Esimese hooga oleksin selle raamatu peaaegu pärast ca mõnekõmne lehe lugemist ja edasiehitsemist kõrvale visanud nagu juba paari tüütu ulmet mängiva tühikirjandusteosega tegin, kuid tasapisi läheb raamat paremaks ja seekord pean ütlema, et tüütul tekstil on oma mõte -- ega vist teisiti ei saagi seda lugu edasi anda.
Peategelane on tehisinimene, tüdrukumoodi selline, milliseid ostetakse lastele kaaslasteks. Mõnes suhtes on too olevus väga inimlähedane, ent tal puudub absoluutselt mässumeel. Ta on loodud inimeste teenimiseks, nii et selle jutustuse oleks võinud kirjutada mõni ennast lõplikult maha salanud samariitlane (selle vahega, et Klara ei kahtle endas ja muidugi pole teoses grammigi religioosset paska). Niisiis on Klara ühele "kõrgendatud" (ehk geneetiliselt targemaks modifitseeritud) ja seega viletsa tervisega, surmaohus lapsele kaaslaseks. Mingi nurga alt on kõige tobedam, et autor toob sisse teatud hämarulmelised või maagilised elemendid, mis minu arvates kogutulemust pigem lahjendavad. Või ütleme seda teisiti -- järelsõnas mainitakse, et alguses oli see mõeldud lasteraamatuks ja võib-olla sellepärast on lugu muutnud... saiapudiseks; selles puudub süngus ja teravus, mis sõnumi võimendamiseks vast kasuks oleks tulnud. (See on muidugi minu arvamus. eks ole.) Nüüd on lugu... kammerlik ja... pehme.
Aga korra lugeda kõlbab, kohati küll diagonaalis -- ikka liiga palju on tühja juttu. Samas, kuigi lugu on läbini usutamatu, on tõstatatud olulisi küsimusi ja autori vaatenurk on, kui mitte rohkemat, siis omapärane.
Peategelane on tehisinimene, tüdrukumoodi selline, milliseid ostetakse lastele kaaslasteks. Mõnes suhtes on too olevus väga inimlähedane, ent tal puudub absoluutselt mässumeel. Ta on loodud inimeste teenimiseks, nii et selle jutustuse oleks võinud kirjutada mõni ennast lõplikult maha salanud samariitlane (selle vahega, et Klara ei kahtle endas ja muidugi pole teoses grammigi religioosset paska). Niisiis on Klara ühele "kõrgendatud" (ehk geneetiliselt targemaks modifitseeritud) ja seega viletsa tervisega, surmaohus lapsele kaaslaseks. Mingi nurga alt on kõige tobedam, et autor toob sisse teatud hämarulmelised või maagilised elemendid, mis minu arvates kogutulemust pigem lahjendavad. Või ütleme seda teisiti -- järelsõnas mainitakse, et alguses oli see mõeldud lasteraamatuks ja võib-olla sellepärast on lugu muutnud... saiapudiseks; selles puudub süngus ja teravus, mis sõnumi võimendamiseks vast kasuks oleks tulnud. (See on muidugi minu arvamus. eks ole.) Nüüd on lugu... kammerlik ja... pehme.
Aga korra lugeda kõlbab, kohati küll diagonaalis -- ikka liiga palju on tühja juttu. Samas, kuigi lugu on läbini usutamatu, on tõstatatud olulisi küsimusi ja autori vaatenurk on, kui mitte rohkemat, siis omapärane.