Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Michael Moorcock ·

The Weird of the White Wolf

(kogumik aastast 1977)

eesti keeles: «Valge Hundi saatus»
Tartu «Fantaasia» 2000 (Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid)

Sarjad:
Sisukord:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
6
3
1
1
0
Keskmine hinne
4.273
Arvustused (11)
Mart Kont

Kogumik lÏhemaid jutte. Esimeses loos (Krahv Aubeci unenºgu) me Elricut ei kohta, kuid tutvustatakse tegelasi kes mºngivad tºhtsat rolli jºrgmises raamatus (Sleeping Sorceress/Vanishing Tower). Jºrgnevad *Unelev linn* -- verine, traagiline ja tºis paksu paatost, kus Elric paneb kºima sÏndmuste ahela, mis jºtab sÏgava jºlje nii tema isiksusele kui Ïlejººnud elule. Jutus *Kui jumalad naeravad* lºheb Elric otsima artifakti -- Surnud Jumalate Raamatut, ja saab muuhulgas tuttavaks Moonglumiga (kellest saab Elricu ustav kaaslane kuni tema lugude lËpuni). Viimases loos, uurides mÏstilist Laulvat Kindlust, kohtab Elric -- Theleb K`aarnat -- nËida Pan Tangi saarelt; viimasest saab Elricu vihavaenlane, ning nende konflikt on teemaks ka jºrgmistes raamatutes. Hea kogumik, soovitan soojalt.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Annaliisa

Tore kogumik. Siin oli ka mu lemmik jutt "The dreaming city" sees.Töesti suurepärane kogumik omamoodi lugudega.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Elric näikse olevat üks ulmejaloo pikemaealiseid tegelasi - esimene jutt 1961 ja (seni) viimane romaan 2001. Ma pole Moorcocki just väga palju lugenud, aga see raamatu Elric meenutab kohe Glogauerit "Behold the Man"-romaanist. Ja kui Glogauer oli selline abitu äpu, siis Elric on tema täielik vastand. Ühendab neid aga jumalaotsing, mis selles kogumiks vist kõige selgemini väljendatud lk. 59. "Kas on olemas kõrgeim jumal - või mitte? Mu mõtted uitavad ringi, otsides mustal maal midagi, mis viiks mind tema juurde/.../, kes ütleks, et universumi kaootilises visklemises on mingi korrapära, et selles on kooskõla, et planeetide täpsus pole lihtsalt lühiajaline ere terve mõistuse sähvatus igaviku pahatahtlikus anarhias. Kui keegi ei tunnista, et on kord, siis saan ma nautida kaost ja teada kartuseta, et algusest peale on kõik määratud hukka minema. Siis võin ma kindel olla, et me pole mahajäetud/.../ Olen kaalunud tõendied ja pean uskuma, et anarhia võidab. Näen maailmas vaid kaost."

Selge, et niimoodi arutava tegelasega raamat just kuigi optimistlik ei ole. Aga kui Glogaueri otsinguid tipnesid tema surrogaat-jumalaks saamisega, siis Elricul nii lihtsat lahendust ei ole. Tema mõõk Tormitooja (kes pisut meenutab halvasti kasvatatud ülekätte läinud kodulooma) ei saa hetkekski rahu, verd ja soolikaid pritsib igas kaares. Ja ise ütleb Elric, et just Rahu ta ostib...

Jah, kindlasti on siin palju ebakangelaslikkust ja dekadentsi. Tava-fantasy lugeja võib pettuda, sest gigantide heitluse taha on kodeeritud hoopis miski muu sõnum. Madin iseenesest, kollipark ja kummalised kohanimed tuletavad meelde Howardi loomingut... Elric aga Conanile küll ei sarnane. Lugude lõikes meeldis isiklikult enam "The dreaming city".
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Ka minu meelest oli parim jutt kogumikus "The Dreaming City". Ning ega ka teistel lugudel midagi eriti häda pole. Asi on lihtsalt sellest, et Elric ei suuda mulle kuidagi sümpatiseeruda, ta pole mulle kunagi erilist muljet jätnud. Kuna aga see raamat mulle juba kätte sattus, siis lugesin ta läbi, ning eriti pettuma ei pidanudki.
Teksti loeti eesti keeles
Kätlin Traks

Lootsin, et ehk lähevad Elricu-lood ajapikku veidi paremaks... järgmist enam ei loe. Ma ei saa lihtviisiliselt üldse aru, miks need raamatud kirjutatud on, milles on nende mõte. Taas mainin, et tunnistan, et asi võib vabalt olla selles, et ma ei saa tekstist ja selle sügavamast tähendusest (kui seda on) piisaval määral aru, aga mis parata, mulle ikka tõesti ei meeldinud. Ja mind ei häiri eriti, et olen ilmselt vähemuses.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Hää meelelahutus. Isegi nõnda hää, et kutsub end teinekord üle lehtisema.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Kätlin Traks
1981
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Kätlin Traks

Need, kel on pime ja rõske kelder, on kirjeldatud tunnet kindlasti kogenud. Eriti näiteks siis, kui seal ka päriselt kunagi konnad on elanud. Ses mõttes päris lahe ja tuttavlik. Vastamine eelmise arvustaja toodud küsimustele oleks olnud mõttetu taolise lühikese loo juures, see ei olnudki ilmselt eesmärk. Ma arvan, et pigem pidigi see olema lihtsalt ühe kõhedusetunde kirjeldus. Ja sellisena enam-vähem õnnestunud.

"Libask" sõnana väga lahe leid.
Teksti loeti eesti keeles
Kätlin Traks

Kuigi olen suur Pratchetti fänn, on selles omajagu tõtt, et liiga palju tema raamatuid järjest lugeda pole hea. Kas just üks aastas, on iseasi, aga mingil hetkel tundub, et kõik justkui kordub. Siiski oli "Liikuvad pildid" minu jaoks kahtlemata üks kõige lõbusamaid Kettamaailma raamatuid üldse, tasemelt tunduvalt parem kui paar vahepealset raamatut (näiteks "Ürgsorts," "Õed nõiduses" ja "Püramiidid" olid hoolimata mõnedest naljakatest kohtadest kuidagi justkui lahjemad). Mulle tundub, et tase hakkab taas tõusma. Iga filmikunsti suur austaja leidis "Liikuvatest piltidest" kindlasti suurel hulgal häid kilde ja viiteid kuulsatele filmidele, näiteks olgu toodud kasvõi "Lendrebase sajandi" nimeline stuudio. Kuigi jah, kui oleks originaalkeeles lugenud, oleks neid ehk veel rohkem olnud. Tegelastest: rääkiv koer Gaspode oli kahtlemata tase omaette.
Teksti loeti eesti keeles
Kätlin Traks

Lootsin, et ehk lähevad Elricu-lood ajapikku veidi paremaks... järgmist enam ei loe. Ma ei saa lihtviisiliselt üldse aru, miks need raamatud kirjutatud on, milles on nende mõte. Taas mainin, et tunnistan, et asi võib vabalt olla selles, et ma ei saa tekstist ja selle sügavamast tähendusest (kui seda on) piisaval määral aru, aga mis parata, mulle ikka tõesti ei meeldinud. Ja mind ei häiri eriti, et olen ilmselt vähemuses.
Teksti loeti eesti keeles
Kätlin Traks

Minu jaoks üks vaimukamatest ja hoogsamatest Kettamaailma lugudest, ei veninud nagu paar eelmist. Igati irooniline ja tore.
Teksti loeti eesti keeles
Kätlin Traks

Ei oskagi midagi lisada ega uusi argumente sarja headuse tõestamiseks välja tuua... kuigi tegelasi on palju ja sündmused toimuvad kohati nii kiiresti, et ei jõua veel kõike selgeks mõelda, kui juba on asjaolud muutunud, on see nauditav ja tore. Siiani olen kõik Amberi-raamatud läbi lugenud neid hetkekski käest panemata. Elamus.
Teksti loeti eesti keeles
Kätlin Traks

Hakkasin seda raamatut lugema, kuna see olevat justkui üks fantasy tippteoseid ja klassikalisi tekste. Olen äärmiselt pettunud. Esiteks seesama mitteusutavus, millest ka Kalevipoeg rääkis. Elric on uppumas, ta on nõrk, raske sõjarüü seljas, ja siis pääseb, kuna merejumal ilmub ta juurde ja viib ta oma veealusesse lossi? Kui see oleks paroodia, siis oleks see ehk naljakas; kuid niimoodi tõsiselt mõelduna on see minu arvates jabur. Teiseks, Melniboned kutsutakse Draakonisaareks, aga draakonitest on juttu vaid paaril korral möödaminnes ning üldiselt on neist teada vaid seda, et nad on väsinud eelmisest suurest lahingust ja magavad koobastes. Kolmandaks, selle asemel, et raamat lõpetada, mõtleb Moorcock välja, et Elric tunneb vajadust minna veel reisima, sest ta on äkki aru saanud, et just seda peab ta kohe pärast koju tagasipöördumist tegema? See ei tundunud kohe üldse mitte õigena. Neljandaks, inimliha söömine? See pole isegi mitte naljakas, vaid lihtsalt vastik.

Mõõkade motiiv (kui neid kasutad, allud paratamatult nende tahtele) oli iseenesest hea, aga mitte eriti originaalne.

Kui mulle mõni raamat kohe üldse ei meeldi (seda tuleb vägagi harva ette, tavaliselt leian enda jaoks igast teosest midagi head ja huvipakkuvat), olen alati nõus endale tunnistama, et asi võib olla selles, et ma lihtsalt ei saanud tekstist piisaval määral aru; see aga ei saa ju mu hinnangut muuta. Paraku.
Teksti loeti eesti keeles
Kätlin Traks

Meeldis veidi vähem kui "Üheksa printsi," ent rohkem kui "Avaloni püssid;" on uskumatu, kuidas Zelaznyl õnnestub pidevalt kõik pea peale keerata ja seda niivõrd usutaval moel.
Teksti loeti eesti keeles
Kätlin Traks

Hakitud stiil mind eriti ei seganud, see oli isegi päris huvitav.
Lõpplahendus oli küll ootamatu, aga kuidagi tobe. Milleks seda küll vaja oli?
Olen nõus nendega, kes ütlevad, et Banks oskab väga hästi intelligentseid masinaid kirjeldada... tema raamatutes on nad vägagi isikupärased ja toredad.
Teksti loeti eesti keeles
Kätlin Traks

Väga hea; neli lihtsalt sellepärast, et esimese lugemine läks väga ladusalt, raamat oli haarav; teisega aga läks tunduvalt kauem aega, midagi oli justkui puudu. Kokkuvõttes aga siiski igati huvitav ning lõpp oli suhteliselt üllatuslik.
Teksti loeti eesti keeles
Kätlin Traks

Kaamelite kohta käiv teooria oli väga naljakas ja intrigeeriv... minu arvates ka polnud see halvem kui teised Kettamaailma raamatud, vaid lihtsalt teistsugune.
Teksti loeti eesti keeles
Kätlin Traks

Vägev. Tõesti väga hea ja üsna omanäoline raamat, eriti heaks teeb selle ootamatu (vähemalt minu jaoks oli see küll nii) lõpplahendus. Ilmselt peab hakkama järgesid lugema...
Teksti loeti eesti keeles
Kätlin Traks

Viit ei pane ma sellepärast, et ega ta nüüd nii huvitav ka polnud, et poleks saanud käest panna, aga kolme ka ei raatsi panna, kuna siiski, on olemas palju jubedamaid raamatuid ning kirjutamise aeg ja kirjutaja vanus mõjutavad ka parema hinde poole.
Teksti loeti eesti keeles
Kätlin Traks

Omapärane, aga paraku mulle peaaegu üldse ei meeldinud. Lihtsalt tundus minu jaoks natuke mõttetu olevat, ma ei saanud aru, mida Ristikivi öelda või saavutada tahtis. Igatahes oli mul raskusi raamatu läbilugemisega, kohe kuidagi ei suutnud lõppu ära oodata (mulle nimelt ei meeldi ühtki raamatut, mille lugemisega olen juba algust teinud, pooleli jätta, kunagi ei tea, et asi ei lähe paremaks või et pole hiilgavat puänti, mis eelnevale mõtte annab). Ristikivi on hea kirjanik, sellele ma vastu ei vaidle, kuid see konkreetne raamat jäi mulle küll kaugeks ja arusaamatuks.
Teksti loeti eesti keeles
Kätlin Traks

Olen täitsa nõus. Uus variant oli lihtsalt raamatust üsna erinev ega üritanudki seda täpselt järgida ning seetõttu polnudki nii halb, kui arvata oleks võinud. Pealegi, Tim Burton ei oskagi tõsiselt halba filmi teha, juba see, millise õhustiku ta oskab kujundada, teeb ta filmid vaatamist väärivaks.

Kuid BAASis arvustame siiski raamatuid, mitte filme. Jah, puänt oli hea, mina seda esimesel lugemiskorral ära ei arvanud. Ma ei usu aga, et "Ahvide planeeti" kunagi teist korda lugema hakkaksin ja seetõttu ka neli.
Teksti loeti eesti keeles