Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Dean Koontz ·

Watchers

(romaan aastast 1987)

eesti keeles: «Hääled öös»
Tallinn «Travon» 1998 (Bestseller)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
3
4
4
0
0
Keskmine hinne
3.909
Arvustused (11)

Paari sõnadega öeldes on tegu midagi Mario Puzo ja "Lugusid loomadest" vahepealsega, peaks eriti hästi peale minema koeraomanikele. Sisust. Salajasest geneetika laborist lasevad jalga kaks looma, üks on super-intelligentne koer, teine samuti intelligentne olend, kuid tõeline "killer". Toimub rida mõrvu, asjasse on segatud venelased, hull palgamõrtsukas, FBI. Algab klaperjaht põgenikele, mis paraku ei taha tulemusi anda. Ühesõnaga sisuliselt põnevusromaan. Ideede poole pealt koputatakse inimese südametunnistuse peale, et kui ta on loonud intelligentsed olendid, peab ta neid kohtlema ka nagu intelligentsetele olenditele kohane, mitte puuris pidama. Päris hea ajaviide oli, hindeks viis.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meenutas kangesti Stephen Kingi.Noh - sihuke vaese mehe King ta oligi.Hea lobe ajaviitekirjandus.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin, kuna raamatut soovitati õudukina ning selline vihje oli ka tagakaanel (seda kergeusklikku elukogenematust, mis ei lase ikka veel tagumise kaane myygiremarkidesse täie kyynilisusega suhtuda). Yhesõnaga - sain haledasti tyssata, kuna mind intrigeeris see "... kus neil tuleb kokku puutuda ohtlikult läheneva KURJUSEGA, mis ületab inimeste kujutlusvõime piirid." tagakaanelt. Inimeste petmine. Sellest latist oleks ka kõige vigasem kujutlusvõime yle roomanud, selleks õieti lamamistoolist välja ronimata. Tõe huvides tuleb tõdeda, et väga hea tahtmisega otsides leidis raamatu peale üks-kaks keskmisest ilmateatest veidi kõhedamat kohta: esimeses peatykis kippusid põõsad salapäraselt sahisema ning tytarlapse jutt, kes laborist pääsenud kolliga maadelnud oli, oli ka päris maaliline, kuigi yheks peamiseks kogetud õuduseks oli see, et koletise hingeõhk haises. Jube muidugi. Arusaamatu, miks raamatut nii vägisi õudukiks punniti - sellele viitab nii pealkiri kui õõvastav sissejuhatus. Sest tegelikult - nagu isand Muinasmaagi ytles - on see rohkem yks sydamlikku sorti perelugu koerasõpradele ja sellisena täiesti mõnus lugeda. Parasjagu põnev ja sydamlik ning ka suhtlused intelligentse koeraga olid päris humoorikad. Yks tõesti geniaalne lause neist suhtlustest: "Purikas on veidi kõver". Lause tasub ylesotsimist ;) sest kontekst muudab selle veel eriti sarmikaks.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Hea asi oli. Lugesin raamatu ühe hingetõmbega läbi. Muidugi olen ka paremaid lugenud aga see meeldis mulle väga. Nõustun ka Katariinaga, sest raamatu tagakaanel asuv lühikirjeldus oli küll pettev.
Teksti loeti eesti keeles

Olen Koontzi kohta viimase kümne aasta jooksul kuulnud arvamusi, et nagu King, aga parem. Seepärast olid ootused raamatut kätte võttes kõrgel. Algus oligi OK, aga mingil hetkel hakkasid tegelased närvidele käima. Kogu see nende sebimine oli niii etteaimatav ja tüübid lausa iseeneste karikatuurid.

Palgamõrtsukas, kelle eluunistus on kägistada rase naine ja kes on õnne tipul, kuna saab päeva jooksul kolm tööotsa, sobib minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt parimal juhul keskpärasesse paroodiasse. Ahvi näoga peletis jäi pigem alla kui ületas Howardi Conani–lugude kolle.

Samas Nora ja eriti koer olid alguses lahedad. Mingil hetkel läks aga see mehe, naise ja neljajalgse intellektuaali suhe ikka ilgelt imalaks.

Samas peab tunnistama, et 400 lehekülge sai loetud ühe õhtuga ning tahtmist raamatut käest visata ei tekkinud.

Teksti loeti eesti keeles

Üks neid teoseid, mille paned käest teadmisega, et seda mitte kunagi enam kätte ei võta. Kogu lugemise aja masendas tegevuse aimatavus, kuigi teostatud oli see lahedalt, seega polnud lugemine küll mingi vaev, pigem nagu unesöömine - ärkad ikka tühja kõhuga ;-). Sisu on juba tutvustatud: juba jälle põgeneb salajasest laborist mingi elukas; siis tuleb mängu "hea", üksik ja frustreeritud, natuke õnnetu meeskodanik; siis tuleb mängu tema kaaslane, imekena ja paljukannatanud naisterahvas; siis superpaha, NII paha, et ta ei saa raamatu lõppu üle elada, küsimus saab olla vaid viisis, kuidas "hea" ta lõpuks maha lööb… et cetera - no innovatiivne ja mõtteergas nagu keskmine hollywoodi film. Ikka need paranoilised FBI agendid, sorkivad venelased ja väärandid maffiast…

Koer oli armas jah, kui välja arvata see, et nagu enamiku (pseudo/päris) tulnukate puhul, ületas ta intelligent inimese oma määratult, olles samas lõpmata sarnane. Ei olnud teine eluvorm, kuigi autor seda mitu korda rõhutas, ikka oli tegemist koeranahka topitud heatahtliku metsinimesega, täpsemalt ameeriklase kujutlusega metsinimest, mis põhineb Defoe ääretult usutaval kirjeldusel Reedest. Alla kaheaastane koer - sai aru inimkõnest… oskas kasutada enamikku inimeste seadmetest… õppis poole aastaga lugema… omas huumorimeelt ja tegi filosoofilisi üldistusi… räme naer lugejate ridades - olgu, kui Prachett või Adams seda mõnes oma pilas kirjutavad, aga Tarzanilugudel võiks olla ikka oma aeg ja koht - möödunud sajandi algus ja lastekirjandus.

Kokkuvõtlikult - oli ka õnnestumisi, ei olnud väga silmariivavaid apsakaid ja lugu selline helge ja elurõõmus. Ühesõnaga talutava ajaviide.

Teksti loeti eesti keeles

Tundub, et autor on kirjutanud oma loo võimalikult suurt lugejate kontingenti silmas pidades, pistes teksti nii armastust, vihkamist, moraali üle mõtisklemist ja naturaalset vägivalda. Just seda viimast silmas pidades saab Koontz mult ka suhteliselt hea hinde. Ühtlasi tekkis küsimus, et kas Kaplinski sai "Hektorit" kirjutelles mõtteid ka "Watchersist"?
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi on olemas palju paremaid ajaviiteraamatuid, on olemas ka palju halvemaid. Keskpärane. Mulle käis ka närvidele, et kirjanik pidevalt rõhutas, et koer ei ole samasugune nagu inimene, vaid siiski erinev liik ja seetõttu teistsuguse mõtlemisega, aga tegelikult ei olnud seda eriti kuskilt näha.
Teksti loeti eesti keeles

Enam-vähem sama mis King. Üleloomulikud olendid. "Kurjus", mis ületab inimeste kujutlusvõime piirid. Segane palgamõrvar. Natuke õnnetud, kuid samas armsad peategelased. Ning terve hunnik igasuguseid klisheesid. Minu arust oli see tobe raamat. Piisavalt põnevalt kirjutatud, et korra läbi lugeda ja siis unustada. Mitte midagi erilist, puhas ajaviide.
Teksti loeti eesti keeles

Põhikooli ajal valisin Keskraamatukogust lugemiseks raamatuid üsna juhuslikult. Käesoleva teose kasuks otsustasin tõenäoliselt sellepärast, et sisututvustus tagakaanel oli huvitav. Ja pean ütlema, et kui paljud tollal loetud raamatud on meelest läinud (Koontzi "Hirmu pale" nende seas), tuleb see teos mulle ikka ja jälle meelde. Õuduslugu, mis pakatab inimlikust soojusest. Nii mäletan seda mina.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kätlin Traks
1981
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Need, kel on pime ja rõske kelder, on kirjeldatud tunnet kindlasti kogenud. Eriti näiteks siis, kui seal ka päriselt kunagi konnad on elanud. Ses mõttes päris lahe ja tuttavlik. Vastamine eelmise arvustaja toodud küsimustele oleks olnud mõttetu taolise lühikese loo juures, see ei olnudki ilmselt eesmärk. Ma arvan, et pigem pidigi see olema lihtsalt ühe kõhedusetunde kirjeldus. Ja sellisena enam-vähem õnnestunud.

"Libask" sõnana väga lahe leid.

Teksti loeti eesti keeles

Kuigi olen suur Pratchetti fänn, on selles omajagu tõtt, et liiga palju tema raamatuid järjest lugeda pole hea. Kas just üks aastas, on iseasi, aga mingil hetkel tundub, et kõik justkui kordub. Siiski oli "Liikuvad pildid" minu jaoks kahtlemata üks kõige lõbusamaid Kettamaailma raamatuid üldse, tasemelt tunduvalt parem kui paar vahepealset raamatut (näiteks "Ürgsorts," "Õed nõiduses" ja "Püramiidid" olid hoolimata mõnedest naljakatest kohtadest kuidagi justkui lahjemad). Mulle tundub, et tase hakkab taas tõusma. Iga filmikunsti suur austaja leidis "Liikuvatest piltidest" kindlasti suurel hulgal häid kilde ja viiteid kuulsatele filmidele, näiteks olgu toodud kasvõi "Lendrebase sajandi" nimeline stuudio. Kuigi jah, kui oleks originaalkeeles lugenud, oleks neid ehk veel rohkem olnud. Tegelastest: rääkiv koer Gaspode oli kahtlemata tase omaette.
Teksti loeti eesti keeles

Lootsin, et ehk lähevad Elricu-lood ajapikku veidi paremaks... järgmist enam ei loe. Ma ei saa lihtviisiliselt üldse aru, miks need raamatud kirjutatud on, milles on nende mõte. Taas mainin, et tunnistan, et asi võib vabalt olla selles, et ma ei saa tekstist ja selle sügavamast tähendusest (kui seda on) piisaval määral aru, aga mis parata, mulle ikka tõesti ei meeldinud. Ja mind ei häiri eriti, et olen ilmselt vähemuses.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks üks vaimukamatest ja hoogsamatest Kettamaailma lugudest, ei veninud nagu paar eelmist. Igati irooniline ja tore.
Teksti loeti eesti keeles

Ei oskagi midagi lisada ega uusi argumente sarja headuse tõestamiseks välja tuua... kuigi tegelasi on palju ja sündmused toimuvad kohati nii kiiresti, et ei jõua veel kõike selgeks mõelda, kui juba on asjaolud muutunud, on see nauditav ja tore. Siiani olen kõik Amberi-raamatud läbi lugenud neid hetkekski käest panemata. Elamus.
Teksti loeti eesti keeles

Hakkasin seda raamatut lugema, kuna see olevat justkui üks fantasy tippteoseid ja klassikalisi tekste. Olen äärmiselt pettunud. Esiteks seesama mitteusutavus, millest ka Kalevipoeg rääkis. Elric on uppumas, ta on nõrk, raske sõjarüü seljas, ja siis pääseb, kuna merejumal ilmub ta juurde ja viib ta oma veealusesse lossi? Kui see oleks paroodia, siis oleks see ehk naljakas; kuid niimoodi tõsiselt mõelduna on see minu arvates jabur. Teiseks, Melniboned kutsutakse Draakonisaareks, aga draakonitest on juttu vaid paaril korral möödaminnes ning üldiselt on neist teada vaid seda, et nad on väsinud eelmisest suurest lahingust ja magavad koobastes. Kolmandaks, selle asemel, et raamat lõpetada, mõtleb Moorcock välja, et Elric tunneb vajadust minna veel reisima, sest ta on äkki aru saanud, et just seda peab ta kohe pärast koju tagasipöördumist tegema? See ei tundunud kohe üldse mitte õigena. Neljandaks, inimliha söömine? See pole isegi mitte naljakas, vaid lihtsalt vastik.

Mõõkade motiiv (kui neid kasutad, allud paratamatult nende tahtele) oli iseenesest hea, aga mitte eriti originaalne.

Kui mulle mõni raamat kohe üldse ei meeldi (seda tuleb vägagi harva ette, tavaliselt leian enda jaoks igast teosest midagi head ja huvipakkuvat), olen alati nõus endale tunnistama, et asi võib olla selles, et ma lihtsalt ei saanud tekstist piisaval määral aru; see aga ei saa ju mu hinnangut muuta. Paraku.
Teksti loeti eesti keeles

Meeldis veidi vähem kui "Üheksa printsi," ent rohkem kui "Avaloni püssid;" on uskumatu, kuidas Zelaznyl õnnestub pidevalt kõik pea peale keerata ja seda niivõrd usutaval moel.
Teksti loeti eesti keeles

Hakitud stiil mind eriti ei seganud, see oli isegi päris huvitav.
Lõpplahendus oli küll ootamatu, aga kuidagi tobe. Milleks seda küll vaja oli?
Olen nõus nendega, kes ütlevad, et Banks oskab väga hästi intelligentseid masinaid kirjeldada... tema raamatutes on nad vägagi isikupärased ja toredad.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea; neli lihtsalt sellepärast, et esimese lugemine läks väga ladusalt, raamat oli haarav; teisega aga läks tunduvalt kauem aega, midagi oli justkui puudu. Kokkuvõttes aga siiski igati huvitav ning lõpp oli suhteliselt üllatuslik.
Teksti loeti eesti keeles

Kaamelite kohta käiv teooria oli väga naljakas ja intrigeeriv... minu arvates ka polnud see halvem kui teised Kettamaailma raamatud, vaid lihtsalt teistsugune.
Teksti loeti eesti keeles

Vägev. Tõesti väga hea ja üsna omanäoline raamat, eriti heaks teeb selle ootamatu (vähemalt minu jaoks oli see küll nii) lõpplahendus. Ilmselt peab hakkama järgesid lugema...
Teksti loeti eesti keeles

Viit ei pane ma sellepärast, et ega ta nüüd nii huvitav ka polnud, et poleks saanud käest panna, aga kolme ka ei raatsi panna, kuna siiski, on olemas palju jubedamaid raamatuid ning kirjutamise aeg ja kirjutaja vanus mõjutavad ka parema hinde poole.
Teksti loeti eesti keeles

Omapärane, aga paraku mulle peaaegu üldse ei meeldinud. Lihtsalt tundus minu jaoks natuke mõttetu olevat, ma ei saanud aru, mida Ristikivi öelda või saavutada tahtis. Igatahes oli mul raskusi raamatu läbilugemisega, kohe kuidagi ei suutnud lõppu ära oodata (mulle nimelt ei meeldi ühtki raamatut, mille lugemisega olen juba algust teinud, pooleli jätta, kunagi ei tea, et asi ei lähe paremaks või et pole hiilgavat puänti, mis eelnevale mõtte annab). Ristikivi on hea kirjanik, sellele ma vastu ei vaidle, kuid see konkreetne raamat jäi mulle küll kaugeks ja arusaamatuks.
Teksti loeti eesti keeles

Olen täitsa nõus. Uus variant oli lihtsalt raamatust üsna erinev ega üritanudki seda täpselt järgida ning seetõttu polnudki nii halb, kui arvata oleks võinud. Pealegi, Tim Burton ei oskagi tõsiselt halba filmi teha, juba see, millise õhustiku ta oskab kujundada, teeb ta filmid vaatamist väärivaks.

Kuid BAASis arvustame siiski raamatuid, mitte filme. Jah, puänt oli hea, mina seda esimesel lugemiskorral ära ei arvanud. Ma ei usu aga, et "Ahvide planeeti" kunagi teist korda lugema hakkaksin ja seetõttu ka neli.
Teksti loeti eesti keeles