(romaan aastast 1954)
eesti keeles: «Sõrmuste isand. Esimene osa: Sõrmuse vennaskond»
Tallinn «Tiritamm» 1996
Õieti peaks siia joone alla tõmbama, sest kogemused on näidanud, et iga sisulise kriitika peale saad kaela karja agressiivseid fänne, kellele millegipärast tundub, et teose suuruse mittemõistmise eest tuleks sind kõrvaldada genofondist… Sellegipoolest terendub mul saaga asemel silme ees umbes üheksa kääbiku-taolist raamatut, umbes sama pikad ja sama head. Noh, kui mitte sama head, siis peaaegu. Materjali ju oli. Ilmselt aga poleks siis sellist monumentaalset teost ja autoril sellist kuulsust(?) Keegi väitis, et tekst on nii tihe, et kui paar lehekülge vahele jätta, ei saa enam aru, mis toimub. Õige, aga kui sada vahele jätta, ei juhtu midagi - vihjetest saad teada, et mõned on maha löödud ja nad ikka otsivad. Ausalt öeldes olengi raamatu peale pisut pahane - nii palju loetud, aga ma ei tea õieti midagi maailmast, kus kõik toimus. Ma ei näinud elu, selle asemel nad muudkui kappasid ja hakkisid üksteist. Tagantjärele raamatule mõeldes näengi vaimusilmas vaid mööda porist kõnnumaad paljastatud mõõkadega ratsutavaid peletisi (sinna hulka arvan ka haldjad, päkapikud ja kääbikud)…
ei taha hakata mõttetuid suurendusi kasutama nagu "täiega hea", kuid minu arust ta oli selline! tegelikult, eks mõni koht oli küll selline, kus oleks võinud lühemaks jätta, kuid viite on ta siiski väärt!
Üldiselt: jäi lahjaks. Tegevuse rõhk kandub üldse lõpus tüdrukult üle tema vanaemale. Kas plika jõuab endas selgusele või mitte, jääb vastuseta.
Tegelikku actionit on eelmiste raamatutega võrreldes kole kole vähe. Muidugi, Brand tuuakse Amberisse tagasi ning Caine lüüakse maha. Ning keegi susab nii Brandile kui Corwinile. Aga see on ka peaaegu kõik.