Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Terry Pratchett ·

Eric

(romaan aastast 1990)

eesti keeles: «Eric»
Tallinn «Varrak» 2002 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
10
6
2
0
0
Keskmine hinne
4.444
Arvustused (18)

Kui meil siin on (vähemasti ajakirjanduse andmetel) probleeme teismeliste, paksude prilliklaaside tagant arvutiekraani jõllitavate imelaps-häkkeritega, siis Kettamaailmas on sääraste yhiskonnaohtlikult süüdimatute jõmpsikate energia kanaliseeritud demonoloogiasse. 14-aastase häkker-demonoloog Ericu ponnistusi kroonib lõpuks edu. Keldripõrandale joonistatud maagilisse sõõri ilmub.. paraku mitte soovitud succubus tyypi seksikas naisdeemon vaid ei keegi muu kui oma eksirännakutel põrgusse sattunud vana tuttav võlur Rincewind. Eric ei lase ennast ilmunud "deemoni" suhtelisest hädisusest kuigivõrd häirida ja nõuab Rincewindilt, et too otsemaid tema kolm soovi täidaks. Nimelt soovib tagasihoidlik poisiklutt omale maailma kauneimat naist, igavest elu ja Maailma Valitseja ametikohta. Ja kõike seda soovitavalt enne kui ema teda lõunat sööma kamandab.
Kokkuvõttes on tegemist igati heal keskmisel tasemel Discworldi looga. Ei silmapaistvalt hea ega kehvaga. Kellele eelmised raamatud meeldisid, pettuma ilmselt ei pea. Viis miinusega.
Teksti loeti inglise keeles

Loe seda raamatut siis, kui tingimata tahad teada, mis Rhincewindist sai. Muidu pole kuigi hea.
Teksti loeti inglise keeles

Rincewind nyyd Rincewind`iks, kuigi see sell kuulub oma täiesti yletamatu alalhoiuvaistu t6ttu minu absoluutsete ja vaieldamatute lemmikute hulka, lugu ise on p6letavalt satiiriline ja äraytlemata lahe. Takkatraavi paneb mind imestama, et k6igest hoolimata ei olnud tegemist k6ikse hirmsama ja otsesema lahmimisega, vaid sellisega, mille k6ik nyansid alles originaalkeeles lugedes välja tulid.
Ei hakka siinkohal arutlema teemal, et kas Pratchett on ulmekirjandus v6i yldse kirjandus. Fakt on aga see (millele vaevalt et keegi vastu vaidleb), et tegemist on VÄGA vaimuka inimesega, kes on v6imeline tegema nii jalaga-perse nalju, kuid on v6imeline ka YLIMALT peeneks s6namänguks.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Sellele, kes jälgib hoolikalt Rincewindi saatust, on see raamat kohustuslik. Muidu selline ðallalla - trallalla nagu Pratchetti puhul tavaline.

Ühe tähelepaneku aga tegin. Puudutab see küll tõlget, aga siiski. Kahtlen siiralt, kas tegu oli ikka kaebelauludega. Terminus technicus vastavas kontekstis vastava sõna jaoks on nutulaul. Sakslastel on selle jaoks täitsa eraldi sõna - die Klage. No aga see märkus ei ole maailmaajaloo seisukohast oluline, niiet, las tas`olla siis kaebelaul.

Teksti loeti eesti keeles

Võibolla oli asi eesti keelses versioonis. Võibollapolnud tuju vastav. Igatahes jättis asisellise vahepealkirjadeta lühijuttude puntramulje. Nagu oleks Kivirähk leheleDiscworldi lugusid treinud :D
Teksti loeti eesti keeles

Väljavenitatud lühijutt, milles ei puudu oma head kohad. Aga sarjas on minu arvates ka paremaid ilmunud (näiteks Mort).
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks üks vaimukamatest ja hoogsamatest Kettamaailma lugudest, ei veninud nagu paar eelmist. Igati irooniline ja tore.
Teksti loeti eesti keeles

Võlur Rincewind on Prachetti loodud tegelastest minu jaoks kõige sümpaatsem. Oli meeldiv teda jälle kohata. Midagi jäi siiski puudu. Arvatavasti uutsus.
Teksti loeti eesti keeles

Pärnus puhkusel olles ostsin läheduses olevast raamatupoest selle raamatu. Lugesin kojusõidu ajal läbi. Minu arust ei olnud algus nii hea kui lõpp. see kus nad põrgus seiklesid oli tasemel. Huumorit olii siin küllaga, kuid vahepeal läks ka selliseks, et arugi ei saa, kui tähelepanelikult ei loe. Oleksin viie pannud aga nii hea ta ka minu arust ei olnud. nii et panen nelja. Aga lugeda soovitan küll!
Teksti loeti eesti keeles
x
Kätlin Traks
1981
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Need, kel on pime ja rõske kelder, on kirjeldatud tunnet kindlasti kogenud. Eriti näiteks siis, kui seal ka päriselt kunagi konnad on elanud. Ses mõttes päris lahe ja tuttavlik. Vastamine eelmise arvustaja toodud küsimustele oleks olnud mõttetu taolise lühikese loo juures, see ei olnudki ilmselt eesmärk. Ma arvan, et pigem pidigi see olema lihtsalt ühe kõhedusetunde kirjeldus. Ja sellisena enam-vähem õnnestunud.

"Libask" sõnana väga lahe leid.

Teksti loeti eesti keeles

Kuigi olen suur Pratchetti fänn, on selles omajagu tõtt, et liiga palju tema raamatuid järjest lugeda pole hea. Kas just üks aastas, on iseasi, aga mingil hetkel tundub, et kõik justkui kordub. Siiski oli "Liikuvad pildid" minu jaoks kahtlemata üks kõige lõbusamaid Kettamaailma raamatuid üldse, tasemelt tunduvalt parem kui paar vahepealset raamatut (näiteks "Ürgsorts," "Õed nõiduses" ja "Püramiidid" olid hoolimata mõnedest naljakatest kohtadest kuidagi justkui lahjemad). Mulle tundub, et tase hakkab taas tõusma. Iga filmikunsti suur austaja leidis "Liikuvatest piltidest" kindlasti suurel hulgal häid kilde ja viiteid kuulsatele filmidele, näiteks olgu toodud kasvõi "Lendrebase sajandi" nimeline stuudio. Kuigi jah, kui oleks originaalkeeles lugenud, oleks neid ehk veel rohkem olnud. Tegelastest: rääkiv koer Gaspode oli kahtlemata tase omaette.
Teksti loeti eesti keeles

Lootsin, et ehk lähevad Elricu-lood ajapikku veidi paremaks... järgmist enam ei loe. Ma ei saa lihtviisiliselt üldse aru, miks need raamatud kirjutatud on, milles on nende mõte. Taas mainin, et tunnistan, et asi võib vabalt olla selles, et ma ei saa tekstist ja selle sügavamast tähendusest (kui seda on) piisaval määral aru, aga mis parata, mulle ikka tõesti ei meeldinud. Ja mind ei häiri eriti, et olen ilmselt vähemuses.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks üks vaimukamatest ja hoogsamatest Kettamaailma lugudest, ei veninud nagu paar eelmist. Igati irooniline ja tore.
Teksti loeti eesti keeles

Ei oskagi midagi lisada ega uusi argumente sarja headuse tõestamiseks välja tuua... kuigi tegelasi on palju ja sündmused toimuvad kohati nii kiiresti, et ei jõua veel kõike selgeks mõelda, kui juba on asjaolud muutunud, on see nauditav ja tore. Siiani olen kõik Amberi-raamatud läbi lugenud neid hetkekski käest panemata. Elamus.
Teksti loeti eesti keeles

Hakkasin seda raamatut lugema, kuna see olevat justkui üks fantasy tippteoseid ja klassikalisi tekste. Olen äärmiselt pettunud. Esiteks seesama mitteusutavus, millest ka Kalevipoeg rääkis. Elric on uppumas, ta on nõrk, raske sõjarüü seljas, ja siis pääseb, kuna merejumal ilmub ta juurde ja viib ta oma veealusesse lossi? Kui see oleks paroodia, siis oleks see ehk naljakas; kuid niimoodi tõsiselt mõelduna on see minu arvates jabur. Teiseks, Melniboned kutsutakse Draakonisaareks, aga draakonitest on juttu vaid paaril korral möödaminnes ning üldiselt on neist teada vaid seda, et nad on väsinud eelmisest suurest lahingust ja magavad koobastes. Kolmandaks, selle asemel, et raamat lõpetada, mõtleb Moorcock välja, et Elric tunneb vajadust minna veel reisima, sest ta on äkki aru saanud, et just seda peab ta kohe pärast koju tagasipöördumist tegema? See ei tundunud kohe üldse mitte õigena. Neljandaks, inimliha söömine? See pole isegi mitte naljakas, vaid lihtsalt vastik.

Mõõkade motiiv (kui neid kasutad, allud paratamatult nende tahtele) oli iseenesest hea, aga mitte eriti originaalne.

Kui mulle mõni raamat kohe üldse ei meeldi (seda tuleb vägagi harva ette, tavaliselt leian enda jaoks igast teosest midagi head ja huvipakkuvat), olen alati nõus endale tunnistama, et asi võib olla selles, et ma lihtsalt ei saanud tekstist piisaval määral aru; see aga ei saa ju mu hinnangut muuta. Paraku.
Teksti loeti eesti keeles

Meeldis veidi vähem kui "Üheksa printsi," ent rohkem kui "Avaloni püssid;" on uskumatu, kuidas Zelaznyl õnnestub pidevalt kõik pea peale keerata ja seda niivõrd usutaval moel.
Teksti loeti eesti keeles

Hakitud stiil mind eriti ei seganud, see oli isegi päris huvitav.
Lõpplahendus oli küll ootamatu, aga kuidagi tobe. Milleks seda küll vaja oli?
Olen nõus nendega, kes ütlevad, et Banks oskab väga hästi intelligentseid masinaid kirjeldada... tema raamatutes on nad vägagi isikupärased ja toredad.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea; neli lihtsalt sellepärast, et esimese lugemine läks väga ladusalt, raamat oli haarav; teisega aga läks tunduvalt kauem aega, midagi oli justkui puudu. Kokkuvõttes aga siiski igati huvitav ning lõpp oli suhteliselt üllatuslik.
Teksti loeti eesti keeles

Kaamelite kohta käiv teooria oli väga naljakas ja intrigeeriv... minu arvates ka polnud see halvem kui teised Kettamaailma raamatud, vaid lihtsalt teistsugune.
Teksti loeti eesti keeles

Vägev. Tõesti väga hea ja üsna omanäoline raamat, eriti heaks teeb selle ootamatu (vähemalt minu jaoks oli see küll nii) lõpplahendus. Ilmselt peab hakkama järgesid lugema...
Teksti loeti eesti keeles

Viit ei pane ma sellepärast, et ega ta nüüd nii huvitav ka polnud, et poleks saanud käest panna, aga kolme ka ei raatsi panna, kuna siiski, on olemas palju jubedamaid raamatuid ning kirjutamise aeg ja kirjutaja vanus mõjutavad ka parema hinde poole.
Teksti loeti eesti keeles

Omapärane, aga paraku mulle peaaegu üldse ei meeldinud. Lihtsalt tundus minu jaoks natuke mõttetu olevat, ma ei saanud aru, mida Ristikivi öelda või saavutada tahtis. Igatahes oli mul raskusi raamatu läbilugemisega, kohe kuidagi ei suutnud lõppu ära oodata (mulle nimelt ei meeldi ühtki raamatut, mille lugemisega olen juba algust teinud, pooleli jätta, kunagi ei tea, et asi ei lähe paremaks või et pole hiilgavat puänti, mis eelnevale mõtte annab). Ristikivi on hea kirjanik, sellele ma vastu ei vaidle, kuid see konkreetne raamat jäi mulle küll kaugeks ja arusaamatuks.
Teksti loeti eesti keeles

Olen täitsa nõus. Uus variant oli lihtsalt raamatust üsna erinev ega üritanudki seda täpselt järgida ning seetõttu polnudki nii halb, kui arvata oleks võinud. Pealegi, Tim Burton ei oskagi tõsiselt halba filmi teha, juba see, millise õhustiku ta oskab kujundada, teeb ta filmid vaatamist väärivaks.

Kuid BAASis arvustame siiski raamatuid, mitte filme. Jah, puänt oli hea, mina seda esimesel lugemiskorral ära ei arvanud. Ma ei usu aga, et "Ahvide planeeti" kunagi teist korda lugema hakkaksin ja seetõttu ka neli.
Teksti loeti eesti keeles