Bradbury ja Marss tunduvad olevat lahutamatud, kuid sedapuhku on tegevuspaigaks hoopistükkis Veenus.
Aga ka Veenusel uurib autor siiski eelkõige maised probleeme... antud juhul laste (aga kas ainult laste?) julmust kaaslase vastu, kes milleski on neist parem...
Võimas näide sotsiaalsest ulmest: konflikt kui sihuke võiks täiesti vabalt toimuda siin ja praegu (õieti võiks see toimuda kus ja millal tahes), aga ulmeline foon keerab sellele lihtsale loole lisavindi peale ning näitab juhtumit veelgi selgemas (ja halastamatumas) valguses.
Allpool on öeldud, et seitsme aasta pärast nägi ju taas Päikest... noh, ja mis siis? Lapse jaoks on ka järgmine aasta kohutavalt kaugel... ning keegi ei tea kui palju perverte (või siis lihtsalt hingeliselt/vaimselt traumeeritud isikuid) tekib siia ilma sellest, et nende lapsepõlves toimus midagi NII ja KÕIGEST?