Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Neil Gaiman ·

Neverwhere

(romaan aastast 1996)

Hinne
Hindajaid
8
4
0
0
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (12)

Gaimani esimene sooloteos, kirjutatud samanimelise BBC telesarja põhjal. Õõvastav lugu maailmast, mida me enamasti ei näe. Peale selle raamatu lugemist vaatate te edaspidi iga prügikastis tuhnivat kolli teatava aukartusega ning Londonis mõtlete kaks korda, enne kui metrooga sõitma lähete :-) Lugu kui kirjatükk kisub küllaeg-ajalt võsapoole, meenutades rohkem mõnda adventure-mängu kui raamatut(lõpp eriti), aga esimese raamatu kohta pole seda üleliia.4 pluss.
Teksti loeti inglise keeles

Õõvastav, mis õõvastav. Olin juba unustanud, milline kogemus mul oli Stardust`iga ning võtsin raamatu pihku veidi pärast südaööd.Hommikul läksin siis tööle magamata. Üsna kole oli. Eriti seepärast, et sel ajal, kui mina trolli astusin, olid seal ees juba sellised haisvad inimesed - kohe vägisi tuli äsjaloetu meelde. Õnneks polnud liikuris rotte näha, muidu oleks vist hulluks läinud.Pagana hästi kirjutab mees igatahes.
Teksti loeti inglise keeles

Sandmani koomiksiromaanidega maailmakuulsuse pälvinud Gaiman kirjutas ka oma debüütromaani ’Neverwhere’ väga köitvalt. Igatahes on BBC teinud sellest telesarja ja ilmselt on nüüd juba valmis ka täispikk film. Raamatu hindeks 5.

Shotlasest peategelane Richard Mayhew sai töökoha Londonisse ja romaani tegevus käivitub umbes kolm aastat hiljem, kui Richard leiab tänavalt haavatud tüdruku. Pärast abi andmist märkab Richard paar päeva hiljem, et ta on meie tavalisest maailmast välja pukseeritud: keegi teda ei märka; kuigi arvel on raha, ei saa ta seda kätte; isegi ta korter müüakse ja ta asjad viiakse sealt minema. Selgub, et tüdruk, keda ta abistas, ei kuulu meie maailma, vaid on tähtis tegelane nähtamatus Londonis.Aeg-ajalt kukuvad või kaovad mõned inimesed meie maailmast just sinna. See saatus on tabanud ka Richardit.

Algavad peadpööritavad seiklused, kus parasjagu õudust ja üsna tihti heidetakse kilde. Veelkord: teos kuulub fantasykirjanduse tippu, kuid usun, et ka õuduskirjandus peab seda enda omaks
Teksti loeti soome keeles

Mitte ei saanud aru, miks seda õuduskirjanduseks peetakse. Vähemalt selle nime all oli raamat müügis.

Hästi loetav ja haarav, kuid miski jäi puudu. Kui mitut questi on võimalik lugeda, ilma et see pisut tüütuks muutuks... Kuid maa-alune London oli mõnuga kujutatud, ilmselgelt tuli kasuks ka hea ajaloo tundmine.

Hindeks ehk 5-.

Teksti loeti inglise keeles

Üsnagi haarav lugu ja arvestades, et on kirjutatud teleseriaali põhjal (sic!) peaks viie saama, aga minule ta nii haarav ei olnud. Neli. Tugev neli mitme plussiga, aga siiski neli.
Teksti loeti inglise keeles

Minu meelest ei oska Gaiman õudselt kirjutada, kuigi mitmed ta teosed on liigitatud õuduskirjanduse alla. Sellega ei mõtle ma mitte seda, et autor on oma püüdlustes läbi kukkunud, vaid seda, et miskipärast kiputakse kõiki surma, allmaailma, teispoolsuse jms teemasid automaatselt õudukateks arvama. Gaiman aga näitab, et süngetest ja koledatest teemadest võib vägagi muhedalt ja "helgelt" pajatada.

Lugu oli mõnus lugeda (vana hea Gaiman...), aga pean tunnistama, et hilisemad tööd sümpatiseerivad pisut rohkem. Seekord oli tegu justkui korralikult ärakasutamata maailmaga, oleks tahtnud rohkem lahtikirjutatud tegelasi (nad olid ju nii vahvad) ja ka intriigi lahendus jäi natuke lahjaks.

BBC sarja pole näinud, aga kuuldused käivad, et suur ekraan proovib lähiaastatel teost jälle "rikkuma" hakata. Mine sa tea, võibolla mõjub kõik visuaalses pildis tõesti paremini :)

Teksti loeti inglise keeles

Mul on juba aastaid teatav nõrkus sedalaadi teoste vastu, mille tegevus toimub mingisuguses veidi nihestatud ent siiski meie omaga kokkupuutepunkte omavas reaalsuses (nagu Charles de Lint), ja seega ei ole üllatav et esmatutvus Gaimani loominguga oli igati meeldiv. Peategelase mõningasele tuhmusele pakuvad enam kui piisavat kontrasti ohtrad värvikad kõrvaltegelased. Eriti palgamõrvarid Croup ja Vandemar - ei mäletagi millises kirjandusteoses viimati kohtasin kurjameid kes loo kangelastel sedavõrd sümpaatsel viisil luid murravad ja kõrvu küljest lõikavad, ise oma tegevuse kõrvale fileeritud toorest kassipoega mekkides.

Alternatiivse Londoni kirjeldus oli ka piisavalt köitev, seda isegi lugejale kelle tutvus sealse metrooga piirdub veebikaardi uurimisega. Kui ise neid metroojaamu iga päev läbiks, oleks mõju kindlasti suuremgi.

Loo süžee mõningase trafaretsuse suudavad need loetletud plussid kenasti ära varjata, nii et lugemise ajal ei saa nagu väga arugi et sellel midagi viga oleks, ja võib viie südamerahuga kirja panna.

Teksti loeti inglise keeles

Hetkel ilmselt kõigist loetud Gaimani romaanidest vaieldamatu lemmik. Tuletas meelde kahte mulle meeldinud teost nagu Jeteri "Morlock Nighti" ja "Anubise väravaid". Ehk jällegi on tegevuskohaks Londoni all olev ja pealmisest linnast vaat, et palju suuremgi varjatud linn. Seejuures ei korda Gaiman ka mingeid vanu klisheesid ega laena eelkäiatelt ideid ning leiutab oma maailma ise. Tulemus on originaalne ja kergelt visualiseeritav, hoolimata sellest, et Londonist ei tea ma suurt mitte kui midagi. Tõsi, tegelased tunduvad pealtvaadates ja maailma endaga võrreldes üsna stereotüüpsed. Näiteks aravõitu peategelane, saatuslik salapärane tüdruk, kes peateglase sündmustesse kisub (Meenus hilisem "Stardust") või isegi pahalased (sarnaseid karaktereid kasutas Gaiman ka hiljem "Kalmisturaamatus") aga lõpptulemusena see ei häirinud vähimalgi määral. Eks Gaiman oli neile klassikalistele tegelastele ka üsna palju pisemaid ja põnevamaid konkse külge haakinud - näiteks Carabasi mantel (millest raamatu lõpus veel eraldi lugu). Kokkuvõtteks ehk küll kohati aeglaselt kulgev aga meeldiv lugemiselamus. Tubli tükk linnafantaasiat.
Teksti loeti eesti keeles
x
Meelis Friedenthal
1973
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Mulle meeldis kõige rohkem see, kui ta kirjutas köögipoolest, kui sealt asi edasi läks, siis hakkas kiiva kiskuma, visandlikuks ja uduseks minema, konkreetsust oli vähe. Aga kannatas lugeda küll, täiesti.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle ka üldiselt meeldis, hästi kirjutatud, autor ei võta asja liiga tõsiselt, aga peategelaste omavaheline suhtlus tõi mingil hetkel "Vanamehe" multika silme ette, see hakkas natuke vb segama.
Teksti loeti eesti keeles

Minu arust väga hea raamat. Clarke kirjutab hästi, see on juba suur asi, saab lugeda nii, et vastu ei hakka. Mulle meeldis ka see, et ta ei andnud järele soovile kogu see värk mingiks mammutteoseks venitada. Nt oli tema kogumik Ladies of Grace Adieu mitmes mõttes huvitavam kui Norrelli ja Strange raamat. Siin tekstis on peale kõige muu selgelt tunda ka akadeemiline taust, mis tuleb ootamatult ja irooniliselt mitmes kohas välja. Ainult akadeemias töötav inimene saab teisi akadeemias töötavaid inimesi niivõrd põhjalikult põlata, nagu Clarke seda teeb...
Teksti loeti eesti keeles

See narkootikum on tegelikult olemas, aga selle nimi on vanemlus. Vaimukatest üliõpilastest ja veinistest filosoofidest saavad leludega mängivad vanemad, kes esitavad endale samas küsimusi, et mida nad siis õigupoolest teevad, kuidas asjad nii kaugele on läinud. Et siis allegooria või nii.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene lugu oli väga hea, tegelikult enamvähem senikaua, kui saladus püsis, oli raamat igati tugev, kahjuks lõpp läks täiesti puu taha. Kõige nõrgem Mitchell, mis ma lugenud olen.
Teksti loeti eesti keeles

Seiklus, suurema sisemise mõtteta, aga väga ladusasti loetav. See pisut õllehõnguline filosofeerimine iga peatüki alguses oli kõige parem osa. 
Teksti loeti eesti keeles

Kiire ja lobe lugemine. Idee kehade vahel pihustunud isiksustest on hea, küsimus tekib, miks vaid laevad ja Anaander Mianaai seda teed läksid. 
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis selle raamatu juures kõige rohkem Hiina kultuurirevolutsiooni kirjeldus ja sellest tulenevad hädad jms. Tehnilised ideed olid ka huvitavad, kuigi kohati panid ka kulmu kergitama. Raamat oli hea, aga mitte väga hea, võibolla tõesti liiga vähe kirjanduslik ning kohati liiga plakatlik. Tegelaste motivatsioonid selleks või teiseks käitumiseks tundusid võõristavad ja kuigi mul Hiina kirjandusega väga põhjalikku kogemust ei ole, siis ma päriselt siiski ei tahaks seda ainult teise mentaliteedi omaduseks pidada. 
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on kirjutatud kogumiku seat14c (seat14c.com) jaoks, mille üldine idee on üsna intrigreeriv (lendab lennuk ja satub 20 aastat tulevikku). Erinevad kirjanikud on võtnud ette ja kirjutavad lennuki reisijatest lugusid. See Nancy Kressi jutt jääb aga üsna väheütlevaks.
Teksti loeti inglise keeles

Nüüd välja tuleva filmi sabas võtsin loo kätte. Tõesti hea jutt, võibolla seni loetud Chiangi asjadest meeldis see mulle kõige rohkem.
Teksti loeti inglise keeles