hävinema ja kui see oligi vaid tunne siis oleks pidanud tühjas maailmas edasi eksisteerima. Pealekauba oli algselt tegemist inimesega kellel see tohutu nälja tunne tekkis. Sellisel juhul oleks iga inimene püüdnud hoopis loomi või söönud mida iganenes, kuid mitte ennast. Kuna tegu oli ikka saarega siis, kui tõesti muud ei ole, oleks siit-sealt leidnud kasvõi rannale uhutud kalu. Ja taimi oli seal saarel ka kindlasti olemas. Aga noh kuna tegu oli ikka ulmekaga, siis ei saa ju nälgjal lasta endale toituotsida vaid peab ennast sööma sundima.

Teksti loeti eesti keeles

Taivo Rist

12.09.1999, kell 19:22

Kuidas sai nälg saarelt Ameerikasse? See on jutu suurim puudus. Kuu oksendas ja päike kahetses -- mina ka kahetsen.Nagu Jürka märkis: on näha, et autor on võimeline paremaks.

Teksti loeti eesti keeles

Dragofor

17.01.2000, kell 15:47

Veider, kuid kahvatu ja hall lugu. Ei paku ta suuremat lugemisnaudingut. Kahjuks tuleb nentida, et üllatavalt palju kasutavad Eesti õuduskirjanikuid ideid, mis mujal maailmas olid kasutusel juba eelmise sajandi lõpul-selle sajandi algul. Mis teha? Kirjanikud tuleks vast rohkem lugema panna, ka vanemat kraami, et nad näeks, kuivõrd palju ja kuivõrd paremini on üsna saranase ideestikuga jutte kirjutatud.

Teksti loeti eesti keeles

Kalevipoeg

5.06.2000, kell 00:11

Saast. Satyrosega 100 % no~us. Andestatav vaid siis, kui autor viiendas klassis käiks. Minu isikliku arvamuse kohaselt viletsaim lugu, mis Mardusest loetud.

Teksti loeti eesti keeles