Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Kim Stanley Robinson ·

Vinland the Dream

(jutt aastast 1991)

ajakirjapublikatsioon: «Isaac Asimov`s Science Fiction Magazine» 1991; november
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
0
0
2
0
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (3)

No ei meeldi mulle jutud. Seetõttu on veidi ebaõiglane neid hinnatagi, aga kuna ma tõesti proovisin ennast neid meeldima panna - lugudes on ikka tavaliselt mingi huvitav point sees ning harivuse aspektist vaadates peaksid nad reeglina pikaks venitatud romaanidega võrreldes palju kasulikumad olema, siis võtsin suvalise jutuna antud pisipala ette.

Ja pettumus. Räägib ühes arheoloogist, kes avastab ja tõestab ära, et kõik jutud viikingitest ja nende Ameerika reisidest on fabritseeritud 19.sajandil mingite fännide poolt. Ja kuigi see on nii sensatsiooniline avastus, ei tunne ta sellest mingit rõõmu ja nukrutseb.

Mõttetu? Mõttetu.

Teksti loeti inglise keeles

Ei tohiks kuidagi ulme olla, kuigi oli Nebula nominant. Kurioosne juhus.

Arheoloogiaprofessor kaevab Vinlandi - viikingite Newfoundlandi - olulisemal asulakohal ja tuvastab loodusteaduslike meetoditega, et kõik leitu jõudis sinna 19. sajandil, st. muistis on võltsing. Sama käib ka Vinlandist rääkivate 13. sajandi kroonikate kohta, kuhu on kaasaegsel paberil lehti hiljem lisatud. Leiab arhiivides tunhides ka arvatava võltsija jälgi, kuigi anonüümseks too jääbki. Lõppude lõpuks suudab ta kuskilt üles kaevata isegi fakti, et keegi härra elas 1842. aastal nädalakese lähedal asuvas külas ja palkas sealt kümme töötut madrust maad kaevama ja muu sellise peale. Istuvad siis professor, Kanada kultuuriminister ja kaevajad viimasel õhtul ümber lõkketule, joovad ja arutavad kogu seda asja. Minister jõuab hommikuks arusaamale, et polegi ju tähtis, kas mingi lugu on õige või mitte, kui see meie kujutlusvõime tööle paneb ja muidu tore on. Professor suhtub niisugusesse juttu muidugi kahtlevalt, aga Robinson jätab selle noodi kõlama.

Selle novelliga on mitu asja korrast ära. Esiteks on loo moraal - kui seda praegusel juhul üldse võib nii nimetada - vastikult nihilistlik. Teiseks, 1842. aasta on liiga vara asulakohtade süstemaatilise võltsimise jaoks. Siis tähendas arheoloogia antikvaarset tegelemist esemetega ja nende süstematiseerimist ning teaduslik väliarheoloogia oli alles sündimas. Kui võltsija tegutses 1842. aastal, siis pidi ta looma võltsingu petmaks uurijaid, kes kasutasid meetodeid, mida polnud tema ajal veel olemas.

Siit edasi oleks vähemalt kaks ulmelist lahendust. Esiteks, tegelikult viikingid siiski käisid Vinlandi rannikul, aga läbisid enese teadmata ja kõigile märkamatult mingi ajavärava nii sinna- kui tagasiteel. Ei ole eriti usutav, sest lähedal oli 19. sajandil küla. Teiseks, võltsija on külaline tulevikust. Anonüümse, rikka ja salapärase isikuna on tal kõik ajaränduri tunnused olemas. Oleks kuratlikult kaval ja viit väärt kirjutada ajarännu jutt niisuguste nüansside ümber ja peita see väheteadliku lugeja jaoks tavalisse ajaloo mõtte üle targutamise vormi. Paraku tundub see kõik aga ületõlgendamisena ja KSR vist lihtsalt ei teadnud, et 1842 on liiga vara, sest tema peategelasel - professoril - ei teki korrakski seda küsimust.

Nii et kogu tants käib vist ainult nihilistlik-relativistlik-postmodernistliku maailmavaate ümber ja rohkem siin tõesti midagi ei olegi. Ka ulmet mitte. Ma pole küll lühiproosa vihkaja nagu esimene arvustaja, pigem vastupidi, aga järeldus on sama:

mõttetu.

Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis. Mitte vast viievääriliselt, aga idee poolest küll (ja selle tõttu panen eelmiste arvustuste kompenseerimiseks viie). Ma ei hakkaks vaidlema väga selle üle, kas 19. sajandi alguses oli olemas selline arheoloogiline võltsimisoskus või mitte. Põhimõtteliselt olen nõus, et ei olnud, aga sisuliselt asetub see samasse ritta kui Voinichi käsikiri, Torino surilina, Lügensteine või Ossiani laul. Need on omaette saavutused ja mingis mõttes on nende saamis- ja järellugu omaette väga huvitav.
Teksti loeti inglise keeles
x
Meelis Friedenthal
1973
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Mulle meeldis kõige rohkem see, kui ta kirjutas köögipoolest, kui sealt asi edasi läks, siis hakkas kiiva kiskuma, visandlikuks ja uduseks minema, konkreetsust oli vähe. Aga kannatas lugeda küll, täiesti.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle ka üldiselt meeldis, hästi kirjutatud, autor ei võta asja liiga tõsiselt, aga peategelaste omavaheline suhtlus tõi mingil hetkel "Vanamehe" multika silme ette, see hakkas natuke vb segama.
Teksti loeti eesti keeles

Minu arust väga hea raamat. Clarke kirjutab hästi, see on juba suur asi, saab lugeda nii, et vastu ei hakka. Mulle meeldis ka see, et ta ei andnud järele soovile kogu see värk mingiks mammutteoseks venitada. Nt oli tema kogumik Ladies of Grace Adieu mitmes mõttes huvitavam kui Norrelli ja Strange raamat. Siin tekstis on peale kõige muu selgelt tunda ka akadeemiline taust, mis tuleb ootamatult ja irooniliselt mitmes kohas välja. Ainult akadeemias töötav inimene saab teisi akadeemias töötavaid inimesi niivõrd põhjalikult põlata, nagu Clarke seda teeb...
Teksti loeti eesti keeles

See narkootikum on tegelikult olemas, aga selle nimi on vanemlus. Vaimukatest üliõpilastest ja veinistest filosoofidest saavad leludega mängivad vanemad, kes esitavad endale samas küsimusi, et mida nad siis õigupoolest teevad, kuidas asjad nii kaugele on läinud. Et siis allegooria või nii.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene lugu oli väga hea, tegelikult enamvähem senikaua, kui saladus püsis, oli raamat igati tugev, kahjuks lõpp läks täiesti puu taha. Kõige nõrgem Mitchell, mis ma lugenud olen.
Teksti loeti eesti keeles

Seiklus, suurema sisemise mõtteta, aga väga ladusasti loetav. See pisut õllehõnguline filosofeerimine iga peatüki alguses oli kõige parem osa. 
Teksti loeti eesti keeles

Kiire ja lobe lugemine. Idee kehade vahel pihustunud isiksustest on hea, küsimus tekib, miks vaid laevad ja Anaander Mianaai seda teed läksid. 
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis selle raamatu juures kõige rohkem Hiina kultuurirevolutsiooni kirjeldus ja sellest tulenevad hädad jms. Tehnilised ideed olid ka huvitavad, kuigi kohati panid ka kulmu kergitama. Raamat oli hea, aga mitte väga hea, võibolla tõesti liiga vähe kirjanduslik ning kohati liiga plakatlik. Tegelaste motivatsioonid selleks või teiseks käitumiseks tundusid võõristavad ja kuigi mul Hiina kirjandusega väga põhjalikku kogemust ei ole, siis ma päriselt siiski ei tahaks seda ainult teise mentaliteedi omaduseks pidada. 
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on kirjutatud kogumiku seat14c (seat14c.com) jaoks, mille üldine idee on üsna intrigreeriv (lendab lennuk ja satub 20 aastat tulevikku). Erinevad kirjanikud on võtnud ette ja kirjutavad lennuki reisijatest lugusid. See Nancy Kressi jutt jääb aga üsna väheütlevaks.
Teksti loeti inglise keeles

Nüüd välja tuleva filmi sabas võtsin loo kätte. Tõesti hea jutt, võibolla seni loetud Chiangi asjadest meeldis see mulle kõige rohkem.
Teksti loeti inglise keeles