Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Isaac Asimov

2.01.1920–6.04.1992

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Mary Shelley ·

Frankenstein, or, The Modern Prometheus

(romaan aastast 1818)

eesti keeles: «Frankenstein, ehk moodne Prometheus»
Tallinn «Eesti Raamat» 1984 (Mirabilia)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
10
9
7
0
0
Keskmine hinne
4.115
Arvustused (26)
Jüri Kallas

Selle raamatuga, ning veel rohkem nimega Frankenstein, on seotud sihuke hulk popkultuuri, et originaal kipub kogu selle lasu alla ära uppuma.

Aga kahju! Romaan on võrratu.

Sisu ei hakka ma siin ümber jutustama, kes soovib loeb ise läbi. Tuleb vaid öelda võimalikele võhikutele, et Victor Frankenstein on selle arsti nimi, kes monstrumi lõi. Monstrumil endal nime polnudki. Lihtsalt kogu see hilisem (põhiliselt) Hollywoodi ladestus pakkus Frankensteini pähe just monstrumi välja.

Romaan on kummaline segu gootikast ja ulmest ning põlglikule lugejale võib ta isegi jabur tunduda. Kuid seda tuleb võtta just oma ajastu märgina. Brian W. Aldiss on seda romaani nimetanud ulmekirjanduse alguseks. Ma ei tea Brian W. Aldissi täpseid põhjendusi, kuid põhimõtteliselt olen ma ta`ga nõus. Minu meelest on «Frankenstein» just sihuke eheda ulmekirjanduse nullpunkt, kus kirjandus, fantastika ja teadus (ehtne ning ka väljamõeldud) on sihukese meeldiv-tasakaaluka sünteesini jõudnud.

Olen lugenud omajagu igasugu nn. eelulmet ning pean ütlema, et «Frankenstein» on tõesti sihuke romaan, mille lugemisel ei pea tegema liiga suuri mööndusi, et oma ajastu hõngu täis jne., raamatut võib üsna hubaselt lugeda ilma igasuguseid kommentaare ja eelteadmisi omamata. Hea kirjanduse põhivõlu ju ongi, et võtad raamatu ja kukud lugema. Ja lihtsalt loedki!
Teksti loeti eesti keeles
Tundmatu Arvustaja

Klassika. Üks esimesi ja kindlasti üks parimaid. Nõustun eeskirjutaja arvamusega täielikult. Tegelikult, vaadates seda, millist kõntsa on meie arenenud XX sajandil genereeritud antud (tehisinimene/tehismõistus) teemal, võib "Frankensteini" ja tema autorit vaid imetleda.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Laur Salundi

Kui nüüd ausalt öelda, tundus too raamat tibake liiga pateetiline ja veidike häiris see stiil kah. Muidugi, antud teos on antud stiilis üks esimesi ja samuti paremaid, aga see liiga tundeline stiil ei sobi mulle ka hästi. Tiba liiga halamiseks muutus kätte vahepeal. Sellisele teosele sobiks rohkem Bradbury või siis Lovecrafti stiilis kirjeldused. Muidu idee poolest nagu öeldud üks esimesi. Tugev neli. Ent see film, mis selle raamatu järgi (???) tehti oli küll nõrk. See Branagh ei saand küll vist asjale üldse pihta. Raamat on tegelikult kõigest sellest Frankensteini-stafist ikka see kõige parem.
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Haav

Kaasreisijate kommentaarid filmide kohta, mis sellest raamatust tehtud on vägagi õiged. Lollywood pole asjale rohkem pihta saanud kui, et nimi Frankenstein ja enamasti on sedagi kasutatud mitte doktori vaid monstrumi enda kohta. Lisaks on filmiloojad haaranud teosest välja inimmonstrumi kuju kui sümboli - ära sina, sitanikerdis, ikka jumalat mängi! Ja on unustanud et tegemist on äärmiselt kurva tegelasega, kes algselt pole sugugi vaenulik, inimeste väiklus ja dr. Frankenstaeini kui looja hirm loodu ees on asjad , mis "uue inimese" endast välja viivad.
Teksti loeti inglise keeles
Avo Nappo

Pean tunnistama, et mina sellest raamatust erilisse vaimustusse sattuda ei suutnud. Hoolimata sellest, et tegemist on kahtlemata klassikaga. Ei meeldinud mull ei see võõrastamapanevalt vanamoeline paatos (Scotti või Stevensoni loen näitex hea meelega) ega loo moraal kui niisugune - ära torgi asju mis on (naabrite arvates) ainult jumala pädevuses. Sellisest idoloogiast lähtudes oleks tulnud ka too sell, kes esimesena lõket yritas teha kividega surnuks loopida. Isegi tavalise õudusjutuna oli ta pehmeltöeldes kesine - kui näitex Poe''ga võrrelda. Kokkuvõtteks: yhtegi positiivset emociooni see raamat minus tekitada ei suutnud.
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

Kui ma õieti mäletan, oli autor seda raamatut kirjutades 18 või 19 aastane neiu, ning arvestades raamatu kirjutamise aega (1819), on tegemist tippteosega. Ka mina materdan Branaghit (nõme kuju) ja tema filmi. Robert de Niro monstrumina oli siiski hea.
Teksti loeti eesti keeles
Kaimar Karu

Selle stiili ramatutest üks paremaid. Ainus raske moment oli vanast inglise keelest aru saamine, tekst ei olnud just kuigi kaasaegne. Eks raamat liigutas paljude kirjanike mõtteid sellele rajale, niisiis ilmusi pärast seda raamatut veel lugematud samasisulised, seekord aga sopakirjanduse hulka kuuluvad teosed. Kellel aga vähegi viitsimist, võiks raamatu siiski originaalkeeles läbi lugeda. Igal juhul stiilne. Viis plussiga.
Teksti loeti inglise keeles
Siim Espenberg

Mary Wollstonecraft Shelley oli tõepoolest 19 aastane neiuke, kui ta sellise tippteose valmis kirjutas. Samuti on imeteldav, et selline raamat valmis 1818 aastal. Need kaks fakti ise annavad raudse "5". Lisaks oskab autor tõesti normaalselt kirjutada. Eks ta selliseks halamiseks läks küll ja stiililtki oli suhteliselt võõras, aga siin tuleb meenutada aastarvu, millal see kirjutati. Tollal ju kirjutatigi niimoodi. Raamat saab hindeks kindla "5". Nüüd, mis filmidesse puutub, siis mina ausalt öeldes ühtegi normaalset selleteemalist filmi ei teagi. Ja see on ikka õudselt mage, et monstrumile on doktori nimi pandud. Kes raamatut lugenud ei ole, arvabki, et koletise nimi on Frankenstein. Seega, enamus antud teemal tehtud filme on ilge saast ja nendele ei ole mõtet aega kulutada (raamatule aga küll).
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Üks Golemi-versioon, millest ulmekirjandus alguse sai? Täitsa võimalik. Mis sest, et autor oli 19-aastane ja käis niiöelda tundamtuid radu, ja kirjutati see asi 19. algul. Minu jaoks oli see raamat lihtsalt igav. Ootasin kogu aeg mingit kulminatsiooni aga tulemata see jäigi. Mingid kahekümnendate filmid mõjusid palju jubedamalt kui raamat, Branagh` versioon oli tehniliselt hästi teostatud, kuid ega sellisest lamedast alusmaterjalist suurepärast filmi ikka ei tee kah.
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

Igav raamat oli. Selline veniv ja ilma pinge laeta. Sa loed ja ootad pidevalt, et nüüd tuleb see suur ja tähtis moment, tippude tipp, mis annab põhjuse taluda seda igavust ning ajaraiskamist... Ning mis juhtub tegelikult? Seda hetke ei saabu, ta jääbki selliseks ühtlaseks looks, kus pole ühtegi kulminatsiooni. Siis sa mõtled: mille kuradi pärast ma seda üldse lugesin? Kas sellepärast, et see on klassika? Ilmselt, sest muud põhjust ei suuda ma leida. 19-aastane ta ju tollal oli ning ma arvan, et kui ta oleks selle veidi vanemana kirja pannud, siis oleks sellest ka midagi hulga paremat välja kukkunud...
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Lindpere

Kui ma oleksin seda raamatut lugenud umbes sellel ajal, kui ta kirjutati, oleksin arvatavasti 5 pannud. Tegelikult peaksingi 5 panema kui tahaksin täiesti objektiivselt hinnata. Praegusel ajal enam keegi nii ei kirjuta ja on ka veits raske sellist teksti lugeda, samuti ei tekitanud see tekst minus erilist õudustunnet, mida autor tahtis saavutada. Unes võis see talle tõesti õudsena tunduda, kuid nii palju liigseid detaile sisaldav tekst lahustab pinevuse. Aga siiski oli tegu hea raamatuga, kaasa elama pani ja lõpupoole läks ka põnevamaks: mõtlesin, et kas saavad nüüd selle peletise kätte või ei saa.Aga mis sellest, et filmides Frankenstein monstrumi nimi on? Mis siis, et mõned ei saa teada, et tegelikult oli see teadlase nimi? See pole ju nii oluline informatsioon.
Teksti loeti eesti keeles
Satyros

Frankenstein... ja ei olnud minuaust kuigi vapustav raamat. Klassika ta ju on, kuid see ei tähenda, et ta ilmtingimata ideaalne oleks. Minuarust mitte. Kui olin selle läbi lugenud siis küsisin endalt, mis mind segas kõige rohkem selle juures. Tõenäoliselt oli see liigne sentimentaalsus. Vahepeal tundus isegi, et ma loen pigem mingit nutulaulu kui ulmeromaani. Põnev ta ka eriti ei olnud, pigem monotonne. Koll käis mööda ilma ringi ja tappis Dr.Frankensteinile lähedasi inimesi, kuni doktor otsustas koletise ära tappa. Ja nii see lugu siis kestiski. Kuid kuidas monstrum neid tappis võis vaid kaudselt oletada. Minu arust on tugevalt paremaid raamatuid olemas kui see, nagu näiteks "Ärka Famagustas". Kuid maitsed on ju erinevad ja mulle tundub, et selle raamatu kohta käib see eriti.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Aga jah, lugu oli igav ja tuim, seda eriti kirjaniku enda teiste samateemaliste teostega v6rreldes. Oot, mis need nyyd olidki, enam pole meeles, aga v6in ju v2lja otsida ja Shelleytibinale viiekese ka 2ra panna. Teised ta tundmatumad teosed, kuigi ehk hilisemad, olid siiski parema stiiliga kirjutatud, ja k6lbavad lugeda ka nyydsel ajal, mis muu sama aja Frankensteini-meelse kirjanduse kohta ei kipu kehtima.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Krister Haav

Lugu, mis on jätnud oma jälje... Kui vaadata selle raamatu kirjutamise-ilmumise aega, jääb täiesti mõistetamatuks, kuskohats see daam selle idee võttis... Tore, kuigi vanamoodne.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Laur

Lugesin poisikesepõlves ning mäletan, et tundus väga igav. Kui aega leian, võtan loen ta uuesti läbi... hinne ilmselt paraneks.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Suurema osa arvustuste ruumist ja mu endagi kõhklustest võtab seesama - et kas tõsta hinnet paljalt selle pärast, et "mis ajal ta kirjutati" jne. Tänapäeval ei ole ta jah suurt midagi, eelteadmisteta hindaksin seda tõenäoliselt "3" või isegi "2"ga, aga kui on tahtmist vähegi sügavamalt taibata, kust ulme omal ajal üldse alguse sai, tuleb raamat kindlasti läbi lugeda. St nö tõelise fänni "kohustuslik kirjandus" ;-)

Ja ärge filme vaadake - olen neid näinud tükki kolm, kõik tõeline saast.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Tundub, et enamik kõhkleb kõvasti, kas tõsta hinnet jutu ajaloolise tähtsuse või selle pärast, et autor oli naine ja 19-aastane... Ma siiski ei tõsta.

Mulle hakkas vastu, et Frankenstein oma loodud koletist kartis. Ta ju nägi teda enne elustamist ja pidi teadma, mis juhtub, kui katse õnnestub. Pealegi on oma laps igale armas. Samuti ei meeldinud, et Frankenstein ei andnud oma "teosele" nime. Nimeks võiks olla Frank Einstein.
Palju enam meeldiks mulle, et Frankenstein armastas oma loomingut palavalt ja õpetas talle headust ning kõiksugu asju, aga siis temaga juhtus midagi, keegi teine koletist ei armastanud, kuni ta kibestus.

Teised Frankensteini lood saaksid minu käest enamasti ühe ja nendest jääb Shelley teos paremaks ikkagi.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Minu meelest pole selles, et oma doktor loomingut kartis, midagi üllatavat. Näiteks tuumafüüsikud kah pehmelt öeldes kergelt jahmatusid, kui seenekujulised pilved tõusma hakkasid.
Teksti loeti eesti keeles
Kätlin Traks

Viit ei pane ma sellepärast, et ega ta nüüd nii huvitav ka polnud, et poleks saanud käest panna, aga kolme ka ei raatsi panna, kuna siiski, on olemas palju jubedamaid raamatuid ning kirjutamise aeg ja kirjutaja vanus mõjutavad ka parema hinde poole.
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

Lugesin kaua aega tagasi.Üks mõnedest asjadest, mida ma mäletan, oli see, et see tundus olevat igav. Kui ma aga nüüd järgi mõtlen ja tuletan raamatu kohta nii palju meelde, kui ma suudan, siis tundub see raamat üpris normaalsena. Nii...ütleme, et umbes...neljaväärilisena!

Hollywoodi filmide mõju tänapäeva inimestele on tugevalt näha! Mõni hetk tagasi käis mu õde toast läbi ja küsis, et mis raamatut ma arvustan. Kui ma ütlesin, et "Frankensteini" siis tema lausus selle peale, et "kas see poltidega sell??!!" Ühesõnaga arvab temagi, et Frankenstein oli see suur laibatükkidest kokku pandud sell, mitte see professor!

Raamatu nime osas ei saa ma aru, et mille pärast lisati sinna lõppu "or The Modern Prometheus"? Lihtsalt Frankenstein oleks ka piisanud!
Teksti loeti eesti keeles
Ragnar Lepa

Oh jah! Omamoodi ulme on ju seegi, kuidas see teos üldse sündis, väidetavalt ühe nädalalõpuga ja tuntud lordid saamislooga seotud. Samas tuleb tunnistada, et selle kena daami esimene vasikas jõudis kaugemale kui ülejäänud teosed (mitte vasikad) Hinne 4, ajastuhõng ja innovatiivsus eelkõige, aga mitte ainult!
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Toht

Eestikeelse väljaande järelsõna autor nimetab "Frankensteini" gooti õudusromaaniks. Ma ei tea kas E.T.A. Hoffmanni õudusjutud ka gooti õuduskirjanduse alla mahuvad, aga ajaliselt on nad lähedased ja midagi ühist neil tundus "Frankensteiniga" olevat.

Võõrandumise teema tundub oluline olevat. Victor on juba lapsepõlves eraklik kuju ja asi ei lähe paremaks kui ta ülikooli läheb. Loeb mingeid vanu teadlasi, huvitub alkeemiast, nokitseb omaette ja kui midagi valmis saab siis hakkab oma loometööd pelgama.

Mulle meeldis see kuidas autor edastas Victori poolt loodud olendi siseilma: tema katsed siseneda inimühiskonda; tõrjumine inimeste poolt, kusjuures ebaõiglane tõrjumine, mis tehtud eelkõige välimuse põhjal; tema kibestumine ja viha.
Teksti loeti eesti keeles
Mart Pechter

Frankenstein on õudus-ulmelugu, mille sisu põhiteema (teadlase poolt surnukehadest kokku pandud ja elustatud inimkoletis jälitab kättemaksuhimuliselt oma loojat) on tuttav vist küll igaühele. Selle teadmiseks ei pea olema ei raamatut lugenud ega ka ühtegi loendamatutest selleteemalistest filmidest näinud.
 
Minu jaoks oli see Frankensteini neljas lugemine (esimene kord teose algkeeles). On huvitav, et sellest loost on mul iga kord jäänud hea mulje, kuigi need neli korda on üsna võrdselt nelja aastakümne peale jagatud. Õudne tundus see küll vaid kõige esimesel korral, kuid õudus polegi siin tegelikult kõige olulisem.
 
Mingis mõttes on see lugu ju lihtsalt romantiline tragöödia, mis laenab põhilise idee Sophokleselt. Peategelasele on selle järgi määratud saatus, mida ta võiks vältida, kuid oma uhkuse tõttu ei tee ta seda. See paneb aluse hukatusele, mis hävitab peategelase loo lõpuks vääramatult.
 
Samuti näen ma siin palju mõjutusi sarnaseid punkte kasutavast Samuel Taylor Coleridge poeemist "The Rime of the Ancient Mariner" (mida Frankensteinis ka teksti sees korra tsiteeritakse). Lisaks meresõidule polaaraladel ja peategelast tabavale needusele on seal üheks osaks ka surnute maagiline elluäratamine.
 
Tõesti, enamalt jaolt käitub ka Frankensteini koletis peaaegu kui maagiline olend. Teadlane märgib küll jutustuse käigus, et ta püüdis koletist luues inimest täiustada, ning seetõttu andis talle üliinimliku jõu ja vastupidavuse ning geniaalse mõistuse. Siiski läheneb koletise võime täpselt õigel ajal õiges kohas ilmuda fantaasia piiridele.
 
Kuid see koletis pole siiski maagia abil liikuma pandud golem või zombi. Loo tõeline teadusulmeline väärtus peitubki selles, et tema teaduslik loomine võis sellel ajahetkel tunduda juba lähimas tulevikus täiesti reaalsena - ning sama lähedaseks aga ikkagi kättesaamatult kaugeks on see jäänud kogu vahepealse kahesaja aasta jooksul.
 
Kui teost ka kritiseerida, siis on see kirja pandud tollal populaarses epistolaarses stiilis, mis siinkohal pigem häirib (kuigi kolm üksteise sisse peidetud jutustust on tehniliselt korralik mõte). Samuti varjutavad tegelaste peetavad pikad monoloogid siin nii mõneski kohas tegevuse, mis selle tulemusena venima jääb.
 
Seda korvab siiski autori stiil, mis on küll romantikule kohaselt ülevoolav ja lopsakas, kuid ka meeldivalt enesekindel. Paljud kriitikud toovad hinnangule juurde arvestamiseks välja, et autor oli lugu kirja pannes alles teismeline tütarlaps - kuid minu arvates pole siin allahindlusi teha vaja. Seda lugu ei peaks häbenema üheski vanuses autor.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Kätlin Traks
1981
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Kätlin Traks

Need, kel on pime ja rõske kelder, on kirjeldatud tunnet kindlasti kogenud. Eriti näiteks siis, kui seal ka päriselt kunagi konnad on elanud. Ses mõttes päris lahe ja tuttavlik. Vastamine eelmise arvustaja toodud küsimustele oleks olnud mõttetu taolise lühikese loo juures, see ei olnudki ilmselt eesmärk. Ma arvan, et pigem pidigi see olema lihtsalt ühe kõhedusetunde kirjeldus. Ja sellisena enam-vähem õnnestunud.

"Libask" sõnana väga lahe leid.
Teksti loeti eesti keeles
Kätlin Traks

Kuigi olen suur Pratchetti fänn, on selles omajagu tõtt, et liiga palju tema raamatuid järjest lugeda pole hea. Kas just üks aastas, on iseasi, aga mingil hetkel tundub, et kõik justkui kordub. Siiski oli "Liikuvad pildid" minu jaoks kahtlemata üks kõige lõbusamaid Kettamaailma raamatuid üldse, tasemelt tunduvalt parem kui paar vahepealset raamatut (näiteks "Ürgsorts," "Õed nõiduses" ja "Püramiidid" olid hoolimata mõnedest naljakatest kohtadest kuidagi justkui lahjemad). Mulle tundub, et tase hakkab taas tõusma. Iga filmikunsti suur austaja leidis "Liikuvatest piltidest" kindlasti suurel hulgal häid kilde ja viiteid kuulsatele filmidele, näiteks olgu toodud kasvõi "Lendrebase sajandi" nimeline stuudio. Kuigi jah, kui oleks originaalkeeles lugenud, oleks neid ehk veel rohkem olnud. Tegelastest: rääkiv koer Gaspode oli kahtlemata tase omaette.
Teksti loeti eesti keeles
Kätlin Traks

Lootsin, et ehk lähevad Elricu-lood ajapikku veidi paremaks... järgmist enam ei loe. Ma ei saa lihtviisiliselt üldse aru, miks need raamatud kirjutatud on, milles on nende mõte. Taas mainin, et tunnistan, et asi võib vabalt olla selles, et ma ei saa tekstist ja selle sügavamast tähendusest (kui seda on) piisaval määral aru, aga mis parata, mulle ikka tõesti ei meeldinud. Ja mind ei häiri eriti, et olen ilmselt vähemuses.
Teksti loeti eesti keeles
Kätlin Traks

Minu jaoks üks vaimukamatest ja hoogsamatest Kettamaailma lugudest, ei veninud nagu paar eelmist. Igati irooniline ja tore.
Teksti loeti eesti keeles
Kätlin Traks

Ei oskagi midagi lisada ega uusi argumente sarja headuse tõestamiseks välja tuua... kuigi tegelasi on palju ja sündmused toimuvad kohati nii kiiresti, et ei jõua veel kõike selgeks mõelda, kui juba on asjaolud muutunud, on see nauditav ja tore. Siiani olen kõik Amberi-raamatud läbi lugenud neid hetkekski käest panemata. Elamus.
Teksti loeti eesti keeles
Kätlin Traks

Hakkasin seda raamatut lugema, kuna see olevat justkui üks fantasy tippteoseid ja klassikalisi tekste. Olen äärmiselt pettunud. Esiteks seesama mitteusutavus, millest ka Kalevipoeg rääkis. Elric on uppumas, ta on nõrk, raske sõjarüü seljas, ja siis pääseb, kuna merejumal ilmub ta juurde ja viib ta oma veealusesse lossi? Kui see oleks paroodia, siis oleks see ehk naljakas; kuid niimoodi tõsiselt mõelduna on see minu arvates jabur. Teiseks, Melniboned kutsutakse Draakonisaareks, aga draakonitest on juttu vaid paaril korral möödaminnes ning üldiselt on neist teada vaid seda, et nad on väsinud eelmisest suurest lahingust ja magavad koobastes. Kolmandaks, selle asemel, et raamat lõpetada, mõtleb Moorcock välja, et Elric tunneb vajadust minna veel reisima, sest ta on äkki aru saanud, et just seda peab ta kohe pärast koju tagasipöördumist tegema? See ei tundunud kohe üldse mitte õigena. Neljandaks, inimliha söömine? See pole isegi mitte naljakas, vaid lihtsalt vastik.

Mõõkade motiiv (kui neid kasutad, allud paratamatult nende tahtele) oli iseenesest hea, aga mitte eriti originaalne.

Kui mulle mõni raamat kohe üldse ei meeldi (seda tuleb vägagi harva ette, tavaliselt leian enda jaoks igast teosest midagi head ja huvipakkuvat), olen alati nõus endale tunnistama, et asi võib olla selles, et ma lihtsalt ei saanud tekstist piisaval määral aru; see aga ei saa ju mu hinnangut muuta. Paraku.
Teksti loeti eesti keeles
Kätlin Traks

Meeldis veidi vähem kui "Üheksa printsi," ent rohkem kui "Avaloni püssid;" on uskumatu, kuidas Zelaznyl õnnestub pidevalt kõik pea peale keerata ja seda niivõrd usutaval moel.
Teksti loeti eesti keeles
Kätlin Traks

Hakitud stiil mind eriti ei seganud, see oli isegi päris huvitav.
Lõpplahendus oli küll ootamatu, aga kuidagi tobe. Milleks seda küll vaja oli?
Olen nõus nendega, kes ütlevad, et Banks oskab väga hästi intelligentseid masinaid kirjeldada... tema raamatutes on nad vägagi isikupärased ja toredad.
Teksti loeti eesti keeles
Kätlin Traks

Väga hea; neli lihtsalt sellepärast, et esimese lugemine läks väga ladusalt, raamat oli haarav; teisega aga läks tunduvalt kauem aega, midagi oli justkui puudu. Kokkuvõttes aga siiski igati huvitav ning lõpp oli suhteliselt üllatuslik.
Teksti loeti eesti keeles
Kätlin Traks

Kaamelite kohta käiv teooria oli väga naljakas ja intrigeeriv... minu arvates ka polnud see halvem kui teised Kettamaailma raamatud, vaid lihtsalt teistsugune.
Teksti loeti eesti keeles
Kätlin Traks

Vägev. Tõesti väga hea ja üsna omanäoline raamat, eriti heaks teeb selle ootamatu (vähemalt minu jaoks oli see küll nii) lõpplahendus. Ilmselt peab hakkama järgesid lugema...
Teksti loeti eesti keeles
Kätlin Traks

Viit ei pane ma sellepärast, et ega ta nüüd nii huvitav ka polnud, et poleks saanud käest panna, aga kolme ka ei raatsi panna, kuna siiski, on olemas palju jubedamaid raamatuid ning kirjutamise aeg ja kirjutaja vanus mõjutavad ka parema hinde poole.
Teksti loeti eesti keeles
Kätlin Traks

Omapärane, aga paraku mulle peaaegu üldse ei meeldinud. Lihtsalt tundus minu jaoks natuke mõttetu olevat, ma ei saanud aru, mida Ristikivi öelda või saavutada tahtis. Igatahes oli mul raskusi raamatu läbilugemisega, kohe kuidagi ei suutnud lõppu ära oodata (mulle nimelt ei meeldi ühtki raamatut, mille lugemisega olen juba algust teinud, pooleli jätta, kunagi ei tea, et asi ei lähe paremaks või et pole hiilgavat puänti, mis eelnevale mõtte annab). Ristikivi on hea kirjanik, sellele ma vastu ei vaidle, kuid see konkreetne raamat jäi mulle küll kaugeks ja arusaamatuks.
Teksti loeti eesti keeles
Kätlin Traks

Olen täitsa nõus. Uus variant oli lihtsalt raamatust üsna erinev ega üritanudki seda täpselt järgida ning seetõttu polnudki nii halb, kui arvata oleks võinud. Pealegi, Tim Burton ei oskagi tõsiselt halba filmi teha, juba see, millise õhustiku ta oskab kujundada, teeb ta filmid vaatamist väärivaks.

Kuid BAASis arvustame siiski raamatuid, mitte filme. Jah, puänt oli hea, mina seda esimesel lugemiskorral ära ei arvanud. Ma ei usu aga, et "Ahvide planeeti" kunagi teist korda lugema hakkaksin ja seetõttu ka neli.
Teksti loeti eesti keeles