(romaan aastast 2008)
eesti keeles: Kristjan Sander «13 talvist hetke» 2008
Peategelane on keegi Mihkel, kes keldriukse kaudu satub paralleelmaailma, kus juba pikemat aega käib sõda Luikedeks kutsutud täiesti võõraste ja tundmatute olevuste vastu. Teisel pool siis Maalt "komandeeringus" olevad inimesed. Paralleelmaailma pärisasukad varjavad ennast kuskil sügavates tunnelites ja neid pole näha. Põhimõtteliselt osalevad maalased seal sellepärast, et on oodata Luikede tungi meie maailma. Romaan koosnebki sõjategevuse kirjeldustest Luikede poolt ülevõetavas maailmas ning Mihkli ja Zoja häbelikust semmimisest meie maailmas. Üks naljakamaid kohti oli muide stseen, kus Mihkel ja Zoja jõudsid vanainimeste asja juurde ja mille peale Zoja korraga paiskas välja fraasi "Appi, ma vajan armastust!". Pühalik-erootilisest stseenist jäid hetkega järgi ainult räbalad, sest arvatavasti mitte ainult mulle assotsiatseerub see fraas Vennaskonna suhteliselt räigete sõnadega kepilauluga. Pealegi ei hakka ükski tüdruk taolises olukorras selliste sõnadega rääkima.
Romaan polnud paha. Olles vene ulme ja kirjanduse mitte just eriti suur austaja, ei hakanud püüdlikult rõhutatud slaavilikkus ja fragmentaarsus seekord vastu, kuigi näiteks hapukurgipurk ja viina kaanimine käisid loomulikult läbi. Strugatskite laadne maailmavalu on ammu oma aja täiesti ära elanud aga retro teeb tagasitulekut mitte ainult ulmekirjanduses.
Neli miinusega.
Mis mind häiris lugemisel, oli liiga ülelibisev stiil. Liiga palju jäi ütlemata. Tegelaste motivatsioon ja siseelu jäi kuidagi lahjaks. Jäi mulje, et tegelased ei mõelnud eriti midagi. Seevastu oli palju mõttetuid lauseid stiilis. "Lükkas jalgratta postkastide alla, pani vihmavee äravoolutoru külge lukku, keeras pusakäised üles ning kobis kandade kolksudes astmetest alla keldrisse." Samas kui selgitus, miks Mihkel sel hetkel üldse keldrisse läks, jäi tähelepanuta. Tegelased lihtsalt teevad mingeid asju, miks, see ei ole aga üldse oluline.
Tegelikult paistis, et see paralleelmaailm, kuhu Mihkel sattus, oli kogumiku hilisemates lugudes mainitu, anarhistide juhitud ja hiljem "luikede" sissetungi alla langenud. Sealt ka need mustad lipud paneelmajadel jne. Näib, et Kriku kasutab kogumiku lugudes tegelikult sama maailma ja samu motiive-võtmesõnadeks alternatiivmaailm, kus füüsika asemel domineerib bioloogia ja anarhistid valitsevad Venemaad, võtmesõnadeks "Vennaskonna" muusika ning tööliste ülestõusud kuuekümnendate alguse NSVL-is. Sealt siis ka see "Appi, ma vajan armastust!" fraas. Ning ilmselt pole ka üheksakümnendate alguse Eesti kui "Vennaskonna" kuldaeg valitud tegevusajaks juhuslikult. Zoja nimi tuletab vägisi meelde "Insener Garini hüperboloidi..."
Mulle, kes ma olen enamiku oma elust veetnud segaelanikkonnaga paneelmajarajoonides, on Kriku lugude strugatskoidne õhustik pigem kodune kui eemaletõukav. Tehislik ja räpane... aga kuidagi lapsepõlvest peale omaks saanud.
Muidugi ma olen nõus sellega, et meeleolu hoidmiseks on hea kui tegelased tegutsevad, mitte ei targuta sõrm püsti, aga mulle näis et korraliku pinge tekitamiseks oleks pidanud juhtuv (ehk siis tegutsemisajendid) olema midagi sellist, mis oleks neid eksistentsiaalselt täielikult haaranud. Praegu on asjad nii, et isegi suhted Zojaga pole sellised, mis võiksid olla peategelasele otsustava tähendusega, sest Mihkel ikkagi suhtleb selle neiuga kuidagi möödaminnes. Tõsist kirge ja paatost ma siin ei näe. Kuigi mingit pidi võiks ju see tundetuimus selle maailma juurde käia - et on vaid ahastus ja nukrus aga mitte armastus -, siis miskipärast on mulle jäänud mulje, et kui on ühest otsast tugevad tunded, siis kipuvad need olema nii ka teisest otsast. Need tegelased peaksid otsima meeletult armastust ja olema väga romantilised – eksole Vennaskonnagi peamised teemad lahkumine ja armastus.
Lühidalt on mul tunne, et siin on tekst, mille oleks võinud teatud püsivuse tulemusena väga heaks romaaniks kirjutada, aga see mida me siin näeme on veidi lõpetamata moega jutustus. Siiski meeldis see lugu mulle “13 hetke” raamatus (kogumikus?) kõige rohkem, just selle pärast, et püüdles kõige rohkem inimese ja kõige vähem maailma loomise poole. Ja Jeki oleks tõepoolest võinud rohkem eetriaega saada. Neli, plussiga.
