2004 Hugo nimekirja lugu. Tegemist on igatahes väga hästi jutustatud asjaga. Aga seejärel, kui välist butafooriat kõrvale jättes hakata loo enda peale mõtlema, tahaks hüüatada: „Ei usu!“. Mitte muidugi seda maailma, vaid inimesi ja seda bürokraatlikku jaburdust. Aga ilmselt tuleb teise pilguga lugu vaadata. Kõik on nii sarnane Dilberti koomiksi maailmale ja mõtlemisele, et see ei saa päris juhus olla. Ning siis lähevad ka kõik muud asjad paika.
Jutt hakkab peale sellest, kuidas muidu üsna tavaline „technical support engineer” aetakse hommikul kell neli välitöid tegema. Muidugi pohmas peaga. Selgub, et välitööd on veidi erilaadsed, sisaldavad nimelt politseiauto ja helikopteriga kihutamist ning seejärel ühe äkitselt kivistunud ja plahvatanud lehma jäänustega mässamist. Edasi lähevad asjad veel veidramaks.
Aimub, et jutt käib meie ajast ja meie maailmast aga me ei tea pooli asjugi, mis toimub – ning toimumas on muidugi palju ja kohutavat. Ainult kõik see on kirja pandud väga irooniliselt. Üldiselt viievääriline lugu, väikese miinusega.