Karel Michal

Millest siis jutt käib? On jumalik-entiteet, kes pärineb inimtsivilisatsioonist ja mingil hetkel teeb eksperimendi ja pillutab hea hulga maa rahvastikust galaktikas elukõlbulikele planeetidele laiali. Erinevatesse paikadesse ja aegadesse. Tekivad kummalised kooslused, mis siis pikkamööda hakkavad oma elu elama ning seda tegema mida ikka inimesed teevad: tsenseerima, sõdu pidama ja kausaalsuse printsiipi rikkuma. Millest kaks esimest on muidugi täiesti tähtsusetud, aga viimane läheb nimetatud jumalikule entiteedile üsna valusalt korda. Aga see on muidugi vaid eellugu. Mis edasi saab? Võiks öelda, et mis tähtsust seal on – ja võiks ka öelda, et mees ja naine ja kari pahasid.

Stross ilmselt pole kuigi tugev inimesi ja nende kannatust või valu kujutama, aga millega ta väga hästi hakkama saab on kergelt nende üle irvitamine ning masinatega jahmerdamine. Telefonide sadu, augmenteeritud kehad, klouninina, Baba-jaga, ajarännud, lollpead ja tsensorid, keiser, nanotehnoloogia ja vasest hoovakesed kosmoselaevadel. See kõik annab raamatule tõepoolest mingi festivalilaadse hõngu ning kaalub tugevalt üles autori kalduvuse liiga pikalt sõjaväelaste tehnilist žargooni sõna-sõnalt edasi anda või siis teatud detailidesse peaaegu käsiraamatule sarnase põhjalikkusega süvenemise. Lisaks kõigele sellele aga tulevad tähelepanekud inimeste ja ühiskonna kohta, mis on minu meelest selle raamatu kõige suurem väärtus – intentsionaalsuse ning mõistuslikkuse küsimused. Julgen soovitada. Kindel viis.

Asi algab pihta sedasi, et yhel ilusal suvepäeval hakkas Novōi Petrogradi linna kohalt taevast alla sadama mobiiltelefone. Osad neist olid atmosfääri sisenedes kummakakahjustusi saanud, osad läksid maandumisel katki.. Osad aga helisesid ja teatasid neid yles korjanud töölisele või talupojale: "Halloo? Lõbustage meid!". Tantsi, laula, löö trummi või niisama räägi midagi huvitavat. Tasuks täidame su kolm soovi!

Sedasorti hoogne algus oli Charles Strossi jutte lugenuna igati ootuspärane. Edasine valmistas aga mõnes mõttes yllatuse - vormistuse poolest on käesolev romaan ysnagi traditsiooniline (kui seda juba võib nõnda nimetada?) moodne inglise kosmoseooper. Kindlasti ei saa öelda et ma antud romaanis pettusin, tagantjärgi ei oska isegi hästi formuleerida - mida ma autori esimesest romaanist tegelikult oodanud oleksin..

Kusjuures, see et tegemist on autori esimese (või yhega esimestest) romaanivormis tekstiga on kohati ka tunda. Seda just kirjatehnika koha pealt. Laused ja sõnastused olid läbivalt sellised et niisama pilguga yle rea libistades mõttest aru saada, nagu see romaanide puhul tavaliselt on, eriti ei õnnestunud. Juttude juures ei ole see probleemiks, pika teksti korral aga muutub väsitavaks.

Teisest kyljest, mõned stseenid olid ikka mõnusalt lustakad! :)

The rabbit snarled and hefted his submachinegun angrily. Ears back and teeth visible, he hissed at the cyborg.

Anyhow. Arvestades et autori hilisemad romaanid on käesoleva väikestest puudustest ilmsesti vabamad, tuleks hinde panemisel kasvuruumi jätta. Siinkohal siis plussiga neli ja riiulist järgmine raamat.

Ent kui nüüd CSi juurde tulla ja proloogi juurest kohe epiloogi juurede hüpata, siis milline on autori meelest see elamisväärne ja samas piisavalt meelelahutuslik elu? Üldiselt jah, kangelasteod info vaba liikumise nimel ja kenade-lähedaste inimeste kaitsmiseks rumalate inimeste korraldatu tagajärgede eest – aga nii jõudehetkedel? Olukorras, kus igaühel on võimalik võtta küllusesarvest kõike, mida hing ihaldab? Pakutud mudel mulle päris meeldis: natuke lihtsustatult – tuleb võtta küllusesarvest raua töötlemiseks vajalikud riistad, sepistada naelu ja vahetada naelad turul toidukraami vastu, mida keegi teine on viitsinud kasvatada.

Mulle meeldib, millise kergusega kirjeldab Stross nn tulevikutehnikat: “Lord Vanek” was, in interstellar terms, a simple beast: ninety thousand tonnes of warship and a thousand crew held in tight orbit around an electron-sized black hole as massive as a mountain range. The hole – the drive kernel – spun on its axis so rapidly that its event horizon was permeable; the drive used it to tug the ship about by tickling the singularity in a variety of ways. At nonrelativistic speeds, “Lord Vanek” maneuvered by dumping mass into the kernel; complex quantum tunneling interactions – jiggery-pokery within the ergosphere – transformed it into raw momentum. At higher speeds, energy pumped into the kernel could be used to generate the a jump field, collapsing the quantum well between the ship and a point some distance away.

Niisama kergelt heidab autor õhku tegevusliine ja seoseid, mis tunduvad valdavalt töötavat, kuid kui lõpp käes, pole enam mahti otsi korralikult kokku tõmmata ja õhkuheidetu vajub kolinal kokku. Ehk pole kohatu võrdlus Stephensoniga, kel samuti ideede tulevärgile järgnevad nõrgavõitu lõpud.

PS – ma ei ole lahingukirjelduste austaja, aastategi tagant mäletan Banksi Phlebasest peamiselt masendavat igavust, mida see tekitas. Antud juhul võiks aga ehk rõhutada, et suurem osa sellest eelarvustajaid häirinud kirjeldusest on seotud õppusega, kujutletud, ent tegelikkusele vägagi mittevastava olukorra lahendamisega, nii et kõik see militaarne detailsus on imho vaid absurdi võimendamine.