Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Joel Jans ·

Masina nõrkus

(jutt aastast 2011)
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt:-masina-norkus

ajakirjapublikatsioon: «Reaktor» nr 2 (november 2011)
♦   ♦   ♦

eesti keeles: antoloogia «Tuumahiid» 2013

Tekst leidub kogumikes:
  • Reaktor
Hinne
Hindajaid
3
3
2
1
0
Keskmine hinne
3.889
Arvustused (9)
Kristjan Rätsep

Loo esialgset varianti lugesin Ulmejutulaborist, kus see ilmus pealkirjaga "Mida masinad kardavad?" ja oli kirjutatud vastavat teemat käsitlevate juttude võistluse raamides. Minu meelest väga hea lugu, ja usun, et Metsavanast võib tulevikus üks meie parimaid ulmekirjanikke saada, sest entusiasmi näib tal vähemalt praegu jätkuvat.

Lugu ise on klassikalises laadis 1950-ndate stiili meenutav SF tulevikulinna hooldavast robotist Tondist, kelle maa-aluse elu ainsaks seltsiliseks on üks vana insener. Kui insener ootamatult kaob, otsustab robot sõbra üles otsida, millel on tõsised tagajärjed...

Väga stiilne tekst.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Mulle meeldis see lugu väga. Selles on mõnusat nukrust ja kangelase siseheitlust. Ka heitlust väljaspool ennast. Selline igihaljas lugu koerast, kes on kaotanud oma peremehe.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Friedenthal

Jutt oli tõesti üsna hästi loetav. Võiks siiski ette heita mingit pealiskaudsust ja oma tegelastesse mitte väga tõsiselt suhtumist. Kõik jätsid üsna karikatuurselt üheplaanilise mulje.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Eks ta ikka labor ole... No ei pane uskuma kõik need ärkavad masinad, tehke, mis tahate. Pluss muidugi ületamatud tehnilised raskused rauast hiiglase ehitamisel, nii et keegi ülal midagi enne ei märka, kui too lausa maa peale ronima hakkab.

19.10.2013: "Marsi kroonikate" mainimine selle tükiga seoses on solvang, mida vanameister Bradbury küll ära pole teeninud.
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Ulmeajakirja «Reaktor» teisest numbrist ma oma blogisse uudist ei teinud... wõrk oli reklaami täis ja mulle tundus, et kui mina kah veel, et siis on juba ilge overkill. Pealegi olin ma veendunud, et hakkan kohe seal ilmunud jutte lugema ja arvustama...

On miski Tont (loe: tehisaju), kes on mures, et miks Insener pole tulnud oma masinaid üle vaatama... et Insener pole ju kunagi hilinenud... eks masinmõistus otsib probleemile lahendust ja omal kombel leiabki selle...

Jutt on algselt kirjutatud Ulmejutulabori jaoks (teema «Impeeriumi õhtud»), aga ma ei viitsinud hakata võrdlema, et kui palju (ja kas) erineb see algne versioon ajakirjas ilmunust.

Erilist lugemiselamust mulle see tekst ei pakkunud, sest taolised heietused pole just mu lemmiklood. Objektiivselt võttes ma tunnistan, et tegu on (eriti algaja kohta) hästi väljapeetud meeleolupiltide jadaga ning siit tuleb ka hinne.

Üks tehniline detail mind häiris, aga selle kallal irisemine oleks sama, kui hakata Marsi kroonikaid hard SF`i mõõdupuuga mõõtma – normaalne inimene seda lihtsalt ei tee!
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

Ilusasti kirja saanud asi. Aga ausõna, kuidas küll üks (intelligente?) tehisaju saab ometi nii loll olla!? (No ei saanud imestamata jätta...)
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Mõnus meeleolupildike, või õigemini, meeleolupildikeste jada, mis mulle vähemalt tõis silme ette miski anime, mingi Miyazaki olematu filmi, näiteks. Kuidagi muinasjutuline see metallmonstrumi maapõuest tõusmine ju oli, ja sealjuures, kui hakata mõtlema, miks üldse oli/elas maa-all selline gigantne tehismõistusega peletis? Linna normaalseks funkamiseks poleks nii suurt robotit kuidagi vaja olnud, maa-all laiutavale robotile liikumiseks vajalike roomikute ja haaratsite külgepanemine on ilmne ressursi raiskamine, puhta kummaline tundus tervet linna haldava roboti teadmatus Inseneri saatuse suhtes ja nii võimsa roboti puhul oli juba surnuaial füüsilise laiba ülesotsimine täieliku tobedusena: oleks ju piisand paari andmebaasi lappamisest ja nii edasi, ja nii edasi.

Loo uba siinkohal olid siiski edasi antud fantastilised meeleolupildikesed, ja selle ülesandega tuli autor (keda ma samuti pean üheks eesti ulme tulevikulootuseks) suurepäraselt toime. Hinne "kolm" väljendab mu vastumeelsust ilma sügava poindita olupildikeste ees, mis väljendub täie raskusega paaris järgnevas käesoleva kogumiku loo arvustuses.
Teksti loeti eesti keeles
Krafinna de Kraax

Hea jutt. Tõesti hea. Selline hea emotsiooniga lugu, mis on ilmselt vist veidi ülekirjutatud? Sest mulle praegu tundub, et esimene variant sest jutust nii hea ei olnud...
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Iseenesest saab seda ka „viiega“ hinnata, sest autor on oma kavatsused kenasti ära teostanud. Ma annan „nelja“ siiski teksti vähesest ambitsioonikusest. Et on jah selline kodutu koera lugu, sujuvalt kirjutatud ja põnevalt arenev. Aga... äkki... oleks saanud olla miski kõvem puänt? Mitte selline resigneerunud pilk kaugusesse vaid äkki oleks ikkagi saanud laibale frankensteini teha või midagi. Ja ma hoiaksin „viie“ mõne sellise teksti jaoks, kus on hästi teaostatud inimkarakter. PS – miskipärast tuli mul lugedes silme ette see multikas ahnest tolmuimejast.
Teksti loeti eesti keeles
x
Meelis Friedenthal
1973
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Meelis Friedenthal

Mulle meeldis kõige rohkem see, kui ta kirjutas köögipoolest, kui sealt asi edasi läks, siis hakkas kiiva kiskuma, visandlikuks ja uduseks minema, konkreetsust oli vähe. Aga kannatas lugeda küll, täiesti.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Friedenthal

Mulle ka üldiselt meeldis, hästi kirjutatud, autor ei võta asja liiga tõsiselt, aga peategelaste omavaheline suhtlus tõi mingil hetkel "Vanamehe" multika silme ette, see hakkas natuke vb segama.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Friedenthal

Minu arust väga hea raamat. Clarke kirjutab hästi, see on juba suur asi, saab lugeda nii, et vastu ei hakka. Mulle meeldis ka see, et ta ei andnud järele soovile kogu see värk mingiks mammutteoseks venitada. Nt oli tema kogumik Ladies of Grace Adieu mitmes mõttes huvitavam kui Norrelli ja Strange raamat. Siin tekstis on peale kõige muu selgelt tunda ka akadeemiline taust, mis tuleb ootamatult ja irooniliselt mitmes kohas välja. Ainult akadeemias töötav inimene saab teisi akadeemias töötavaid inimesi niivõrd põhjalikult põlata, nagu Clarke seda teeb...
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Friedenthal

See narkootikum on tegelikult olemas, aga selle nimi on vanemlus. Vaimukatest üliõpilastest ja veinistest filosoofidest saavad leludega mängivad vanemad, kes esitavad endale samas küsimusi, et mida nad siis õigupoolest teevad, kuidas asjad nii kaugele on läinud. Et siis allegooria või nii.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Friedenthal

Esimene lugu oli väga hea, tegelikult enamvähem senikaua, kui saladus püsis, oli raamat igati tugev, kahjuks lõpp läks täiesti puu taha. Kõige nõrgem Mitchell, mis ma lugenud olen.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Friedenthal

Seiklus, suurema sisemise mõtteta, aga väga ladusasti loetav. See pisut õllehõnguline filosofeerimine iga peatüki alguses oli kõige parem osa. 
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Friedenthal

Kiire ja lobe lugemine. Idee kehade vahel pihustunud isiksustest on hea, küsimus tekib, miks vaid laevad ja Anaander Mianaai seda teed läksid. 
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Friedenthal

Mulle meeldis selle raamatu juures kõige rohkem Hiina kultuurirevolutsiooni kirjeldus ja sellest tulenevad hädad jms. Tehnilised ideed olid ka huvitavad, kuigi kohati panid ka kulmu kergitama. Raamat oli hea, aga mitte väga hea, võibolla tõesti liiga vähe kirjanduslik ning kohati liiga plakatlik. Tegelaste motivatsioonid selleks või teiseks käitumiseks tundusid võõristavad ja kuigi mul Hiina kirjandusega väga põhjalikku kogemust ei ole, siis ma päriselt siiski ei tahaks seda ainult teise mentaliteedi omaduseks pidada. 
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Friedenthal

Jutt on kirjutatud kogumiku seat14c (seat14c.com) jaoks, mille üldine idee on üsna intrigreeriv (lendab lennuk ja satub 20 aastat tulevikku). Erinevad kirjanikud on võtnud ette ja kirjutavad lennuki reisijatest lugusid. See Nancy Kressi jutt jääb aga üsna väheütlevaks.
Teksti loeti inglise keeles
Meelis Friedenthal

Nüüd välja tuleva filmi sabas võtsin loo kätte. Tõesti hea jutt, võibolla seni loetud Chiangi asjadest meeldis see mulle kõige rohkem.
Teksti loeti inglise keeles