Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Edgar Allan Poe ·

Novelle

(kogumik aastast 1989)

eesti keeles: Tallinn «Eesti Raamat» 1989

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
8
3
2
0
0
Keskmine hinne
4.462
Arvustused (13)

SF alla mahuvad siin külla ainult kaks lugu, mida kommenteerin eraldi. Muidu aga pean Poe atmosfääriloomise oskust ning kirjanduslikku stiili võrratuks ja eestikeelne väljaanne on ka kõigiti heas tõlkes. Soovitan kõigile.
Teksti loeti eesti keeles

Üdini hea õudusjutukollektsioon, mis loob nii tänuväärselt tugeva aluse eesti keelde tõlgitud vähesele õudukivarale. Väga nauditav nähtus. Klassika, mille väärtus ei ole aja jooksul teps mitte langenud. Mõned jutud kogumikus kyll ei klassifitseeru õudukiks (nagu näituseks "Kuldmardikas", mille vähese õuduk-olemise mingi imenipiga ylevalhoitud pinge siiski tasa teeb, pealegi lihtsalt niisama mõnus lugu, "Mõrv Rue Morgue'il" ja selle järg, millel väidetakse olevat ajalooline väärtus), aga selleks see, kogumik sisaldab absoluutseid pärleid õudusjutu ajaloos. Sellised jutud, nagu "Vaat amontilladot" ja "Must kass" on klassika omaette, erilist äramainimist väärivad minu meelest aga "Usheri maja hukk" oma eheda lunaatilise atmosfääri, "Ovaalne portree" oma minimalistliku täiuslikkusega, ning absoluutselt kindlasti "Kaev ja pendel". Poe võlu minu jaoks on peamiselt selles, et ta suudab yheaegselt ja yhtviisi hästi luua ebatavaliselt lunaatilise atmosfääri ning samas selle sees ja läbi selle sygava ehedusega kirjeldada ydini inimlikke emotsioone. Tänu viimaste usutavusele muutub ka kõik ylejäänu usutavaks, hoolimata oma unenäolisusest.
Teksti loeti eesti keeles

Poe ruulib kogu täiega. "Kaev ja pendel" oli nimetatud, lisaks siia veel jutu "Reetlik süda". Mis puutub "Usheri maja hukku", siis Bradbury "Usher II" on parem :) Kõigest hoolimata puhas "5".
Teksti loeti eesti keeles

Ega tal erilist midagi viga pole. Keeleliselt heal tasemel ja jutud ka head suhteliselt, aga siiski ei ole tegu just selle kogumikuga, mille ma hea meelega kätte võtaks. Muidugi on seal üksjagu väga häid lugusid ("Usheri maja hukk", "Must kass", "Dr. Tõrva ja professor Sule süsteem"), aga on ka neid, mida ma peale esimest lugemist enam vaadand ei ole. Stiil on tal muidugi omamoodi, aga mulle see kõige paremini ei istu. Parema meelega loen enne uuesti H. P. Lovecrafti, M. R. Jamesit või Ray Bradburyt.
Tuleks muidugi arvestada ka EAP suurt mõju paljudele kaasaja autoritele, aga isiklikku mekki see eriti ei muuda. Panen kolme praegu. Plussi ka mõnede heade lugude eest.
Teksti loeti eesti keeles

Aga mulle meeldis. Parajalt kõhedusttekitav atmosfäär ja hea sulg... Lugemisvara pimedateks sügisõhtuteks, kui tuul ulub akna taga ja korideritrepp naksub kahtlaselt.
Teksti loeti eesti keeles

EAP-st on nii palju räägitud, teda peavad oma kohuseks tsiteerida pea kõik arvestatavad autorid ja tema lugudest on nii palju variatsioone ja mõjutusi hilisemas kirjanduses, et tagantjärele pean mainima, et ootused olid väga kõrgele kruvitud, ning kui lood lõpuks lugemiseks lihalikul kujul laual lebasid, oli tegu kerge pettumusega. Palju rikkus ka see, et ma enam-vähem teadsin, millest neis juttu, ja seega kadus üllatusmoment.

Sellegipoolest on tegu klassikaga, mida lihtsalt peab lugema, ja eelkõige lugude kirjandusliku väärtuse pärast. (Ma ei ole neid originaalis lugenud, seepärast võrrelda ei oska, kas sealt on või ei ole midagi kaduma läinud; ent nii, nagu nad on, on nad nauditavad). Selle ajastu jutustamisstiil erineb tänapäevasest, siis võttis autor endale aega süveneda teinekord õieti asjassepuutumatutesse detailidesse ja veeretas lugu mitte sellele lugejale, kel kogu aeg kiire. Ja nagu suurtele meistritele kohane, kumab sealt läbi ajastut, milles nad kirjutati.

See on ka sobiv koht ära öelda, et minul on enamiku õuduslugudega raskusi. Ilmselt peab nende nautimiseks lugejas olema mingi eelsoodumus ebareaalse, hämara ja müstilise poole, sest lugedes lugu, kus mängitakse ainult selle alateadliku hirmu peale, laguneb tekst mu ees tähenduseta mulinaks - on sõnad, tähed ja laused, aga kogutulemust ei ole, ma olen loetusse sisseelamisest sama kaugel, kui lugedes "Kommunistliku partei manifesti". Et jälle mingid loitsud, oma elu elavad jäsemed, öös hiilivad elukad… Nende vastu aitab ju ühest tublist malakast… rakendatuna soovitavalt loo autori peal ;-)

Teksti loeti eesti keeles

Igati huvitav kogumik, mis ka korralikult peegeldab EAP kui kirjaniku erinevaid tahkusid. Raamatus ei ole ainult õudusjutte, vaid ka satiiri (Ärimees, Hing väljas, Mõni sõna muumiaga), seiklust (Kuldmardikas) ja kriminaali (Mõrv Rue Morguel, Marie Roget` mõistatus). Niisiis laiale lugejaskonnale. Keelgi arusaadavam kui kadunud Joh. Aaviku omaaegsete EAP tõlgete ajuväänamine.
Teksti loeti eesti keeles

Olen mina alles probleemi ees: kuidas hinnata? Ausalt öelda on kogumik ju väga hea ning annab ülevaate Edgar Allan Poe elust ja loomingust. Parimad selles kogus pole aga ulmejutud, vaid kriminaaljutud nagu "Marie Roget` mõistatus" ja "Mõrv Rue Morgue`il", seiklusjutud nagu "Kuldpõrnikas", hirmujutud nagu "Kaev ja pendel" ja "Langemine maelströmi" ning samuti "Doktor Tõrva ja professor Sule süsteem", mida mul on raske kuhugi liigitada.
Kui oleks vaja hinnata kuidagi üldkirjanduslikku väärtust, oleks hinne kahtlemata 5, aga ainult ulmelist osa hinnates jääb paraku 4.
Teksti loeti eesti keeles

Ka mul tekkis hindamisega probleeme. Kirjaduslikult ja tõlke poolest on tegu väga hea kogumikuga, mis hõlmab Poe loomingu olulisemaid tekste. Nii öelda kohustuslik lugemisvara kõigile. Samas pole hirmu- ja õudusjutud mulle kunagi eriti meeldinud, nagu ka kriminaaljutud. Poe satiirist ma üldse ei räägigi. Mis teha? Panen nelja ära, sest viite ei tihka anda ja kolme ei kipu käsi kirjutama.
Teksti loeti eesti keeles

Selle kogumiku parimateks külgedeks on minu arvates mitmekülgsus ja hea tõlge. Väga huvitavaks teeb lugemise romantiline keelekasutus. On tõesti nii süngust, pinget, salapära, seiklust, nalja kui ka päris õõvastavat. Eriti meeldis mulle viimane lugu, "Mõni sõna muumiaga".
Teksti loeti eesti keeles
x
Kätlin Traks
1981
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Need, kel on pime ja rõske kelder, on kirjeldatud tunnet kindlasti kogenud. Eriti näiteks siis, kui seal ka päriselt kunagi konnad on elanud. Ses mõttes päris lahe ja tuttavlik. Vastamine eelmise arvustaja toodud küsimustele oleks olnud mõttetu taolise lühikese loo juures, see ei olnudki ilmselt eesmärk. Ma arvan, et pigem pidigi see olema lihtsalt ühe kõhedusetunde kirjeldus. Ja sellisena enam-vähem õnnestunud.

"Libask" sõnana väga lahe leid.

Teksti loeti eesti keeles

Kuigi olen suur Pratchetti fänn, on selles omajagu tõtt, et liiga palju tema raamatuid järjest lugeda pole hea. Kas just üks aastas, on iseasi, aga mingil hetkel tundub, et kõik justkui kordub. Siiski oli "Liikuvad pildid" minu jaoks kahtlemata üks kõige lõbusamaid Kettamaailma raamatuid üldse, tasemelt tunduvalt parem kui paar vahepealset raamatut (näiteks "Ürgsorts," "Õed nõiduses" ja "Püramiidid" olid hoolimata mõnedest naljakatest kohtadest kuidagi justkui lahjemad). Mulle tundub, et tase hakkab taas tõusma. Iga filmikunsti suur austaja leidis "Liikuvatest piltidest" kindlasti suurel hulgal häid kilde ja viiteid kuulsatele filmidele, näiteks olgu toodud kasvõi "Lendrebase sajandi" nimeline stuudio. Kuigi jah, kui oleks originaalkeeles lugenud, oleks neid ehk veel rohkem olnud. Tegelastest: rääkiv koer Gaspode oli kahtlemata tase omaette.
Teksti loeti eesti keeles

Lootsin, et ehk lähevad Elricu-lood ajapikku veidi paremaks... järgmist enam ei loe. Ma ei saa lihtviisiliselt üldse aru, miks need raamatud kirjutatud on, milles on nende mõte. Taas mainin, et tunnistan, et asi võib vabalt olla selles, et ma ei saa tekstist ja selle sügavamast tähendusest (kui seda on) piisaval määral aru, aga mis parata, mulle ikka tõesti ei meeldinud. Ja mind ei häiri eriti, et olen ilmselt vähemuses.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks üks vaimukamatest ja hoogsamatest Kettamaailma lugudest, ei veninud nagu paar eelmist. Igati irooniline ja tore.
Teksti loeti eesti keeles

Ei oskagi midagi lisada ega uusi argumente sarja headuse tõestamiseks välja tuua... kuigi tegelasi on palju ja sündmused toimuvad kohati nii kiiresti, et ei jõua veel kõike selgeks mõelda, kui juba on asjaolud muutunud, on see nauditav ja tore. Siiani olen kõik Amberi-raamatud läbi lugenud neid hetkekski käest panemata. Elamus.
Teksti loeti eesti keeles

Hakkasin seda raamatut lugema, kuna see olevat justkui üks fantasy tippteoseid ja klassikalisi tekste. Olen äärmiselt pettunud. Esiteks seesama mitteusutavus, millest ka Kalevipoeg rääkis. Elric on uppumas, ta on nõrk, raske sõjarüü seljas, ja siis pääseb, kuna merejumal ilmub ta juurde ja viib ta oma veealusesse lossi? Kui see oleks paroodia, siis oleks see ehk naljakas; kuid niimoodi tõsiselt mõelduna on see minu arvates jabur. Teiseks, Melniboned kutsutakse Draakonisaareks, aga draakonitest on juttu vaid paaril korral möödaminnes ning üldiselt on neist teada vaid seda, et nad on väsinud eelmisest suurest lahingust ja magavad koobastes. Kolmandaks, selle asemel, et raamat lõpetada, mõtleb Moorcock välja, et Elric tunneb vajadust minna veel reisima, sest ta on äkki aru saanud, et just seda peab ta kohe pärast koju tagasipöördumist tegema? See ei tundunud kohe üldse mitte õigena. Neljandaks, inimliha söömine? See pole isegi mitte naljakas, vaid lihtsalt vastik.

Mõõkade motiiv (kui neid kasutad, allud paratamatult nende tahtele) oli iseenesest hea, aga mitte eriti originaalne.

Kui mulle mõni raamat kohe üldse ei meeldi (seda tuleb vägagi harva ette, tavaliselt leian enda jaoks igast teosest midagi head ja huvipakkuvat), olen alati nõus endale tunnistama, et asi võib olla selles, et ma lihtsalt ei saanud tekstist piisaval määral aru; see aga ei saa ju mu hinnangut muuta. Paraku.
Teksti loeti eesti keeles

Meeldis veidi vähem kui "Üheksa printsi," ent rohkem kui "Avaloni püssid;" on uskumatu, kuidas Zelaznyl õnnestub pidevalt kõik pea peale keerata ja seda niivõrd usutaval moel.
Teksti loeti eesti keeles

Hakitud stiil mind eriti ei seganud, see oli isegi päris huvitav.
Lõpplahendus oli küll ootamatu, aga kuidagi tobe. Milleks seda küll vaja oli?
Olen nõus nendega, kes ütlevad, et Banks oskab väga hästi intelligentseid masinaid kirjeldada... tema raamatutes on nad vägagi isikupärased ja toredad.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea; neli lihtsalt sellepärast, et esimese lugemine läks väga ladusalt, raamat oli haarav; teisega aga läks tunduvalt kauem aega, midagi oli justkui puudu. Kokkuvõttes aga siiski igati huvitav ning lõpp oli suhteliselt üllatuslik.
Teksti loeti eesti keeles

Kaamelite kohta käiv teooria oli väga naljakas ja intrigeeriv... minu arvates ka polnud see halvem kui teised Kettamaailma raamatud, vaid lihtsalt teistsugune.
Teksti loeti eesti keeles

Vägev. Tõesti väga hea ja üsna omanäoline raamat, eriti heaks teeb selle ootamatu (vähemalt minu jaoks oli see küll nii) lõpplahendus. Ilmselt peab hakkama järgesid lugema...
Teksti loeti eesti keeles

Viit ei pane ma sellepärast, et ega ta nüüd nii huvitav ka polnud, et poleks saanud käest panna, aga kolme ka ei raatsi panna, kuna siiski, on olemas palju jubedamaid raamatuid ning kirjutamise aeg ja kirjutaja vanus mõjutavad ka parema hinde poole.
Teksti loeti eesti keeles

Omapärane, aga paraku mulle peaaegu üldse ei meeldinud. Lihtsalt tundus minu jaoks natuke mõttetu olevat, ma ei saanud aru, mida Ristikivi öelda või saavutada tahtis. Igatahes oli mul raskusi raamatu läbilugemisega, kohe kuidagi ei suutnud lõppu ära oodata (mulle nimelt ei meeldi ühtki raamatut, mille lugemisega olen juba algust teinud, pooleli jätta, kunagi ei tea, et asi ei lähe paremaks või et pole hiilgavat puänti, mis eelnevale mõtte annab). Ristikivi on hea kirjanik, sellele ma vastu ei vaidle, kuid see konkreetne raamat jäi mulle küll kaugeks ja arusaamatuks.
Teksti loeti eesti keeles

Olen täitsa nõus. Uus variant oli lihtsalt raamatust üsna erinev ega üritanudki seda täpselt järgida ning seetõttu polnudki nii halb, kui arvata oleks võinud. Pealegi, Tim Burton ei oskagi tõsiselt halba filmi teha, juba see, millise õhustiku ta oskab kujundada, teeb ta filmid vaatamist väärivaks.

Kuid BAASis arvustame siiski raamatuid, mitte filme. Jah, puänt oli hea, mina seda esimesel lugemiskorral ära ei arvanud. Ma ei usu aga, et "Ahvide planeeti" kunagi teist korda lugema hakkaksin ja seetõttu ka neli.
Teksti loeti eesti keeles