Kasutajainfo

Juan Rulfo

16.05.1917 – 07.01.1986

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Kazuo Ishiguro ·

Klara and the Sun

(romaan aastast 2021)

Hinne
Hindajaid
0
1
2
0
0
Keskmine hinne
3.333
Arvustused (3)

Esimese hooga oleksin selle raamatu peaaegu pärast ca mõnekõmne lehe lugemist ja edasiehitsemist kõrvale visanud nagu juba paari tüütu ulmet mängiva tühikirjandusteosega tegin, kuid tasapisi läheb raamat paremaks ja seekord pean ütlema, et tüütul tekstil on oma mõte -- ega vist teisiti ei saagi seda lugu edasi anda.
 
Peategelane on tehisinimene, tüdrukumoodi selline, milliseid ostetakse lastele kaaslasteks. Mõnes suhtes on too olevus väga inimlähedane, ent tal puudub absoluutselt mässumeel. Ta on loodud inimeste teenimiseks, nii et selle jutustuse oleks võinud kirjutada mõni ennast lõplikult maha salanud samariitlane (selle vahega, et Klara ei kahtle endas ja muidugi pole teoses grammigi religioosset paska). Niisiis on Klara ühele "kõrgendatud" (ehk geneetiliselt targemaks modifitseeritud) ja seega viletsa tervisega, surmaohus lapsele kaaslaseks. Mingi nurga alt on kõige tobedam, et autor toob sisse teatud hämarulmelised või maagilised elemendid, mis minu arvates kogutulemust pigem lahjendavad. Või ütleme seda teisiti -- järelsõnas mainitakse, et alguses oli see mõeldud lasteraamatuks ja võib-olla sellepärast on lugu muutnud... saiapudiseks; selles puudub süngus ja teravus, mis sõnumi võimendamiseks vast kasuks oleks tulnud. (See on muidugi minu arvamus. eks ole.) Nüüd on lugu... kammerlik ja... pehme.
 
Aga korra lugeda kõlbab, kohati küll diagonaalis -- ikka liiga palju on tühja juttu. Samas, kuigi lugu on läbini usutamatu, on tõstatatud olulisi küsimusi ja autori vaatenurk on, kui mitte rohkemat, siis omapärane.
Teksti loeti eesti keeles

"Klara ja Päike" on kergelt düstoopiline roboti-ulmelugu. Peategelaseks ja jutustajaks on Klara-nimeline robot, kes on ehitatud lastele mõeldud TehisSõber (TS) inimkujuliseks mudeliks. Iga selline TS on disainitud individuaalse välimusega (Klara on näiteks lühikese soenguga elegantse pariisitari tüüpi) ja sisaldab ka individuaalset iseõppivat teadvust.
 
Alguses viidab Klara pikalt aega vaateaknal, kuid uute mudelite tulekuga viiakse ta robotisalongis tahapoole. Lõpuks aga saabub üks laps, kes oma ema käest just Klara endale välja nõuab ja nad sõidavad kõik koos koju tagasi. Kahjuks on Josie-nimeline tüdruk üsna palju haige ja peab mängimise asemel tihti puhkama - ning toimub muudki, millest Klara päriselt aru ei saa.
 
Ishigurot on alati hea lugeda - ning naljaga pooleks võib öelda, et "Klara ja Päike", tema hetkel viimane romaan kinnistab nobelist Ishiguro selget pööret ulmekirjanduse suunas. Tõesti, tema viimased kolm romaani ongi olnud kõik ulmepõhised: "Ära lase mul minna" on klassikaline düstoopia, "Maetud hiiglane" hämar-fantaasialugu ja nüüd "Klara ja Päike" SF-robotilugu.
 
Robotiloona on tegemist mingis mõttes üllatavalt klassikalise lähenemisega sellele teemale. Lugemist alustades tuli mulle kohe selgelt ette Isaac Asimovi klassikaline lugu "Robbie" väikese tüdruku ja tema seltsilisest robotiga (paljudele tuttav kuulsast antoloogiast "Lilled Algernonile". Asimovi päikeselisele tehno-optimismile vastandudes teeb Ishiguro aga hoopis midagi muud.
 
Sest kui üldiselt Ishiguro peale mõelda, siis ükskõik kui erinevalt ta ka ei kirjutaks (ja enamus tema romaane on tegelikult väga erinevad), siis on neis kõigis siiski midagi väga selgelt äratuntavat. Minu arvates on selleks kõige ishigurolikumaks aspektiks sügav ja kõikehõlmav nukrus. See ei tähenda, et kõik ja kõik oleksid pidevalt kurvad (Klara näiteks on enamuse ajast vaikselt õnnelik), kuid see on maailma sama lahutamatu osa nagu raskusjõud.
 
Sellepärast meeldib mulle endale Ishigurot lugeda pigem pikemate ajavahemike tagant. Romaani "Klara ja Päike" teiseks iseloomulikuks tunnuseks on lisaks veel väga osavalt loodud lapselikkus. Klara mõtted on kohati banaalsusteni lihtsad, seal on väga palju sellist mõtete ja fraaside kordamist, millega iga lapsevanem vist tuttav on. Samas aga on tal ka oma vaieldamatu tähelepanelikkus ja nutikus.
 
See ongi aga ehk veel kõige nukram, kuna Klara iseõppimivõime on piiratud ja lisaks ei tule ka mitte keegi isegi selle mõtte peale, et Klarat õpetada. Nõnda küünib ta vaevu sellise (jälle lapseliku) maagilise mõtlemiseni, kus ta suudab teha tähelepanekuid ja järeldusi, aga igasuguse taustainfo puudumise tõttu on see kõik vale, ulatudes kohati täieliku absurdini. Ning eriti kalk lõpplahendus paneb küsima, mis Klarale mõistusest üldse kasu oli?
 
Ma tean, et romaani "Klara ja Päike" on juba võrreldud Ishiguro varasemate teoste ja teemadega - aga kuigi ma nende võrdlustega nõustun, eelistaks ma ise seda lugu vaadata just klassikalise SF võtmes. Ning sellisena on tegemist mitte küll uue, aga kindlasti stiilse ja huvitava lahendusega. See paigutub ka veatult robotilugude korpusesse ning Ishiguro on minu silmis sellega ulme jaoks kanoniseeritud.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti eesti keeles
x
Meelis Friedenthal
1973
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Mulle meeldis kõige rohkem see, kui ta kirjutas köögipoolest, kui sealt asi edasi läks, siis hakkas kiiva kiskuma, visandlikuks ja uduseks minema, konkreetsust oli vähe. Aga kannatas lugeda küll, täiesti.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle ka üldiselt meeldis, hästi kirjutatud, autor ei võta asja liiga tõsiselt, aga peategelaste omavaheline suhtlus tõi mingil hetkel "Vanamehe" multika silme ette, see hakkas natuke vb segama.
Teksti loeti eesti keeles

Minu arust väga hea raamat. Clarke kirjutab hästi, see on juba suur asi, saab lugeda nii, et vastu ei hakka. Mulle meeldis ka see, et ta ei andnud järele soovile kogu see värk mingiks mammutteoseks venitada. Nt oli tema kogumik Ladies of Grace Adieu mitmes mõttes huvitavam kui Norrelli ja Strange raamat. Siin tekstis on peale kõige muu selgelt tunda ka akadeemiline taust, mis tuleb ootamatult ja irooniliselt mitmes kohas välja. Ainult akadeemias töötav inimene saab teisi akadeemias töötavaid inimesi niivõrd põhjalikult põlata, nagu Clarke seda teeb...
Teksti loeti eesti keeles

See narkootikum on tegelikult olemas, aga selle nimi on vanemlus. Vaimukatest üliõpilastest ja veinistest filosoofidest saavad leludega mängivad vanemad, kes esitavad endale samas küsimusi, et mida nad siis õigupoolest teevad, kuidas asjad nii kaugele on läinud. Et siis allegooria või nii.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene lugu oli väga hea, tegelikult enamvähem senikaua, kui saladus püsis, oli raamat igati tugev, kahjuks lõpp läks täiesti puu taha. Kõige nõrgem Mitchell, mis ma lugenud olen.
Teksti loeti eesti keeles

Seiklus, suurema sisemise mõtteta, aga väga ladusasti loetav. See pisut õllehõnguline filosofeerimine iga peatüki alguses oli kõige parem osa. 
Teksti loeti eesti keeles

Kiire ja lobe lugemine. Idee kehade vahel pihustunud isiksustest on hea, küsimus tekib, miks vaid laevad ja Anaander Mianaai seda teed läksid. 
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis selle raamatu juures kõige rohkem Hiina kultuurirevolutsiooni kirjeldus ja sellest tulenevad hädad jms. Tehnilised ideed olid ka huvitavad, kuigi kohati panid ka kulmu kergitama. Raamat oli hea, aga mitte väga hea, võibolla tõesti liiga vähe kirjanduslik ning kohati liiga plakatlik. Tegelaste motivatsioonid selleks või teiseks käitumiseks tundusid võõristavad ja kuigi mul Hiina kirjandusega väga põhjalikku kogemust ei ole, siis ma päriselt siiski ei tahaks seda ainult teise mentaliteedi omaduseks pidada. 
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on kirjutatud kogumiku seat14c (seat14c.com) jaoks, mille üldine idee on üsna intrigreeriv (lendab lennuk ja satub 20 aastat tulevikku). Erinevad kirjanikud on võtnud ette ja kirjutavad lennuki reisijatest lugusid. See Nancy Kressi jutt jääb aga üsna väheütlevaks.
Teksti loeti inglise keeles

Nüüd välja tuleva filmi sabas võtsin loo kätte. Tõesti hea jutt, võibolla seni loetud Chiangi asjadest meeldis see mulle kõige rohkem.
Teksti loeti inglise keeles