Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Bernard Werber ·

Les fourmis

(romaan aastast 1991)

eesti keeles: «Sipelgad»
Tallinn «Olion» 2001

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
1
3
2
1
0
Keskmine hinne
3.571
Arvustused (7)
Aivar Yorick

Romaan viib meid salapärasesse, rangelt korraldatud maailma. Siin valitseb kindel hierarhia: on töölised, sõjamehed, valvurid, ammed ja oma spioonidki, kelle üle valitseb kuninganna, Suur Ema. Bel-o-kani riik on üks 65-st föderatsiooni kuuluvast sipelgariigist.

Inimeste maailma esindab Jonathan, kes kolib onult, nüüdseks surnud kuulsalt putukateadlaselt Edmond Wellsilt päranduseks saadud korterisse. Edmond oli innukalt uurinud võimalusi sipelgatega kontakti võtta. Ta leiutas aparaadi, mis sipelgate "kõne" inimestele arusaadavaks teeb. Edmond luges ühest vanast raamatust hoonest, maa-alusest käigust ja templist selle all. Asunud sellesse majja elama, leidis ta maa-aluses käigus ideaalse koha oma laboratooriumile. Oma märkmete põhjal koostatud "Suhtelise ja absoluutse tarkuse entsüklopeedia" pärandas ta Jonathanile. Jonathan saab ka kirja, milles hoiatatakse, et mitte mingil juhul ei tohi keegi minna maja all asuvasse keldrisse. Ühel päeval kaob aga ukseprao kaudu keldrisse perepoja koer, nii et Jonathanil tuleb minna teda otsima. Nii algavad sündmused, mis lõpevad maa-aluse kogukonna tekkimisega.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Suurep`rane raamat, mis hoidis mu huvi kuni viimaste lehekylgedeni. Soovitan soojalt, sest sipelgate elu ja intriigid on niivrd kaasakiskuvad. Soovitan soojalt.
Teksti loeti eesti keeles
Liisa Vesik

Jep, sipelgate (ja veel mõnede putukate) kohta saab jah raamatust hea ülevaate, aga ulmelisus jääb nõrgaks. Pigem nagu lasteraamat "Sipelgas Ferda".
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Raamat koosneb kahest sõltumatust liinist, mis alles lõpus kokku põimitakse - inimeste maailm ja sipelgate maailm. Sipelgate maailm on huvitav ja harivgi, kuigi raske on teinekord väljamõeldisi tegelikkusest eristada. Siiski oli metsakuklaste askeldusi päris mõnus, ehkki vähe lapsik jälgida, lisaks aga tundub tagantjärele, et seegi maailm läks vastuollu raamatu filosoofilise algideega, mida teises kirjas "entsüklopeedialõikude" kaudu pähe määrida proovitakse - nimelt et sipelgate maailm peaks olema tundmatuseni erinev meie omast; kuigi äsjatoodud väide on ilmselt õige, on häda nimelt selles, et sinna metsakuklaste pessa on üsna lihtsakoeliselt inimlikud konfliktid ja mõtteviisid topitud. Kuigi ulmelist konflikti on tõesti vähe - pigem olen nõus Liisaga, et asi meenutab lasteraamatut, oleks selle osa hindeks siiski nõrk "4".

Hädad aga alles algavad. Raamatu inimeste osa on nagu kümneaastase koolipoisi viimasel õhtul valmis higistatud kirjand. Perekond saab onu käest maja koos hoiatusega keldrisse mitte siseneda - noh, kümneaastanegi ei võtaks enam selliseid lugusid tõsiselt, aga kõigil esineb inspiratsiooniauke... Keldrisse kaob koer, siis poisi vanemad, siis kuus tuletõrjujat, siis kaheksa politseinikku. Siis läheb vahepeal lastekodusse topitud poiss keldrisse, siis saab poisi vanavanaema maja endale ja arvake ära, kogub oma poja paar sõpra ja läheb ka keldrisse... Sellist juttu võib tõsimeeli kirjutada sipelgas, kelle kogemused inimsoo osas piirduvad nõdrameelsete varjupaigaga. Muide, selle inimeste liini lõpp ei lähe paremaks. Ei taha küll asjatut huvi tekitada, aga läheb hullemaks. Ainus hea detail, mille tõttu sellele süüdimatule lalinale natuke andeks annan, on sipelgatega suhtlemise kirjeldus. Paraku aga arvas autor vist, et sellesse ei suuda ükski lugeja süveneda ja see on kahjuks üsna põgus.

Mis hindeks kokku? Noh, eeltoodu võiks häälestada äärmiselt karmile hinnangule, samas aga on raamatus ka tõeliselt õnnestunud lehekülgi. See, et noor kuninganna ronis künka harjale ja siis otsustasid künkakesed hakata sugu tegema (arusaadavalt oli ta kilpkonna selga roninud), on niisama, aga sillaehitamise jutt (oli vaja üle jõe pääseda; prooviti liuelda, aga konnad tegid ampsti, 100 hukkunut; siis prooviti üksteisest kinni hoides silda ehitada, aga vool oli liiga tugev, 240000 hukkunut; siis prooviti kividest ja lehtedest silda ehitada, 670000 hukkunut; siis prooviti... jne jne) tuli kuidagi väga valusalt tuttav ette...
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Kahtlemata mitte zhanriulme ja ma ei tea kasõige mulje, aga stiililt meenutas raamat pisut Robert Merle`i (et kas ühest rahvusest kirjanike vahel on mingi üldisemat laadi sarnasus).

Nõus, et sipelgate osa oli huvitavaim ja inimeste osa üsna ebaadekvaatne. Ja et (sipelgate osa) on lasteraamatu moodi, aga väga hea lasteraamatu moodi sealjuures. Häirib mindki, et on väga raske vahet teha autori väljamõeldise ja tegelikkuse vahel. Aga ei saa väga rangelt hinnata.

!!!!! SPOILER ALERT !!!!!

Ja muide, sündmused ei lõpe maa-aluse kogukonna tekkimisega, lõpevad sellega, et uus kuninganna ei taha inimestest enam midagi teada ja viimaste osaks saab tõenäoliselt nälja/janusurm.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Üsna loetav ja tore, kuid liiga lihtsakoeline. Lasteraamatuna võib-olla tõesti OK. Samas jällegi pole ka lapsed tänapäeval lollid ja lihtsameelsed. Pidevalt virisetakse selle üle, et lapsed ei taha raamatuid lugeda - pole ka mingi ime, kui sellist "kirjandust" neile serveeritakse. Nõrga kolme veab välja, kuid mitte rohkem
Teksti loeti eesti keeles
x
Aivar Yorick
1993
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Aivar Yorick

Tase, mida iseloomustas kunagi Põhjanaelas või -tähes ilmunud lühijutud noortelt autoritelt. A la mingi sõjaväevormis mees nendib luhtaläinud katset - kõige hullem stamp. Kuigi, mõned stseenid olid täitsa huvitavad.
Teksti loeti eesti keeles
Aivar Yorick

Väga Tuglase novellide moodi. Selline sümbolistlik, peaaegu olematu piiriga unenäolisuse ja tõelisuse vahelAga et ma ei julge seda lugu just kõigile soovitada (mis sest, et mulle päris meeldis), siis kukub "4".
Teksti loeti eesti keeles
Aivar Yorick

Avastasin, et ei olegi kommenteerinud-hinnanud. No tuleb viga parandada. Üks paremaid Clarki teoseid. Aga tavalugejale minu arvates ei meeldiks.
Teksti loeti eesti keeles
Aivar Yorick

Tegemist on ju lasteraamatuga, sellega on ka seletatavad tegelaskujude eee... lihtsus. Otseloomulikult ei leia Potteri-raamatutest seda, milleta ei saa ette kujutada Bradbury "Vist on kuri tulekul". Mis sest, et mõlemas peategelasteks lapsed.
Teksti loeti eesti keeles
Aivar Yorick

Kui jätta kõrvale raamatu ideoloogiline külg, siis pean ütlema, et tegemist oli väga dünaamilise teosega. Üldiselt sellised mulle meeldivad, aga mitte konkreetne raamat. Sisus oli vajakajäämisi ikka liiga palju. "Muinaslooline paskvill"? Võib-olla küll :-)
Teksti loeti eesti keeles
Aivar Yorick

Tugeva põhjaga teos, ent filosoofia oleks saanud väljenduda ka aktiivsemas tegevuses. Nagu ütles Diamond, üks eelnevatest arvustajatest, "Raamatu sisu ei paku küll midagi eriti erilist ja üllatavat [...]". Selles osas jääb suuresti tuntud filosoofi Ursula LeGuinile alla.
Teksti loeti eesti keeles
Aivar Yorick

Saatuse vingerpussina saab võluriks tüdruk - asi, mida kunagi varem pole juhtunud. Aga tüdruku vanaema on nõid, kes otsustab tüdrukule ka ühtteist oma kunstidest õpetada. Hiljem ongi plika sügavas identiteedikriisis: kumb ta siis õigupoolest on?

Üldiselt: jäi lahjaks. Tegevuse rõhk kandub üldse lõpus tüdrukult üle tema vanaemale. Kas plika jõuab endas selgusele või mitte, jääb vastuseta.
Teksti loeti eesti keeles
Aivar Yorick

Tjah. Pisut enam kui kolm tundi ja jälle üks raamat läbi. Corwinist. Pettusin.Peaaegu pool teost hõlmab see, kuidas kõik Amberisse kogunenud vennased-õesed üksteist kahtlustavad ja neid kahtlusi omavahel jagavad.

Tegelikku actionit on eelmiste raamatutega võrreldes kole kole vähe. Muidugi, Brand tuuakse Amberisse tagasi ning Caine lüüakse maha. Ning keegi susab nii Brandile kui Corwinile. Aga see on ka peaaegu kõik.
Teksti loeti eesti keeles
Aivar Yorick

Pärast "Sõrmuste isanda" triloogia lõpetamist tundus "Kristallkoobas" pisut mannetu. Aga eks ole Tolkieni meisterlikkuseni raske jõuda, veel enam seda ületada. Üldse on Stewart nõidumist või seda "kunsti" käsitlenud väga ettevaatlikult, jättes sellega midagi poolikuks.
Teksti loeti eesti keeles
Aivar Yorick

Esimest korda lugedes ei saanud midagi aru. Teist korda lugedes hakkasin juba pihta saama, kuhu ja mis aega tegevus jälle hüpanud on. See ongi miinuseks - kõik on segi, esialgu ei mõista mitte halligi. Dialoog on rabe ja ebaloomulik. Tegelased käituvad kord ühte- kord totaalselt teistmoodi, nagu oleksid nad tuulelipud, mitte inimesed. Jama ühesõnaga.
Teksti loeti eesti keeles
Aivar Yorick

Ei tea, kas Universumi Mõistus ikka madaldaks ennast suhtlema nii tähtsusetu olendiga nagu inimene ja muretseks veel tema pärast? Aga mine sa tea...
Teksti loeti eesti keeles
Aivar Yorick

Seda lugedes olin veel noor ja roheline. Nüüd vaatan, et autoriks oli V. Belials. Ta on ka märksa paremaga hakkama saanud.
Teksti loeti eesti keeles
Aivar Yorick

Võtsin kätte järjekordse Varraku ulmeteose ning jahmusin, kui hea kraami otsa olen ma sattunud, võrreldes Phlebase ja muude soperdistega, mis samuti tänu Varrakule eesti keeles ilmavalgust on näinud.Ehk on see tänu Krista Kaerile, ent VNM suudab tõesti köita oma fantastilise, samas realistliku käsitlusega, mis on antud edasi ilmselgelt väga laia silmaringiga inimese poolt. Viimane asjaolu ei sunni aga Tepperit külvama oma teosesse targutusi, erinevalt megapaljudest autoritest, keda lugenud olen.Kuigi VNMs puudub üksik haarav ja silmapaistev faktor (Goblin Reservation), on VMN näol on tegemist tõeliselt tugeval tasemel oleva raamatuga.
Teksti loeti eesti keeles