Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Clifford D. Simak ·

The Fellowship of the Talisman

(romaan aastast 1978)

eesti keeles: «Talismani vennaskond»
Tartu «Fantaasia» 2007

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
9
4
0
0
Keskmine hinne
3.692
Arvustused (13)

Kristlik fantasy Clifford D. Simaki sulest!

Seltskond:
On keegi mõõgakeerutaja Duncan (mingi Põhja-Inglismaa lordi poeg)... on Duncani hea kaaslane Conrad (külapoisist ambaal suure nuiaga)... on metsik lahinguratsu, usin eesel ja vöökõrgune murdja peni.

Eesmärk:
Viia Oxfordi miski vana manuskript, mis peaks olema Jeesuse kaaskondlase ülestähendused Jumala pojast... Oxfordis on teadlane, kes oskab seda ilmselt täielikult lugeda ja hinnata manuskripti ehtsust.

Maailm:
XX sajand, Inglismaa, alternatiivmaailm, kus elavad kõiksugu müütilised ja muinasjutulised persoonid.

Pahad:
Nn. Purustajad — (ilmselt) teisest maailmast (ehk kosmosest) pärit tumedad lagastajad, kes ei jäta endast maha miskit elusat, ega tervet.

Sisu:
Loomulikult Quest! Duncan & Co rühib usinalt lõunasse Oxfordi poole ning kogub tee peal kokku kummalise sõjasalga: läbikukkunud erak, vilets nõiamoor, maagiverd naissõdalane, vaim, deemon, mardus jne. Ning loomulikult saab pahade nahk pargitud.

Raamat meenutab milleski romaani «Härjapõlvlaste kaitseala» (The Goblin Reservation), aga peaaegu puudub huumor. Madinat on palju: lisaks Pusrustajatele ristatakse relvad ka tavaröövlitega ja libahuntidega.

Nelja saab romaan just seetõttu, et Simakil on tunduvalt paremaid romaane. Samas tuleb au anda, et CDS on kirjutanud täiesti fantasy kaanonile vastava raamatu... aga tundub, et Kolmandale Suurmeistrile jääb see kaanon lihtsalt kitsaks. Raamatut oli hea lugeda, aga ei tekkinud sihukest hingekinnilöövat tunnet, mis tekib tipptekstide lugemisel... lihtsalt Meistri igapäevane hea töö!

Teksti loeti vene keeles

Njah, oleks ma Jürka arvustuse enne läbi lugenud, oleksin vast pääsenud lugemise vaevast. Teisest küljest - mine tea, hea autorit ka sellest, minu arust tema kõige viletsamast küljest tunda. Lugemist muidugi ei kahetse, sest CS kirjutab ka oma halvematel päevadel loetavamalt, kui keskmine, ent selle viimase lausega on väljendatud ka minu arvamus raamatu kohta - midagi nagu oleks, aga tulemust on raske tõsiselt võtta, samas naljana autor seda kahjuks vist ei mõelnud. Liiga palju on deus ex machina`t ja raamatu lõpp on nii võikalt tobe, et lausa õigustab lugemist, kuigi minuarust võiksid taolised ideed ikkagi kehatemperatuuri-IQ-ga jehoova tunnistajate pärusmaaks jääda...
Teksti loeti inglise keeles

Kristlik või mitte, aga tegemist on päris korraliku quest-i kirjeldusega. Seltskond oli hästi kirjutatud, ehk natuke stamplik, aga see ei häirinud. Seiklusi ja põnevust jagus kuni lõpuni. Üks asi mis tõsiselt häirima jäi oli teose lõpplahendus. Midagi mõistlikumat (usutavamat) oleks selles kohas oodanud.
Teksti loeti vene keeles

Romaani tegevusmaailm, kus keskaeg on kosmiliste sissetungijate süül kestnud kahekümnenda sajandini, on kahtlemata huvitav ja teemast saanuks välja lüpsta märksa tõsisema, pretensioonikama ning paksema romaani. Nagu eelarvustajad maininud, on Simaki käesoleva romaani sisuks rohkeid deus ex machinaid tulvil quest, mida ei saa eriti tõsiselt võtta, niisiis tegu ajaviitekirjandusega, mis aga väga paha polegi.

Romaani tituleerimine kristlikuks fantasyks äratab kergeid kahtlusi, sest siin leidub ka kõvasti paganlikke elemente ja koguni üks põrgust põgenenud deemon positiivse tegelasena. Peakangelane Duncan on suhteliselt mõõdukas kristlane ja salliva loomuga. Pigem püüab see romaan erinevaid maailmavaateid kokku viia ja fundamentaalkristlastele ta vaevalt meeldiks.

Tekkis küsimus, et mille poolest on see romaan kehvem kui tüüpsimak-Ameerika väikelinn, lollike ja koer? Viimane stiil tüütab hoopis kiiremini ära. See romaan on muidugi meelelahutuslik ja sisaldab mitmeid odavaid võtteid, ent ei näe ma ka muudes eestikeelsetes autori raamatutes (v.a. "Härjapõlvlaste kaitseala" ja "Vahejaam") mingeid väärtusi, mis nad "Talismani vennaskonnast" kõrgemale tõstaksid.

Teksti loeti eesti keeles

Sai selgeks, et kui Simak väga tahab, oskab ta ka halvasti kirjutada. Siiani on kõik muu (eesti keelde tõlgitu) olnud väga heal tasemel

Jutustamisstiili ja üksikute seikade eest: "5".

Stoori ise: 2

Kokku: 3+
Teksti loeti eesti keeles

Tegevus toimub alternatiivajaloolises fantasy-maailmas, kus vähemasti Euroopa ajalugu oleks püsinud meie omaga samas joones, kui mitte miski Harrieride võõras rass poleks perioodiliselt tunginud kuhugi riiki ja hävitanud sealt kõik elava. Hävitustöö on alati toimunud siis, kui inimkonnal on ees miski uus avastus vms. Seetõttu pole 20. sajandiks ka Ameerikat avastatud. Sellises õnnetus maailmas on tugevalt juurdunud kristlus ja selle kõrval pole sugugi haruldased muud fantasy-kirjandusele omased eluvormid (gnoomid, libahundid, trollid, mardused jne.) ka nõiad ja nõidumine on üsna levinud. Kristlus on siiski oma autoriteeti kaotamas ja just seepärast omab ühest Põhja-Inglismaa mõisast leitnud (ilmselt) autentne aramea keelne käsikiri erilist tähtsust, kuna selle olla kirjutanud Kristust ennast saatnud mees, ehk siis otsene pealtnägija. Noor aadlik Duncan peab selle toimetama Oxenfordi, kus elab ainuke teadlane, kes käsikirja autentsust suudab kinnitada. Tegevuspaik on seega ainult Inglismaa. Tee peal koguneb Duncanile kaasa üsnagi kirju seltskond igasugustest tüüpidest ja krüptozoloogilistest olenditest. Siin on üks pahur ja turtsuv erak, neurasteeniline ja halisev viirastus, vana kägisev nõiamoor, uljas sõdalasneiu miskil lendelajal, käbe ja vapper gnoom, õnnetu deemon (kes tahab et tema nimi oleks Walter), mingi hääbuv mardus... Noh, põhimõtteliselt nagu Simakil ikka ja romaani peamine väärtus ongi just selle tegelastes mitte süzhees. See on (enamuses) väga hea stiili ja huumoritajuga kirjutatud romaan, eeskätt just tegelaste dialoogides sisaldub ports äärmiselt mõnusat nalja ja see nali vaheldub tasakaalustatult sündmustiku tragilisusega. Tõsi, seda suuresti ridade vahele jäävat huumorit võib olla raske tõlkida. Lõpu poole muutub tegelaste rohkus nagu siiski natuke kurnavaks aja alates võlurilossi jõudmisest kisub kogu tegevuse edasiandmine minu jaoks liiga üldkirjeldavaks... Romaani esimeses pooles olnud mõnus dünaamika ja hoogsus hakkab kuidagi sumbuma. Aga kokkuvõttes on siiski hindeks "neli plussiga" ja ma pean seda ikkagi üsna tugevalt meeldinud romaaniks. Siin kirjeldatav kristlus erineb meie maailma omast (noh, ka maailm on parasjagu erinev)... Romaan pole "suurte ja oluliste" fantasy-teoste hulka siiski jõudnud, ehkki kõik parameetrid peale mahukuse oleks nagu olemas. Küllap on põhjuseks miski üldine vähene karismaatilisus või lihtsalt see, et aastal 1978 polnud fantasy veel nii moes.
Teksti loeti inglise keeles

Jällegi üks fantasy ja jällegi üks Simak, mis iseenesest peaks kokku moodustama ühe üsna toreda terviku. Kahjuks ei moodusta. Vähemalt kahe näite varal tekib minus arvamus, et termin fantasy ja nimi Simak ei sobi omavahel praktiliselt üldse. Raamatu setting ja plot outline on päris huvitavad - miskite kosmosekollide laastamise käes kannatav arengupeetusega Inglismaa, kus möllavad ringi veel ka igasugused muud imeolevused, eesmärgiks kristluse taastamine. Sellist süžeed ei kohta just igas raamatus. Kahjuks ei suuda vanameister jällegi kõiki oma ideid maksimaalselt ära kasutada. Detailid on küll huvitavad, kuid ei moodusta ühtset tervikut. Samuti jätab lõpu poole üha enam soovida kandel liin, mis päädib üsna kahtlase väärtusega lahendusega. Hoolimata kõikidest puudustest ei tihka ma sellele teosele siiski halba hinnet panna. Nagu üks eelarvustaja juba mainis, Simak kirjutab oma halvimatel päevadel ka paremini, kui mõni teine parematel. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Vaene Simak. Lisaks mittekristlastel silmade punni ajamisel ilmselt leidub küllga usklike, kes teda ketseriks peavad :D Uitmõtete ette tuleks SPOILER panna. Ilmselt kirjutas Simak endale selle lõpu ise ette, sest kui südames usklik Duncan oleks lõpetanud samamoodi kui usuga silma paista üritanud eremiit, siis poleks nende vahel ju mingit erinevust olnud. Et siis katoliku kirikusse kuulunud Simak mõtisklemas selle üle, kes on kristlane. Deemon oli kristlane, sest ta uskus põrgu olemasolusse, nõid, sest ehtkristlikult pidas ta oma kunste kurjaks (tore moraalne kalkulatsioon, väike kuri on lubatud ja eriti just hea eesmärgi nimel :P ) jne. Teine uitmõte. Visuaalselt võiks ju sülemi häving filmituna päris uhke välja näha. Imelik ainult, et see ei pannud Simaki mõtlema, et kui kurjuse süsteem iseenda energiast "üle kuumeneb", miks siis see põrgu, kust Andrew põgenes, end ära ei hävitanud? Kolmandaks. Paganate jaoks oli mõeldud siis teose esimene kulminatsioon, ehk siis draakonitega heitlus. Ja alati jääb võimalus, et Andrew ei kärssanud ära mitte talismani tühisuse, vaid selle pärast, et talisman oleks kaitsnud suuremaid paganaid. Röövlid ei tule arvesse, nemad uskusid ainult aardesse, eks ole. Tegelikult tahaks ju hästi suhtuda, sest tugevaid emotsioone esile kutsuv teos peaks olema ju hea teos. Samas raske on kujutleda inimest, kelle maitse see romaan on. Võibolla paneks pungima suhtumisega inimene just nelja, et Simak otsustas pinda käia nii andrew`dele kui nellie`dele.   2.12.2017 See on nii jabur tõlgendus, mis mille pähe tuli, et ma pean seda jagama. Sülem oli programmeeritud seda käsikirja säilitama. Kuna sülem ühtlasi hoidis tehnoloogia arengu madalala tasemel, siis kuulus selle, kes iganes sülemi programmeeris,  plaanidesse lisaks madalale inimkonna tehnnoloogilisele arengutasemele kristliku religiooni ja selle ürikute säilimine.
Teksti loeti eesti keeles

Fantasy ülemöödunud päeva klassikalistele tunnustele (retk ühest kohast teise, kummaline matkaseltskond ja veel kummalisemad tee peal kohatud olevused, mingi maagilise võlueseme millegipärast kuhugi tassimine, vältimatu hea vs. paha jne) üsna stiilipuhtalt vastav romaan oli selline, et Simaki äratuntav rahulikult voogav muhe stiil ei jäänud varjatuks ka selles mitte niiväga klassikalist Simakit meenutavas romaanis, ja see oli ka ainuke pluss. Ülejäänud osised - võrdlemisi tüütu süžee, ilge ja äkiline lõpp, masendavalt puine maailm jne. olid ainult miinusteks. Küll aga sobis mulle see raamat ideaalseks kohas kus seda lugesin - paari-kolme kuu vältel ühes pisikeses ruumis, kus tavaliselt väljastatakse teatavaid jääkprodukte. Sinna sobis ta imehästi, millest ka hinne "3", muidu oleks "2" ära teeninud küll.
Teksti loeti eesti keeles

Simak on Simak. Kuigi see polnud tema paremate teoste tasemel, igav igatahes ei hakanud. Väga meenutas teost "Nõiutud palverännak", sarnasusi oli väga palju, alates kirjust reisiseltskonnast ja vaenulikust keskkonnast, kus tegevus toimub. Kaht sellist Simaki teost suudan nautida, aga ma pole kindel, kas ka kolmandat samasugust kui juhtumisi taoline ette satuks. Häiris ka Jeesuse kaasaegse päeviku imettegevad omadused, aga see selleks...
Teksti loeti eesti keeles

Bussisõidul oli küll täitsa hea ja muhe lugeda. Selline hea, salliva ja inimlik, nagu Simak ikka. Aga jah, lõpu oleks võinud küll kuidagi teisiti lahendada.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat on otsapidi alternatiivajalugu, otsapidi fantasy. Noor ülik Duncanist asub koos kannupoisist Conradiga teele Oxenfordi piiskopi juurde kuna üks ammune käsikiri vajab tõlkimis- ja tõlgendamisabiabi. Nimelt on seal juttu Jeesusest endast läbi ta kaaskondlase silmade ning juhul kui ürik on autentne siis on see tõendusmaterjaliks, et Jumala poeg ongi kunagi maapeal kõndinud.
 

Kas maailm on nüüd alternatiivajalugu või täisväärtuslik fantasy - selle üle saab vaielda. Ühtepidi on ta alternatiivajalugu kuna “tänu” kosmilistele sissetungijatele on keskaeg kestnud juba paar aastatuhandet (tõsi, raamatu tegevus toimub ainult Inglismaal). Teisalt on see jutt mõnes mõttes klassikaline seiklus või siis kristliku alatooniga fantasy. Jah, just nimelt kristliku - on ju kogu see maailm tugevalt jumalausku. Samas on see üsna õhuke raamat pilgeni täis igasuguseid nõidu, greife, marduseid, eremiite, vaimusid ja deemoneid.
 

Põmst ongi raamatu skelett üsna lihtne - on paar olulisemat tegelast, müriaad kõrvaltegelasi, on klassikaline fantasy kus tuleb mingi asjaga kuhugi minna ja tee peal ollakse Pahadega kimpus. Aga see kõik on kuidagi väga mõnusalt kirja pandud ja ägeda huumoriga. Näiteks siis õnnetu põrgudeemon nimega Tühi, kes juba sajandeid istub ühes lossis aheldatuna kinni ja kelle üle nalja visatakse. Ta on küll loomult kuri aga ei oska seda kuidagi rakendada, isegi Põrgust on seetõttu välja visatud. Kobakäpp, kes ei paigutu kuidagi kuhugi maailma.
 

Mitmed arvustajad on ette heitnud raamatu lõpplahenduse lihtsust ja ebausutavust. Kuna ma olin varem juba raamatu kohta natuke lugenud siis ootasin kogu lugemise jooksul, et mis siis nüüd küll tuleb. Kui otsad kokku sõlmiti siis kõndis see kenasti kogu varasema tavapärase seiklusloo kaanonitega samas rivis, ei saanud ise arugi, et oleks kuidagi oluliselt kehvem. Meeldis endale täpselt samapalju (või -vähe) kui muu raamat.
 

Olen tegelikult Simaki päris vähe lugenud, see raamat siin peaks olema ta loomingus üsna erandlik kuna põhimass on väidetavalt “Nagu õieke väljal” - Ameerika väikelinn, rumaluke ja koer. No igaljuhul on “Talismani vennaskond” selline väike armas raamat, kindlasti mitte tippteos… aga kuidagi sõbralik, kohati traagiline, lobedalt kirjutatud ja mõnuga loetav. Selliseid raamatuid on väga vaja. 
 

Ahjaa, ma ei tea, kas see oli nüüd tõlkest. Või algmaterjalist. Aga just esimeses kolmandikus oli kuidagi väga palju lihtlauseid. Jah. See muutus ühel hetkel lausa segavaks. Aga siis õnneks läks lugemine voolavamaks, hakkas pikemaid ning keerulisemaid lauseid jälle tulema. Tundus kuidagi veider. Õnneks sai see stiil ühel hetkel otsa ning raamatu lõppedes polnud enam meeleski. Peale lugemist üle sirvides meenus aga teravalt.

Teksti loeti eesti keeles
x
Karmo Talts
08.04.1979
Kasutaja rollid
Viimased 21 arvustused:

Vist oleks parem, kui see oleks jutukogu olnud. Siis saaksin hinnata algusosa hea seiklusulme eest, Valgusepoolest rääkivat osa seda laadi ambitsioonika fantasy eest, kus meie maailma reeglitele ka oma koht leidub, anda hea hinde Rosalie loole ja väga heaga hinnata Evene ja Jacki lugu ning lugu Jackist ja tema hingest. Kogu Masina teema jääb minu jaoks paraku katseks austusavaldusena Vancele teaduslikku elementi sisse tuua, mis mõjub võõrkehana, ning Koidutähe (Lucifer?) teemas aga aimub üks teine lugu valguse ja pimeduse palju radikaalsemast kokkusegamisest. Ilmselt on aus just raamatu paremate kohtade peale mõeldes terviku hinnet maha tõmmata, sest need kohad oleks ühtlasemat raamatut väärinud. (Eriti õnnetu oli see kombitsatega standardkolliga võitlemise koht.) 
Teksti loeti eesti keeles

Suur osa teosest tegeleb põnevuse tekitamisega ja kasutab selleks üsna tüüpilisi thrillerivõtteid. Põnevus ongi vast teose tugevam osa, sest vastased ei mõju kuidagi metsikumatena suvalistest võimuahnetest tüüpidest. Kui ei oleks sama peategelasega teist lugu, siis oleksin arvanud, et ulme ja heade tegelaste passiivsena kujutamine oli ettekääne vältimaks süüdistusi negatiivste tegelaste (need ei ole ju meie inimesed, mingid metslased teisel planeedil) ja vägivalla kujutamise pärast (näete, head on tsiviliseeritud ja eriti vägivalda ei kasuta). 3+
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest raamat venib. Et vältida siseheitlusi küsimuse üle, kas tähtsam on sisu või vorm, ütlen, et antud kolm on plussiga ja siirdun udumõtete juurde.

Ilmselt on väiksemat sorti SPOILERI hoiatus kohane.

Antud teose puhul ei tasu keskenduda ainult paralleelidele nõukogude süsteemi ja külma sõja aegse maailmaga. Ei ole ju ökoloogia ja posthumanismi küsimustel nendega suurt midagi tegemist. Sikorski võib ju olla nuhk, aga ta on vanakooli humanist, sellist võimalust, et planeet on väärt rohkem kui mõistusega olendid, tema jaoks lihtsalt ei eksisteeri. Uks, millest sisse ei pääse, ei ole ju päris Berliini müür, sest selle taga pole kapitalistlik maailm, vaid ei-tea-mis. Ja Sikorski ei karda, et täna oled kahtlane element ja homme reedad kommunismi, vaid võimalust, et Abalkin on programmeeritud ökoterroristiks.

Ma ei ole veel Metsa lugenud, äkki seal vastatakse küsimusele, kuidas päästa planeeti inimeste käest inimesi hävitamata?

Teksti loeti eesti keeles

Tähelepanekuid antud loo kohta poean alustama sõnagaSPOILER.Kui suur osa peategelase kogemusest pärineb unanäost, siis oleks filosoofiliselt huvitavam, kui kontrast unenäo- ja selle välise maailma vahel oleks suurem. Kokkusattumusena olen ise sarnasel teemal skeptilisema jutu kirjutanud pealkirja all "Kuningas on surnud".Hinne tuleb sellest, et tegevust ju Orlau loos õieti polnud, seega sõna-sõnalt läbi lugema ei kutsunud.
Teksti loeti eesti keeles

Halb komme see raamatuid niimoodi distantsilt hinnata, aga ju siis jäi kummitama. Kuitahes naiivne see esimese romaani armastus-võidab-kurja sõnum ka polnud, silmade nokkimise ja peade raiumise oleks võinud hoida mõne teise raamatu tarvis. Mitte helge loo järjeks. Nojaa, kolmas ja neljas raamat võivad olla kahest esimesest paremini kirjutatud, aga ei hakka ju uue triibuga hambapastat eraldi hindama. Aga kuidas keegi peale fännide suutis päris viimaseid köiteid üle mõnekümne lehekülje tarbida?
Teksti loeti eesti keeles

Mul ei ole ajakirja Pioneer numbreid, kus lugu eestikeelsena ilmus ja hea, et ei ole. Sest mälestus ülivingest seiklusest jääb niimoodi rikkumata. Järele mõeldes arvan, et poisikesena oleks ka Harrisoni Surmailma raamatud mult kõrgema keskmise hinde saanud. Päris hästi istub mulle see hea õnne peale töötavate macgyverlike lahenduste kasutamine.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu on rohkem lahti kirjutatud kui teised Surmailma raamatud, samas ka tüütum. Sest aur läheb Jasoni eriliste tagasilöökideta pürgimisele Temuchini lähikonda, kuigi oluline on hoopis pööre Jasoni plaanides. Novellipüandiga romaan.

Samas, kolmandat osa lugenuna paistab sarja esimene raamat tagantjärgi enam sõjavastane ja vähem ökoloogiline.

Teksti loeti eesti keeles

Eks ta juba ammu ilmus ka, aga hindele ei tulnud see kasuks, et raamatust detaile meelde ei jäänud. Kuna sama sarja teoste arvustustes on natuke Frenci kuju üle mõeldud, tahaks oma uiud ka kirja panna.

French on vb mõeldud nagu Ostap Bender, sugugi mitte postiivne kangelane veel negatiivsemas keskkonnas. Ainult kui Bender oli tark ja ahne lollide ja ahnete hulgas, siis jääb ahne ja maavalla taustata French juba kujutatud keskkonnale liiga võõraks. Et naiivsete rahvuslaste hulka oleks passinud kainem maavalla esindaja koomiliseks kontrastiks paremini, kui Hargla arusaam prantsust. No lihtsam on Frenchi kujutleda Mironovi kehastuses, kui päris prantslase poolt mängituna :D

Teksti loeti eesti keeles

Kas sisuliselt ei hekseldanud Simak sarnased teemad Websteri sarja lugudes varem läbi? No on Asimov sisserännanuna toetunud realsetele immigratsiooniprobleemidele; Linna sai loetud tükk aega enne Euroop Liitu astumist, ei osanud siis tähelepanu sellistele asjadele pöörata.
Teksti loeti eesti keeles

Kui esimene osa tõukus immigrantide sissevoolust, siis planeedi osas on seekord Asimov minu meelest ettenägelik olnud. Mõelge igale korrale, kui te vahetult suhtlemise asemel Facebooki või Orkutisse logite... Võiks olla koguni suhtlusportaal, nimega Solaria :) Mis puutub visuaalse pildi ülekandmisse, siis see vist on reaalsuses rohkem kiimlejate jaoks ;) Krimkana on raamat muidugi kehvapoolne.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin romaani selle ilmumise ajal ja vb oleks ilus arvustamiseks ta üle lugeda? Igatahes, mälestuste põhjal tundub tegu olevat nõrga bondi-looga, mis on kantud fantaasiamaailma. Et kodanik Savol on missioon, aga tema kakleb kõrtsis suvaliste tolgustega. Iseenesest oleks põnev teada saada, mida arvab Must Kass Flemingu romaanide pahadest, sest mina küll ei tuvastanud Hargla loo paha ees keerulisemaid dilemmasid, kui ütleme Dr. No romaaniversiooni nimitegelase ees. Kui kaasaega meenutavates keskkondades toimuvates lugudes tekib super-pahadega alati küsimus, et nende ettevõtmiste kulud ei tasu taotletavate eesmärkide valguses ära, siis oleks pidanud ju keskaja taolistes oludes antud romaani kurikaela plaan suisa võimatu olema. Ja sellises märuliloo jaoks hoitakse liiga palju infot lõpuni varjus. Olen kunagi Algernonis teinud jutus "Saatuslik lugu" muuseas antud romaani üle nalja, nüüd aga käivad mulle selle raamatu puhul pinda hoopis teised asjad. Siiski, luua peategelasele trofeeks sõna otseses mõttes siledate ajudega naine ei ole üldse ilus ;) Ja veel tahaks Harglale krüptilisel ilmel ja lause lõpus häält tõstes öelda: "King`s Quest 6?" Nooruses Sierra mänge mänginuna peaks ta aru küll saama millest jutt ;)

7. juuni 2013. Võiks küsida, kas allpool arvustaja stiletti osas mööda ei pane. Selle asemel küsin, kas ilukirjandusteosed ikka peavad olema inseneri-, ajaloo- vms. aruanded?

2. detsember 2013. Hästi viidatud ja usaldusväärsena näiv artikkel inglisekeelsest vikist esitab ühe versiooni stiletti ajaloost, vene viki, tõsi küll, nimetab lahingus halastustapmiseks kasutatavaid relvi, mis inglise viki järgi on juba stilettid, stilettide eelkäijaks. Tähtsam on siiski see, et mingil ajalooperioodil palgamõrvarite poolt kasutamine ei ole sõna tähenduse osa, vaid on pelgalt sõna poolt osutatud relvade ajaloo osa. Pealegi hakkab näima, et isegi siis kui Hargla fantaasiamaailmas kasutasid stilette ainult mõrvarid või antud loo toimumise ajaks on sellest saanud palgamõrvarite relv, siis see ainult vihjab sellele mislaadi "diplomaadiga" on Savo puhul tegemist (on hästi treenitud, kannab palgamõrvarite relva). Kui saan kinnitust, et Hargla mõtles neid detaile vihjena sellele, et Savo on tegelikult spioon, siis pean tunnistama teose detailide teatud peenust ja hinde neljale tõstma.

Teksti loeti eesti keeles

Jason klapib Mikahiga nii hästi, et jääb mulje, et teise Surmailma kontseptsioon oli varem valmis, kui Harrison Jasonit ostsutas esimeses raamatus kasutada. Detailsusest hoolimata (või selle tõttu) orjanduse osa venib. Feodaalühiskonda sattudes lähevad seiklused käima küll. Ajaloost maha kirjutamine on küll veel ilmsem kui Asimovi esimestes Asumites. Nelja asemel viis, sest järge, millel ka midagi öelda on, ei näe just iga päev.
Teksti loeti eesti keeles

Mis on olemas ja on hea: kontseptsioon eriti inimeste vaenulikust planeedist, jutskui Verne Saladusliku saare antipoo. Erinevalt Vernest pole keskkond lihtsalt selline nagu autorile vaja, vaid on selliseks muutunud inimeste tegevuse mõjul. Mis on olemas, aga nii hea pole: seletus, mis tagab planeedi inimestele vähekõlblikuks muutumise kiiremini, kui seda teinuks loodusvarude raiskamine ja loomuliku keskkonna hävitamine. Üldiselt on veel seletuse detailid veel sellised, et supervõimetega (kui tõsiselt seda psi-värki tänapäeval enam üldse uuritakse?) kangelane saaks olukorra lahendada.Mis on puhas ajaviide: selles raamatus on Jasoni mäguriloomusel küll vaid üks eesmärk -venitada raamat alguses olevate seiklustega pikemaks vihikust, mille saanuks konspektist surmaplaneedi kohta ja selle otsa kleebitud õnnelikust lahendusest.Kolm nelja miinuse asemel sel põhjusel, et ma pole kindel, et ma pole seda raamatut varem lugenud nii, et sellest mingit mälestust ei jäänud.
Teksti loeti eesti keeles

Vaene Simak. Lisaks mittekristlastel silmade punni ajamisel ilmselt leidub küllga usklike, kes teda ketseriks peavad :D Uitmõtete ette tuleks SPOILER panna. Ilmselt kirjutas Simak endale selle lõpu ise ette, sest kui südames usklik Duncan oleks lõpetanud samamoodi kui usuga silma paista üritanud eremiit, siis poleks nende vahel ju mingit erinevust olnud. Et siis katoliku kirikusse kuulunud Simak mõtisklemas selle üle, kes on kristlane. Deemon oli kristlane, sest ta uskus põrgu olemasolusse, nõid, sest ehtkristlikult pidas ta oma kunste kurjaks (tore moraalne kalkulatsioon, väike kuri on lubatud ja eriti just hea eesmärgi nimel :P ) jne. Teine uitmõte. Visuaalselt võiks ju sülemi häving filmituna päris uhke välja näha. Imelik ainult, et see ei pannud Simaki mõtlema, et kui kurjuse süsteem iseenda energiast "üle kuumeneb", miks siis see põrgu, kust Andrew põgenes, end ära ei hävitanud? Kolmandaks. Paganate jaoks oli mõeldud siis teose esimene kulminatsioon, ehk siis draakonitega heitlus. Ja alati jääb võimalus, et Andrew ei kärssanud ära mitte talismani tühisuse, vaid selle pärast, et talisman oleks kaitsnud suuremaid paganaid. Röövlid ei tule arvesse, nemad uskusid ainult aardesse, eks ole. Tegelikult tahaks ju hästi suhtuda, sest tugevaid emotsioone esile kutsuv teos peaks olema ju hea teos. Samas raske on kujutleda inimest, kelle maitse see romaan on. Võibolla paneks pungima suhtumisega inimene just nelja, et Simak otsustas pinda käia nii andrew`dele kui nellie`dele.   2.12.2017 See on nii jabur tõlgendus, mis mille pähe tuli, et ma pean seda jagama. Sülem oli programmeeritud seda käsikirja säilitama. Kuna sülem ühtlasi hoidis tehnoloogia arengu madalala tasemel, siis kuulus selle, kes iganes sülemi programmeeris,  plaanidesse lisaks madalale inimkonna tehnnoloogilisele arengutasemele kristliku religiooni ja selle ürikute säilimine.
Teksti loeti eesti keeles

Meeleolult on tegu Simakile ebatüüpilise tekstiga, sest soojemate kohtade vahel on suisa õudustki. Lõpu mõte võiks olla see: tulnukatele pakitakse naturaalmajanduse korras lõhna. Naturaalmajanduse puhul on ju ideaalis nii, et selle asemel, et kõigil on natuke raha ja rikkuritel on palju raha ja kogu maailm, saab igaüks seda, mida kõige rohkem vajab-ihkab. Nõustuda võib või mitte, aga allegooria on ju ära teostatud. Ainult kas me Simakki allegooria pärast loeme?

*Uuendatud 8.04.2009
Jälle olen ma enda tõlgendusse nii sisse elanud, et selle taga raamatut ei näegi, siiski tahaks küsida, kas ei ole tegu väga vasakpoolse raamatuga? See jabur eesti isehakanud majandusmõtleja ajab umbes sama juttu, et raha on ebatõeline ja siit samm edasi ongi Libainimesed: mitte ainult raha vaid ka asjad (ka auto laguneb kuulikesteks) osutuvad selles raamatus ebatõelisteks.
Talismani vennaskonna vaimus oleks võinud mängu tulla Piibel mammona taganema panijana, Libainimesed lõppeb aga kosmosest pärit "võõrandunud kapitalistide" Maa ressursidest sõltuma panemisega. Skunksinõre on Maa Nokia :D

Teksti loeti eesti keeles

Ega see ratsionaalne ole, et sümpaatsedtegelaskujud vaat et kisuvad hinnet alla.Aga -antud loo tegelased oleksid ehk rohkemat väärinud kui seda pikaks venitatud killupundart. Ega ma päris värske lugemiselamusega arvusta. Võibola pole seeaus?
Teksti loeti eesti keeles

Võibolla oli asi eesti keelses versioonis. Võibollapolnud tuju vastav. Igatahes jättis asisellise vahepealkirjadeta lühijuttude puntramulje. Nagu oleks Kivirähk leheleDiscworldi lugusid treinud :D
Teksti loeti eesti keeles

See tekst on õudukas -kui see tekst üldse tutvustamist vajab. Miski astraalne päkapikk kiusab sõjaaal sõdartit häärberis, millest koledaid asju räägitakse.Tegelikult võib seda pidada parapsühholoogiliseks realismiks -nagu jutustust Uurimiselgi.Jällegi miski venivus või puudulikkus kirjatööna.
Teksti loeti eesti keeles

Ise ma ta siia lisasin. Detail, mida võib fantastiliseks pidada -salapärasel viisil teadmiste saamine-, ehk õigustab seda. Teistpidi, kuna tekst käsitleb vaimutegevuse küsimusi, siis teatud vaadetega inimeste jaoks on ta ehk hoopis realistlik.Hinnet oli raske panna. Varases Tammsaares -miniatuure kõrvale jättes- on midagi ebarahuldavat.
Teksti loeti eesti keeles