rucker ütles selle kohta hästi : «pattern recognition» on akustiline küberpunk, milles sci-fi elektrijuhe on põhjendatult seinast välja tõmmatud. ja minu arvates on see üks paremaid võimalusi küberpunki kirjutada. tõepoolest - tulevik on juba siinsamas. see on kohale jõudnud, see on ainult ebaühtlaselt jaotunud. tänapäevane ekstrapolatiivne sci-fi on suubunud küllastunud paljususliku endasseimava oleviku pinnale. lihtsaima näitena - mille ka rucker ära toob - moodustab internetiga ühendatud sülearvuti virtuaalse reaalsuse funktsionaalse ekvivalendi. kõik, mida mõned aastad tagasi tulevikus nähti, on teatavate analoogiate kaudu juba siin. sestap on järjest vähem mõtet ektrapoleerida tulevikku - võibolla läheneme me mingi tehnoloogilise singulaarsuse piirideni, millest edasi me ilma tunnetusliku hüppeta ennustada ei saa.paistab, et gibson on selle ära jaganud. niisiis on ta võtnud ektrapolatiivse poeetika ja loomemeetodi ning kirjeldanud selle kaudu olevikku, projitseerinud selle oleviku pinnale, näidanud meile meie olevikku(neil gaimani sõnul) justkui esimest korda. siin avalduvad muidugi ka ekstrapolatsiooni kui loomemeetodi juured - need on alati olevikus, iga küberpungilik teos kirjeldab lisaks tulevikule veel vähemalt samavõrra olevikku, milles see kirjutati või milles seda loetakse.küberpungi tulevikulise kirjutamise eeliseks on see, et ta tõstab esile maailma «maailmasust». ta peab kirjeldama maailma tuuma, essentsi, olemust, olemisviisi, et mõjuda autentselt. peaaegu ainus võimalus seda teha on eripärase poeetika kaudu, milles küberpunk on üsna vilunud (autentse ektrapolatsiooni võti on pigem väljendusviisis kui otsestes sisulistes kirjeldustes ja süþeedes).kui niisuguse poeetika kaudu kirjeldada olevikku, jõuame me olevikulise maailma kaudu mingi uue tõeni, selle maailma «maailmasuseni», mida me võibolla pole kunagi varem märganud, ent oleme alati tunnetanud.gibson «pattern recognitioniga» just seda teebki. väga suur osa romaanist keskendub kirjeldustele, ma nimetaksingi seda pigem olevikukirjelduseks kui mingiks konkreetseks süþeeks (ehkki ka see on seal olemas).ma ei taha romaani sisu ära rääkida; ütlen vaid , et tegevus toimub londonis, tokyos ja moskvas, kus coolhunterist peategelane cayce pollard otsib netis ilmuvate anonüümsete filmilõikude jälgi.võrreldes varasemate gibsoni teoste ülesehitusega on «pattern recognition» ühtsem, teose fookuses on ainult üks karakter, teose struktuur pole sedavõrd fragmenteeritud kui varasematel kordadel (n «count zero», «all tomorrow`s parties»)mis veel? just need maailma kirjeldused, peategelase suhtumine tänapäeva urbaanse elustiili pisidetailidesse ning tema küsimine selle maailma ontoloogiliste probleemide järele moodustavad «pattern recognitioni» põhiessentsi.ja teevad sellest gibsoni kõige parema romaani.suure tõenäosusega kukub talle järgmisel aastal kas hugo või nebula.

Teksti loeti inglise keeles

Must Kass

19.05.2003, kell 05:29

Hindes pole kahtlust. Nagu selleski, et tegemist minu jaoks aasta õnnestunuima raamatuostuga. Ja tõenäoliselt mitte ainult ühe aasta. Kuna Gibsonil kulub järgmise romaani kirjutamiseks paar-kolm aastat. See on varasemast mõnevõrra erinev ning samas selgesti äratuntav WG - õigupoolest oleks olnud võimalik välja tuletada, et uus romaan tuleb nimelt selline. Ainult see uus Gibson ei meeldi mulle nii väga kui varasemad.

Esiteks. Mulle meeldivad süzheega romaanid. "Kujundituvastuses" (matemaatiline termin, muide) on sündmustik naivismi piirimail. "Haige tüdruk püüab kinni koguni kaks soovetäitvat kuldkala, reisib ümber maailma, kohtab veel haigemat tüdrukut, saab terveks ja täidab kõigi sõprade ja sugulaste soovid." No ei ole lausa nii hull, aga peaaegu. Sündmuste käik ja karakteriloogika ei toeta teineteist, olukorrad tekivad ja lahenevad kuidagi juhuslikult - kusjuures peategelase puhul. Kõrvaltegelaste käitumisest loogikat otsida on hoopis asjatu. OK, sellest pole midagi.

Teiseks. Ulmelist on minimaalselt. Paar patoloogia piirimail juhtu ja paar arvutiprogrammi, mida võibolla veel ei ole. OK, tegemist ongi kaasaegset maailma kujutava romaaniga.

Kolmandaks. Maailma parimal kirjanikul ei ole võrdväärset toimetajat. Ehk siis. WG stiil on lummav, haarav, detailitäpne jne. Kuna sündmustikul pole erilist tähtsust, siis raamatu sisuks ongi peategelase maailmataju - tema seletamatust andest ja selle varjukülgedest tulenevana. Üldiselt ma ei ole tähenärija - mul on ATP vaid skaneerimisvigadest kubiseva failina, aga ma loen seda virisemata. Aga antud juhul mõjuvad trüki- ja faktivead löögina tundlike kehaosade pihta. Sest kõik muu on ju nii ideaalilähedane.

Neljandaks minu isiklik kiiks. Pärast seda, kui ma olin sunnitud tõlkima üht louise bagshawe romaani, on mul allergiline reaktsioon "kes mis firma asju kannab" tüüpi teemaarenduste vastu. Paraku on need romaani üheks kandvaks elemendiks. OK, minu viga.

Viiendaks. Ainult väga hea kirjanik saab endale lubada vastassoost peategelast. WG pole sellega lausa alt läinud, kuid soolisusel pole ka erilist tähtsust - kangelanna ei flirdi, kakleb nagu peletis jne :)

Uhh, ilmselt võiks ma niiviisi veel pikalt viriseda - süüdistada Gibsonit selles, et ta pole kirjutanud minu ideaalromaani. Suurepärast on aga märksa rohkem: dialoogides, detailides, keelekasutuses. Ja unenägudesse tungis romaan ka.

Teksti loeti inglise keeles

Raul Veede

24.05.2004, kell 15:44

Seda et... khm... eee... vabandage. Aga see ei ole ulme.
See on Väga Hea Raamat.
Mida ei tohiks tõlkida. Ja õnneks ilmselt ei tõlgitagi.
Aga ta on lihtsalt väga hea raamat, mis on kirjutatud nii, nagu ta oleks ulme. Aga ei ole.
Pärast PRi lõpetamist tundub Gibson yldse liiga hea, et teda tõlkimisega lörtsida.

Teksti loeti inglise keeles

9.2006

Mart K.

28.09.2006, kell 17:17

Gibson on rohkem poeet kui proosakirjanik ja seda kinnitab ka seni viimane romaanikujuline panus "Pattern Recognition". Ma arvan, et ei valeta, kui pakun, et ma pole tükk aega lugenud midagi nii kõrgkirjanduslikku, mis oleks korraga nii pingutustnõudev ja nii nauditav. Mida teos edasi, seda tähendustiinemaks on muutunud Gibsoni tekst, veenvamaks peategelane ja osavamaks sõnakasutus. Ma olen ehk juhm, kui tunnen vajadust iga paari lause tagant peatuda, mõelda, lõik uuesti üle lugeda ja veel natuke mõelda, kuigi loodan ise salamisi, et see on hoopis viis võtta Gibsoni tekstist viimast; igatahes minusugune lugeja loeb seda teost vähemalt kaks korda korraga (mitte järjest, eks ole). Ja märkab ehk pudemeid, mis tunduvad selle võrra väärtuslikumad, et leiduvad alles pärast mõõdukat pingutust.

Peategelanna nimi hääldub samamoodi nagu "Neuromanceri" protagonisti oma, tema põhiülesanne meenutab "Count Zero" peategelanna ülesannet, kitsalt piiritletud kuid tulusat ülivõimekust lubav neuropatoloogia "Idoru" sangari ambivalentset andi. Paadunud fänn tunneb ära mõned viited Gibsoni mittekirjanduslikule pärandile (tegelane Darryl Mushashi paigutab huvitavale ajaskaalale sarja "X-failid" tegevuse ning kummalisi radu pidi lehvitab meile "Johnny Mnemonicu" filmis — ent mitte jutustuses — figureerinud kuri kompanii "Pharmakom"). Teose magusamateks paladeks on jällegi kunstiteoste kirjeldused, selles vallas jääb Gibson ületamatuks. Sarnaselt salapärase filmimaterjali (oh kuidas tahaks seda näha!) valmistajale toimetab Gibson oma ideed üheksainsaks kaadriks, geniaalseks pintslitõmbeks (kõige paremateks näideteks sellisest tehnikast on vast peatükkide nimed, mis Gibsonil on lausa omaette ˛anr). Õnneks jääb veidi ruumi ka põnevusele, tapmisele-tagaajamisele.

Loomulikult ei ole tegemist ulmega selle klassikalises tähenduses; isegi slipstream on palju öeldud. Samas on "Pattern Recognition" aga kindlasti science fiction, teaduse ja tehnika viimaseid saavutusi oluliste vahenditena pruukiv ilukirjandus, ood muutuvale maailmale ja maailma muutumisele. Soovitan kõigile, kellele meeldib kirjanduse kallal mekutada ja mõnutada. Lõpetaks siinkohal katkega teosest: "...we have no idea, now, of who or what the inhabitants of our future might be. In that sense, we have no future. Not in the sense that our grandparents had a future, or thought they did. Fully imagined cultural futures were the luxury of another day, one in which `now` was of some greater duration. For us, of course, things can change so abruptly, so violently, so profoundly, that futures like our grandparents` have insufficient `now` to stand on. We have no future because our present is too volatile. /.../ We have only risk management. The spinning of the given moment`s scenarios. Pattern recognition."

Tere tulemast ulmelisse tegelikkusesse!

Teksti loeti inglise keeles