Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Tiit Tarlap ·

Morituri te salutant

(jutt aastast 1996)
http://algernon.ee/node/331

ajakirjapublikatsioon: «Pärnu Postimees» 1996; nr 86 (7. mai) – nr 112 (12. juuni)
«Algernon» 2001; detsember
♦   ♦   ♦

eesti keeles: Tiit Tarlap «Viiking, kes armastas haisid» 2001

Tekst leidub kogumikes:
  • Algernon
  • Ilmunud ajalehes
Hinne
Hindajaid
6
5
4
0
0
Keskmine hinne
4.133
Arvustused (15)

Tipptasemel madinalugu, milles Tarlapile kaunis tüüpiliselt peategelane sugugi teksti lõpus lopsakat kaunitari hobuse või motika selga ei hiiva ega päikesesse ratsuta/sõida. Surma saab hoopis!

On tulevikus miski telegladiaatorite show, kus võitlus sageli surma peale käib. Tundub tuttav ja leierdet teema? Aga Tiit Tarlap kirjutab sellegi väga omanäoliseks looks.

Peategelasele, noorele lootustandvale gladiaator Lamontile on üle kantud vana kosmosepiraadi Lennoxi mälu ja oskused, mis teksti arenedes temas üha enam võimust võtavad. Lisaks sellele sisekonfliktile tekib ka konflikt omaniku ja tema orja vahel, mille loo fataalsest lõpust hoolimata võidab - tol hetkel juba täielikult - Lennoxiks muutunud peategelane. On värvi, on dünaamikat, on asjalikke märulikirjeldusi - ja see polegi nii iseenesestmõistetav! Eesti ulmes on sageli üliedukalt tõestatud, et seda kõike annab ka äärmiselt tuimalt ja sirgjooneliselt ning banaalselt kirjutada.

Tarlap on aga teise kooli mees!

Teksti loeti eesti keeles

Palun lugeda minu seisukoht käesoleva jutu suhtes samaseks Raul Sulbi omaga, välja arvatud tema arvustuse esimene sõna - "Tipptasemel".
Teksti loeti eesti keeles

Loo pealkiri meenutas mulle Asterixi seiklusi peale fraasi üldtuntud tausta.
Ja võitlus käib punktide, mitte elu peale. Selle võtmist välditakse.Juhul, kui saab vältida, ikka omad joped ju!
Noh, peategelane surma ju sureb ja maha kah vist maetakse, aga oma missiooni täidab ta ometi võidukalt, kõikki ja kõikke trotsides. Ja täiesti olemas oli ka ju truu ja ustav sõber. Niiet, selline kangelaslugu, mida teist korda ei loe, aga põnev oli ikka.
Teksti loeti eesti keeles

Keeruline lugu nende hinnetega. Mingit absoluutset skaalat ei ole võimalik rakendada. Kui oleks kasutusel kõik reaalarvud ühest viieni, siis oleks see vast isegi mõeldav. Kuid mitte ülevaatlik. Ainult subjektiivne.

Lisaks veel elus olev ja eestist pärit autor...OK. neli. Ja seda just võrreldes tema teiste juttudega, mida lugenud olen (Hirmul ei ole kodu ja Õnn kestab igaviku). Mis ei ole rohkem kui 2. Ja mida kunagi arvustada ei tahaks.

See lugu annab minu arust vägagi palju lootust, et need, kes end kolmekesi eesti ulme ja fantasykirjanikeks loevad, peavad endale uue nimetuse välja mõtlema. Sest tegelikult on see kirjanik Tarlap.

Hoogne lugu, veenvad võitluskohad. Paar mõnusat süzeega vembutamist, lahe lõpp.

Puudused: dialoog annab küll infot, aga ei ütle midagi uut tegelaste emotsionaalse seisundi kohta. Ei ole pinget jutumärkide sisse jääva ja vahetult nende ümbruses olevate sõnade vahel.

Ma ei saanud ka aru, kuidas mees, kelle keskmine nimi on testosteroon, kelle võitlusoskus põhineb puhtalt elukogenud mehe instinktidel ja noore mehe võimsal kehal ja energial, ei saa hakkama mingi kanaga. Babega.

Kulla autor, seksuaalparteri valik ja ärarääkmine (või võtmine, vägistamine - kuidas soovite)on täpselt samuti ürginstinktide mäng nagu tapmine, oleks tahtnud lugedas mitu korda hüüda.

Sotsiaalkriitilisus on siin veel üks ebameeldiv üllatus, nagu paprika koduses hakklihakastmes. Ei, tegelikult hoopis vastupidi: lugu on päris, lugu on tõeline, see maailm on usutav. Aga just reklaamide lugu on see kodune ja jälk vanaema oma kätega tehtud hakklihakaste. Poleks ju vaja olnud. Massimeelelahutuse töö ja labasus on ju niigi selge.

Oletame, et minu trepikojas sureb just praegu üks süütu tüdruk. Tema surm jääb surmaks vaatamata sellele, kas ma loen praegu Piiblit või vaatan MacGyverit või OMO liposystemi reklaami.

Aga muidu oli see lugu tõeliselt meeldiv üllatus.

Teksti loeti eesti keeles

Esimesel katsel jõudsin umbes veerandini, siis hakkas lootusetult igav. Teiseks katseks võtsin tahtejõu kokku. No ei istu mulle madin madina pärast, muud aga nagu ei olegi. Eelkirjutaja juba nimetas nn ühiskonnakriitikat. Tülgastavaid, ent tarbetuid reklaamiklippe. Ja keegi on paha seepärast, et tema esivanemad käisid tuhande aasta eest ristisõda pidamas. Mis on ehedalt ürg-eestlaslik suhtumine, aga mitte just veenev...

Kes need gladiaatorid on? Surmamõistetud. Ilmselt siis kuritegude ja neile eelnenud valikute eest. Rabelemisega saavad nad oma paratamatule lõpule viivaid mõttetuid elupäevi pikendada. Suurtest kividest väikeste tegemise asemel on neile leitud rakendus meelelahutustööstuses, asi seegi. Kolmandat korda ma küll lugema ei hakka, aga jäi mulje, et peategelase keha ja pool teadvust on mängu laekunud vabatahtlikult. Kedagi nii lolli on raske isegi ette kujutada, aga olgu. Koos surmamõistetutega eluohtlike mängude mängimine pole just parim võimalus muretute vanaduspäevade kindlustamiseks. Aga kui kellegi ainsaks elueesmärgiks on tulla maailmameistriks... Raske isegi öelda, kumb mulle idiootlikumana tundub, röövliromantika või spordiromantika. Ehk Vonnegutti meenutades: milline inimene tahab kasvatada oma lapsest paadi päramootori... Ja poiss ju tulebki maailmameistriks? Mis tal siis veel kurta? Pärast seda on aeg võlg ära maksta - ja maksabki. Tuimalt ja vääramatult.

On ka mingit ulmelist butafooriat. Lihtsalt on, dekoratsiooni tasemel, seda ei kasutata. Välja arvatud skisoidne värk ühe keha kahe teadvusega, aga seda tuleb ette ka ulmeväliselt. Tegelikult ma isegi usun, et autoril oli midagi hingel, midagi, mis kirjutama sundis. Aga tulemus on ebaadekvaatne. Vägisi tahaks puuduliku panna, aga meenub, et olen vist korra Bergi neljaga hinnanud. Olgu siis rööbastega kolm.

Teksti loeti eesti keeles

hmm, hea action. Oli palju madinat, võib-olla see rikkuski asja ära. Igati tore, et toimuvad gladiaatorite võistlused. Hea, et lendab verd. Samas nad ei tapa ennast, teist. See on nati usutamatu. Aga muidu oli lugu hea. Kõik jääb tasakaalu, ehk Hea võidab Paha. Väga erilist muljet ei jätnud, aga lugedes oli hea tunne. Kõva neli pluss.
Teksti loeti eesti keeles

Nõus, et inimestevahelised suhted kõige loogilised pole. Või vähemalt oleks peategelane võinud areneda sinnani, et saada üle sellest tibist. Või oleks võinud selgemalt nende suhete liini lahti kirjutada.

Aga - lõpp läks heaks ja parandas kogu mulje.

Teksti loeti eesti keeles

Ei ole enam see aeg kus ainult eestlaseks olemine kergitab automaatselt hinnet Baasis. Kirjutatakse ju Eestis ka tasemel asju, ja seejuures on paljud neist isegi Tiit Tarlapi kirjutatud. Selles valguses ei saa käesolevale üle rahuldava hinde kuidagi panna. Aga ka rahuldav tähendab ju seda et asjaga siiski põhimõtteliselt ollakse rahul.
Teksti loeti eesti keeles

Parem kui muu Tarlap. Tarzani ja Jane`i liin ei tule nii selgelt välja, loo ulmeline element ei ole nii abitu ja tekst ise on pretensioonitum kui teised. Sestap ka parem hinne.
Peaaegu nagu vilets Harrison.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene Tarlapi teksti, mis mulle tõsiselt meeldis, mida lugedes ei hakanud igav ja mis ei sundinud kogu aeg lehti lappama vaatamaks kui kaugel see lõpp juba on. Oli päris huvitav ja ma hakkan juba Tarlapi ääretult lollide peategelastega ära harjuma, nagu ka nende ainult mingitest übermacholikest hüüdlausetest koosneva tekstiga. Siin oli see kuidagi omal kohal ja kuigi kogu see televisioonis vaatajate rõõmuks teineteist surnuks hakkivate gladiaatorite maailm ei olnud midagi ennenägematut (kaugel sellest, see oli igivana klišee juba Arnoldi "The Running Man`i" filmi ajal), oli see huvitavalt, usutavalt ja põnevalt kirja pandud ja lugedes ei hakanud piinlik, nagu mul Tarlapiga siiani pidevalt juhtunud on. Panen puhta "viie", mis on küll arvutatud teatava "eesti omaloomingu koefitsiendiga" läbi arvutades.
Teksti loeti eesti keeles
x
Meelis Friedenthal
1973
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Mulle meeldis kõige rohkem see, kui ta kirjutas köögipoolest, kui sealt asi edasi läks, siis hakkas kiiva kiskuma, visandlikuks ja uduseks minema, konkreetsust oli vähe. Aga kannatas lugeda küll, täiesti.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle ka üldiselt meeldis, hästi kirjutatud, autor ei võta asja liiga tõsiselt, aga peategelaste omavaheline suhtlus tõi mingil hetkel "Vanamehe" multika silme ette, see hakkas natuke vb segama.
Teksti loeti eesti keeles

Minu arust väga hea raamat. Clarke kirjutab hästi, see on juba suur asi, saab lugeda nii, et vastu ei hakka. Mulle meeldis ka see, et ta ei andnud järele soovile kogu see värk mingiks mammutteoseks venitada. Nt oli tema kogumik Ladies of Grace Adieu mitmes mõttes huvitavam kui Norrelli ja Strange raamat. Siin tekstis on peale kõige muu selgelt tunda ka akadeemiline taust, mis tuleb ootamatult ja irooniliselt mitmes kohas välja. Ainult akadeemias töötav inimene saab teisi akadeemias töötavaid inimesi niivõrd põhjalikult põlata, nagu Clarke seda teeb...
Teksti loeti eesti keeles

See narkootikum on tegelikult olemas, aga selle nimi on vanemlus. Vaimukatest üliõpilastest ja veinistest filosoofidest saavad leludega mängivad vanemad, kes esitavad endale samas küsimusi, et mida nad siis õigupoolest teevad, kuidas asjad nii kaugele on läinud. Et siis allegooria või nii.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene lugu oli väga hea, tegelikult enamvähem senikaua, kui saladus püsis, oli raamat igati tugev, kahjuks lõpp läks täiesti puu taha. Kõige nõrgem Mitchell, mis ma lugenud olen.
Teksti loeti eesti keeles

Seiklus, suurema sisemise mõtteta, aga väga ladusasti loetav. See pisut õllehõnguline filosofeerimine iga peatüki alguses oli kõige parem osa. 
Teksti loeti eesti keeles

Kiire ja lobe lugemine. Idee kehade vahel pihustunud isiksustest on hea, küsimus tekib, miks vaid laevad ja Anaander Mianaai seda teed läksid. 
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis selle raamatu juures kõige rohkem Hiina kultuurirevolutsiooni kirjeldus ja sellest tulenevad hädad jms. Tehnilised ideed olid ka huvitavad, kuigi kohati panid ka kulmu kergitama. Raamat oli hea, aga mitte väga hea, võibolla tõesti liiga vähe kirjanduslik ning kohati liiga plakatlik. Tegelaste motivatsioonid selleks või teiseks käitumiseks tundusid võõristavad ja kuigi mul Hiina kirjandusega väga põhjalikku kogemust ei ole, siis ma päriselt siiski ei tahaks seda ainult teise mentaliteedi omaduseks pidada. 
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on kirjutatud kogumiku seat14c (seat14c.com) jaoks, mille üldine idee on üsna intrigreeriv (lendab lennuk ja satub 20 aastat tulevikku). Erinevad kirjanikud on võtnud ette ja kirjutavad lennuki reisijatest lugusid. See Nancy Kressi jutt jääb aga üsna väheütlevaks.
Teksti loeti inglise keeles

Nüüd välja tuleva filmi sabas võtsin loo kätte. Tõesti hea jutt, võibolla seni loetud Chiangi asjadest meeldis see mulle kõige rohkem.
Teksti loeti inglise keeles