Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Harry Harrison ·

Deathworld 3

(romaan aastast 1968)

ajakirjapublikatsioon: «Analog Science Fiction—Science Fact» 1968; veebruar - aprill [pealkirjaga «The Horse Barbarians»]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Surmailm III»
Tallinn «Varrak» 1999 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
12
11
6
3
1
Keskmine hinne
3.909
Arvustused (33)

Kolmas köide Jason dinAlti seiklustest.

Sedapuhku satuvad Jason, Kerk, Brucco jt. mingile planeedile, kus elavad ratsabarbarid. Sihukesed tõsised tegijad, tuletavad maiseid mongoleid meelde. Toores jõuk, kes kõigest lihtsalt üle läheb. Nomaadide pealik Temuchin on meie sõprade põhivaenlane ning muide ka üsna nutikas vennike.

Jasoni idee on, et barbareid ei saa muidu võita, kui nad paikseks ei muutu. Meeldib see toores maailm, meeldivad tegelased ning ka see et pahad on üsna võimsad, ega pole ka lollid. Meie meestel on nendega tükk tegemist.

Emotsionaalselt on see «Surmailma» sarja kõige vingem romaan, vähemasti mina arvan seda. Neile, kellele esimesed meeldisid soovitaks ka seda. Neile, kes tahavad ajukaapimist või pseudokeerulist aktiooni, need võiksid midagi muud lugeda. Harrisoni võlu on lihtsus, mida ei tasu labasusega segi ajada.

Mulle meeldib Harrisoni puhul just see, et inimene on võtnud omale ülesandeks kirjutada sotsioloogilise alatooniga (ulme)seikluslugu ning oma ülesande täidab ta hiilgavalt. Inimene teab, mida ta oskab, erinevalt nendest igasugustest pseudofilosoofidest ja pseudosüzheedekompileerijatest. Vot!!!

Teksti loeti vene ja inglise keeles

Järjekorralt juba kolmas Harrisoni Deatworld sarja padjaromaan. Come on Harrison, kuhu on jäänud see pisut lihtsakoeline, kuid eluterve huumor, mis valitses Stainless Steel rattides, kuhu on kadunud hooletu ellusuhtumine. Õnneks ei ole see raamat nii tobe, kui "Deathword 2" ning selle planeedihakatise ühiskonda on võimalik vähemalt kuidagigi ette kujutada. Nimelt koosneb planeet kahest suuremast piirkonnast -- siis vastavalt Alumised Maad ja Platoo. Platool elavad mingisugused mongoli-tatari hõime meenutavad barbarid, kes vahetpidamata kihutavad hobustega ringi, kolivad oma jurtadega ühes kohast teise ning aegajalt löövad sõbramehe matsu korras teineteistelt päid õlgadelt. Selline siis on nende elu. All orus elavad siis vastavalt mingid "valgeid" inimesi meenutavad mehikesed, kes on omale leiutanud juba püssirohtu, musketeid ja muud stuffi ning on samal ajal suht rahumeelsed. Kuna Latoo ise on mitme kilomeetri kõrgune, siis on kahe kamba vahele tõmmatud üsna jäik joon. Muide huvitaval kombel õnnestub pärastpoole valgetel vanadel oma kanuudega platsi ilmuda, kilomeetrikõrgusest platoost hoolimata, kuid see selleks. Kõik kosmosest tulnud katsed taaskoloniseerida planeet lõppesid tavaliselt suurte hulga sissetungijate korjustega. Hämmastav on see, et alati prooviti maandud platool, kus mitte midagi ei kasvanud, selle asemel, et maanduda orus (ilmselt käin tulevikus planeetidevaheline reis ballistiliselt -- kahuriga a la Jules Verne, sest orbital surveillance oli nende jaoks võõras värk). Samuti ei suvatse keegi käivitada infrared ja radar scanne maandumiskoha läheduses ning installida automaatseid perimeetrikahureid (kõik see on juba kümmekond aastat olnud tänapäeva sõjaväe käsutuses). OK. Igal juhul õnnestus Jasonil & Co-l suht ohutult maanduda, teha oma klann, vanasi pisut tuuseldada, saavutada pealiku lugupidamine, juhtida rünnakut Alumistele Maadele, jääda lollilt vahele oma planeedivälise päritoluga, oma hukkamisest puhta nahaga välja tulla, selle käigus leida käik Oru ja Platoo vahel ning tagasi tulle ja aukuviskajatele tuupi teha (tm). M.O.T.T. Uhked aastatuhandeid platood valitsenud barbarid, kes hambuni relvastatud planeediväliste kolonistide kamba lapikuks tagusid, tõmbasid saba jalge vahele ja viskasid Jasonile kulpi, Alumise Maa mehed tulid värviste riidehilpude ja klaashelmestega (kaudselt muidugi) businessi ajama. Jason ja teda saatvad isikud said omale uue kodu ning raamat sai lõpuks ometi läbi. Ausalt öeldes minu jaoks suurt vahet polnud, kas tegemist oli Jason dinAlt-ga, või Spidermaniga. Raamat oli eeskujulikult koomiksi vormis kirjutatud, selle vahega, et see ei olnud koomiks.
Teksti loeti inglise keeles

Mõnus lugemine, kuid Surmailm 2 oli minu jaoks köitvam ja vaimukam, seetõttu hindeks "neli", mitte "viis". Muidugi võib öelda, et absurd, kuidas saavad ratsabarbarid kõrgtehnoloogiaga varustatud seltskonnale vastu? Aga ilma selle eelduseta poleks saanud seda raamatut üldse kirjutada. Pealegi pole Surmailma triloogia üldse surmtõsiselt võetav asi (kaugel sellest!) ning lausaed a la "see pole ju tegelikult võimalik" ei sobi seda üldse iseloomustama. Sisu kohta on eespool juba piisavalt kirjas,vaene Jason din Alt saab järjekordselt hullusti vintsutada, aga au talle, on ikka vintske vend!
Teksti loeti eesti keeles

Järjekorras juba kolmas suur maailm, mida dinAlt oma agaruses ümber korraldama tormab. Seekord paistis tal olevat ka natuke suurem mõte selle rabelemise taga, ehk plaan viia oma rahvas läbi Punase mere (läbi kosmoseavaruste) uude maailma, ära igavesti sõdivalt Pyrrhuse planeedilt.
Lugu ise enamvähem samal tasemel, kui sarja eelmised kaks, st. viieväärilised.
Teksti loeti eesti keeles

No ei meeldinud mulle see Jason dinAlt-i raskestiusutav õnn, absoluutselt mitte. (Pean silmas seda, et ikka väga palju kordi oli Jasonil "surm suu ees", aga kuidagi suutis ta alati oma naha päästa.) Hüva, päris mahavisatud ajaga kah tegemist polnud, aga ometigi ei saa anda hindeks üle 3.
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti parem, kui eelmine osa, ainult et dinAlt oli jälle nagu entsüklopeedia ja muud säärased pisiasjad, need lisavad viiele väikese miinuse.
Teksti loeti eesti keeles

Esimese kahe osa natuke kahvatum kordus. Muidu on teos ikka HH nauditavas lahedas stiilis, aga natuke tüütuks läheb arvata, kuidas autos siis järjekordselt Jason dinAlti kindlast surmast välja toob. Ja pyrruslased on kahvatud varjud, kes löövad mõne paha maha ainult siis, kui juhtuvad parasjagu kohal olema.
Teksti loeti eesti keeles

Teistest "Surmailma" raamatutest natuke nõrgem, aga seda ainult natuke. Tunda annab, et teema on ennast natuke ammendama hakanud, tõesti kui kaua ühel inimesesl (Jason) võib vedada. Ja miks iga raamatu lõpu peab keegi täpselt viimasel minutil kohale jõudma, et teda päästa ? Aga raamat iseenesest on piisavalt haarav ja hoogne, et maksimum hinnet väärida.
Teksti loeti vene keeles

Teisest osast parem-rohkem materdamist ning huvitavalt oli ära kasutatud mongolite motiivi. Lõpp oli hea nn sotsiaalne ulme.
Teksti loeti eesti keeles

Jason dinAlt`i järjekordsed seiklused. Nagu triloogia teiseski raamatus toimub tegevus Pyrrusest eemal, kuid seekord on kohal ka Pyrruse vägilased. Võitlus käib ratsabarbaritega (midagi vanade mongolite taolist). Lugu on üsna samas stiilis kahe esimesega, kuid jääb neile tasemelt veidi alla. Esiteks, pole uut kandvat ideed (nagu Pyrrus esimeses raamatus või "koostöö" segase "eetikaspetsialistiga" teises raamatus. Teiseks, palju on loogikaapse (millest kirjutas ka Pronto). See võtab hinde alla neljale, kuid seiklused on haaravad nagu eelmisteski lugudes. Tasub lugeda küll, eriti neil, kellele esimesed osad meeldisid.
Teksti loeti vene keeles

Surmailma trioloogia parim lugu. Planeet on korralik, ühiskond on tõetruu ja shüzee on nii lõbus, huvitav kui ka mitu korda üle loetav.DinAlti katsed Ühiskonda muuta seavad siin põhimõttelise kinnituse ühele teesile. "Jõud käib mõistusest üle. Mõistus käib jõust üle."
Teksti loeti eesti keeles

Olen meelsasti nõus nende arvustajatega, kes antud romaani sarja parimaks pidanud. Ka viited sarnasustele platool elutsevate sõjakate nomaadide ja muistsete mongolite elukorralduses tunduvad olevat asi õigel kohal. Tooksin siinkohal ära veel ühe seose, mis on küll pisut spekulatiivne, sest mul ei olnud viitsimist tekkinud mõttele kinnituse leidmiseks mingit suuremat uurimist läbi viia. Teades küll üht-teist hiina nimede latinisatsioonist, ei ole mul õrna aimugi sellest, millised võiksid olla inglisekeelses maailmas käibivad reeglid mongoli nimede kirjutamise tarvis. Sellest hoolimata tundub Temuchin olevat üks võimalikke variante tähendada üles nime, mis eestlasele tuntud rohkem kirjapildi Temüdzin järgi. Umbes seitsesada aastat tagasi kandis Aasias seda nime mees, kes sai hakkama hulga nomaadihõimude liitmisega üheks suureks mongoli rahvaks, kes tema geniaalse juhtimise all suutis maha pidada rohkeid edukalt lõppenud vallutussõdu. Tõsi, juba pärast esimesi suuremaid oma rahva ühendamise nimel peetud lahinguid hakati teda kutsuma Tshingis-khaaniks, selle nime-tiitliga kanti too kõikide aegade suurim nomaadist vallutaja ka ajalooraamatuisse.

Sellele, et Harrison muistsete mongolite suurest pealikust ja tema sõjaretkedest inspiratsiooni on ammutanud, annab tunnistust ka romaanile lõpplahenduse toonud "karda võitu nagu kaotust" -filosoofiale rajatud strateegia rakendamine Temuchini maailmavaate ja eluviisi lõplikuks purustamiseks. Oma vägevuse aegadel sundisid mongolid Tshingis-khaani juhtimisel endale alistuma ka hiinlased, kellede absorbeerimisvõime võõrvallutajate võidu ajapikku olematuks muutis. Just see näide näitas Jason dinAltile kätte tee, kuidas saavutada läbi kaotuse võit, mis välistaks genotsiidi ja looks pyrryslastele võimalused, mis lubaks neil kauaoodatud kaevandustöödega rahulikult pihta hakata.

Muudest meeldivatest asjadest selle romaani juures võiks esile tõsta veel Harrisoni õnnestumist ülejäänud pyrryslaste rakendamisel loo kui terviku teenistusse. Oleks olnud igav, kui kogu kamp passinuks laevas kuni Jason kangelastegusid teeb ja alles viimaseks lahinguks kohale marrssinud. Minu arust kasutas Harrison kõiki pyrryslasi õigetes kohtades ja õigetes kogustes, mistõttu romaani tegevustik oli nüannssiderikkam ja tihedam kui ehk kahe eelneva loo puhul. Väärikas punkt kogu sarjale.

Teksti loeti eesti keeles

ei, nyyd peab kyll kahe panema, kirjanikul on jäänud kodutöö tegematta... ebausutavused kuhjuvad kuni raamat nende all kokku variseb...
Teksti loeti eesti keeles

Ei sisu, ei nägu, ei tegu. Vana Tshingise loorberid pole Harrisonile rahu andnud, verd lendab nagu Maniakkide Tänava paremail päevil... Kurb, masendavalt kurb.
Teksti loeti eesti keeles

Tuntavalt etem ja läbim6eldum kui sarja eelmine osa. Samas: n6rgem kui esimene osa. Eeskätt ehk selleprast, et ega Harrison ei ole suutnud kolmandas osas midagi kardinaalselt uut ja p6rutavat välja m6elda, vaid laseb ikka vana rada pidi edasi. Nomaadid olid sympaatsed. Tundub, et Harryl on mingi kerge nõrkus nende va rändajate suhtes, sest mulle tuleb meelde vähemalt yks tema ajarännu asi, kus päätegelane koos mongalitega pummeldas. L6ppkokkuv6ttes teenib see asi n6rga nelja välja kyll.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu on rohkem lahti kirjutatud kui teised Surmailma raamatud, samas ka tüütum. Sest aur läheb Jasoni eriliste tagasilöökideta pürgimisele Temuchini lähikonda, kuigi oluline on hoopis pööre Jasoni plaanides. Novellipüandiga romaan.

Samas, kolmandat osa lugenuna paistab sarja esimene raamat tagantjärgi enam sõjavastane ja vähem ökoloogiline.

Teksti loeti eesti keeles
x
Karmo Talts
08.04.1979
Kasutaja rollid
Viimased 21 arvustused:

Vist oleks parem, kui see oleks jutukogu olnud. Siis saaksin hinnata algusosa hea seiklusulme eest, Valgusepoolest rääkivat osa seda laadi ambitsioonika fantasy eest, kus meie maailma reeglitele ka oma koht leidub, anda hea hinde Rosalie loole ja väga heaga hinnata Evene ja Jacki lugu ning lugu Jackist ja tema hingest. Kogu Masina teema jääb minu jaoks paraku katseks austusavaldusena Vancele teaduslikku elementi sisse tuua, mis mõjub võõrkehana, ning Koidutähe (Lucifer?) teemas aga aimub üks teine lugu valguse ja pimeduse palju radikaalsemast kokkusegamisest. Ilmselt on aus just raamatu paremate kohtade peale mõeldes terviku hinnet maha tõmmata, sest need kohad oleks ühtlasemat raamatut väärinud. (Eriti õnnetu oli see kombitsatega standardkolliga võitlemise koht.) 
Teksti loeti eesti keeles

Suur osa teosest tegeleb põnevuse tekitamisega ja kasutab selleks üsna tüüpilisi thrillerivõtteid. Põnevus ongi vast teose tugevam osa, sest vastased ei mõju kuidagi metsikumatena suvalistest võimuahnetest tüüpidest. Kui ei oleks sama peategelasega teist lugu, siis oleksin arvanud, et ulme ja heade tegelaste passiivsena kujutamine oli ettekääne vältimaks süüdistusi negatiivste tegelaste (need ei ole ju meie inimesed, mingid metslased teisel planeedil) ja vägivalla kujutamise pärast (näete, head on tsiviliseeritud ja eriti vägivalda ei kasuta). 3+
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest raamat venib. Et vältida siseheitlusi küsimuse üle, kas tähtsam on sisu või vorm, ütlen, et antud kolm on plussiga ja siirdun udumõtete juurde.

Ilmselt on väiksemat sorti SPOILERI hoiatus kohane.

Antud teose puhul ei tasu keskenduda ainult paralleelidele nõukogude süsteemi ja külma sõja aegse maailmaga. Ei ole ju ökoloogia ja posthumanismi küsimustel nendega suurt midagi tegemist. Sikorski võib ju olla nuhk, aga ta on vanakooli humanist, sellist võimalust, et planeet on väärt rohkem kui mõistusega olendid, tema jaoks lihtsalt ei eksisteeri. Uks, millest sisse ei pääse, ei ole ju päris Berliini müür, sest selle taga pole kapitalistlik maailm, vaid ei-tea-mis. Ja Sikorski ei karda, et täna oled kahtlane element ja homme reedad kommunismi, vaid võimalust, et Abalkin on programmeeritud ökoterroristiks.

Ma ei ole veel Metsa lugenud, äkki seal vastatakse küsimusele, kuidas päästa planeeti inimeste käest inimesi hävitamata?

Teksti loeti eesti keeles

Tähelepanekuid antud loo kohta poean alustama sõnagaSPOILER.Kui suur osa peategelase kogemusest pärineb unanäost, siis oleks filosoofiliselt huvitavam, kui kontrast unenäo- ja selle välise maailma vahel oleks suurem. Kokkusattumusena olen ise sarnasel teemal skeptilisema jutu kirjutanud pealkirja all "Kuningas on surnud".Hinne tuleb sellest, et tegevust ju Orlau loos õieti polnud, seega sõna-sõnalt läbi lugema ei kutsunud.
Teksti loeti eesti keeles

Halb komme see raamatuid niimoodi distantsilt hinnata, aga ju siis jäi kummitama. Kuitahes naiivne see esimese romaani armastus-võidab-kurja sõnum ka polnud, silmade nokkimise ja peade raiumise oleks võinud hoida mõne teise raamatu tarvis. Mitte helge loo järjeks. Nojaa, kolmas ja neljas raamat võivad olla kahest esimesest paremini kirjutatud, aga ei hakka ju uue triibuga hambapastat eraldi hindama. Aga kuidas keegi peale fännide suutis päris viimaseid köiteid üle mõnekümne lehekülje tarbida?
Teksti loeti eesti keeles

Mul ei ole ajakirja Pioneer numbreid, kus lugu eestikeelsena ilmus ja hea, et ei ole. Sest mälestus ülivingest seiklusest jääb niimoodi rikkumata. Järele mõeldes arvan, et poisikesena oleks ka Harrisoni Surmailma raamatud mult kõrgema keskmise hinde saanud. Päris hästi istub mulle see hea õnne peale töötavate macgyverlike lahenduste kasutamine.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu on rohkem lahti kirjutatud kui teised Surmailma raamatud, samas ka tüütum. Sest aur läheb Jasoni eriliste tagasilöökideta pürgimisele Temuchini lähikonda, kuigi oluline on hoopis pööre Jasoni plaanides. Novellipüandiga romaan.

Samas, kolmandat osa lugenuna paistab sarja esimene raamat tagantjärgi enam sõjavastane ja vähem ökoloogiline.

Teksti loeti eesti keeles

Eks ta juba ammu ilmus ka, aga hindele ei tulnud see kasuks, et raamatust detaile meelde ei jäänud. Kuna sama sarja teoste arvustustes on natuke Frenci kuju üle mõeldud, tahaks oma uiud ka kirja panna.

French on vb mõeldud nagu Ostap Bender, sugugi mitte postiivne kangelane veel negatiivsemas keskkonnas. Ainult kui Bender oli tark ja ahne lollide ja ahnete hulgas, siis jääb ahne ja maavalla taustata French juba kujutatud keskkonnale liiga võõraks. Et naiivsete rahvuslaste hulka oleks passinud kainem maavalla esindaja koomiliseks kontrastiks paremini, kui Hargla arusaam prantsust. No lihtsam on Frenchi kujutleda Mironovi kehastuses, kui päris prantslase poolt mängituna :D

Teksti loeti eesti keeles

Kas sisuliselt ei hekseldanud Simak sarnased teemad Websteri sarja lugudes varem läbi? No on Asimov sisserännanuna toetunud realsetele immigratsiooniprobleemidele; Linna sai loetud tükk aega enne Euroop Liitu astumist, ei osanud siis tähelepanu sellistele asjadele pöörata.
Teksti loeti eesti keeles

Kui esimene osa tõukus immigrantide sissevoolust, siis planeedi osas on seekord Asimov minu meelest ettenägelik olnud. Mõelge igale korrale, kui te vahetult suhtlemise asemel Facebooki või Orkutisse logite... Võiks olla koguni suhtlusportaal, nimega Solaria :) Mis puutub visuaalse pildi ülekandmisse, siis see vist on reaalsuses rohkem kiimlejate jaoks ;) Krimkana on raamat muidugi kehvapoolne.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin romaani selle ilmumise ajal ja vb oleks ilus arvustamiseks ta üle lugeda? Igatahes, mälestuste põhjal tundub tegu olevat nõrga bondi-looga, mis on kantud fantaasiamaailma. Et kodanik Savol on missioon, aga tema kakleb kõrtsis suvaliste tolgustega. Iseenesest oleks põnev teada saada, mida arvab Must Kass Flemingu romaanide pahadest, sest mina küll ei tuvastanud Hargla loo paha ees keerulisemaid dilemmasid, kui ütleme Dr. No romaaniversiooni nimitegelase ees. Kui kaasaega meenutavates keskkondades toimuvates lugudes tekib super-pahadega alati küsimus, et nende ettevõtmiste kulud ei tasu taotletavate eesmärkide valguses ära, siis oleks pidanud ju keskaja taolistes oludes antud romaani kurikaela plaan suisa võimatu olema. Ja sellises märuliloo jaoks hoitakse liiga palju infot lõpuni varjus. Olen kunagi Algernonis teinud jutus "Saatuslik lugu" muuseas antud romaani üle nalja, nüüd aga käivad mulle selle raamatu puhul pinda hoopis teised asjad. Siiski, luua peategelasele trofeeks sõna otseses mõttes siledate ajudega naine ei ole üldse ilus ;) Ja veel tahaks Harglale krüptilisel ilmel ja lause lõpus häält tõstes öelda: "King`s Quest 6?" Nooruses Sierra mänge mänginuna peaks ta aru küll saama millest jutt ;)

7. juuni 2013. Võiks küsida, kas allpool arvustaja stiletti osas mööda ei pane. Selle asemel küsin, kas ilukirjandusteosed ikka peavad olema inseneri-, ajaloo- vms. aruanded?

2. detsember 2013. Hästi viidatud ja usaldusväärsena näiv artikkel inglisekeelsest vikist esitab ühe versiooni stiletti ajaloost, vene viki, tõsi küll, nimetab lahingus halastustapmiseks kasutatavaid relvi, mis inglise viki järgi on juba stilettid, stilettide eelkäijaks. Tähtsam on siiski see, et mingil ajalooperioodil palgamõrvarite poolt kasutamine ei ole sõna tähenduse osa, vaid on pelgalt sõna poolt osutatud relvade ajaloo osa. Pealegi hakkab näima, et isegi siis kui Hargla fantaasiamaailmas kasutasid stilette ainult mõrvarid või antud loo toimumise ajaks on sellest saanud palgamõrvarite relv, siis see ainult vihjab sellele mislaadi "diplomaadiga" on Savo puhul tegemist (on hästi treenitud, kannab palgamõrvarite relva). Kui saan kinnitust, et Hargla mõtles neid detaile vihjena sellele, et Savo on tegelikult spioon, siis pean tunnistama teose detailide teatud peenust ja hinde neljale tõstma.

Teksti loeti eesti keeles

Jason klapib Mikahiga nii hästi, et jääb mulje, et teise Surmailma kontseptsioon oli varem valmis, kui Harrison Jasonit ostsutas esimeses raamatus kasutada. Detailsusest hoolimata (või selle tõttu) orjanduse osa venib. Feodaalühiskonda sattudes lähevad seiklused käima küll. Ajaloost maha kirjutamine on küll veel ilmsem kui Asimovi esimestes Asumites. Nelja asemel viis, sest järge, millel ka midagi öelda on, ei näe just iga päev.
Teksti loeti eesti keeles

Mis on olemas ja on hea: kontseptsioon eriti inimeste vaenulikust planeedist, jutskui Verne Saladusliku saare antipoo. Erinevalt Vernest pole keskkond lihtsalt selline nagu autorile vaja, vaid on selliseks muutunud inimeste tegevuse mõjul. Mis on olemas, aga nii hea pole: seletus, mis tagab planeedi inimestele vähekõlblikuks muutumise kiiremini, kui seda teinuks loodusvarude raiskamine ja loomuliku keskkonna hävitamine. Üldiselt on veel seletuse detailid veel sellised, et supervõimetega (kui tõsiselt seda psi-värki tänapäeval enam üldse uuritakse?) kangelane saaks olukorra lahendada.Mis on puhas ajaviide: selles raamatus on Jasoni mäguriloomusel küll vaid üks eesmärk -venitada raamat alguses olevate seiklustega pikemaks vihikust, mille saanuks konspektist surmaplaneedi kohta ja selle otsa kleebitud õnnelikust lahendusest.Kolm nelja miinuse asemel sel põhjusel, et ma pole kindel, et ma pole seda raamatut varem lugenud nii, et sellest mingit mälestust ei jäänud.
Teksti loeti eesti keeles

Vaene Simak. Lisaks mittekristlastel silmade punni ajamisel ilmselt leidub küllga usklike, kes teda ketseriks peavad :D Uitmõtete ette tuleks SPOILER panna. Ilmselt kirjutas Simak endale selle lõpu ise ette, sest kui südames usklik Duncan oleks lõpetanud samamoodi kui usuga silma paista üritanud eremiit, siis poleks nende vahel ju mingit erinevust olnud. Et siis katoliku kirikusse kuulunud Simak mõtisklemas selle üle, kes on kristlane. Deemon oli kristlane, sest ta uskus põrgu olemasolusse, nõid, sest ehtkristlikult pidas ta oma kunste kurjaks (tore moraalne kalkulatsioon, väike kuri on lubatud ja eriti just hea eesmärgi nimel :P ) jne. Teine uitmõte. Visuaalselt võiks ju sülemi häving filmituna päris uhke välja näha. Imelik ainult, et see ei pannud Simaki mõtlema, et kui kurjuse süsteem iseenda energiast "üle kuumeneb", miks siis see põrgu, kust Andrew põgenes, end ära ei hävitanud? Kolmandaks. Paganate jaoks oli mõeldud siis teose esimene kulminatsioon, ehk siis draakonitega heitlus. Ja alati jääb võimalus, et Andrew ei kärssanud ära mitte talismani tühisuse, vaid selle pärast, et talisman oleks kaitsnud suuremaid paganaid. Röövlid ei tule arvesse, nemad uskusid ainult aardesse, eks ole. Tegelikult tahaks ju hästi suhtuda, sest tugevaid emotsioone esile kutsuv teos peaks olema ju hea teos. Samas raske on kujutleda inimest, kelle maitse see romaan on. Võibolla paneks pungima suhtumisega inimene just nelja, et Simak otsustas pinda käia nii andrew`dele kui nellie`dele.   2.12.2017 See on nii jabur tõlgendus, mis mille pähe tuli, et ma pean seda jagama. Sülem oli programmeeritud seda käsikirja säilitama. Kuna sülem ühtlasi hoidis tehnoloogia arengu madalala tasemel, siis kuulus selle, kes iganes sülemi programmeeris,  plaanidesse lisaks madalale inimkonna tehnnoloogilisele arengutasemele kristliku religiooni ja selle ürikute säilimine.
Teksti loeti eesti keeles

Meeleolult on tegu Simakile ebatüüpilise tekstiga, sest soojemate kohtade vahel on suisa õudustki. Lõpu mõte võiks olla see: tulnukatele pakitakse naturaalmajanduse korras lõhna. Naturaalmajanduse puhul on ju ideaalis nii, et selle asemel, et kõigil on natuke raha ja rikkuritel on palju raha ja kogu maailm, saab igaüks seda, mida kõige rohkem vajab-ihkab. Nõustuda võib või mitte, aga allegooria on ju ära teostatud. Ainult kas me Simakki allegooria pärast loeme?

*Uuendatud 8.04.2009
Jälle olen ma enda tõlgendusse nii sisse elanud, et selle taga raamatut ei näegi, siiski tahaks küsida, kas ei ole tegu väga vasakpoolse raamatuga? See jabur eesti isehakanud majandusmõtleja ajab umbes sama juttu, et raha on ebatõeline ja siit samm edasi ongi Libainimesed: mitte ainult raha vaid ka asjad (ka auto laguneb kuulikesteks) osutuvad selles raamatus ebatõelisteks.
Talismani vennaskonna vaimus oleks võinud mängu tulla Piibel mammona taganema panijana, Libainimesed lõppeb aga kosmosest pärit "võõrandunud kapitalistide" Maa ressursidest sõltuma panemisega. Skunksinõre on Maa Nokia :D

Teksti loeti eesti keeles

Ega see ratsionaalne ole, et sümpaatsedtegelaskujud vaat et kisuvad hinnet alla.Aga -antud loo tegelased oleksid ehk rohkemat väärinud kui seda pikaks venitatud killupundart. Ega ma päris värske lugemiselamusega arvusta. Võibola pole seeaus?
Teksti loeti eesti keeles

Võibolla oli asi eesti keelses versioonis. Võibollapolnud tuju vastav. Igatahes jättis asisellise vahepealkirjadeta lühijuttude puntramulje. Nagu oleks Kivirähk leheleDiscworldi lugusid treinud :D
Teksti loeti eesti keeles

See tekst on õudukas -kui see tekst üldse tutvustamist vajab. Miski astraalne päkapikk kiusab sõjaaal sõdartit häärberis, millest koledaid asju räägitakse.Tegelikult võib seda pidada parapsühholoogiliseks realismiks -nagu jutustust Uurimiselgi.Jällegi miski venivus või puudulikkus kirjatööna.
Teksti loeti eesti keeles

Ise ma ta siia lisasin. Detail, mida võib fantastiliseks pidada -salapärasel viisil teadmiste saamine-, ehk õigustab seda. Teistpidi, kuna tekst käsitleb vaimutegevuse küsimusi, siis teatud vaadetega inimeste jaoks on ta ehk hoopis realistlik.Hinnet oli raske panna. Varases Tammsaares -miniatuure kõrvale jättes- on midagi ebarahuldavat.
Teksti loeti eesti keeles