Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Terry Pratchett ·

Sourcery

(romaan aastast 1988)

eesti keeles: «Ürgsorts»
Tallinn «Varrak» 2001 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
7
13
4
0
0
Keskmine hinne
4.125
Arvustused (24)

Tekib kahtlus, et mu senine skepsis autori suhtes on tulnud tõlgete lugemisest. Sest originaalis on stiil ja keel ikka päris nauditavad. Raskelt vihjeterohke ja ühemõttelisi lauseid üsna vähe. Ning see, millest parajasti pajatatakse, on suht tähtsusetu. Pole siis ime, et kulinaarsete kalduvustega luuletaja tõlkeprooviga hambad murdis. Pealkirigi on ju Sourcery, mitte Sorcery, koos sellest tulenevate võimalustega.
Nagu öeldud, pole sisu oluline. Rincewind päästab maailma Apocralypse`i ehk aproksimaarse apokalüpsise eest; Pagas armub, paneb nahka piraadikapteni ja ilge pohmakaga ka basiliski ja kimääri; Sõda, Nälg ja Katk unustavad end jooma ja kaarte mängida, lastes oma hobused ära varastada ning nii peab Surm üksi sõdivaid võlureid harvendama; lisaks tuttavatele tegelastele tuleb mängu Conani tütar, kes geene ignoreerides tahab juuksuriks saada jne jne. Tegevuse käigus saab maailm kõvasti kannatada ja autoril ei jää muud üle, kui lasta lõpuks endine olukord taastada.
Tooks ära ka lõigu üsna algusest, mis mind üldse edasi lugema meelitas.

`I meant,` said Ipslore, bitterly, `what is there in this world that makes living worth while?`
Death thought about it.
CATS, he said eventually, CATS ARE NICE.

Nii et päris kena ühe-õhtu-raamatuke, mida soovitaks küll originaalis lugeda. Oma parematel hetkedel võib Pratchett olla mõttelennult ja keelekasutuselt Adamsi tasemel, kokkuvõttes jääb aga siiski alla.

Teksti loeti inglise keeles

Mullegi tundus, et tegu on The Colour Of Magic`u uusväljaandega. Pratchettile omaseid kilde muidugi jagub igale leheküljele aga süzhee on kõhnuke. Sellest oleks saanud tubli lühijutu, romaani aga ei vea kuidagi välja.

Mis pealkirja puutub, siis minu meelest tõlkijad tegid, mis suutsid. Need Discworldi raamatute pealkirjad on ju kõik sellised, et mina neid küll tõlkida ei tahaks. Kes ära ei tabanud, siis see originaalpealkirjas sisalduv "u" on eesti keeles "ürg" :-)

Teksti loeti eesti keeles

Jätke eesti keelne vehele, palun! Minul isiklikult ei ole isand Sinijärve vastu midagi, aga kui ma pean lugema peale t6lget originaali, et saada aru, millest m6nes kohas jutt käis ja mida tähendavad nii m6nedki t6lkes kasutatavad s6nad, siis... Ytleme, et ma just ei puksu vaimustusest. P6hihäda tundub olevat selles, et kuigi Pratchett kasutab krt teab mitme m6ttelisi ja tähenduslikke lauseid, siis tema KEEL asjade kirjeldamiseks on suhteliselt lihtne ja arusaadav, mida ei saa öelda t6lke kohta. Ehk on asi minu primitiivsuses, aga juba esimesel leheküljel kargas t6lkes mulle näkku "kl6perdav mererohi" (tegus6nast "kl6perdama", mida iganes see siis ka ei tähendaks) ja sain alles originaalist aimu, mis siis m6eldud oli (vastus: ei midagi erilist). OK, rohkem ei virise, kes loeb, näeb ise.

Kui nyyd raamatust endast.. Ei ole mitte k6ikse tugevam, ei mitte. Julgeksin öelda, et isegi k6ige lahjem "Discworld"`ist, mida lugenud olen. Nojah, eks on muidugi täiesti geniaalseid tegelasi ja olukordi, aga k6ik nad on meile teatud-tuntud juba eelmistest lugudest. Ainus meeldiv leid oli t6epoolest Conina, kangelase Cohen`i (mitte Conani, nagu kirjutas lugupeet Must Kass) tytar, kes tahab hirmsast juuksuriks saad, kuid ei suuda seda pärriliguss`i t6ttu. Paraku ei ole ka Rincewind enam yldse nii hea tegelane, kui ta oli oma esimestes seiklustes, sest autor on talle juurde pookinud (ma poleks IIAL arvanud, et ma sellise asja yle kunagi v6in kurtma hakata) terve hulga INIMLIKKUST. Rincewind`i v6lu minu jaoks oli aga see, et ta ei olnud absoluutselt usutav ja see oli viimase peale lihvitud.

See k6ik ei tähenda aga, et asi yldse lugeda ei k6lbaks, k6lbab kyll, kindlasti on ta yle keskmise meelelahutus ja paras yhe 6htu lugemisvara. Spetsiaalselt sell lugemiseks aga aega v6tta ei tasu.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Jutu hindeks tuleb viis aga väga pika miinusega. Peamiseks põhjuseks miks ta nelja ei saanud oli see, et Discworldi juttudele nii omane lõpulaamendus tuli tavalisest hiljem. Kuidagi peab meest ju premeerima kah.

Kuna siin eelnevad seletati midagi tõlke kohta, siis pean ma mainima, et lugeja ilmselt ei viitsinud seda eesti keeles lugeda. Võrreldes teiste Discworldi Pratchetti tõlgetega on see ilmselt üka paremaid ja isegi üldises viimase aja tõlgete hulgas tugevalt üle harju keskmise. Soovitan selle raamatu koha pealt küll tõlkevirinaid ignoreerida.

Raamat ise on tüüpiline Discwordi jutt -- 1/2 vanu nalju ja 1/2 uut sisu. Siin muidugi ei tasu eriti kurta originaalsuse vähesuse üle, sest tegelikult hakkaks taoline naljade korrutamine tüütama alles siis, kui neid raamatuid kümme tükki jutti lugeda. Praktikas vaevalt sellist asja aga juhtub. Muide, see Apokalüptilist Ratsameeste stseen oli hea ning tuletas mulle kohe meelde raamatut, mille autor koos Neil Gaimaniga kahasse kirjutas. Nimelt "Good Omensit". Erinevus oli ainult selles, et siin juhtusid äpardused Ratsameestel endil, nimelt kui Nälja, Katku ja Sõja hobused olid pihta pandud, siis leidsid nad, et "Apokalüptiliste Ratsameeste" nimi neile enam ei sobi ja "Apokalüptiline Ratsamees ja Kolm Apokalüptilist Jalameest" pole kah päris see. Sestap saadeti Surm üksi päid niitma ja ülejäänud läksid kõrtsi tagasi, et "teha veel üks laks".

Ma tean, et paljud nimetavad Pratchett nalju peenekoeliseks ja mitmetasandikuliseks. Ma ei tea, kas ma olen ainuke, aga minu meelest on ta huumor hästi lihtsakoeline, väga ühemõtteline ja otsast- otsani rõõmsameelne. Tal on hästi muhe ja lihtne kirjastiil ning tegelikult on ta väga kergelt tõlgitav, sest ma ise olen leidnud painult paar kohta, kus ta kasutab sõnademängu, kui sellist. Isegi see Egiidi ja Öögidi ja Õgiidi nali oli pigem pudistamine, kui sõnademäng. Jätkem keerulised lausekonstruktsiooni ja muu selline, mis teeb asja üliraskelt tõlgitavaks selle ala vaieldamatule maailmameistrile, ehk siis Douglas Adamsile (rahu tema põrmule).

Lisaks lõppu veel ühe lõigu raamatust: "Ta oli ähmi täis ja valvas, nagu pika sabaga kass kiiktoolivabrikus."

Teksti loeti eesti keeles

Igav lausa ei hakanud ja vahel oli nalja kah, seep`rast kolm. Aga midagi eriti vahvat ka endast ei kujutanud. M]ttetut juttu oli liig palju. See rikkus asja. ja see ei meeldinud, et; miks ta siis selle maailma hukatusse viis kui hiljem uuesti samaks tegi. Sihuke asi ei istu mulle mitte.
Teksti loeti eesti keeles

Ei tahaks Pratchettile alla viie panna, aga minu arvates polnud see just kõige huvitavam Kettamaailma raamat, seega läheb kirja neli. Kuigi Ankh-Morporki uus kujundus oli muidugi lõbus.
Teksti loeti eesti keeles

Seni loetud Pratchetti raamatutest üks põnevamaid. Kuna kirjeldused on suurepäraselt pratchetlikud (s.o. vaimukad) ja kogu aeg tegevus aina jookseb ei hakka hetkekski igav. Eriti koomiliselt, kuigi lühidalt, on suudetud kirjeldada apokalüpsise nelja ratsaniku (SURM, Nälg, Katk ja Sõda) tegevust. Arvatavasti on minu hea hinne tingitud ka sellest, et käesolev teos oli minu esimene Pratchett.

"Surm peatas korraks luisu oma vikatiteral ning noogutas talle tunnustavalt nagu üks profesionaal teisele."

Teksti loeti eesti keeles

Nojah, source+sorcery... Nu tegevust siin ju on ja mõned muhedad kohad kah, aga see suur seletamine hakkab Pratchetti puhul järjest rohkem vastu. No ütleb ühes lauses midagi ja siis järgmises lõigus üritab iga hinna eest asja omal "humoorikal" moel ära seletada. Hullumoodi tüütu. Lugeda aitab, aga midagi uut ei paku.
Teksti loeti eesti keeles

See oli meeldiv ja lõbus raamat õhtu veetmiseks. Lemmik kohtadeks peaksid vist olema leheküljed surmaga ja ka loomulikult neli (praegusel juhul kolm) maailmalõpu ratsanikku baaris. Kirjeldused olid väga originaalsed ja vaimukad. Saab nelja kuna olen ka paremat Prachettit lugenud ja olen kindel et loen veelgi.
Teksti loeti eesti keeles

Suht-koht muhe lugemismaterjal. Pärast kuue-seitsme Pratchetti raamatu lugemist tunduvad vahel autoripoolsed mingi tegevuse humoorikad selgitused tõesti pisut pingutatud. Samas on tal ka kaunis palju päris häid leide, kas või see Pronto poolt väljatoodu.

Pratchetti mõnusa naljaga vürtsitatud raamatuid on tegelikult alati väga hea lugeda. Tegemist on kergete, kuid köitvate tekstidega. "Ürgsortski" ei paku mingit väga tõsiseltvõetavat sisu, kuid see-eest on lihtsalt hea lõõgastumiseks mõnel igaval õhtupoolikul.

Eelnevaid ja üldse Pratchetti raamatuid puudutavaid arvustusi lugedes jääb tihtilugu silma asjaolu, et mõned retsenseerijad peavad Adamsit humoristliku ulme osas suht ületamatuks. Selline seisukoht jääb mulle aga küllalt arusaamatuks, sest olles mõlema autori teoseid lugenud, ei oska küll teisele eelistada. Mõlemad on meisterlikud sõnasepad. Ei jää Pratchett varalahkunud Adamsile ühtigi alla.

Teksti loeti eesti keeles

Ütleksin, et üsna mõttetu raamat, kuid üldiselt TP-d hinnates ja näiteks Musta Kassi ning Tartsi arvustusi lugedes on hinne ilmselt tõlkele. Tuleb originaali lugeda... kui kunagi tekib tahtmine üle lugeda... kuigi eestikeelne sellele mitte ei häälestanud...
Teksti loeti eesti keeles
x
Kätlin Traks
1981
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Need, kel on pime ja rõske kelder, on kirjeldatud tunnet kindlasti kogenud. Eriti näiteks siis, kui seal ka päriselt kunagi konnad on elanud. Ses mõttes päris lahe ja tuttavlik. Vastamine eelmise arvustaja toodud küsimustele oleks olnud mõttetu taolise lühikese loo juures, see ei olnudki ilmselt eesmärk. Ma arvan, et pigem pidigi see olema lihtsalt ühe kõhedusetunde kirjeldus. Ja sellisena enam-vähem õnnestunud.

"Libask" sõnana väga lahe leid.

Teksti loeti eesti keeles

Kuigi olen suur Pratchetti fänn, on selles omajagu tõtt, et liiga palju tema raamatuid järjest lugeda pole hea. Kas just üks aastas, on iseasi, aga mingil hetkel tundub, et kõik justkui kordub. Siiski oli "Liikuvad pildid" minu jaoks kahtlemata üks kõige lõbusamaid Kettamaailma raamatuid üldse, tasemelt tunduvalt parem kui paar vahepealset raamatut (näiteks "Ürgsorts," "Õed nõiduses" ja "Püramiidid" olid hoolimata mõnedest naljakatest kohtadest kuidagi justkui lahjemad). Mulle tundub, et tase hakkab taas tõusma. Iga filmikunsti suur austaja leidis "Liikuvatest piltidest" kindlasti suurel hulgal häid kilde ja viiteid kuulsatele filmidele, näiteks olgu toodud kasvõi "Lendrebase sajandi" nimeline stuudio. Kuigi jah, kui oleks originaalkeeles lugenud, oleks neid ehk veel rohkem olnud. Tegelastest: rääkiv koer Gaspode oli kahtlemata tase omaette.
Teksti loeti eesti keeles

Lootsin, et ehk lähevad Elricu-lood ajapikku veidi paremaks... järgmist enam ei loe. Ma ei saa lihtviisiliselt üldse aru, miks need raamatud kirjutatud on, milles on nende mõte. Taas mainin, et tunnistan, et asi võib vabalt olla selles, et ma ei saa tekstist ja selle sügavamast tähendusest (kui seda on) piisaval määral aru, aga mis parata, mulle ikka tõesti ei meeldinud. Ja mind ei häiri eriti, et olen ilmselt vähemuses.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks üks vaimukamatest ja hoogsamatest Kettamaailma lugudest, ei veninud nagu paar eelmist. Igati irooniline ja tore.
Teksti loeti eesti keeles

Ei oskagi midagi lisada ega uusi argumente sarja headuse tõestamiseks välja tuua... kuigi tegelasi on palju ja sündmused toimuvad kohati nii kiiresti, et ei jõua veel kõike selgeks mõelda, kui juba on asjaolud muutunud, on see nauditav ja tore. Siiani olen kõik Amberi-raamatud läbi lugenud neid hetkekski käest panemata. Elamus.
Teksti loeti eesti keeles

Hakkasin seda raamatut lugema, kuna see olevat justkui üks fantasy tippteoseid ja klassikalisi tekste. Olen äärmiselt pettunud. Esiteks seesama mitteusutavus, millest ka Kalevipoeg rääkis. Elric on uppumas, ta on nõrk, raske sõjarüü seljas, ja siis pääseb, kuna merejumal ilmub ta juurde ja viib ta oma veealusesse lossi? Kui see oleks paroodia, siis oleks see ehk naljakas; kuid niimoodi tõsiselt mõelduna on see minu arvates jabur. Teiseks, Melniboned kutsutakse Draakonisaareks, aga draakonitest on juttu vaid paaril korral möödaminnes ning üldiselt on neist teada vaid seda, et nad on väsinud eelmisest suurest lahingust ja magavad koobastes. Kolmandaks, selle asemel, et raamat lõpetada, mõtleb Moorcock välja, et Elric tunneb vajadust minna veel reisima, sest ta on äkki aru saanud, et just seda peab ta kohe pärast koju tagasipöördumist tegema? See ei tundunud kohe üldse mitte õigena. Neljandaks, inimliha söömine? See pole isegi mitte naljakas, vaid lihtsalt vastik.

Mõõkade motiiv (kui neid kasutad, allud paratamatult nende tahtele) oli iseenesest hea, aga mitte eriti originaalne.

Kui mulle mõni raamat kohe üldse ei meeldi (seda tuleb vägagi harva ette, tavaliselt leian enda jaoks igast teosest midagi head ja huvipakkuvat), olen alati nõus endale tunnistama, et asi võib olla selles, et ma lihtsalt ei saanud tekstist piisaval määral aru; see aga ei saa ju mu hinnangut muuta. Paraku.
Teksti loeti eesti keeles

Meeldis veidi vähem kui "Üheksa printsi," ent rohkem kui "Avaloni püssid;" on uskumatu, kuidas Zelaznyl õnnestub pidevalt kõik pea peale keerata ja seda niivõrd usutaval moel.
Teksti loeti eesti keeles

Hakitud stiil mind eriti ei seganud, see oli isegi päris huvitav.
Lõpplahendus oli küll ootamatu, aga kuidagi tobe. Milleks seda küll vaja oli?
Olen nõus nendega, kes ütlevad, et Banks oskab väga hästi intelligentseid masinaid kirjeldada... tema raamatutes on nad vägagi isikupärased ja toredad.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea; neli lihtsalt sellepärast, et esimese lugemine läks väga ladusalt, raamat oli haarav; teisega aga läks tunduvalt kauem aega, midagi oli justkui puudu. Kokkuvõttes aga siiski igati huvitav ning lõpp oli suhteliselt üllatuslik.
Teksti loeti eesti keeles

Kaamelite kohta käiv teooria oli väga naljakas ja intrigeeriv... minu arvates ka polnud see halvem kui teised Kettamaailma raamatud, vaid lihtsalt teistsugune.
Teksti loeti eesti keeles

Vägev. Tõesti väga hea ja üsna omanäoline raamat, eriti heaks teeb selle ootamatu (vähemalt minu jaoks oli see küll nii) lõpplahendus. Ilmselt peab hakkama järgesid lugema...
Teksti loeti eesti keeles

Viit ei pane ma sellepärast, et ega ta nüüd nii huvitav ka polnud, et poleks saanud käest panna, aga kolme ka ei raatsi panna, kuna siiski, on olemas palju jubedamaid raamatuid ning kirjutamise aeg ja kirjutaja vanus mõjutavad ka parema hinde poole.
Teksti loeti eesti keeles

Omapärane, aga paraku mulle peaaegu üldse ei meeldinud. Lihtsalt tundus minu jaoks natuke mõttetu olevat, ma ei saanud aru, mida Ristikivi öelda või saavutada tahtis. Igatahes oli mul raskusi raamatu läbilugemisega, kohe kuidagi ei suutnud lõppu ära oodata (mulle nimelt ei meeldi ühtki raamatut, mille lugemisega olen juba algust teinud, pooleli jätta, kunagi ei tea, et asi ei lähe paremaks või et pole hiilgavat puänti, mis eelnevale mõtte annab). Ristikivi on hea kirjanik, sellele ma vastu ei vaidle, kuid see konkreetne raamat jäi mulle küll kaugeks ja arusaamatuks.
Teksti loeti eesti keeles

Olen täitsa nõus. Uus variant oli lihtsalt raamatust üsna erinev ega üritanudki seda täpselt järgida ning seetõttu polnudki nii halb, kui arvata oleks võinud. Pealegi, Tim Burton ei oskagi tõsiselt halba filmi teha, juba see, millise õhustiku ta oskab kujundada, teeb ta filmid vaatamist väärivaks.

Kuid BAASis arvustame siiski raamatuid, mitte filme. Jah, puänt oli hea, mina seda esimesel lugemiskorral ära ei arvanud. Ma ei usu aga, et "Ahvide planeeti" kunagi teist korda lugema hakkaksin ja seetõttu ka neli.
Teksti loeti eesti keeles