Mulle meeldisid Barkeri tekstid siis rohkem, kui ta veel nii varjamatult endast ei kirjutanud. ;) Ülbe arsti tegelaskuju, kel väike viinaviga küljes, pakub vaid niipalju huvi, et kujutada ette Barkerit ennast tolle minategelase prototüübina. Ühest küljest on küll natuke huvitav näha maailma nihilistliku arsti silmade läbi – naturaalselt ja rõvedalt – aga mina küll sellise tüübi juurde oma muret kurtma ei läheks, kes kirjeldab patsiente ja paneb diagnoose sõnadega: “nägemine peaaegu puudub”, “neer on samuti kutu”, “jalgadel möllab gangreen”, “rinnad põlvini ja üleni läbi mädanenud” (lk 75) jne. No respect at all!

Lugu ise on tavaline unenäokas: Nihilistlik arst joob ja tõmbleb haiglas ringi ja kodus võtab portsu uinutit sisse, et korralikult välja puhata. Kui ärkab, siis on vahepeal Eestist hiidlaine vms üle käinud ja kogu selle saasta minema pühkinud. Tartus valitseb anarhia jne. Pärast ärkab tegelane üles ja kõik on jälle ok.

Ümber jutustades on lugu suht mage. Tegelikult jutt nii mage ei ole. Barker kirjutab hästi, selles pole kahtlustki - vastikult, aga hästi. Loo viga on vaid sellessamas ülesehituises. Maailmalõpu kirjeldused ja kõik seal toimuv on lahe, aga point ikkagi puudub. Jääb niru tunne, et oli nagu jutt, aga samas polnud ka. Selline rahuldamatuse tunne.

Teksti loeti eesti keeles

Must Kass

4.01.2004, kell 06:48

ilmselt on olemas mattbarkeri loomingu austajad, nii kummaline kui see mulle ka ei tundu. muidu poleks ju tarvitsenud trükkida, eksole? minu arvates on tegemist tüütu kõntsaga.

Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Rätsep

7.01.2004, kell 15:21

Barkeri eesmärk oli ilmselt lugejat haiglakirjeldustega okeerida, ent paraku olid need lihtsalt jälgid ja totrad. Arstid opereerivad ja lõõbivad, patsient sureb samal ajal kätte ära... Peaaegu nagu Vene komöödiasarjas "Maskishow" , ent seal oli tegu lihtsalt musta huumoriga, siin jäi aga lihtsalt okeerimistaotlus. Kui lugu katastroofi juurde jõudis, läks veidi paremaks, ent mitte niivõrd, et hinnet kergitada. Miks peaks nihilistist arst, kes päris kindlasti ei ole usklik, oletama mingit müütilist "maailmalõppu" , selle asemel, et jääda teaduslike seletuste juurde? Ja mis asi on see igas karpmaja korteris esinev " külalistetuba" ? Tegu pole ju mingite häärberitega. Ilmselt oli lool mingi sügavam mõte, ent minu jaoks läks see paraku kaduma.

Teksti loeti eesti keeles

Toomas Aas

18.01.2004, kell 21:10

Tartlasele pakub see jutt ilmselt rohkem kui mittetartlasele. Hea et ise suhteliselt kõrge koha peal elan :-)

Ilmselt puudub mul see handicap mis eelarvustajatel - ma ei ole eriti palju Barkeri loomingut lugenud. Vahelduseks oli igatahes päris mõnus lugeda sellist naturalistlikku teksti. Eriti mõnus oli see kuidas inimese parim sõber iga päevaga järjest rohkem haisema hakkas...

Neli miinus.

Teksti loeti eesti keeles

Ilmar Kerm

31.01.2004, kell 18:15

Lauri Heinsalu

6.03.2004, kell 22:10

Ega mulle eriti Barker ei meeldi ja ma olen vist seda ka enda teises arvustuses öelnud aga pole kindel. Aga "Varjud seinal" oli isegi täitsa hästi kirjutatud! Mitte esmaklassiline ega ka mitte selline, mida fännata võiks aga parem kui mitmed lood, ma olen lugenud. Minu arust oleks see lugu sobinud perfektselt Maniakkide Tänavale - mõelge, kui hästi oleks talle sobinud uputuse tagajärgede kirjeldamine, hullunud inimeste tapmine, enesetapud, mõrvad, vargused, kärvand koera lugu jne! See oleks M.T. otsekui mänguväljak aga sellisel juhu oleks lugu ka madalama hinde pälvinud. ;)

Ma ei saanud aga pihta, et kes olid paar inimest seal jutus. Nagu see kummaline tüdruk, kes seikles arstiga enne ja ka pärast uputust ning ka see vanamees suitsuga?

Minu arust ei olnud peategelane mitte ainult joodik, vaid ka hull ja ma imestan, et kuidas tema võis küll arstina praktiseerida?? Kasvõi ainult nende diagnooside tõttu, mille Orcus K. juba eespoole ära tõi. Ja milline normaalne inimene (isegi, kui ta oleks joodik) kannaks endaga kaasas oma koera laipa ja peaks teda veel elusaks?! Täitsa psühh oli see arst!

Teksti loeti eesti keeles

Andri Riid

29.03.2004, kell 16:03

Mulle meeldis see jutt rohkem kui mõned Barkeri viimase aja saavutused. Pilt tegevuskohast oli võrdlemisi võimas ja värvikas. Samas jah, loodetavasti pole neid inimesi, kelle nälga kogumiku toimetaja selle loo avaldamisega kustutama tõttas, eriti palju. Sest suurem osa nendest vajaks ilmselt ravi ja viivitamatut.

Üks on selge, lootust, et autor mingil moel oma stiili inimsõbralikuks korrigeeriks, on üsna mõttetu hellitada. Lugeja kas kohaneb või hülgab autori, kes kirjutab sarnases inim- ja maailmavihkajalikus stiilis arvatavasti ka armastuskirju. Kui ta neid üldse kirjutab.

Näib, et eraldi diskussiooni teemaks võiks olla, et mis siis loos ikkagi juhtus? Minu meelest lahkus peategelane lihtsalt maisest elust. Pisitasa.

Teksti loeti eesti keeles

Tarts

8.05.2004, kell 18:08

"Väga hea" ei ole, tubli "hea" saab aga kyll. Ei ole n6us inimestega, kes näevad siin mingit erilist shokeerimistaotlust. Igastahes mitte higlamiljöökirjeldamisel. Ei ole kyll ise inimhingeinseneerlusega tegelend, aga tean neid kes on seda lausa 6ppinud. Ja pean tunnistama, et toodud etyydid ei ole midagi erakordset. See on tavaline haiglaelu. Kyyniline ja vastik. Seda sellepärast, et just needsamad inimesed töötavad/elavad seal iga päev. Katsu sa siis n6ndaviisi terve m6istuse juurde jääda.

Kuid mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada ;) Tahtsin kirjutada hoopis sellest, et see unenägu, kui ta ikka sellisena m6eldud oli, oli peris asjalik ja omalaadne ning väljapeetud. Barker teadis, mida kirjutab ja teadis, kuis see ka lugejatele sedastada. Millise oskuse eest talle kiitus. Ma ei ole miskisugune eriline Barkeri jünger, kuid otseselt ei ole mul ei tema ega tema loomingu vastu kah mitte midagi. Ta on olemas ja minu jaoks on temal kindel koht meie ulmemaastikul.

Teksti loeti eesti keeles