Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Douglas Adams ·

The Restaurant at the End of the Universe

(romaan aastast 1980)

eesti keeles: «Universumi lõpu restoran»
Tallinn «Olion» 1998

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
23
6
2
0
0
Keskmine hinne
4.677
Arvustused (31)

Võib-olla on asi selles, et olen sarja esimest raamatut lugenud umbes 10 korda ja seda teist ainult 9, et järgi mõeldes tundub restoran mulle sarja parima raamatuna. Muuseas on minuteada selle raamatu järgi kirjutataud Vennaskonna lugu ''Maailma lõpus on kohvik...''
Teksti loeti inglise keeles

Kas ta nyyd sarja parim raamat on.. Minule meeldis esimene ikka rohkem. Aga lugeda soovitan kyll kindlasti.
Teksti loeti inglise keeles

Päris hea. Natuke parem isegi, kui esimene osa. Et miks? Näiteks selliste lahedate asjade pärast, nagu Kakrafooni mürabänd, inimeste päritolu selginemine ja küsimus teatud Tähtsale Vastusele. Igati tore lugemine, kuid põhimõtted ei luba paraku maksimumhinnet panna. Teiste sõnadega: mu Adamsi-skaala maksimumhinne ongi "4".
Teksti loeti eesti keeles

Sama pudru, mis esimene osa. Esimene veerand raamatut on nauditav, siis hakkab tüütama. Kolmandat vist enam ei osta - "seen one, seen them all"
Teksti loeti eesti keeles

Normaalne raamat , ka mulle tundub, et paremkui esimene osa.Saab nalja ja puha, agaon ka paremaid ulmekaid.
Teksti loeti eesti keeles

Ära hakkab juba tüütama - kaua võib jama ajada. Paistab õige olema eelkõneleja arvamus - see one, see them all. Esimesest osast piisanuks täiesti, mina ei näe ühtegi kirjanduslikku (kommertslikke on küll) põhjust sellele järje tegemiseks.
Teksti loeti eesti keeles

Punktipealt sama tasemega raamat, kui ka HHGTTG, sama stiil, sama tüüpi naljad, niisiis ka sama hinne. Lugeda küll aitab, aga fännima küll eriti ei kutsu.
Teksti loeti eesti keeles

Tugev jätk HHGTTG-le. Olgu, naljad on sarnased, aga mis siis ? Sõnamängudest üle ei saa ja need on alati uued. Vaadake HHGTTG iseloomustust. Viis ikka.
Teksti loeti inglise keeles

Maailm, kus enamik inimesi püüab käituda igapidi järjekindlalt ning mõtestatult ning kus suurem osa produtseeritud tekstidest taotlevad samuti loogilisust ning järjekindlust, tüütab vahetevahel ära. Sellistel hetkedel pole midagi paremat Adamsi-laadsest pilast. Ning see universumi lõpu restoran oli ikka väga hea, niisamuti ka alati vinguv roostes robot (kui see just selles osas oli). Jama ei ole see küll kohe kindlasti mitte.
Teksti loeti inglise keeles

Lugesin ja naersin.. Lugesin ja nutsin.. Kuld ei ole ju tõepoolest mitte materiaalsed väärtused..Kuld on Adamsi teosed!
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasi hea, hea juba sellepärast et ta oli järg eelmisele. Ma lihtsalt ei suudnud juba poole peal kuidagi olla ja järgmist osa lugema hakata. Paljud ütlevad, et pole nii hea kui esimene. Aeg-ajalt ju kiskus kiiva, aga sedagi võib lugeda omapäraks, annab ruumi fantaasiale.Kipub venitama, samas on raamat isegi õhuke, tegevus kipub ruttu edasi minema ja on tunne, et tahaks veidike rohkem olukorrast teada.
Teksti loeti eesti keeles

Najah. Raamat oli pea sama tugev kui esimene osa (ehk siis enamik tugevam, aga päris algust ei yletanud), ja lo~pp kippus ära hajuma. No ei usu, et maalane suure ja laia universumi peale nii alatihti just oma koduplaneedile komistab. Muidu huumor ju ei tapa, olgu ta nii absurdne siis, kui tahes. Seda muidugi senikaua, kuni ta oma taseme säilitab, naljakas on ja ei muutu maitsetuks.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Oli väga humoorikas.Teisi osi pole lugenud.Meeldis absurdsus.Lemmik tegelane oli masenduses olev robot.Lahe mis muud ikka öelda!
Teksti loeti eesti keeles
RIQ

Adamsile alla viie ei oskakski anda. Meeldiv lõõgastus, ei pea liigselt ajusid vaevama, sest sügavus siiski asjal puudub.
Teksti loeti eesti keeles

Vastuse idee oli parem :) Aga tõsiselt hea raamat oli, naersin isegi rohkem kui esimest osa lugedes.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Võrreldes esimese osaga on Adams kaotanud kas oma uudsuse võlu või on see lihtsalt degradatsiooni/ degradeerumise tulemus.
Inimkonna päritolu oli igatahes üpris vaimukalt ära seletatud, aga see Suur Küsimus oli lihtsalt lame ja pealegi veel vale. Esimeses osas oli küllaga lahedaid ideid. Kui nüüd aga midagi huvitavat välja mõeldakse, siis aga hakatakse seda mõttetult venitama. Lugeda siiski kõlbab. Ainult tuleks pidada väike vahe teiste Adamsi raamatutega.
Teksti loeti eesti keeles

Restoran universumi lõpus. Hea idee. Adams meenutab natuke Pratchetti. Kuid mitte väga. Pratchett on ikkagi parem. Adamsi raamat on ka lahe ja ka nalja sai, kuid vahel hakkas tõepoolest tüütama. Aga kuna on parim neist raamatutest, mis on eesti keeles ilmunud, saab viie.
Teksti loeti eesti keeles

“Universumi lõpu restoran” jätkab ilma igasuguse pausita sealt, kus esimene osa lõppes. Enne ülelugemist kartsin, et see on juba lahjem osa. Mõnes mõttes oligi, kuulsate naljade kontsentratsioon oli lahjem. Samas see toidu pakkumine restoranis, kannatava robot Marvini isiksuse avaldumine kogu oma eheduses ja inimkonna päritolu lugu on ehk paremadki kui esimese raamatu tükid.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

The Restaurant at the End of the Universe on humoorikas ulmelugu. Tegevus algab täpselt samast kohast, kus jäi pooleli sarja esimene raamat, The Hitchhiker's Guide to the Galaxy. Hävitatud Maalt põgenenud Arthur Dent, tema tulnukast sõber Ford Prefect, galaktika eks-president Zaphod Beeblebrox ja tema kaaslane Trillian on sattunud Vogonite rünnaku alla.
 
Sellest alguspunktist hargneb tegevus kaheks. Zaphod ja Trillian peavad välja selgitama, kes on salapärane universumi valitseja, niiditõmbaja erinevate galaktika presidentide selja taga. Arthur ja Ford aga suunatakse taas otsima küsimust, mis seletaks vastust "elu, universumi ja kõige" osas (mis on 42) - vastust, mis läks Maa hävitamisega traagiliselt kaduma...
 
Ma pean ütlema, et selle sarja erinevatest osadest on just esimesed kaks kõige tugevamini seotud. Esimene raamat jääb ju tegelikult ilma mingi lahenduseta pooleli, samas kui teine sõlmib otsad väga selgelt ja tugevalt kokku. Edasised järjed seisavad pigem rohkem eraldi (mis on ka loogiline, kui vaadata, et esimesed kaks osa moodustasid ühtse raadio/telesarja).
 
Teise osa teeb esimesest tugevamaks see, et tegemist on natuke vähem sketšipõhise naljaviskamisega ja natuke rohkem päris looga. Huvitav on ka see, et Zaphod tõuseb siin Arthuri kõrvale teiseks peategelaseks (ning kipub viimast veidi varjutamagi). See aga tähendab kahjuks, et Ford ja Trillian langevad varasemast veel rohkem kõrvalosadesse.
 
Rohkem loole keskendumine tähendab küll ka seda, et siin pole päris sellist huumori tulevärki, nagu esimeses osas. Pärleid muidugi leiab - näiteks see, kuidas Arthur õpetab arvutit korralikku Inglise teed tegema või kogu see osa, mis toimub universumi lõpu restoranis (milline vaimustav kontseptsioon!).
 
Armas on ka see, et nii universumi valitseja kui ka "elu, universumi ja kõige" küsimuse otsimine lõpeb lugeja jaoks täpselt samal noodil. See on natuke nagu "Monty Python's Flying Circus" filmi "Life of Brian" lõpp, kus Eric Idle vaatab otse kaamerasse ja laulab: "Just remember that the last laugh is on you".
 
Ma arvangi, et seda seeriat tasuks lugeda eelkõige kui ühte raamatut kahes osas. Kuigi need osad on tundelt erinevad, kuuluvad nad siiski nii täpselt kokku, et üks ilma teiseta jääks poolikuks. Nõnda tasakaalustavad nad ka üksteise nõrkusi üsna kenasti - esimene osa annab vägevama huumoripoole aga teine osa kirjutab valmis ka loo ja tõmbab lõpus sellele korralikult lehvi peale.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Kätlin Traks
1981
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Need, kel on pime ja rõske kelder, on kirjeldatud tunnet kindlasti kogenud. Eriti näiteks siis, kui seal ka päriselt kunagi konnad on elanud. Ses mõttes päris lahe ja tuttavlik. Vastamine eelmise arvustaja toodud küsimustele oleks olnud mõttetu taolise lühikese loo juures, see ei olnudki ilmselt eesmärk. Ma arvan, et pigem pidigi see olema lihtsalt ühe kõhedusetunde kirjeldus. Ja sellisena enam-vähem õnnestunud.

"Libask" sõnana väga lahe leid.

Teksti loeti eesti keeles

Kuigi olen suur Pratchetti fänn, on selles omajagu tõtt, et liiga palju tema raamatuid järjest lugeda pole hea. Kas just üks aastas, on iseasi, aga mingil hetkel tundub, et kõik justkui kordub. Siiski oli "Liikuvad pildid" minu jaoks kahtlemata üks kõige lõbusamaid Kettamaailma raamatuid üldse, tasemelt tunduvalt parem kui paar vahepealset raamatut (näiteks "Ürgsorts," "Õed nõiduses" ja "Püramiidid" olid hoolimata mõnedest naljakatest kohtadest kuidagi justkui lahjemad). Mulle tundub, et tase hakkab taas tõusma. Iga filmikunsti suur austaja leidis "Liikuvatest piltidest" kindlasti suurel hulgal häid kilde ja viiteid kuulsatele filmidele, näiteks olgu toodud kasvõi "Lendrebase sajandi" nimeline stuudio. Kuigi jah, kui oleks originaalkeeles lugenud, oleks neid ehk veel rohkem olnud. Tegelastest: rääkiv koer Gaspode oli kahtlemata tase omaette.
Teksti loeti eesti keeles

Lootsin, et ehk lähevad Elricu-lood ajapikku veidi paremaks... järgmist enam ei loe. Ma ei saa lihtviisiliselt üldse aru, miks need raamatud kirjutatud on, milles on nende mõte. Taas mainin, et tunnistan, et asi võib vabalt olla selles, et ma ei saa tekstist ja selle sügavamast tähendusest (kui seda on) piisaval määral aru, aga mis parata, mulle ikka tõesti ei meeldinud. Ja mind ei häiri eriti, et olen ilmselt vähemuses.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks üks vaimukamatest ja hoogsamatest Kettamaailma lugudest, ei veninud nagu paar eelmist. Igati irooniline ja tore.
Teksti loeti eesti keeles

Ei oskagi midagi lisada ega uusi argumente sarja headuse tõestamiseks välja tuua... kuigi tegelasi on palju ja sündmused toimuvad kohati nii kiiresti, et ei jõua veel kõike selgeks mõelda, kui juba on asjaolud muutunud, on see nauditav ja tore. Siiani olen kõik Amberi-raamatud läbi lugenud neid hetkekski käest panemata. Elamus.
Teksti loeti eesti keeles

Hakkasin seda raamatut lugema, kuna see olevat justkui üks fantasy tippteoseid ja klassikalisi tekste. Olen äärmiselt pettunud. Esiteks seesama mitteusutavus, millest ka Kalevipoeg rääkis. Elric on uppumas, ta on nõrk, raske sõjarüü seljas, ja siis pääseb, kuna merejumal ilmub ta juurde ja viib ta oma veealusesse lossi? Kui see oleks paroodia, siis oleks see ehk naljakas; kuid niimoodi tõsiselt mõelduna on see minu arvates jabur. Teiseks, Melniboned kutsutakse Draakonisaareks, aga draakonitest on juttu vaid paaril korral möödaminnes ning üldiselt on neist teada vaid seda, et nad on väsinud eelmisest suurest lahingust ja magavad koobastes. Kolmandaks, selle asemel, et raamat lõpetada, mõtleb Moorcock välja, et Elric tunneb vajadust minna veel reisima, sest ta on äkki aru saanud, et just seda peab ta kohe pärast koju tagasipöördumist tegema? See ei tundunud kohe üldse mitte õigena. Neljandaks, inimliha söömine? See pole isegi mitte naljakas, vaid lihtsalt vastik.

Mõõkade motiiv (kui neid kasutad, allud paratamatult nende tahtele) oli iseenesest hea, aga mitte eriti originaalne.

Kui mulle mõni raamat kohe üldse ei meeldi (seda tuleb vägagi harva ette, tavaliselt leian enda jaoks igast teosest midagi head ja huvipakkuvat), olen alati nõus endale tunnistama, et asi võib olla selles, et ma lihtsalt ei saanud tekstist piisaval määral aru; see aga ei saa ju mu hinnangut muuta. Paraku.
Teksti loeti eesti keeles

Meeldis veidi vähem kui "Üheksa printsi," ent rohkem kui "Avaloni püssid;" on uskumatu, kuidas Zelaznyl õnnestub pidevalt kõik pea peale keerata ja seda niivõrd usutaval moel.
Teksti loeti eesti keeles

Hakitud stiil mind eriti ei seganud, see oli isegi päris huvitav.
Lõpplahendus oli küll ootamatu, aga kuidagi tobe. Milleks seda küll vaja oli?
Olen nõus nendega, kes ütlevad, et Banks oskab väga hästi intelligentseid masinaid kirjeldada... tema raamatutes on nad vägagi isikupärased ja toredad.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea; neli lihtsalt sellepärast, et esimese lugemine läks väga ladusalt, raamat oli haarav; teisega aga läks tunduvalt kauem aega, midagi oli justkui puudu. Kokkuvõttes aga siiski igati huvitav ning lõpp oli suhteliselt üllatuslik.
Teksti loeti eesti keeles

Kaamelite kohta käiv teooria oli väga naljakas ja intrigeeriv... minu arvates ka polnud see halvem kui teised Kettamaailma raamatud, vaid lihtsalt teistsugune.
Teksti loeti eesti keeles

Vägev. Tõesti väga hea ja üsna omanäoline raamat, eriti heaks teeb selle ootamatu (vähemalt minu jaoks oli see küll nii) lõpplahendus. Ilmselt peab hakkama järgesid lugema...
Teksti loeti eesti keeles

Viit ei pane ma sellepärast, et ega ta nüüd nii huvitav ka polnud, et poleks saanud käest panna, aga kolme ka ei raatsi panna, kuna siiski, on olemas palju jubedamaid raamatuid ning kirjutamise aeg ja kirjutaja vanus mõjutavad ka parema hinde poole.
Teksti loeti eesti keeles

Omapärane, aga paraku mulle peaaegu üldse ei meeldinud. Lihtsalt tundus minu jaoks natuke mõttetu olevat, ma ei saanud aru, mida Ristikivi öelda või saavutada tahtis. Igatahes oli mul raskusi raamatu läbilugemisega, kohe kuidagi ei suutnud lõppu ära oodata (mulle nimelt ei meeldi ühtki raamatut, mille lugemisega olen juba algust teinud, pooleli jätta, kunagi ei tea, et asi ei lähe paremaks või et pole hiilgavat puänti, mis eelnevale mõtte annab). Ristikivi on hea kirjanik, sellele ma vastu ei vaidle, kuid see konkreetne raamat jäi mulle küll kaugeks ja arusaamatuks.
Teksti loeti eesti keeles

Olen täitsa nõus. Uus variant oli lihtsalt raamatust üsna erinev ega üritanudki seda täpselt järgida ning seetõttu polnudki nii halb, kui arvata oleks võinud. Pealegi, Tim Burton ei oskagi tõsiselt halba filmi teha, juba see, millise õhustiku ta oskab kujundada, teeb ta filmid vaatamist väärivaks.

Kuid BAASis arvustame siiski raamatuid, mitte filme. Jah, puänt oli hea, mina seda esimesel lugemiskorral ära ei arvanud. Ma ei usu aga, et "Ahvide planeeti" kunagi teist korda lugema hakkaksin ja seetõttu ka neli.
Teksti loeti eesti keeles