Kasutajainfo

Douglas Adams

11.03.1952–11.05.2001

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Douglas Adams ·

Mostly Harmless

(romaan aastast 1992)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
5
1
2
1
0
Keskmine hinne
4.111
Arvustused (9)

Pingutatult mõjub see osa tõesti. Ei ole seda särtsu, mis varasemates osades. Lugeda siiski tasub.

Veidi järele mõelnult: Adamsi vähesemast särtsust on siiski küll, et raamatut naljakaks ja huvitavaks teha. Nautisin eriti seda kohta, kus peategelane Adam (oli nii, jah?) sattus ühes pilvelõhkujas lõksu ning see viis, kuidas ta sealt pääses oli nii Adamsilikult absurdne, et juba selle eest võiks raamatule viie anda. Särtsu suhteline vähesus varasemate triloogia osadega võrreldes aga paneb viiele miinuse taha.

Teksti loeti inglise keeles

Tjah, nagu arvustajad juba eelpool mainisid ei küündi see osa enam päris esimese paari tasemele. Aga siiski täitsa mõnus lugeda. Väga vastakaid arvamusi tekitas mus raamatu lõpp. Lihtsalt sedasi, tagasipöördumatult, oligi asi otsas, kogu lugu (ehkki selle raamatu puhul poleks peategelaste uus väljailmumine sugugi eriti üllatuslik olnud :) Teisalt jääb teadmine, et *ükski* lugu siin maamunal on kord korraliku lõpu leidnud. Ja kui arvestada, et autor on nüüdseks juba manalateele asunud, võib arvata, et see lugu on lõplikult läbi.
Teksti loeti inglise keeles

Sai seegi siis läbi loetud. Ausalt öeldes, pärast selle lugemist mõtlen ka vanemad osad uuesti laenutada ja läbi lugeda, sest see tõstis mu arvamust Pöidlaküüdi reisijuhi triloogiast. Maybe sest nüüd vanem, kui seda loen(saab paremini aru ? ). No igatahes ise panen viie. Kuigi lõpp tundus kuidagi poolik. Tundus nagu autor oli otsinud lihtsalt kiiret kokkuvõtet loole, mida pole viitsinud enam edasi kirjtuada ja siis oli lihtsalt midagi "paberile" heitnud ja valma. No vast siis miinus kah lõppu... :)
Teksti loeti eesti keeles

Viies ja viimane osa "Pöidlaküüdi" sarjast, mida ekslikult on kutsutud triloogiaks. Hea raamat, natuke küll pingutatud ja kuiv, andekaid nalju oli suhteliselt vähe ja tegevus oli natuke otsitud, kuid siiski tasemel. Vähemalt minu arust. Tegelikult oleks õiglane hinne sellele raamatule neli miinus, aga ma panen viie ära, kogu sarjale, mis on tegelikult seda väärt.
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun nende arvustajatega, kes leidsid, et seda osa poleks pidanud kirjutama, sest tegemist on tõeliselt keskpärase järjekaga.
Kui "Pöidlaküüdi" neljas osa sai mult veel tingimisi nelja, siis viies saab kolme kindlalt kätte. Ei olnud enam neid häid kilde, mis kõva häälega naerma oleksid ajanud, mõnes kohas kiskus vaid suu muigele kuid see oli ka kõik. "Enamasti ohutu" oli kahjuks tõesti enamasti ohutu - sarkastilise huumori asemel keskpärane seiklus.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kätlin Traks
1981
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Need, kel on pime ja rõske kelder, on kirjeldatud tunnet kindlasti kogenud. Eriti näiteks siis, kui seal ka päriselt kunagi konnad on elanud. Ses mõttes päris lahe ja tuttavlik. Vastamine eelmise arvustaja toodud küsimustele oleks olnud mõttetu taolise lühikese loo juures, see ei olnudki ilmselt eesmärk. Ma arvan, et pigem pidigi see olema lihtsalt ühe kõhedusetunde kirjeldus. Ja sellisena enam-vähem õnnestunud.

"Libask" sõnana väga lahe leid.

Teksti loeti eesti keeles

Kuigi olen suur Pratchetti fänn, on selles omajagu tõtt, et liiga palju tema raamatuid järjest lugeda pole hea. Kas just üks aastas, on iseasi, aga mingil hetkel tundub, et kõik justkui kordub. Siiski oli "Liikuvad pildid" minu jaoks kahtlemata üks kõige lõbusamaid Kettamaailma raamatuid üldse, tasemelt tunduvalt parem kui paar vahepealset raamatut (näiteks "Ürgsorts," "Õed nõiduses" ja "Püramiidid" olid hoolimata mõnedest naljakatest kohtadest kuidagi justkui lahjemad). Mulle tundub, et tase hakkab taas tõusma. Iga filmikunsti suur austaja leidis "Liikuvatest piltidest" kindlasti suurel hulgal häid kilde ja viiteid kuulsatele filmidele, näiteks olgu toodud kasvõi "Lendrebase sajandi" nimeline stuudio. Kuigi jah, kui oleks originaalkeeles lugenud, oleks neid ehk veel rohkem olnud. Tegelastest: rääkiv koer Gaspode oli kahtlemata tase omaette.
Teksti loeti eesti keeles

Lootsin, et ehk lähevad Elricu-lood ajapikku veidi paremaks... järgmist enam ei loe. Ma ei saa lihtviisiliselt üldse aru, miks need raamatud kirjutatud on, milles on nende mõte. Taas mainin, et tunnistan, et asi võib vabalt olla selles, et ma ei saa tekstist ja selle sügavamast tähendusest (kui seda on) piisaval määral aru, aga mis parata, mulle ikka tõesti ei meeldinud. Ja mind ei häiri eriti, et olen ilmselt vähemuses.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks üks vaimukamatest ja hoogsamatest Kettamaailma lugudest, ei veninud nagu paar eelmist. Igati irooniline ja tore.
Teksti loeti eesti keeles

Ei oskagi midagi lisada ega uusi argumente sarja headuse tõestamiseks välja tuua... kuigi tegelasi on palju ja sündmused toimuvad kohati nii kiiresti, et ei jõua veel kõike selgeks mõelda, kui juba on asjaolud muutunud, on see nauditav ja tore. Siiani olen kõik Amberi-raamatud läbi lugenud neid hetkekski käest panemata. Elamus.
Teksti loeti eesti keeles

Hakkasin seda raamatut lugema, kuna see olevat justkui üks fantasy tippteoseid ja klassikalisi tekste. Olen äärmiselt pettunud. Esiteks seesama mitteusutavus, millest ka Kalevipoeg rääkis. Elric on uppumas, ta on nõrk, raske sõjarüü seljas, ja siis pääseb, kuna merejumal ilmub ta juurde ja viib ta oma veealusesse lossi? Kui see oleks paroodia, siis oleks see ehk naljakas; kuid niimoodi tõsiselt mõelduna on see minu arvates jabur. Teiseks, Melniboned kutsutakse Draakonisaareks, aga draakonitest on juttu vaid paaril korral möödaminnes ning üldiselt on neist teada vaid seda, et nad on väsinud eelmisest suurest lahingust ja magavad koobastes. Kolmandaks, selle asemel, et raamat lõpetada, mõtleb Moorcock välja, et Elric tunneb vajadust minna veel reisima, sest ta on äkki aru saanud, et just seda peab ta kohe pärast koju tagasipöördumist tegema? See ei tundunud kohe üldse mitte õigena. Neljandaks, inimliha söömine? See pole isegi mitte naljakas, vaid lihtsalt vastik.

Mõõkade motiiv (kui neid kasutad, allud paratamatult nende tahtele) oli iseenesest hea, aga mitte eriti originaalne.

Kui mulle mõni raamat kohe üldse ei meeldi (seda tuleb vägagi harva ette, tavaliselt leian enda jaoks igast teosest midagi head ja huvipakkuvat), olen alati nõus endale tunnistama, et asi võib olla selles, et ma lihtsalt ei saanud tekstist piisaval määral aru; see aga ei saa ju mu hinnangut muuta. Paraku.
Teksti loeti eesti keeles

Meeldis veidi vähem kui "Üheksa printsi," ent rohkem kui "Avaloni püssid;" on uskumatu, kuidas Zelaznyl õnnestub pidevalt kõik pea peale keerata ja seda niivõrd usutaval moel.
Teksti loeti eesti keeles

Hakitud stiil mind eriti ei seganud, see oli isegi päris huvitav.
Lõpplahendus oli küll ootamatu, aga kuidagi tobe. Milleks seda küll vaja oli?
Olen nõus nendega, kes ütlevad, et Banks oskab väga hästi intelligentseid masinaid kirjeldada... tema raamatutes on nad vägagi isikupärased ja toredad.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea; neli lihtsalt sellepärast, et esimese lugemine läks väga ladusalt, raamat oli haarav; teisega aga läks tunduvalt kauem aega, midagi oli justkui puudu. Kokkuvõttes aga siiski igati huvitav ning lõpp oli suhteliselt üllatuslik.
Teksti loeti eesti keeles

Kaamelite kohta käiv teooria oli väga naljakas ja intrigeeriv... minu arvates ka polnud see halvem kui teised Kettamaailma raamatud, vaid lihtsalt teistsugune.
Teksti loeti eesti keeles

Vägev. Tõesti väga hea ja üsna omanäoline raamat, eriti heaks teeb selle ootamatu (vähemalt minu jaoks oli see küll nii) lõpplahendus. Ilmselt peab hakkama järgesid lugema...
Teksti loeti eesti keeles

Viit ei pane ma sellepärast, et ega ta nüüd nii huvitav ka polnud, et poleks saanud käest panna, aga kolme ka ei raatsi panna, kuna siiski, on olemas palju jubedamaid raamatuid ning kirjutamise aeg ja kirjutaja vanus mõjutavad ka parema hinde poole.
Teksti loeti eesti keeles

Omapärane, aga paraku mulle peaaegu üldse ei meeldinud. Lihtsalt tundus minu jaoks natuke mõttetu olevat, ma ei saanud aru, mida Ristikivi öelda või saavutada tahtis. Igatahes oli mul raskusi raamatu läbilugemisega, kohe kuidagi ei suutnud lõppu ära oodata (mulle nimelt ei meeldi ühtki raamatut, mille lugemisega olen juba algust teinud, pooleli jätta, kunagi ei tea, et asi ei lähe paremaks või et pole hiilgavat puänti, mis eelnevale mõtte annab). Ristikivi on hea kirjanik, sellele ma vastu ei vaidle, kuid see konkreetne raamat jäi mulle küll kaugeks ja arusaamatuks.
Teksti loeti eesti keeles

Olen täitsa nõus. Uus variant oli lihtsalt raamatust üsna erinev ega üritanudki seda täpselt järgida ning seetõttu polnudki nii halb, kui arvata oleks võinud. Pealegi, Tim Burton ei oskagi tõsiselt halba filmi teha, juba see, millise õhustiku ta oskab kujundada, teeb ta filmid vaatamist väärivaks.

Kuid BAASis arvustame siiski raamatuid, mitte filme. Jah, puänt oli hea, mina seda esimesel lugemiskorral ära ei arvanud. Ma ei usu aga, et "Ahvide planeeti" kunagi teist korda lugema hakkaksin ja seetõttu ka neli.
Teksti loeti eesti keeles