Olen praegu pisut raskustes - kuna lugesin raamatuid koos, siis ei suuda kuidagi meenutada, kus lõppes esimene ja algas teine. Nõnda siis on rajatud gender-feministlik utoopia. Naised on võrdsed, vabad, lahendatud on kõik ülerahvastusega seotud probleemid, sünnivad ainult soovitud lapsed ... Ühesõnaga, idüll. Lugesin, võttis silma märjaks. Ainult, et naised ise pole eriti õnnelikud (kuigi mitte ka just õnnetud). Lisaks on, nagu ikka ja alati, mõned võrdsemad kui teised. Näiteks, kui tavainimene saab oma kodanikukohuse täitmiseks ja õiguse realiseerimiseks nädala, siis võrdsemad pühendavad end ennastohverdavalt personali väljaõppele... Igaühelt vastavalt võimetele, igaühele vastavalt vajadustele! Ajaks, mil toimub raamatu tegevus, on revolutsioon end maha käinud. Revolutsionääride-tribuunide-maniakkide-timukate raudkõva ja halastuseta põlvkond on surnud oma surma ja etteotsa on saanud oma ideoloogiaga põhjendatud privileege nautiv bürokraatlik klikk. Lihtrahva enamuse jätab patriarhism oma õudustega üldse jahedaks. Ideoloogid ja ideoloogia on muutunud sedavõrd hambutuks, et kui üks paar otsustab pärast näalast koosviibimist kokku jäädagi ja algab "armastuse kohtuasi", pühib alanud protsess nad teelt. Osa juhtkonnast haarab küll viimases hädas bioloogiateaduse edusammude järele, kuid on juba hilja. Katse allesjäänud mehi hävitada kukkub läbi ja algab tagasipöördumine "normaalsesse ühiskonda". Raamatud on pisut igavad ja kidlasti saanuks oskusliku butafooria jms rakendmisega lugu paremaks teha. Üldse jääb tunne, et ulme pole autori pärusmaa. "Nelja" sai lugu peamiselt julguse pärast. Pole kerge end "progressiivsele" ideoloogiale vastandada. Ja veel, kaas ajalool ikka on "UNDO"-käsk?