Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Douglas Adams ·

Life, the Universe, and Everything

(romaan aastast 1982)

eesti keeles: «Elu, Universum ja kõik»
Tallinn «Olion» 1999

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
7
8
1
4
1
Keskmine hinne
3.762
Arvustused (21)

Adams hakkab ennast kordama. Ei jää enam sihukest värsket ja intrigeerivat tunnet, mis oli sarja esimest osa lugedes. Kuidagi väga pingutatud paistab see osa olevat.
Teksti loeti inglise keeles

Yldiselt nõustun eelkõnelejaga - tegemist on "triloogia" suhteliselt kõige nõrgema raamatuga. Mis iseenesest ei tähenda, et ta hea ai oleks. Ja sarja edasist lugemist selle raamatu pärast kahtluse alla seada ka ei maksa - neljas ja viies raamat on paremad.
Teksti loeti inglise keeles

Võrreldes eelmiste osadega on kolmas raamat väga kehv, et mitte öelda rohkem. Kui eelmises kahes oli nalja nabani, siis praegu ei tule mulle küll meelde ühtegi eredamat kohta. Maalasest peategelane oli pidevalt kokku kukkumas või midagi sellist ja tegevus oli nii jampsiks ja syrriks ära läinud, et ma loobusin poole pealt lugemast. Igaks juhuks sundisin hiljem küll lõpuni lugema aga paremaks ei läinud. Kahetsen, et selle raamatu ostsin.
Teksti loeti eesti keeles

Nüüd, peale väikest ajalist distantsi kahe esimese osaga ja peale kolmanda jao läbilugemist, tundub mulle, et kõige parem oleks esimene, siis kolmas ja alles siis teine. Kolmas osa tundus kuidagi sügavmõttelisem kui kaks esimest, see kompentseerib naljade stiili liigset kulumist.
Teksti loeti eesti keeles

Noh, kui esimeses ja teises osas sai väga head kildu visatud, siis nüüd tundub, et see on ennast ammendanud. Loomulikult mõned küllalt eredad kohad olid. Igatahes mingit head tunnet raamatu lugemise järel ei tekkinud. Kui esimene osa lõi oma naljarebimisega tummaks, siis II ja III osas hakatakse lihtsalt teksti nämmutama. Hindeks panen "kahe".
Teksti loeti eesti keeles

Täiesti korralik Adams. Ikka viis. Sellises maailmas elamine oleks kindlasti huvitavam, kui sellest lugemine.
Teksti loeti inglise keeles

Nojah, kahju, et Adams selle osa kirjutas. Vale-Dimitri teeb ka paremini nalja. Igav, kordus, tyytu - mo~ttetus! Maailm on selline, et universumile on tekkinud suur probleem - ja selle probleemiga tuttavad tegelased tegelema hakkavadki. Mis on ju täiesti usutamatu, kui neid esimestest osadest tunda. Et kriketti tapjarobotid? Selle peale nad vaid haigutaks ja läheks kuhugi, kus nina täis saab to~mmata. Isegi seltskonnast aatelisim maalasest peategelane teeks seda juba. Ja see on siis... probleem? Hmm... Ja kui muudes osades sai naerda ka siis, kui tausta ei tundnud, jääb selle osa huumor kesiseks. Isegi kriketimängust teades ei läinud mu lo~uad naermiseks piuksugi laiemale. Sellest on aga kahju.
Teksti loeti eesti keeles

No ei ole enam nii hea kui eelmised. Kui mõelda sisule, siis on see lihtsalt igav (mingi hulk inimesi üritab universumi hävingust päästa) ja ka lõpplahendus pole Adamsile omaselt absurdne. Siiski on piisavalt absurdi peatükke eraldi lugedes, seega "hea".
Teksti loeti eesti keeles

Kellele eelmised osad on meeldinud, meeldib ilmselt see ka, kellele Adams mitte peale ei lähe, arvab ilmselt, et see on ka rämps.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa loetav oli (ah mis ma räägin, VÄÄRT raamat!) Päris viite enam panna ei saa, aga ilusti võiks sellele neljale 3 või rohkem plussi taha toppida.
Teksti loeti Eesti ja inglise keeles

Peale päris mitmeaastast kursitiku, mis lahutamas kahe eelneva (vales järjekorras) lugemisest, tundus ikka väga-väga hää!!!
Varasematest veidi paremini meelde jääv sündmustik vast. Mul on tõsiseid raskusi nende sisu mäluriiulitel asetsevate arheoloogiliste leidude abil rekonstrueerimisega - peaks vist zipid lahti pakkima ja inglisekeeles kah ringi peale tegema.

Igatahes, suurepärane!!!

Adams on mees, kes tegi sci-figa seda, mis Pratchett fantasy`iga. Kuna sci-fi sobib mulle rohkem, siis ütleks, et ta tegi seda ka kaks korda paremini!
Teksti loeti eesti keeles

Selle raamatuga on selline kurb lugu, et ma TEAN, et ma olen seda lugenud. Ma mäletan täpselt, kuidas istusin köögis tugitoolis, raamatu eestikeelne eksemplar näpus ja lugesin seda. Kaanepilti mäletan. Aga sisust ei tulnud meelde mitte midagi, ei ühtegi nalja, ei uut tegelast ega sündmustikku. Hakka või oma terves mõistuses kahtlema. Nüüd võtsin uuesti kätte ja kui esimesed kaks osa olid ka pika aja tagant üle lugedes meeltmööda, siis see kolmas on tõesti halb. Uimane, null nalja. Pole ime, et kõik mälestused prügikasti on läinud. Selle osa juures jäi mul 1990-ndatel Pöidlaküüdimehe sari vist ka pooleli.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kohe algusest peale ei saanud sellise huumoriga sina peale, mis on iseenesest kummaline, kuna hindan iseenesest väga naljategemist ja tavaliselt annab see raamatule tohutult juurde. Siinne Adamsi huumor tundus mulle selline ameerikalik punnitatud nali, vägisi üritatud teravmeelsus. Lõpuni ma selle lugesin, tahtejõuga, aga tervikuna mõjus teos kaootilise, ajuvaba ja tobedana.
Teksti loeti eesti keeles

Life, the Universe and Everything on humoorikas ulmelugu. Tegevus algab umbes samast kohast, kus lõppes sarja teine raamat, The Restaurant at the End of the Universe. Eelajaloolisele Maale lõksu jäänud Arthur Dent ja Ford Prefect põgenevad sohvakujulise aja-anomaalia abil.
 
Nad jõuavad kriketimatšile Inglismaa ja Austraalia vahel - kuid kohe ilmub ka esimesest raamatust tuttav Slartibartfast, kes teatab, et nad peavad päästma universumi Krikkiti planeedi elanike käest, kes lukustati miljardeid aastaid tagasi pärast kohutavat sõda oma koduplaneedile...
 
Ma pean ütlema, et teoreetiliselt oli see raamat üks väga hea mõte. Eelmised kaks osa tõmbasid ühe jutu kokku, seega sai see lugu alustada üsna puhtalt lehelt. Siin on ka lugu üsna selgelt ära planeeritud - kohe alguses antakse otsad kätte ning väikeste keerdkäikudega viiakse see lõpuks korraliku finaalini.
 
See paneb aga küsima, et miks see hea mõte siis lihtsalt... ei töötanud? Olles ise kunagi viis osa järjest läbi lugenud, võib nüüd uuesti sarja vaadates näidata näpuga just selle raamatu peale kui kohale, kus kogu see esimese kahe osa tabamata ime kaduma läks.
 
Vahest tuleb asi sellest, et osad naljad hakkavad end kordama (bistromaatika on kõige silmatorkavam näide). Või selles, et tegelastega ei juhtu eriti midagi huvitavat. Või selles, et aardejaht mingi imeasja laialipuistatud tükkidele on täiesti igivana võte. Või neljandas või viiendas põhjuses.
 
Ma ei taha tegelikult, et see nii hullusti kõlaks. Tegu on siiski üsna ladusa ja arvestatavalt lõbusa looga - Kellegi Teise Probleem näiteks on tänu sellele raamatule mul väljendina püsivas kasutuses. Või see väga inglaslik nali Fahrenheiti kraadide Celsiuseks ümber arvutamisest tulekahju ajal.
 
Kuid kui eelmistes raamatutes oli selliseid momente väga tihedalt, siis siin on need nagu üksikud rosinad, mida tuimavõitu saia seest noaotsaga taga peab ajama.
 
Mingis mõttes võibki seda raamatut võtta nagu lakmustesti. Kui see rõõmu teeb, võib julgelt edasi kihutada ning lugeda kohe neljanda ja viienda osa lisaks (ning miks mitte ka muud Adamsi kirjutatut). Kui ei, siis on see väga sobiv koht, kus veel hea tujuga lõpetada.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Kätlin Traks
1981
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Need, kel on pime ja rõske kelder, on kirjeldatud tunnet kindlasti kogenud. Eriti näiteks siis, kui seal ka päriselt kunagi konnad on elanud. Ses mõttes päris lahe ja tuttavlik. Vastamine eelmise arvustaja toodud küsimustele oleks olnud mõttetu taolise lühikese loo juures, see ei olnudki ilmselt eesmärk. Ma arvan, et pigem pidigi see olema lihtsalt ühe kõhedusetunde kirjeldus. Ja sellisena enam-vähem õnnestunud.

"Libask" sõnana väga lahe leid.

Teksti loeti eesti keeles

Kuigi olen suur Pratchetti fänn, on selles omajagu tõtt, et liiga palju tema raamatuid järjest lugeda pole hea. Kas just üks aastas, on iseasi, aga mingil hetkel tundub, et kõik justkui kordub. Siiski oli "Liikuvad pildid" minu jaoks kahtlemata üks kõige lõbusamaid Kettamaailma raamatuid üldse, tasemelt tunduvalt parem kui paar vahepealset raamatut (näiteks "Ürgsorts," "Õed nõiduses" ja "Püramiidid" olid hoolimata mõnedest naljakatest kohtadest kuidagi justkui lahjemad). Mulle tundub, et tase hakkab taas tõusma. Iga filmikunsti suur austaja leidis "Liikuvatest piltidest" kindlasti suurel hulgal häid kilde ja viiteid kuulsatele filmidele, näiteks olgu toodud kasvõi "Lendrebase sajandi" nimeline stuudio. Kuigi jah, kui oleks originaalkeeles lugenud, oleks neid ehk veel rohkem olnud. Tegelastest: rääkiv koer Gaspode oli kahtlemata tase omaette.
Teksti loeti eesti keeles

Lootsin, et ehk lähevad Elricu-lood ajapikku veidi paremaks... järgmist enam ei loe. Ma ei saa lihtviisiliselt üldse aru, miks need raamatud kirjutatud on, milles on nende mõte. Taas mainin, et tunnistan, et asi võib vabalt olla selles, et ma ei saa tekstist ja selle sügavamast tähendusest (kui seda on) piisaval määral aru, aga mis parata, mulle ikka tõesti ei meeldinud. Ja mind ei häiri eriti, et olen ilmselt vähemuses.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks üks vaimukamatest ja hoogsamatest Kettamaailma lugudest, ei veninud nagu paar eelmist. Igati irooniline ja tore.
Teksti loeti eesti keeles

Ei oskagi midagi lisada ega uusi argumente sarja headuse tõestamiseks välja tuua... kuigi tegelasi on palju ja sündmused toimuvad kohati nii kiiresti, et ei jõua veel kõike selgeks mõelda, kui juba on asjaolud muutunud, on see nauditav ja tore. Siiani olen kõik Amberi-raamatud läbi lugenud neid hetkekski käest panemata. Elamus.
Teksti loeti eesti keeles

Hakkasin seda raamatut lugema, kuna see olevat justkui üks fantasy tippteoseid ja klassikalisi tekste. Olen äärmiselt pettunud. Esiteks seesama mitteusutavus, millest ka Kalevipoeg rääkis. Elric on uppumas, ta on nõrk, raske sõjarüü seljas, ja siis pääseb, kuna merejumal ilmub ta juurde ja viib ta oma veealusesse lossi? Kui see oleks paroodia, siis oleks see ehk naljakas; kuid niimoodi tõsiselt mõelduna on see minu arvates jabur. Teiseks, Melniboned kutsutakse Draakonisaareks, aga draakonitest on juttu vaid paaril korral möödaminnes ning üldiselt on neist teada vaid seda, et nad on väsinud eelmisest suurest lahingust ja magavad koobastes. Kolmandaks, selle asemel, et raamat lõpetada, mõtleb Moorcock välja, et Elric tunneb vajadust minna veel reisima, sest ta on äkki aru saanud, et just seda peab ta kohe pärast koju tagasipöördumist tegema? See ei tundunud kohe üldse mitte õigena. Neljandaks, inimliha söömine? See pole isegi mitte naljakas, vaid lihtsalt vastik.

Mõõkade motiiv (kui neid kasutad, allud paratamatult nende tahtele) oli iseenesest hea, aga mitte eriti originaalne.

Kui mulle mõni raamat kohe üldse ei meeldi (seda tuleb vägagi harva ette, tavaliselt leian enda jaoks igast teosest midagi head ja huvipakkuvat), olen alati nõus endale tunnistama, et asi võib olla selles, et ma lihtsalt ei saanud tekstist piisaval määral aru; see aga ei saa ju mu hinnangut muuta. Paraku.
Teksti loeti eesti keeles

Meeldis veidi vähem kui "Üheksa printsi," ent rohkem kui "Avaloni püssid;" on uskumatu, kuidas Zelaznyl õnnestub pidevalt kõik pea peale keerata ja seda niivõrd usutaval moel.
Teksti loeti eesti keeles

Hakitud stiil mind eriti ei seganud, see oli isegi päris huvitav.
Lõpplahendus oli küll ootamatu, aga kuidagi tobe. Milleks seda küll vaja oli?
Olen nõus nendega, kes ütlevad, et Banks oskab väga hästi intelligentseid masinaid kirjeldada... tema raamatutes on nad vägagi isikupärased ja toredad.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea; neli lihtsalt sellepärast, et esimese lugemine läks väga ladusalt, raamat oli haarav; teisega aga läks tunduvalt kauem aega, midagi oli justkui puudu. Kokkuvõttes aga siiski igati huvitav ning lõpp oli suhteliselt üllatuslik.
Teksti loeti eesti keeles

Kaamelite kohta käiv teooria oli väga naljakas ja intrigeeriv... minu arvates ka polnud see halvem kui teised Kettamaailma raamatud, vaid lihtsalt teistsugune.
Teksti loeti eesti keeles

Vägev. Tõesti väga hea ja üsna omanäoline raamat, eriti heaks teeb selle ootamatu (vähemalt minu jaoks oli see küll nii) lõpplahendus. Ilmselt peab hakkama järgesid lugema...
Teksti loeti eesti keeles

Viit ei pane ma sellepärast, et ega ta nüüd nii huvitav ka polnud, et poleks saanud käest panna, aga kolme ka ei raatsi panna, kuna siiski, on olemas palju jubedamaid raamatuid ning kirjutamise aeg ja kirjutaja vanus mõjutavad ka parema hinde poole.
Teksti loeti eesti keeles

Omapärane, aga paraku mulle peaaegu üldse ei meeldinud. Lihtsalt tundus minu jaoks natuke mõttetu olevat, ma ei saanud aru, mida Ristikivi öelda või saavutada tahtis. Igatahes oli mul raskusi raamatu läbilugemisega, kohe kuidagi ei suutnud lõppu ära oodata (mulle nimelt ei meeldi ühtki raamatut, mille lugemisega olen juba algust teinud, pooleli jätta, kunagi ei tea, et asi ei lähe paremaks või et pole hiilgavat puänti, mis eelnevale mõtte annab). Ristikivi on hea kirjanik, sellele ma vastu ei vaidle, kuid see konkreetne raamat jäi mulle küll kaugeks ja arusaamatuks.
Teksti loeti eesti keeles

Olen täitsa nõus. Uus variant oli lihtsalt raamatust üsna erinev ega üritanudki seda täpselt järgida ning seetõttu polnudki nii halb, kui arvata oleks võinud. Pealegi, Tim Burton ei oskagi tõsiselt halba filmi teha, juba see, millise õhustiku ta oskab kujundada, teeb ta filmid vaatamist väärivaks.

Kuid BAASis arvustame siiski raamatuid, mitte filme. Jah, puänt oli hea, mina seda esimesel lugemiskorral ära ei arvanud. Ma ei usu aga, et "Ahvide planeeti" kunagi teist korda lugema hakkaksin ja seetõttu ka neli.
Teksti loeti eesti keeles