Karel Michal

Tegemist on n.ö. klassikalise aurupunkiga. Selles mõttes, et leidub ohtralt tegevust, erinevaid tagaajamisi, värvikaid kurje geeniuseid, kõikvõimalikke vidinaid, mis kõik liiguvad auruga, ajas hüppamist edasi ja tagasi ja kogu see äärmiselt värvikas kompott leiab loomulikult aset viktoriaanlikul Inglismaal. Või siiski tegelikult selles raamatus mitte, kuna kuninganna Victoria langes atentaadi ohvriks ja tema asemel on hoopis kuningas Albert.

Atendaat kuningannale (reaalselt aset leidnud sündmus, lõppes siiski õnnelikult) ongi tegelikult kogu romaani sõlmpunkt, millest saavad alguse paljud asjad, mis ajahüpete kaudu tulevad ringiga jälle tagasi ja põhjustavad uusi sündmusi. Ajahüpete võimalikkus või võimatus ei huvita mind selle raamatu puhul absoluutselt: vastavus meie füüsikaseadustele ei ole siin määrav ja loo seisukohalt on ajas rändamisel vägagi keskne roll.

Tasub ära märkida seda, et kõik peategelased on reaalselt eksisteerinud isikud. Alates Spring-Heeled Jacki ehk Vedrutaldadega Jaagu juhtumit uurivatest Richard Francis Burtonist ja Algernon Swinburne`ist ning õnnetust atendaadisooritajast Edward Oxfordist, kelle kohta võib igaüks wikipeediast järele uurida, kes nad sellised olid ja lõpetades kõigile tuntud Charles Darwini ja Florence Nightingale`ga, kes siin raamatus on kurjade geeniuste rollides. Tegelikult elanud ja olnud tuntud isikud viktoriaanlikult Inglismaalt on pandud tegutsema omalaadsesse alternatiivajaloolisesse värvikirevasse ja fantastilisse settingusse.

Auru on siin palju. Esineb aurujalgrattaid, aurutaksosid aga ka ühe inimese auruhelikoptereid, omalaadseid lendavaid toole. Igasugu tehnikat on palju, sest kui vedrutaldadega ilmuva ja kaduva noori naisi kabistava kummalise olevuse (ka tema on ajaloost võetud) halenaljakad juhtumused kõrvale jätta, siis võib romaani sisuks ka nimetada võimsalt esile tõusnud Tehnoloogide - kes omakorda jagunevad tehnikaga tegelejateks, ehk siis nendeks, kes auruga asju liikuma panevad, ja geenidega manipuleerijateks ehk eugeenikuteks, kes loovad inimese ja looma hübriide ja aretavad järjest veidramaid loomi - ja Libertiinide, kes arendavad pehmemaid alasid, salaplaani võimuhaaramiseks.

Igatahes on see salaplaan kirja pandud äärmiselt kaasahaaraval ja ladusal moel. Burtoni & Swinburne`i seiklused on vist planeeritud kolmeosalisena, hetkel on juba ilmunud ka teine osa, kus seikleja ja luuletaja uurivad Kellavärgiga Mehe juhtumit.

Julgen soovitada kõigile heast aurupungist lugupidajaile. Väga hea raamat oli, mulle väga meeldis. Kindel "viis".

Tegu oleks justkui absoluutsusele pretendeeriva vahekokkuvõttega aurupungi arengust ja et tegu on veel uue kirjaniku debüüdiga, lisab vaid respekti minu kummarduse sügavusele – üldse on see viimaste aegade kõige rasvasem «viis», mille ma loetule annan, ja ka kõige rohkem puhast lugemisnaudingut pakkunud tekst. Võimalik, et 2010. aasta parim ulmeromaan.

Raamatu, mille esikaanekirjadest moodustub lause «Mark Hodder presents Burton & Swinburne in The Strange Affair of Spring Heeled Jack» tegevus toimub septembris 1861 Londonis, tagasivaadete ja jutustustena (nagu 19. sajandi seikluskirjandusele kohane!) põikame ka teistele kontinentidele ja teistesse aastatesse – minevikus ja tulevikus!

Aurupungi vanaisa Michael Moorcocki jõulise soovitusega algava raamatu peategelasteks on ajaloost tuntud reisimees Richard Francis Burton ja prerafaeliitide hulka kuulunud luuletaja Algernon Charles Swinburne. Eugeeniliselt kohendatud ja sellisena 130-aastase elueaprognoosiga Briti peaminister lord Palmerston (sünd 1784) palkab Burtoni «kuninga agendiks» – kuninga seepärast, et kuninganna Victoria on 1840. aastal toimunud atentaadi käigus tapetud ning Briti impeeriumit valitseb ta lesk, kuningas Albert Saksi-Coburg-Gotha dünastiast.

Samuti soovitab Palmerston Burtonil võtta endale assistent, kuna värskel agendil paistab korraga kohutavalt palju tööd tekkivat. Töö leiab Burtoni üles udusel koduteel juba ööl enne tööintervjuud Palmerstoni juures, töö tuleb Burtonile koju tema kabinetti kätte, meenutab pantri ja inimese ristsugutist, võitleb kui tuulispask... üldse on selles romaanis sisu nii palju, et seda kõike ei jõua ka parima tahtmise korral edasi anda.

Burton saab Palmerstonilt ülesandeks uurida kummaliste inimhuntide mõistatust: nimelt on sellised isendid viimasel ajal Londoni äärelinnades korstnapühkijate abilisi – väikseid tänavapoisse röövinud. Ööl enne Palmerstoni juurde minekut on Burton aga klubist raskes joobes koju tuterdades kohtunud kurikuulsa Jack Vedrutallaga (temast on vist esimese eestikeelse ülevaateartikli «Jack Vedrutald» avaldanud Marduses 1/97 «Guido Kobra», tänapäeval muidugi on parim abivahend ingliskeelne Wikipedia).

See kummaline 19. sajandi briti kõmupressi lemmik (alates aastast 1837) klobib purjus Burtoni korralikult läbi ning patrab sinna juurde justkui hullumeelse sonimisena tunduvat teksti sellest, kuidas Burton elab justkui vales reaalsuses, mida ei tohiks olemas olla, mis pole normaalne. Ta soovitab Burtonil tungivalt teha oma elus valikuid, mis viiksid ta abielusadamasse ja konsuliks Fernando Po saarele, Brasiiliasse ja Damaskusesse ning kirjutuslaua taha raamatuid kirjutama – lühidalt, mis viiks Burtoni elukäigu juurde, nagu me teda ajalooraamatuist tunneme.

Nüüd, selline erinevate ajalooreaalsustega mängimine, tõelisuse ja justkui valesti läinud ajalooreaalsustega võrdlev käsitlus on ulmes üks minu lemmikteemasid – pole ka ime, et autor selliste teemade süvalahkamise eest Philip K. Dicki auhinna võitis. Samuti on aurupunk sündinud ju Dicki kolme noore sõbra – Jeteri, Powersi ja Blaylocki – ühistöös ning selle žanri teised esindajad on varemgi nimetatud auhinna võitnud (Stephen Baxteri «Ajalaevad» meenub kohe).

Igatahes ei saa vintis, kuid üha hirmuäratavama kiirusega kainenev Burton midagi aru valesti läinud ajaloost, millest soigub hullumeelne ja kuidagi haletsusväärne Jack Vedrutald. Ta saab vaid aru, et veidriku poolt talle pakutav elukäik on just selline, millist ta pole valimas: järgmisel päeval võtab ta vastu mitte konsulikoha Lääne-Aafrika pärapõrgus, vaid kuninga agendi ameti ning saadab sellest johtuvalt kukele ka oma kauase pruudi Isabel Arundelli. Samas jääb Burtonile suureks müsteeriumiks, kuidas sai saladuslik Vedrutald teada Fernando Po ja Damaskuse konsulikohast, kuna need võimalused olid maailmas teada üldse vaid paarile-kolmele inimesele...

Niimoodi võiks sellest romaanist veel pikalt kirjutada.

Totaalse aurupungi tiitli teenib Hodder ära sellega, et on tolle valesti läinud 19. sajandi Inglismaa välja arendanud kadedusttekitava põhjalikkuse ja detailitäpsusega, erinevaid auruleiutisi ja masinavärke lendab ja sõidab ringi sellisel hulgal, et võtab silme eest kirjuks ning kõiki neid esitleb ja kirjeldab kirjanik meile selle tempoka põnevusloo vahele justkui muuseas – mistap tekib väga realistlik, n-ö. päris maailma tunnetus.

Samuti on aurupungile omaselt see romaan täis ajaloost tuntud isikuid veidi teistsuguses rollis: nagu Lauri Lukas on juba oma arvustuses kirjutanud, kohtame siin näiteks Charles Darwinit, Francis Galtonit, Gustave Doré’d, Florence Nightingale’i, aga ka tegelasi, kelle nimed ütlevad rohkem 19. sajandi Britannia ajaloost rohkem huvitatud lugejaile: Laurence Oliphant, Isambard Kingdom Brunel, John Hanning Speke, Waterfordi «Hull markii» Henry de la Poer Beresford jne jne.

Minu kolm lemmiktegelast on kolm poissi. Üks on neist küll juba 24-aastane, aga hingelt ikka poiss, ehk küll sellist täiesti vastutustundet tüüpi, nimelt lapsemeelne joodik-poeet Algernon Charles Swinburne, kelle Burton angažeeribki oma assistendiks suuresti ka murest, et see ennast ilma eesmärgipäraste seiklusteta igaöiselt bordellidest kõrtsidesse ja sealt jälle bordellidesse rännates muidu surnuks joob.

Swinburne’i tegelaskuju nagu ka kaks ülejäänud poissi: ajalehepoiss Quips, kes Burtoni eriülesandeid täidab (umbes nagu Baker Streeti vabatahtlikud), ja korstnapühkijaabiliste liiga (selline tänavapoiste ametiühing) president Beetle on Hodderil maalitud suure humoristipintsliga.

Swinburne on selline tahtmatu koomik, kes käsu peale vaenlast jalga tulistada laseb kogemata augu sisse tolle läbipaistval klaaspeal, mille sees olevas vedelikus ujub aju... seepeale hakkab ajuvedelik muidugi välja nõrguma, mistap õnnetu olevus seda auku sõrmega kinni hoidma peab. Salakirjas täheühendit DT nähes pakub joodik-poeet kohe lahenduseks «Delirium tremens»... mina olin suurema osa Swinburne’i stseenidest igatahes naerust kõveras. Ahjaa, lisaks valmistab talle seksuaalset naudingut, kui keegi talle füüsilist valu tekitab, mistap kujunevad üsna naljakaks tema piinamis- ja peksmisstseenid.

Korstnapühkijaabiliste liiga president on saladuslik poiss, keda keegi näinud pole, ta elab ühe hüljatud hoone katusel, ilmub korstna kaudu – ning tema harrastuseks on meeletu raamatukirg. Ta lugevat ajalehepoisi sõnul kõike, aga eelistavat luulet proosale ja üldiselt aimekirjandust ilukirjandusele. Kui Burton käib tema käest raamatute eest informatsiooni ostmas ja küsib lahkudes, mida järgmiseks tuua, vastab Beetle: «Drop three stones into the chimney. I’ll respond. Bring more books» – «On what subject?» – «Philosophy, travel, art, poetry, anything», ning mina lugejana kõõksun sellise tegelase peale jälle naerda.

Ajalehepoiss Quips on samuti meile ajaloost hoopis teises rollis ja paarkümmend aastat hiljem tuntud tegelane, kelle päris nimi avaldatakse alles romaani keskel, aga kelle mina küll kohe esimesest tema killust ära tundsin: «There’s much to be said in favour of modern journalism. By giving us the opinions of the uneducated, it keeps us in touch with the ignorance of the community.» Aga tema tuntud epigramme puistab Hodder tegevuse käigus just sobivatesse kohtadesse pidevalt (Burtoni majja tulles majapidajannale, kes muretseb esikuvaiba puhtuse pärast: «Clean shoes are the measure of a gentleman») ja neidki on täielik lust lugeda.

Sellise tegelastegaleriiga võiks pikalt jätkata. Need ei ole kaugeltki ainsad värvikad pea- ja kõrvaltegelased. Peaminister Palmerstoni kaks probleemidelahendajat Burke ja Hare, politseiinspektor Honesty jne jne. Kogu see koomika pole aga ülepingutatud ja sobib kuidagi väga loomulikult Hodderi romaani, mis ei kaota sellest kübetki oma tegelikku tõsidust ja põnevust, raamatu teises osas esitatud ajaparadokside pundar harutatakse lõnghaaval lahti ja kõik teksti esimeses osas absurdimaigulistena tundunud kohtumised Jack Vedrutallaga ja tema hullumeelse sonimisena tundunud lausekatked on järsku sündmustikku tema vaatevinklist nähes täiesti loogilised ja mõistlikud.

Kokkuvõttes: ilus, kurb, pööraselt naljakas, detailirohke, põnev, fantaasiarikas, visuaalselt aktsioonirohke, ohtrate viidetega 19. sajandi briti ajaviitekirjanduse suurkujudele ning sellisena erakordselt õnnestunud teaduslik-fantastiline romaan!

PS. Ja muidugi ei saa ma jätta muigamata sedalaadi viite üle, kui üks tegelane ütleb teisele, et «I scared the living daylights out of him».

Sisust on eelarvustajad juba piisavalt rääkinud. Mainiks vaid ära, et minu meelest oli see ajarändur ikka räme närvihaige psühhopaat ja nii tema käitumine kui ka selle motiivid jätsid veidra mulje. No keda see kauges tulevikus ikka huvitab, kas mõni su esivanem on püüdnud kuninganna Victoriat mõrvata...? Eriti arvestades, et juba tänapäevalgi ei suhtuta Victoria valitsusaega väga positiivselt. Nagu on ka keeruline ette kujutada ajaloolast, kes kardab, et minevikumaailma nägemine ta hulluks ajab ja selle vältimiseks liitreaalsusest abi otsib. Ja eks neid näiteid oli veel.