Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· J. R. R. Tolkien ·

The Lord of the Rings: The Two Towers

(romaan aastast 1954)

eesti keeles: «Sõrmuste isand. Teine osa: Kaks kantsi»
Tallinn «Tiritamm» 1997

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
15
4
2
0
0
Keskmine hinne
4.619
Arvustused (21)

Pisut, pisut jääb alla "Sõrmuse Vennaskonnale" aga ega siingi sündmustest puudu tule. Raamat algab sealtmaalt kus "Sõrmuse Vennaskond" pooleli jäi ning läheb edasi. Kaks omapäi jäänud kääbikut tänu orkide salakavalale rünnakule. Gandalf elab siiski! Endid. Raudlinna vallutamine. Sarumani langus jne. Lugege üht maailma parimat teost!
Teksti loeti eesti keeles

Seiklused jätkuvad.(Vahepeal oli venimis tunne)Tegelikult mulle raamat õudsalt meeldis.Lõpp oli kurb , aga lootuse säde jäi.Tolkien on ikka suurepärane kirjanik.Teha nii reaalne maailm. (WAU selle peale)Raamat tõesti hindamatu)Nimede hääldamine oli ainult raske (Haldja nimede)
Teksti loeti eesti keeles

Kui esimene osa triloogiast köidab, ei ole enam võimalik järgedest loobuda ega neid adekvaatselt hinnata. Kui juba esimene ei meeldinud, siis kindlasti pole mõtet edasisi vägisi lugeda. Võimalik, et antud osa oli esimesest kehvem, kui Tolkieni maailm aga kedagi köidab, siis vaevalt ta mingit vahet tajub.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

On sadu ja sadu tuhandeid inimesi.. rohkemgi veel... kõvasti rohkem. Kõik nad on kiitnud kord esimest, kord teist, kord kolmandat raamatut. Mina ei hakka kiitma. Tolkiini puhul ei ole vaja otsida vigu teosest, seda on teinud rohkem kui miljonid lugejad. Ei ole vaja ka kirjeldada sündmustikku. On vaja hinnet. Minu hinne ei üllata ilmselt kedagi -- ei tohikski
Teksti loeti eesti keeles

Selle raamatu hindeka saab 5-, sest pole nii hea nagu esimene ja kolmas, kuid parem paljudest teistest teostest mille hindeks ma olen 4 pannud
Teksti loeti eesti keeles

Põnevus jätkub, sündmusi on rohkemgi kui esimeses osas - Vennaskond on ju lagunenud ja jälgida tuleb kõiki, tegelastele ilmub lisa (entid on Tolkieni loomingust mu suurimad lemmikud - ka Eesti iidsetes metsades jalutades võib lahedalt ette kujutada, kuidas ajast vanemad puud sind jälgivad, tähele panevad ja mällu talletavad, et sinu uuesti tulles juba teada, kes oled, kust tuled ja mida otsid), Must Vari laieneb, õhus on tunda pinget ja peagi on oodata kulminatsiooni - teine raamat ei ole sugugi esimesest halvem, vaid maailm, mida see kujutab on muutunud ja muutub veelgi...
Teksti loeti eesti keeles

Ei hinda ei viiega, ega ka tuhandega. See osa läks mul mõnevõrra paremini käima kui esimene, oli siin natuke rohkem tegevust, kui mingite kääbakate põõsaskükitamine ja järeltulevate põlvede võimalikest kiidulauludest jutustamine, kuigi sedagi oli omajagu. Aga ei saa ka see osa ilma liigse pateetikata läbi. Peategelased on kõik nii läägelt üllad ja ingellikud, et vahel tekib lihtsalt vastureaktsioon. Hinde panen küll esimesest osast kõrgema, kuid see neli on kah üsna nigel. Tüütuks kipub asi...
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei oska öelda midagi paremat kui super! Terve see triloogia on mul raamaturiiulis olemas ja kavatsen õige pea uuesti läbi lugeda. Teises osas oli rohkesti tegevust, kuid kurvaks muutis mu see, et Tolkien eriliselt nagu ei kirjeldanudki lahingut Raudlinna all. Aga muidu lahe.
Teksti loeti eesti keeles

Sõrmust kandev Frodo jõuab koos Sam`iga soos sumpides järjest lähemale Mordorile, samal ajal on vennaskonna ülejäänud seltskond kimpus uruk-haide ja Sarumaniga, veel tulevad mängu puitunud entid, kes pikast unest üles raputatakse. Raamat saab otsa peale Cirith Ungoli treppe Shelobi urus, kus Sam`i ja Frodo teed lahku lähevad.

"Kaks kantsi" koosneb kahest raamatust, kus teine keskendub vennaskonnast lahkulöönud kahe kääbiku teed Mordori suunas, teel liitub nendega lõhestunud isiksusega Guglunk (või Gollum või Sméagol, heal lapsel mitu nime), kellest on nii kasu kui kahju. Esimene raamat räägib ülejäänud tegelaste juhtumistest, muuhulgas tuleb mängu tagasi võlur Gandalf ning peetakse Helm`i sügaviku juures maha esimene korralik taplus. Muidugi see, mis kolmandas osas lahti läheb... aga ma ei hakka ette tõttama.

Jäi silma, et Faramir viis kääbikud raamatus Osgiliath`i, filmis minu mäletamist mööda sellist kohta ei olnud. Aga üldjoontes järgib film raamatut ning minu silmis täiendavad nad mõnusalt teineteist.

Kuna ma sirvin juba sarja viimast raamatut "Kuninga tagasitulek" siis vaatasin ka lõpus olevaid lisasid ja nimeregistreid. Ülalpool lühikeses kokkuvõttes mainisin mitmeid tegelasi ning kohti, mis võtab ilmselt silme eest kirjuks kui ei ole raamatut lugenud. Samamoodi jääb paljalt filmi vaadates ülevaade segaseks kuna kirjanikuhärra on äärmiselt detailse maailma loonud, mida ei suuda ühe korraga haarata. Raamatut saab aeg-ajalt edasi-tagasi lapata, filmi puhul pole see niisama lihtne.

Täispunktidest jääb puudu sama, mis esimese osa puhul - kui on niipalju tegelasi ja juhtumisi siis ei jõua kogu maailma joonistada üles nii detailselt kui võiks. Samuti pannakse (mu silmis) endiselt liiga palju rõhku ilukõnelisele osale. Samas eks see käibki Keskmaa elanikega kaasas ning on üks osa suuremast pildist. Müts maha Peter Jackson`i ees, et LOTRi kinolinale tõi ning aitas raamatut visualiseerida - raamatu lugemisel kerkivad järjest silme ette pildikesed filmist. Eriti muidugi ent`id või siis lõpupoole Cirith Ungoli Treppidel turnides.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kätlin Traks
1981
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Need, kel on pime ja rõske kelder, on kirjeldatud tunnet kindlasti kogenud. Eriti näiteks siis, kui seal ka päriselt kunagi konnad on elanud. Ses mõttes päris lahe ja tuttavlik. Vastamine eelmise arvustaja toodud küsimustele oleks olnud mõttetu taolise lühikese loo juures, see ei olnudki ilmselt eesmärk. Ma arvan, et pigem pidigi see olema lihtsalt ühe kõhedusetunde kirjeldus. Ja sellisena enam-vähem õnnestunud.

"Libask" sõnana väga lahe leid.

Teksti loeti eesti keeles

Kuigi olen suur Pratchetti fänn, on selles omajagu tõtt, et liiga palju tema raamatuid järjest lugeda pole hea. Kas just üks aastas, on iseasi, aga mingil hetkel tundub, et kõik justkui kordub. Siiski oli "Liikuvad pildid" minu jaoks kahtlemata üks kõige lõbusamaid Kettamaailma raamatuid üldse, tasemelt tunduvalt parem kui paar vahepealset raamatut (näiteks "Ürgsorts," "Õed nõiduses" ja "Püramiidid" olid hoolimata mõnedest naljakatest kohtadest kuidagi justkui lahjemad). Mulle tundub, et tase hakkab taas tõusma. Iga filmikunsti suur austaja leidis "Liikuvatest piltidest" kindlasti suurel hulgal häid kilde ja viiteid kuulsatele filmidele, näiteks olgu toodud kasvõi "Lendrebase sajandi" nimeline stuudio. Kuigi jah, kui oleks originaalkeeles lugenud, oleks neid ehk veel rohkem olnud. Tegelastest: rääkiv koer Gaspode oli kahtlemata tase omaette.
Teksti loeti eesti keeles

Lootsin, et ehk lähevad Elricu-lood ajapikku veidi paremaks... järgmist enam ei loe. Ma ei saa lihtviisiliselt üldse aru, miks need raamatud kirjutatud on, milles on nende mõte. Taas mainin, et tunnistan, et asi võib vabalt olla selles, et ma ei saa tekstist ja selle sügavamast tähendusest (kui seda on) piisaval määral aru, aga mis parata, mulle ikka tõesti ei meeldinud. Ja mind ei häiri eriti, et olen ilmselt vähemuses.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks üks vaimukamatest ja hoogsamatest Kettamaailma lugudest, ei veninud nagu paar eelmist. Igati irooniline ja tore.
Teksti loeti eesti keeles

Ei oskagi midagi lisada ega uusi argumente sarja headuse tõestamiseks välja tuua... kuigi tegelasi on palju ja sündmused toimuvad kohati nii kiiresti, et ei jõua veel kõike selgeks mõelda, kui juba on asjaolud muutunud, on see nauditav ja tore. Siiani olen kõik Amberi-raamatud läbi lugenud neid hetkekski käest panemata. Elamus.
Teksti loeti eesti keeles

Hakkasin seda raamatut lugema, kuna see olevat justkui üks fantasy tippteoseid ja klassikalisi tekste. Olen äärmiselt pettunud. Esiteks seesama mitteusutavus, millest ka Kalevipoeg rääkis. Elric on uppumas, ta on nõrk, raske sõjarüü seljas, ja siis pääseb, kuna merejumal ilmub ta juurde ja viib ta oma veealusesse lossi? Kui see oleks paroodia, siis oleks see ehk naljakas; kuid niimoodi tõsiselt mõelduna on see minu arvates jabur. Teiseks, Melniboned kutsutakse Draakonisaareks, aga draakonitest on juttu vaid paaril korral möödaminnes ning üldiselt on neist teada vaid seda, et nad on väsinud eelmisest suurest lahingust ja magavad koobastes. Kolmandaks, selle asemel, et raamat lõpetada, mõtleb Moorcock välja, et Elric tunneb vajadust minna veel reisima, sest ta on äkki aru saanud, et just seda peab ta kohe pärast koju tagasipöördumist tegema? See ei tundunud kohe üldse mitte õigena. Neljandaks, inimliha söömine? See pole isegi mitte naljakas, vaid lihtsalt vastik.

Mõõkade motiiv (kui neid kasutad, allud paratamatult nende tahtele) oli iseenesest hea, aga mitte eriti originaalne.

Kui mulle mõni raamat kohe üldse ei meeldi (seda tuleb vägagi harva ette, tavaliselt leian enda jaoks igast teosest midagi head ja huvipakkuvat), olen alati nõus endale tunnistama, et asi võib olla selles, et ma lihtsalt ei saanud tekstist piisaval määral aru; see aga ei saa ju mu hinnangut muuta. Paraku.
Teksti loeti eesti keeles

Meeldis veidi vähem kui "Üheksa printsi," ent rohkem kui "Avaloni püssid;" on uskumatu, kuidas Zelaznyl õnnestub pidevalt kõik pea peale keerata ja seda niivõrd usutaval moel.
Teksti loeti eesti keeles

Hakitud stiil mind eriti ei seganud, see oli isegi päris huvitav.
Lõpplahendus oli küll ootamatu, aga kuidagi tobe. Milleks seda küll vaja oli?
Olen nõus nendega, kes ütlevad, et Banks oskab väga hästi intelligentseid masinaid kirjeldada... tema raamatutes on nad vägagi isikupärased ja toredad.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea; neli lihtsalt sellepärast, et esimese lugemine läks väga ladusalt, raamat oli haarav; teisega aga läks tunduvalt kauem aega, midagi oli justkui puudu. Kokkuvõttes aga siiski igati huvitav ning lõpp oli suhteliselt üllatuslik.
Teksti loeti eesti keeles

Kaamelite kohta käiv teooria oli väga naljakas ja intrigeeriv... minu arvates ka polnud see halvem kui teised Kettamaailma raamatud, vaid lihtsalt teistsugune.
Teksti loeti eesti keeles

Vägev. Tõesti väga hea ja üsna omanäoline raamat, eriti heaks teeb selle ootamatu (vähemalt minu jaoks oli see küll nii) lõpplahendus. Ilmselt peab hakkama järgesid lugema...
Teksti loeti eesti keeles

Viit ei pane ma sellepärast, et ega ta nüüd nii huvitav ka polnud, et poleks saanud käest panna, aga kolme ka ei raatsi panna, kuna siiski, on olemas palju jubedamaid raamatuid ning kirjutamise aeg ja kirjutaja vanus mõjutavad ka parema hinde poole.
Teksti loeti eesti keeles

Omapärane, aga paraku mulle peaaegu üldse ei meeldinud. Lihtsalt tundus minu jaoks natuke mõttetu olevat, ma ei saanud aru, mida Ristikivi öelda või saavutada tahtis. Igatahes oli mul raskusi raamatu läbilugemisega, kohe kuidagi ei suutnud lõppu ära oodata (mulle nimelt ei meeldi ühtki raamatut, mille lugemisega olen juba algust teinud, pooleli jätta, kunagi ei tea, et asi ei lähe paremaks või et pole hiilgavat puänti, mis eelnevale mõtte annab). Ristikivi on hea kirjanik, sellele ma vastu ei vaidle, kuid see konkreetne raamat jäi mulle küll kaugeks ja arusaamatuks.
Teksti loeti eesti keeles

Olen täitsa nõus. Uus variant oli lihtsalt raamatust üsna erinev ega üritanudki seda täpselt järgida ning seetõttu polnudki nii halb, kui arvata oleks võinud. Pealegi, Tim Burton ei oskagi tõsiselt halba filmi teha, juba see, millise õhustiku ta oskab kujundada, teeb ta filmid vaatamist väärivaks.

Kuid BAASis arvustame siiski raamatuid, mitte filme. Jah, puänt oli hea, mina seda esimesel lugemiskorral ära ei arvanud. Ma ei usu aga, et "Ahvide planeeti" kunagi teist korda lugema hakkaksin ja seetõttu ka neli.
Teksti loeti eesti keeles