Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Jules Verne ·

Les Enfants du capitaine Grant

(romaan aastast 1867-68)

ajakirjapublikatsioon: «Magasin d`Education et de Recreation» nr. 43 (20. detsember 1865) - nr. 90 (5. detsember 1867)
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Kapten Granti lapsed», Tallinn, ERK, 1958 (Seiklusjutte maalt ja merelt)
«Kapten Granti lapsed», Tallinn «Eesti Raamat» 1979 (Ajast aega)

Hinne
Hindajaid
12
12
1
0
0
Keskmine hinne
4.44
Arvustused (25)

Ka ilmselt paljude lapsepõlve lemmiklugemisvara. Nelja saab see lugu kahest orvust ja nende isa leidmiseks korraldatud ümbermaailmareisist mööda teatavat paralleeli praegu peamiselt nostalgiast. Üldiselt on Verne'i raamatutele tüüpiline, et alates teatud vanusepiirist nad enam lugeda ei kõlba. Ehkki antud raamatus on nii eredaid tegelaskujusid, eksootilisi sündmustetandreid kui süzhee ootamatuid käänakuid küllaga, on tänaseks minus midagi päästmatult murdunud.
Teksti loeti eesti keeles

Ee... Misalusel see raamat ULME hulka liigitatud on? Oma ''nelja'' saab ta muidugi ausalt kätte - umbes samadel kaalutlustel nagu eelkirjutaja puhulgi, aga miski jääb mulle segaseks siiski.
Teksti loeti eesti keeles

Yldiselt olen eelkõnelejaga nõus - tänapäeval on Verne rohkem koolilastele kõlbulik. Mis konkreetsesse raamatusse puutub, siis yks tugev pluss siiski on. Kui tavaliselt on Verne kangelased sellised koomiksilikult kahemõõtmelised ja rasvaste kontuuridega joonistatud karakterid (kapten Nemo ehk välja arvatud), siis geograaf J.Paganel on siiamaani yks minu lemmikuid. Iga kord kui mul talvel lumises linna vahel ringi kõmpides kylm hakkab, tuleb mulle meelde tema surematu fraas: "Filosoofia soojendab mind". ;) Seda raamatut lugeda soovitada oleks ilmselt mõtetu - nagunii on enamik seda juba teinud ja nende jaoks kes ei ole on ilmsesti juba liiga hilja. Kyll aga võiks selle raamatu ette sööta oma lastele.
Teksti loeti eesti keeles

Jälle natike seiklusklassikat vahele. Imekombel pole ma seda buuki eriti palju lugenud, aga ta on hea. Muidugi mitte väga just, aga nelja saab kätte. Koolipoistele jällegi soovitaks seda. See film, mida Wõrokas allpool mainis, oli ka hea, igal juhul viitsiks enne uuesti selle läbi vaadata, kui raamatut uuesti lugeda. Neli praegu.
Teksti loeti eesti keeles

Sedapuhku toimub ümbermaailmareis mööda lõunalaiuse 37deg 30" paralleeli. Kuulub väheulmeliste teekondade hulka. Hea lugeda sellegipoolest. Raamatut on korduvalt ekraniseeritud. Mulle isiklikult meeldis kõigerohkem 7-seerialine (?) L. Ulfsakuga Paganelli rollis.
Teksti loeti eesti keeles

Hea noorsoole lugemiseks kuid kui oled juba puberteedi east välja jõudnud siis ta midagi erilist enam ei ole. See raamat oleks nagu üks osa triloogiast, mis koosneks "20000 ljööd vee all" ja "Saladuslik saar" Kuigi sellist triloogiat minu arust ei ole on see raamat nendest kolmest kõige igavam. Rohkem kommentaare ei vaja ka see raamt, kuna see on nii-kui-nii juba kõikidel, kes on vähegi ulmehuvilised, läbi loetud.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Minu arust kõige parem JV teos. Raamat oli üks ilus reisikirjeldus,kui nii võib öelda, ja Paganel oli mõnus karakter. Minule sai tuntuks vene seriaali läbi. Tahaks seda uuesti näha kui võimalik. Muidugi lõpp oleks võinud veidi kiiremini tulla.
Teksti loeti eesti keeles

Jääb vaid üle korrata - küllalt lahe seiklusjutt, ent ulme küll mitte. Olen nõus, et omal ajal oli tegu ulmega (kuigi siis sellist terminit ei eksisteerinud), kuna maailmast teati palju vähem. Siiski tuleb silmas pidada, et paljude kohtade ja asjade-olevuste puhul pole tegu faktivigadega, kuivõrd ta muu info puudumise tõttu lihtsalt mõtles need välja.
Teksti loeti eesti keeles

Eelkõnelejate arvamustele pole midagi lisada: ulme jah mitte, aga armas raamat noorpõlvest, millele peab nostalgiast hea hinde andma.
Teksti loeti eesti keeles

Korduvalt loetud raamat kooliajal ja vahel ka hiljem kätte võetud. Seost ulmega ei suuda küll kuidagi leida, kuid noortele( ja ka vanematele ehk ) hea lugemine sellegipoolest.eriti meeldejäävad tegelased on naljakas -hajameelne Paganel ja külmavereline major, kes pidevalt nääklevad ja lõbususe eest hoolitsevad. Head mälestused ja autori lõbusa stiili nautimine ei luba alla viie panna.
Teksti loeti eesti keeles

Geograafiline ulme. Just. Sellega vabandan ennastki välja.

Paganel on möödapääsmatult Lembit Ulfsaki nägu. Ja, mis märksa kurvem, ka vastupidi. Vaene väike Ulfsak, oma saatustki peab ta jagama kapten Klossi ja monsenjöör d`Artagnaniga.

Mulje on ennemuistne. Kas ma viimase lugemise ajal keskkoolis olin? Ei mäleta. Aga mulje on hea. Aafrikast ja Patagooniast teadsin ma juba tollal umbes sama palju kui Verne, aga egas tehnilised pisiasjad pea lugemisnaudingut segama. Sestap pyyan seda head muljet hoolega hoida, jättes raamatu esimesel võimalusel puutumata. Igaks juhuks siiski neli (oli ka raamatuid, mis end sygavamalt meelde vormisid).

Teksti loeti eesti keeles

Kõikusin nelja ja viie panemise vahel, kuid siis meenus see koht, kus Austraalia pärismaalasest poisike Paganelile oma geograafiateadmisi ette kandis.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kätlin Traks
1981
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Need, kel on pime ja rõske kelder, on kirjeldatud tunnet kindlasti kogenud. Eriti näiteks siis, kui seal ka päriselt kunagi konnad on elanud. Ses mõttes päris lahe ja tuttavlik. Vastamine eelmise arvustaja toodud küsimustele oleks olnud mõttetu taolise lühikese loo juures, see ei olnudki ilmselt eesmärk. Ma arvan, et pigem pidigi see olema lihtsalt ühe kõhedusetunde kirjeldus. Ja sellisena enam-vähem õnnestunud.

"Libask" sõnana väga lahe leid.

Teksti loeti eesti keeles

Kuigi olen suur Pratchetti fänn, on selles omajagu tõtt, et liiga palju tema raamatuid järjest lugeda pole hea. Kas just üks aastas, on iseasi, aga mingil hetkel tundub, et kõik justkui kordub. Siiski oli "Liikuvad pildid" minu jaoks kahtlemata üks kõige lõbusamaid Kettamaailma raamatuid üldse, tasemelt tunduvalt parem kui paar vahepealset raamatut (näiteks "Ürgsorts," "Õed nõiduses" ja "Püramiidid" olid hoolimata mõnedest naljakatest kohtadest kuidagi justkui lahjemad). Mulle tundub, et tase hakkab taas tõusma. Iga filmikunsti suur austaja leidis "Liikuvatest piltidest" kindlasti suurel hulgal häid kilde ja viiteid kuulsatele filmidele, näiteks olgu toodud kasvõi "Lendrebase sajandi" nimeline stuudio. Kuigi jah, kui oleks originaalkeeles lugenud, oleks neid ehk veel rohkem olnud. Tegelastest: rääkiv koer Gaspode oli kahtlemata tase omaette.
Teksti loeti eesti keeles

Lootsin, et ehk lähevad Elricu-lood ajapikku veidi paremaks... järgmist enam ei loe. Ma ei saa lihtviisiliselt üldse aru, miks need raamatud kirjutatud on, milles on nende mõte. Taas mainin, et tunnistan, et asi võib vabalt olla selles, et ma ei saa tekstist ja selle sügavamast tähendusest (kui seda on) piisaval määral aru, aga mis parata, mulle ikka tõesti ei meeldinud. Ja mind ei häiri eriti, et olen ilmselt vähemuses.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks üks vaimukamatest ja hoogsamatest Kettamaailma lugudest, ei veninud nagu paar eelmist. Igati irooniline ja tore.
Teksti loeti eesti keeles

Ei oskagi midagi lisada ega uusi argumente sarja headuse tõestamiseks välja tuua... kuigi tegelasi on palju ja sündmused toimuvad kohati nii kiiresti, et ei jõua veel kõike selgeks mõelda, kui juba on asjaolud muutunud, on see nauditav ja tore. Siiani olen kõik Amberi-raamatud läbi lugenud neid hetkekski käest panemata. Elamus.
Teksti loeti eesti keeles

Hakkasin seda raamatut lugema, kuna see olevat justkui üks fantasy tippteoseid ja klassikalisi tekste. Olen äärmiselt pettunud. Esiteks seesama mitteusutavus, millest ka Kalevipoeg rääkis. Elric on uppumas, ta on nõrk, raske sõjarüü seljas, ja siis pääseb, kuna merejumal ilmub ta juurde ja viib ta oma veealusesse lossi? Kui see oleks paroodia, siis oleks see ehk naljakas; kuid niimoodi tõsiselt mõelduna on see minu arvates jabur. Teiseks, Melniboned kutsutakse Draakonisaareks, aga draakonitest on juttu vaid paaril korral möödaminnes ning üldiselt on neist teada vaid seda, et nad on väsinud eelmisest suurest lahingust ja magavad koobastes. Kolmandaks, selle asemel, et raamat lõpetada, mõtleb Moorcock välja, et Elric tunneb vajadust minna veel reisima, sest ta on äkki aru saanud, et just seda peab ta kohe pärast koju tagasipöördumist tegema? See ei tundunud kohe üldse mitte õigena. Neljandaks, inimliha söömine? See pole isegi mitte naljakas, vaid lihtsalt vastik.

Mõõkade motiiv (kui neid kasutad, allud paratamatult nende tahtele) oli iseenesest hea, aga mitte eriti originaalne.

Kui mulle mõni raamat kohe üldse ei meeldi (seda tuleb vägagi harva ette, tavaliselt leian enda jaoks igast teosest midagi head ja huvipakkuvat), olen alati nõus endale tunnistama, et asi võib olla selles, et ma lihtsalt ei saanud tekstist piisaval määral aru; see aga ei saa ju mu hinnangut muuta. Paraku.
Teksti loeti eesti keeles

Meeldis veidi vähem kui "Üheksa printsi," ent rohkem kui "Avaloni püssid;" on uskumatu, kuidas Zelaznyl õnnestub pidevalt kõik pea peale keerata ja seda niivõrd usutaval moel.
Teksti loeti eesti keeles

Hakitud stiil mind eriti ei seganud, see oli isegi päris huvitav.
Lõpplahendus oli küll ootamatu, aga kuidagi tobe. Milleks seda küll vaja oli?
Olen nõus nendega, kes ütlevad, et Banks oskab väga hästi intelligentseid masinaid kirjeldada... tema raamatutes on nad vägagi isikupärased ja toredad.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea; neli lihtsalt sellepärast, et esimese lugemine läks väga ladusalt, raamat oli haarav; teisega aga läks tunduvalt kauem aega, midagi oli justkui puudu. Kokkuvõttes aga siiski igati huvitav ning lõpp oli suhteliselt üllatuslik.
Teksti loeti eesti keeles

Kaamelite kohta käiv teooria oli väga naljakas ja intrigeeriv... minu arvates ka polnud see halvem kui teised Kettamaailma raamatud, vaid lihtsalt teistsugune.
Teksti loeti eesti keeles

Vägev. Tõesti väga hea ja üsna omanäoline raamat, eriti heaks teeb selle ootamatu (vähemalt minu jaoks oli see küll nii) lõpplahendus. Ilmselt peab hakkama järgesid lugema...
Teksti loeti eesti keeles

Viit ei pane ma sellepärast, et ega ta nüüd nii huvitav ka polnud, et poleks saanud käest panna, aga kolme ka ei raatsi panna, kuna siiski, on olemas palju jubedamaid raamatuid ning kirjutamise aeg ja kirjutaja vanus mõjutavad ka parema hinde poole.
Teksti loeti eesti keeles

Omapärane, aga paraku mulle peaaegu üldse ei meeldinud. Lihtsalt tundus minu jaoks natuke mõttetu olevat, ma ei saanud aru, mida Ristikivi öelda või saavutada tahtis. Igatahes oli mul raskusi raamatu läbilugemisega, kohe kuidagi ei suutnud lõppu ära oodata (mulle nimelt ei meeldi ühtki raamatut, mille lugemisega olen juba algust teinud, pooleli jätta, kunagi ei tea, et asi ei lähe paremaks või et pole hiilgavat puänti, mis eelnevale mõtte annab). Ristikivi on hea kirjanik, sellele ma vastu ei vaidle, kuid see konkreetne raamat jäi mulle küll kaugeks ja arusaamatuks.
Teksti loeti eesti keeles

Olen täitsa nõus. Uus variant oli lihtsalt raamatust üsna erinev ega üritanudki seda täpselt järgida ning seetõttu polnudki nii halb, kui arvata oleks võinud. Pealegi, Tim Burton ei oskagi tõsiselt halba filmi teha, juba see, millise õhustiku ta oskab kujundada, teeb ta filmid vaatamist väärivaks.

Kuid BAASis arvustame siiski raamatuid, mitte filme. Jah, puänt oli hea, mina seda esimesel lugemiskorral ära ei arvanud. Ma ei usu aga, et "Ahvide planeeti" kunagi teist korda lugema hakkaksin ja seetõttu ka neli.
Teksti loeti eesti keeles