"Ashinari kroonikad" on Eesti oma kõrgfantaasia-romaan. Tegevus toimub peamiselt maailmas, mida tuntakse Kolme Kuningriigi nime all (need kolm on Ashinar, Galeahad ja Uridor) ning kujutab sealset võimuvõitlust - kuid see võitlus on ainult pinnalainetuseks ürgjõudude Pimeduse ja Valguse igavikulises vastasseisus.
Romaan on kokku pandud neljast raamatust, millest esimene kujutab Ashinari kuningas Gormi seiklusi, teises on peategelaseks Gormi noorim poeg Asper, kolmandas ja neljandas aga Asperi pojapoeg Marten (kolmanda ja neljanda raamatu tegevuse vahel on siiski möödunud terve põlvkonna jagu aega, mis sobib raamatuosade üldisesse mustrisse).
Ma arvan, et lugesin seda romaani esmakordselt üsna kohe pärast selle ilmumist ning noorele minule läks see täitsa hästi peale. Muidugi, just samal ajal oli esmakordselt ilmunud "Sõrmuste isanda" tõlge ning "Meremaa võluri" tõlge oli olemas olnud juba aastat paar, seega konkurents Belialsi versioonile kõrgfantaasiast oli juba siis turul üsna karm.
Nüüd, seda üsna pika aja järel üle lugedes, olin ma aga tegelikult täitsa positiivselt üllatunud. Tõsi, Belials ei püüa siin eriti midagi teistsugust teha (v.a Marteni seikluste juures), kuid samal ajal ei ole tegemist ka pelgalt pastiššiga - meenutades, kuidas Terry Brooksi "The Sword of Shannara" sai kunagi J. R. R. Tolkieni jäljendamise eest kõvasti nahutada.
Pigem ütleks ma, et siin on näha, kuidas kirjanik teab väga konkreetselt, mida ta teha tahab ja mida žanr nõuab. Maagilised esemed? Olemas. Pikad rännakud kirju seltskonnaga? Olemas. Mõõgad ja maagia? Olemas. Hullud võlurid ja hirmsad koletised? Olemas. Maailma saatust otsustavad lahingud? Olemas. Eelkõige aga on selge, et pahad on pahad ja head on head - ning seda täiesti siiralt.
Kui romaani osi järjekorda panna, siis meeldivadki kaks esimest raamatut mulle rohkem ning seda just selle siiruse pärast. Kahte viimast kritiseeriks ma aga mitte Marteni tegelaskuju pisut teistsuguse olemuse tõttu, vaid marktwainiliku "Jänki kuningas Arthuri õukonnas" elemendi tõttu. Kui tegevuse muu maailm on meeldivalt ajatu, siis see asi on kohati isegi häirivalt 90ndatelik.
Mulle meenub üks kuulatud intervjuu autoriga, kus "Ashinari kroonikatest" rääkides tundus ta natuke kohmetu ja iseloomustas seda nagu "noore kirjaniku tööd". Selline tagasivaade ei ole midagi ebatavalist, Indrek Hargla räägib üsna tihti sellest, kuidas tema esimesed teosed ei kõlba üldse lugeda ning neid ta kellelegi kunagi ei soovita.
Kuid "Ashinari kroonikate" puhul võiks küll sellega seoses korraks järele mõelda. Belialsi stiilipuhas töö on varsti kolmkümmend aastat vana - kui see oli noore kirjaniku katsetus, siis miks Eesti fantaasiakirjandusest pole vahepeal korralikumat kõrgfantaasiat välja kasvanud? Vahest selles žanris kirjutamine polegi nii lihtne ja "Ashinari kroonikad" on seda arvestades... päris korralik?
Hinnang: 7/10 (hinde sees on +1 punkt, mis ootab uue ja parema Eesti kõrgfantaasia tulekut)
