Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Dan Simmons ·

Olympos

(romaan aastast 2005)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
0
1
0
2
0
Keskmine hinne
2.667
Arvustused (3)

"Iliumi" järg on sama hea, pakkudes uusi üllatavaid pöördeid kogu loosse.

Lühike ülevaade erinevate peategelaste tegemistest, mis toimub 8-9 kuud peale eelmise romaani sündmusi:

Moravecid aitavad troojalasi ja kreeklasi võidelda Olympose jumalate vastu. Kui nad aga avastavad, et portaal Marsi ja Trooja vahel on kokku kukkumas, lahkuvad nad Troojast tagasi oma ajastusse. Korraldavad seejärel ekspeditsiooni Maale ja võitlevad seal erinevate inimvaenulike orgaaniliste ja anorgaaniliste olenditega.

Kreeklased ja troojalased hakkavad parema (jumalate) puudumisel taas madistama omavahel. Vahepeal on aga Zeus mitmenädalasse unne uinutatud ja jumalad tülitsevad omavahel ja seejärel puhkeb tõsisem lahing jumalate endi vahel. Alguses on kreeklased peaaegu Troojat vallutamas, kuid pikapeale surutakse nad tagasi ja mõne nädala pärast on nad suhteliselt lootusetus piiramisrõngas. Siis aga teleporditakse kogu Trooja ja armeed 6000 -nda aasta tagusesse tulevikku moraveccide ja posthumanite juurde, mille peale vaenupooled lõpetavad üksteise hakkimise.

Post-humanitel on rasked ajad: aina sagedamini tuleb teha endiste robotteenritega. Pikapeale muutub rünnakute surve liiga suureks ja erinevad kogukonnad üle planeedi on hukkumas või hukkumise äärel. Õnneks sekkuvad õigel ajal moravecid, kellelt saadakse korralikumad relvad ja muu toetus.

Raamatu lõpu poole kirjeldatakse palju happy-end lugusid erinevate osapoolte tegemistest. Üks toredamaid asju oli kreeklaste ja troojalaste pidu-püha, mille käigus jõid endised vaenupooled ennast täis ja põletasid koos ära suure puuhobuse. Pidustus tehakse vist traditsiooniliseks ;)

Raamatus on veel rohkem tegelasi ja vaenupooli ja vaatepunkte loole, kui viitsin siin arvustuses praegu mainida. Täitsa imetlusväärne, kuidas nii keeruline lugu on suudetud esitada ja otsi omavahel kokku viia. Väga palju eelmises raamatus saladusse jäetud asju sai selgemaks, kuid salajasi asju tuli ka juurde; umbes nagu Hüperioni saaga II osa, mida võis pidada lõpetatuks, kuigi mõnegi saladusse jäetud asjale esitati valgust alles Endymioni saagas. Praeguseski raamatus tehti mõnedele väga pahadele elementidele ära, kuid (minu jaoks?) jäi suhteliselt arusaamatuks nende päritolu.

Hinde võtab alla samamoodi nagu eelmiseski osas: päevapoliitiline vari. Seekord oli see siiski vähem häiriv, kui eelmises raamatus, vist ilmselt selle pärast, et teadsin seda oodata.
Teksti loeti inglise keeles

Emotsioonid on kahetised. Ühest küljest mulle väga meeldib, et sellise temaatikaga ning suunaga raamat on kirjutatud. Ma pean silmas kreeka mütoloogiat ning eriti Odüsseuse lugu. Teisest küljest aga on kokku see kirjutatud tuimalt. Kirvetöö – ning täielikult kahte väärt.

Vaid mõned momentidest, mis põhjendavad sellist suhtumist:
Iliase ja Odüsseia pealiskaudne ning ümberjutustav esitus – nagu ka esimese osa puhul paistab selgelt välja, et tegemist on ikkagi inglise kirjandust uurinud inimesega, kel pole erilist huvi kreeklaste vastu kunagi olnud. See antiikosa tuleb välja küllaltki pingutatult ning ümberjutustavalt ja lõppkokkuvõttes mõjub papisena. Sealtsamast ilmselt saab alguse ka kreeklaste ameerikalik nägu. Kui esimeses osas oli veel kreeklastel seda hõngu, mis paistab välja Homerose eeposest, siis siin on see peaaegu täiesti kadunud ning tegelased lahustuvad kohati karikatuurideks või siis lollpeadeks. Kui seda oleks võimalik võtta tahtliku esitusena (mida ju mõned loo elemendid justnagu lubaks), siis suudaks sellega veel leppida. Tundub aga pigem, et Simmons tahab kreeklasi ja üldse antiikseid esitada teatud lihtsameelsete karakteritena, kes lihtsalt ei oska keerulisemalt elada, kuna pole kokku puutunud vajaliku hariduse ja muu säärasega. Erandiks vahest Odüsseus, kes on nii skisofreeniline kuju, et ka pärast nädalapikkust järelemõtlemist ei suuda ma ikka tema motiividest aru saada.
Juba korra mainitud ameerikalikkuse alla paigutaks ma ka need raamatu elemendid, mis tunduvad pärinevat mingist allikast Q Hollywoodi filmidele, ehk siis teisisõnu värskete ideede puudus. On teatud hulk standardolukordi ja standardlahendusi, mida siis üsna mehaaniliselt ja tüütult hakatakse üksteise otsa lükkima. Põnevus hajub küllalt kiiresti. Kui esimeses osas oli nende erinevate elementide kokkupanek siiski huvitav ja kohati vaimukaski, siis siin on see taandunud masinlikuks.

Siiski on olemas mingi element, mis veab raamatu lõpuni – ja seda, ausalt, tasus oodata. Lausnõmedus! Põhimõtteliselt koosneb see mingist hulgast seosetutest läbimõtlemata fraasidest, mis on kokku visatud stiilis, et lõvid ja lambad hakkavad pärast õigluse võitu koos elama. Tule taevas appi! Elukutselise kirjamehe amet ilmselt pole kuigi kerge, et peab sellist virtsa raamatulettidele paiskama.

Teksti loeti inglise keeles

Täiesti nauditavast loost mis algas Iliumis saab Olympose lõpuks täielik jamps. Kas tõesti peab keset ulmeraamatut täiesti asja-eest-teist taga hakkama rääkima WTC majade kokkukukkumisest, juutide kannatustest, Jeruusalemmast, pahadest araablastest jne. Vahepeal tekkis mul isegi kahtlus, et raamatusse on juhuslikkuse alusel kopeeritud lõike USA välisministri kõnedest.Umbes sama kohatu oleks Sipsikut lugedes viimase peatüki asemel leida peatüki Marxi "Manifestist".
Teksti loeti inglise keeles
x
Meelis Friedenthal
1973
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Mulle meeldis kõige rohkem see, kui ta kirjutas köögipoolest, kui sealt asi edasi läks, siis hakkas kiiva kiskuma, visandlikuks ja uduseks minema, konkreetsust oli vähe. Aga kannatas lugeda küll, täiesti.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle ka üldiselt meeldis, hästi kirjutatud, autor ei võta asja liiga tõsiselt, aga peategelaste omavaheline suhtlus tõi mingil hetkel "Vanamehe" multika silme ette, see hakkas natuke vb segama.
Teksti loeti eesti keeles

Minu arust väga hea raamat. Clarke kirjutab hästi, see on juba suur asi, saab lugeda nii, et vastu ei hakka. Mulle meeldis ka see, et ta ei andnud järele soovile kogu see värk mingiks mammutteoseks venitada. Nt oli tema kogumik Ladies of Grace Adieu mitmes mõttes huvitavam kui Norrelli ja Strange raamat. Siin tekstis on peale kõige muu selgelt tunda ka akadeemiline taust, mis tuleb ootamatult ja irooniliselt mitmes kohas välja. Ainult akadeemias töötav inimene saab teisi akadeemias töötavaid inimesi niivõrd põhjalikult põlata, nagu Clarke seda teeb...
Teksti loeti eesti keeles

See narkootikum on tegelikult olemas, aga selle nimi on vanemlus. Vaimukatest üliõpilastest ja veinistest filosoofidest saavad leludega mängivad vanemad, kes esitavad endale samas küsimusi, et mida nad siis õigupoolest teevad, kuidas asjad nii kaugele on läinud. Et siis allegooria või nii.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene lugu oli väga hea, tegelikult enamvähem senikaua, kui saladus püsis, oli raamat igati tugev, kahjuks lõpp läks täiesti puu taha. Kõige nõrgem Mitchell, mis ma lugenud olen.
Teksti loeti eesti keeles

Seiklus, suurema sisemise mõtteta, aga väga ladusasti loetav. See pisut õllehõnguline filosofeerimine iga peatüki alguses oli kõige parem osa. 
Teksti loeti eesti keeles

Kiire ja lobe lugemine. Idee kehade vahel pihustunud isiksustest on hea, küsimus tekib, miks vaid laevad ja Anaander Mianaai seda teed läksid. 
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis selle raamatu juures kõige rohkem Hiina kultuurirevolutsiooni kirjeldus ja sellest tulenevad hädad jms. Tehnilised ideed olid ka huvitavad, kuigi kohati panid ka kulmu kergitama. Raamat oli hea, aga mitte väga hea, võibolla tõesti liiga vähe kirjanduslik ning kohati liiga plakatlik. Tegelaste motivatsioonid selleks või teiseks käitumiseks tundusid võõristavad ja kuigi mul Hiina kirjandusega väga põhjalikku kogemust ei ole, siis ma päriselt siiski ei tahaks seda ainult teise mentaliteedi omaduseks pidada. 
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on kirjutatud kogumiku seat14c (seat14c.com) jaoks, mille üldine idee on üsna intrigreeriv (lendab lennuk ja satub 20 aastat tulevikku). Erinevad kirjanikud on võtnud ette ja kirjutavad lennuki reisijatest lugusid. See Nancy Kressi jutt jääb aga üsna väheütlevaks.
Teksti loeti inglise keeles

Nüüd välja tuleva filmi sabas võtsin loo kätte. Tõesti hea jutt, võibolla seni loetud Chiangi asjadest meeldis see mulle kõige rohkem.
Teksti loeti inglise keeles