Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Isaac Asimov ·

The Caves of Steel

(romaan aastast 1954)

ajakirjapublikatsioon: «Galaxy Science Fiction» 1953; oktoober – detsember
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Teraskoopad»
Tartu «Fantaasia» 2008 (Sündmuste horisont, nr 1)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • Sündmuste horisont
Hinne
Hindajaid
7
11
3
1
0
Keskmine hinne
4.091
Arvustused (22)
Andri Riid

Asimovi robotiseeria 1. romaan mis mulle ei meeldi. Tegemist on ülerahvastatud maal aset leidva kuivikulise mõrvamüsteeriumiga.Kriminaalse süzhee taustaks olevad ulmelised motiivid tunduvad kuidagi otsitud ja teisejärgulised olevat. Peategelane, detektiiv Elijah Bailey ei ole millegi poolest sümpaatne, ilmselt hea tegelasena mõeldud robotpartner R. Daneel Oliwaw ammugi mitte. Omavaheline suhtlus käib mingis onu tomi onnikestiilis.Kuidas romaan sündis? Eks kirjastajale tundus, et oma robotijuttudega on Isaac juba pinna ette valmistanud, ning aeg on romaani jaoks küps. Asimov puikles. Kirjastaja tähendas siis, et sulle meeldivad kriminullid, kirjuta siis üks ulmeline kriminull. Asimov kirjutaski!
Teksti loeti vene ja inglise keeles
Jüri Kallas

Mingis mõttes pean ma seda Hea Doktori parimaks romaaniks. Miks? Minu meelest on siin leidnud täiusliku sulami kriminaal- ja ulmeromaan. Ka oli Asimov sel alal üks esimesi, vähemasti esimesi kel see sedavõrd võluvalt õnnestus. Lool on hea kriminaalne intriig ja ka ulmeosa on põhjendatud. Tähendab, et on välditud mitmeid ulmekrimidele omased puudusi. Minu meelest on ulmekrimi siis hea, kui realistlikus krimis samasugust situatsiooni ei saa ette tulla. Ning "Tereskoopad" on tõesti esialgu vaid raamatulehekülgedel võimalikud. Meeldis ka kahe erineva ühiskonnatüüübi kirjeldus ning psühholoogiline usutavus. Pean silmas Elijah Bailey kuju. Ulmelistis vaieldi hiljaaegu selle üle, kas Asimov saab psühholoogiliselt usutavate tegelastega hakkama: selles romaanis on näha, et saab. Veenev on ka see kuidas Elijah oma vaated ümber hindab ja kuidas ta hakkab ümbritsevat maailma teise pilguga nägema. Romaani ainukeseks puuduseks võib pidada seda ühiskonnakriitikat, aga see oli ajakirja "Galaxy" - kus romaan esmakordselt ilmus - suund. Lihtsalt sedavõrd riigitruu kirjaniku, nagu Asimovi, puhul jäi mulje paipoisist, kes ropendab. Ise ma Asimovit eriti ei hinda, aga seda romaani loen ma ikka ja jälle.
Teksti loeti vene keeles
Tundmatu Arvustaja

Ummikus ühiskonnad ja ummikus inimesed. Kus on väljapääs? Robotitehnikal põhinevad speisserite individulistlikud heaoluühiskonnad ja ülerahvastatud, kapitalistlik-sotsialistlik Maa on tupikus. Lahenduseks pakub IA massilist kolonisatsiooni. Lugu vestabki sellest, kuidas korralikust politsinikust Elijah Baileyst saab keerulise mõrvaloo uurimise tulemusena samm-sammult väljarändamise prohvet. Raamat on siduvaks lüliks "kolme seaduse robotilugude" ja Asumi Saaga vahel. Ilmselt üks keeruliseimaid IA lugusid.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Targo Tennisberg

Eelmistes arvustuste pööratakse IMHO liialt tähelepanu inimkujudele ja ühiskondadele, kuid tegu on ju ROBOTIraamatuga. Asimov on loonud täiesti oma maailma, kuhu on lisaks inimestele elama asunud ka robotid ja peamine rõhk ongi sellise ühiskonna eripärasuste esiletoomisel, kõik muu (loe: inimlik) on rohkem dekoratsiooniks. Kui nüüd seda maailmapildi loomist/ümberkujundamist hinnata, siis on tegu tõelise meistritööga, iseasi, kas kõik lugejad just seda hindavad. Kuid kui nende jaoks on psühholoogia kõige tähtsam, siis lugegu mõnda teist kirjanikku (Ray Bradbury raskelt abiks).
Teksti loeti inglise keeles
Ats Miller

Jõuline ja selge teos. Võiks öelda, et liigagi. Koobastes on selgelt tuntav 50-ndate USA lõhn, ainult sotsialismi on kapaga peale raputatud. Kui me üritame hinnata näiteks ainult psühholoogilist usutavust, on Elijah Bailey muutumine raamatu käigus küll IA-le ebatavaliselt suur saavutus, kuid mitte midagi erilist, kui me üritame teda hinnata tulevikunägemusena, ei ole sealt eriti midagi võtta, sest möödunud aastakümned on paljud eeldused valeks tunnistanud, kui me hindame seda kriminaalromaanina, on ta kohutavalt aimatav ja lihtsakoeline, kui me üritame hinnata teda robotiraamatuna, soovitan pigem legosid, jne. Kokku tuleb aga nauditav tervik, mis teebki IA-st selle, mis ta on.
Teksti loeti inglise keeles
Tarts

Justkui kena ja ladusalt kirjutatud lugu, aga ei istund teine mitte. Polnd ta nagu ei õige sci-fi ega ka krimi. Asimovil minu meelest paremaidki romaane on. Samas väidan, et samase Elijah-Daneeli tandemi lugudest see nagu kõikse meeldivam on, sest kui mitte muud, siis midagi uut tema küll ja küll sisaldab. Sihukesest imimeste-masinate ühiskonnast ka teised kirjutand on, aga kui mulle õieti ette tuleb, siis oli IA sellessuhtes kyllaltki tubli eelkäija ja tulenäitaja. Võin kyll eksida, aga sedasi lambist ei tule mulle kyll yhtegi teist ette, kes seda enne teda oleks teind. Algul mõtlesin, et panen kolma, a siis tuli mulle ette, et tema teised samade tegelaste lood veel nõrgemad on. Niisiis 4 ja paraku mitte tugevamapoolne.
Teksti loeti vene keeles
Kalevipoeg

Raamat robotitest ja miks mitte ka kriminaalsete elementidega? Nojah, aga mulle mingitel teadmata- tundmata põhjustel lihtsalt ERITI ei meeldinud (OK, lugeda kõlbasm käest raamat ei lennanud, kohati oli põnev, aga kohati ajas haigutama.) Ehk oli asi selles, et lugesin unise peaga, loengid palju, päev pikk. jõuad sa siis veel mingit Asimovit nautida. Vähemalt ühiskond oli tore, eriti oma robotidisaini ideede poolest.
Teksti loeti inglise keeles
Riivo Mägi

Mulle see teos meeldis. Võrreldes paljude teiste Asimovi teostega on raamat palju inimlikum ja vähem tehniline. Pelaegi endise (vähemal määral ka praeguse) kriminaalromaanide austajana oli meeldiv lugeda sellist kahe zhanri segu.
Teksti loeti vene keeles
Johannes Koit

Asimovi robotilood pole mulle kunagi eriti meeldinud nagu ka igasugused krimkade ja ulme ristsugutised. Tuleb tunnistada, et "Teraskoopad" suutis mind positiivselt üllatada. Autori idee kahest vastandlikust politseinikust, kes määratakse koos ühte juhtumit lahendama, ei mõju tänapäeval enam just kõige värskemalt. Isegi siis mitte, kui üks on paadunud agorafoob ja teine robot. Sellest hoolimatta on autor suutnud kirja panna üsna korraliku teose, mida võib pidada tema üheks parimaks. Ainult nigel lõpplahendus ei lase mul sellele maksimumhinnet panna. Neli
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Krimkad kui kirjandusžanr mulle absoluutselt ei meeldi... no ei huvita kes kelle tappis ja vastava uurimise detaile ka ei viitsi jälgida. Romaan oli kohati kuiv kah nagu ülalpool mainitud ja maksimumhinnet seetõttu ei saa.

Aga visioon oli tõesti võimas, nagu ka kirjeldatud erinevad ühiskonnad, mis sest, et kõik see on kirja pandud üle poole sajandi tagasi. Romaanis kirjeldatud kaheksa miljardi piiri on meie planeedi elanikkond juba saavutanud ilma koobaslinnadeta, aga see selleks.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Võrdlemisi kõvasti ajahambale jalgu jäänud ulmeline kriminaalromaan, milles ulmeline osa on tänapäevaks muutunud võrdlemisi naeruväärseks (mis kuradi liikurteed, mis kuradi kaetud linnad ja lõppude lõpuks, ei saanud mina aru, mille poolest need miljoneid maksnud robotid paremad olid, kui inimesed, keda nad justkui asendama pidid) ja mille kriminaalne osa on hämmastavalt puine ja kriminaalromaani žanrireegleid tundes eriti lihtsalt etteaimatav.

Samas tegu ulmekirjanduse klassikaga ja kahju on ainult et olud ei võimaldanud seda raamatut lugeda poisipõlves, millisel juhul oleks mulje jäänud ilmselt kõvasti vägevam. Veidike liialdatult väljendudes on Asimov ulmekirjanduses nagu Shakespeare - kõik on temast kuulnud, kõik tunnistavad tema klassikustaatust, aga keegi ei kavatse iialgi ise ta teoseid lugema hakata. No Asimovi siiski vahest harva võib.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Huvitav romaan. Ühest küljest nagu tüüpiline Asimovi teaduslik fantastika: tegevuspaigaks küllaltki kauge tulevik, tegelasteks inimeste kõrval loomulikult ka robotid ning läbivaks teemaks kolm robotoseadust. Teisest küljest avastasin tänu sellele teosele enda jaoks aga Asimovi uue külje — kriminaalromaani žanri viljelejana.

Kuigi krimkad mulle eriti ei meeldi, ei hakanud mul lugedes kordagi igav, sest minu arvates pole kogu see mõrvajant peamine.

Mind võlus "Teraskoobastes" peamiselt tuleviku Maa ja selle ühiskonna kirjeldus. See, vürtsitatud "rauakolaga" — jalakäijate kiirteed, tohutu suured linnad — tekitas fiilingu, mis ei lasknud raamatut kauaks vedelema jätta.

Ka meeldis mulle lõppjäreldus/lahendus: inimkond on olulisem, kui üksikisik. Ning seega väärt päästmist. Edasi Galaktikaimpeeriumi poole! :-)

Hindeks siiski "neli", sest tegemist on küll hea romaaniga, kuid minu jaoks kindlasti mitte Asimovi tippteosega.
Teksti loeti eesti keeles
Tarmo Õuemaa

Inimtsivilisatsioon on jagunenud laias laastus kaheks. Ülerahvastatud Maa elanikkond on koondunud hiiglaslikesse Linnadesse, kus ruumi on vähe ja privaatsus (või ehtne söök) ülim luksus. Teraskoopad, nagu neid kutsutakse. Inimkonna teine pool on kosmosekolonistid, kelle elust ja tegemistest Maa peal eriti täpselt ei teata. Nagu võõraid ikka, neid ei sallita. Maa rahvas ei salli ka roboteid, kes võtvat inimestelt töö ära. Põranda all tegutsevad Linnades medievalistid, romantikud, kes idealiseerivad meie ajastut, mil toitu kasvatati mullas ja inimesed elasid lageda taeva all.

Inspektor Elijah Baley on üsna tüüpiline roboteid mittesalliv New Yorgi politseinik, kes pole erilist karjääri teha suutnud. Ühel hommikul antakse talle erakordne ülesanne, mis nõuab aga suurt eneseületust. Kolonistide Maa-pealses baasis on toimunud mõrv. Kosmoseinimesed tahavad, et uurimist toimetaks Maa ja nende esindaja üheskoos ning annavad Baleyle partneriks roboti, kes on ülimalt inimesesarnane.

Minu arust on Asimov selle loo hästi konstrueerinud. Kingapoe konflikt ja need kohad, kus Baley üritab robotit paljastada, hoiavad kenasti tegevust üleval. Tõsi, et krimkameistrite kriminullid on paremad selles mõttes, et on rohkem kahtlusaluseid jms, aga see oli ka päris põnev.

Mulle meeldib, kuidas Asimov on vaeva näinud ja nuputanud oma maailma igasuguseid tavasid ja kombeid, näiteks ühisruumide kasutustavad ("oma kodusööklas maitseb pärm ikka paremini") või noorukite mängud liikurtreppidel.

Mulle meeldis ka robot-uurija R. Daneel Olivaw. Millest ma aga aru ei saa, on see loogika, mille järgi Asimov laseb R. Daneelil olla üldiselt mõnus ja tark vestluspartner ja sinna vahele kõige ootamatutes kohtades teha tast tõeline idioot, kes ei suuda mõista näiteks uudishimu või piibli kontseptsiooni. Need ei ole nii erakordsed, et nii kõrgel tasemel tehismõistus neist aru ei võiks saada.
Teksti loeti eesti keeles
Karmo Talts

Kas sisuliselt ei hekseldanud Simak sarnased teemad Websteri sarja lugudes varem läbi? No on Asimov sisserännanuna toetunud realsetele immigratsiooniprobleemidele; Linna sai loetud tükk aega enne Euroop Liitu astumist, ei osanud siis tähelepanu sellistele asjadele pöörata.
Teksti loeti eesti keeles
x
Karmo Talts
08.04.1979
Kasutaja rollid
Viimased 21 arvustused:
Karmo Talts

Vist oleks parem, kui see oleks jutukogu olnud. Siis saaksin hinnata algusosa hea seiklusulme eest, Valgusepoolest rääkivat osa seda laadi ambitsioonika fantasy eest, kus meie maailma reeglitele ka oma koht leidub, anda hea hinde Rosalie loole ja väga heaga hinnata Evene ja Jacki lugu ning lugu Jackist ja tema hingest. Kogu Masina teema jääb minu jaoks paraku katseks austusavaldusena Vancele teaduslikku elementi sisse tuua, mis mõjub võõrkehana, ning Koidutähe (Lucifer?) teemas aga aimub üks teine lugu valguse ja pimeduse palju radikaalsemast kokkusegamisest. Ilmselt on aus just raamatu paremate kohtade peale mõeldes terviku hinnet maha tõmmata, sest need kohad oleks ühtlasemat raamatut väärinud. (Eriti õnnetu oli see kombitsatega standardkolliga võitlemise koht.) 
Teksti loeti eesti keeles
Karmo Talts

Suur osa teosest tegeleb põnevuse tekitamisega ja kasutab selleks üsna tüüpilisi thrillerivõtteid. Põnevus ongi vast teose tugevam osa, sest vastased ei mõju kuidagi metsikumatena suvalistest võimuahnetest tüüpidest. Kui ei oleks sama peategelasega teist lugu, siis oleksin arvanud, et ulme ja heade tegelaste passiivsena kujutamine oli ettekääne vältimaks süüdistusi negatiivste tegelaste (need ei ole ju meie inimesed, mingid metslased teisel planeedil) ja vägivalla kujutamise pärast (näete, head on tsiviliseeritud ja eriti vägivalda ei kasuta). 3+
Teksti loeti eesti keeles
Karmo Talts

Minu meelest raamat venib. Et vältida siseheitlusi küsimuse üle, kas tähtsam on sisu või vorm, ütlen, et antud kolm on plussiga ja siirdun udumõtete juurde.

Ilmselt on väiksemat sorti SPOILERI hoiatus kohane.

Antud teose puhul ei tasu keskenduda ainult paralleelidele nõukogude süsteemi ja külma sõja aegse maailmaga. Ei ole ju ökoloogia ja posthumanismi küsimustel nendega suurt midagi tegemist. Sikorski võib ju olla nuhk, aga ta on vanakooli humanist, sellist võimalust, et planeet on väärt rohkem kui mõistusega olendid, tema jaoks lihtsalt ei eksisteeri. Uks, millest sisse ei pääse, ei ole ju päris Berliini müür, sest selle taga pole kapitalistlik maailm, vaid ei-tea-mis. Ja Sikorski ei karda, et täna oled kahtlane element ja homme reedad kommunismi, vaid võimalust, et Abalkin on programmeeritud ökoterroristiks.

Ma ei ole veel Metsa lugenud, äkki seal vastatakse küsimusele, kuidas päästa planeeti inimeste käest inimesi hävitamata?
Teksti loeti eesti keeles
Karmo Talts

Tähelepanekuid antud loo kohta poean alustama sõnagaSPOILER.Kui suur osa peategelase kogemusest pärineb unanäost, siis oleks filosoofiliselt huvitavam, kui kontrast unenäo- ja selle välise maailma vahel oleks suurem. Kokkusattumusena olen ise sarnasel teemal skeptilisema jutu kirjutanud pealkirja all "Kuningas on surnud".Hinne tuleb sellest, et tegevust ju Orlau loos õieti polnud, seega sõna-sõnalt läbi lugema ei kutsunud.
Teksti loeti eesti keeles
Karmo Talts

Halb komme see raamatuid niimoodi distantsilt hinnata, aga ju siis jäi kummitama. Kuitahes naiivne see esimese romaani armastus-võidab-kurja sõnum ka polnud, silmade nokkimise ja peade raiumise oleks võinud hoida mõne teise raamatu tarvis. Mitte helge loo järjeks. Nojaa, kolmas ja neljas raamat võivad olla kahest esimesest paremini kirjutatud, aga ei hakka ju uue triibuga hambapastat eraldi hindama. Aga kuidas keegi peale fännide suutis päris viimaseid köiteid üle mõnekümne lehekülje tarbida?
Teksti loeti eesti keeles
Karmo Talts

Mul ei ole ajakirja Pioneer numbreid, kus lugu eestikeelsena ilmus ja hea, et ei ole. Sest mälestus ülivingest seiklusest jääb niimoodi rikkumata. Järele mõeldes arvan, et poisikesena oleks ka Harrisoni Surmailma raamatud mult kõrgema keskmise hinde saanud. Päris hästi istub mulle see hea õnne peale töötavate macgyverlike lahenduste kasutamine.
Teksti loeti eesti keeles
Karmo Talts

Lugu on rohkem lahti kirjutatud kui teised Surmailma raamatud, samas ka tüütum. Sest aur läheb Jasoni eriliste tagasilöökideta pürgimisele Temuchini lähikonda, kuigi oluline on hoopis pööre Jasoni plaanides. Novellipüandiga romaan.

Samas, kolmandat osa lugenuna paistab sarja esimene raamat tagantjärgi enam sõjavastane ja vähem ökoloogiline.
Teksti loeti eesti keeles
Karmo Talts

Eks ta juba ammu ilmus ka, aga hindele ei tulnud see kasuks, et raamatust detaile meelde ei jäänud. Kuna sama sarja teoste arvustustes on natuke Frenci kuju üle mõeldud, tahaks oma uiud ka kirja panna.

French on vb mõeldud nagu Ostap Bender, sugugi mitte postiivne kangelane veel negatiivsemas keskkonnas. Ainult kui Bender oli tark ja ahne lollide ja ahnete hulgas, siis jääb ahne ja maavalla taustata French juba kujutatud keskkonnale liiga võõraks. Et naiivsete rahvuslaste hulka oleks passinud kainem maavalla esindaja koomiliseks kontrastiks paremini, kui Hargla arusaam prantsust. No lihtsam on Frenchi kujutleda Mironovi kehastuses, kui päris prantslase poolt mängituna :D
Teksti loeti eesti keeles
Karmo Talts

Kas sisuliselt ei hekseldanud Simak sarnased teemad Websteri sarja lugudes varem läbi? No on Asimov sisserännanuna toetunud realsetele immigratsiooniprobleemidele; Linna sai loetud tükk aega enne Euroop Liitu astumist, ei osanud siis tähelepanu sellistele asjadele pöörata.
Teksti loeti eesti keeles
Karmo Talts

Kui esimene osa tõukus immigrantide sissevoolust, siis planeedi osas on seekord Asimov minu meelest ettenägelik olnud. Mõelge igale korrale, kui te vahetult suhtlemise asemel Facebooki või Orkutisse logite... Võiks olla koguni suhtlusportaal, nimega Solaria :) Mis puutub visuaalse pildi ülekandmisse, siis see vist on reaalsuses rohkem kiimlejate jaoks ;) Krimkana on raamat muidugi kehvapoolne.
Teksti loeti eesti keeles
Karmo Talts

Lugesin romaani selle ilmumise ajal ja vb oleks ilus arvustamiseks ta üle lugeda? Igatahes, mälestuste põhjal tundub tegu olevat nõrga bondi-looga, mis on kantud fantaasiamaailma. Et kodanik Savol on missioon, aga tema kakleb kõrtsis suvaliste tolgustega. Iseenesest oleks põnev teada saada, mida arvab Must Kass Flemingu romaanide pahadest, sest mina küll ei tuvastanud Hargla loo paha ees keerulisemaid dilemmasid, kui ütleme Dr. No romaaniversiooni nimitegelase ees. Kui kaasaega meenutavates keskkondades toimuvates lugudes tekib super-pahadega alati küsimus, et nende ettevõtmiste kulud ei tasu taotletavate eesmärkide valguses ära, siis oleks pidanud ju keskaja taolistes oludes antud romaani kurikaela plaan suisa võimatu olema. Ja sellises märuliloo jaoks hoitakse liiga palju infot lõpuni varjus. Olen kunagi Algernonis teinud jutus "Saatuslik lugu" muuseas antud romaani üle nalja, nüüd aga käivad mulle selle raamatu puhul pinda hoopis teised asjad. Siiski, luua peategelasele trofeeks sõna otseses mõttes siledate ajudega naine ei ole üldse ilus ;) Ja veel tahaks Harglale krüptilisel ilmel ja lause lõpus häält tõstes öelda: "King`s Quest 6?" Nooruses Sierra mänge mänginuna peaks ta aru küll saama millest jutt ;)

7. juuni 2013. Võiks küsida, kas allpool arvustaja stiletti osas mööda ei pane. Selle asemel küsin, kas ilukirjandusteosed ikka peavad olema inseneri-, ajaloo- vms. aruanded?

2. detsember 2013. Hästi viidatud ja usaldusväärsena näiv artikkel inglisekeelsest vikist esitab ühe versiooni stiletti ajaloost, vene viki, tõsi küll, nimetab lahingus halastustapmiseks kasutatavaid relvi, mis inglise viki järgi on juba stilettid, stilettide eelkäijaks. Tähtsam on siiski see, et mingil ajalooperioodil palgamõrvarite poolt kasutamine ei ole sõna tähenduse osa, vaid on pelgalt sõna poolt osutatud relvade ajaloo osa. Pealegi hakkab näima, et isegi siis kui Hargla fantaasiamaailmas kasutasid stilette ainult mõrvarid või antud loo toimumise ajaks on sellest saanud palgamõrvarite relv, siis see ainult vihjab sellele mislaadi "diplomaadiga" on Savo puhul tegemist (on hästi treenitud, kannab palgamõrvarite relva). Kui saan kinnitust, et Hargla mõtles neid detaile vihjena sellele, et Savo on tegelikult spioon, siis pean tunnistama teose detailide teatud peenust ja hinde neljale tõstma.
Teksti loeti eesti keeles
Karmo Talts

Jason klapib Mikahiga nii hästi, et jääb mulje, et teise Surmailma kontseptsioon oli varem valmis, kui Harrison Jasonit ostsutas esimeses raamatus kasutada. Detailsusest hoolimata (või selle tõttu) orjanduse osa venib. Feodaalühiskonda sattudes lähevad seiklused käima küll. Ajaloost maha kirjutamine on küll veel ilmsem kui Asimovi esimestes Asumites. Nelja asemel viis, sest järge, millel ka midagi öelda on, ei näe just iga päev.
Teksti loeti eesti keeles
Karmo Talts

Mis on olemas ja on hea: kontseptsioon eriti inimeste vaenulikust planeedist, jutskui Verne Saladusliku saare antipoo. Erinevalt Vernest pole keskkond lihtsalt selline nagu autorile vaja, vaid on selliseks muutunud inimeste tegevuse mõjul. Mis on olemas, aga nii hea pole: seletus, mis tagab planeedi inimestele vähekõlblikuks muutumise kiiremini, kui seda teinuks loodusvarude raiskamine ja loomuliku keskkonna hävitamine. Üldiselt on veel seletuse detailid veel sellised, et supervõimetega (kui tõsiselt seda psi-värki tänapäeval enam üldse uuritakse?) kangelane saaks olukorra lahendada.Mis on puhas ajaviide: selles raamatus on Jasoni mäguriloomusel küll vaid üks eesmärk -venitada raamat alguses olevate seiklustega pikemaks vihikust, mille saanuks konspektist surmaplaneedi kohta ja selle otsa kleebitud õnnelikust lahendusest.Kolm nelja miinuse asemel sel põhjusel, et ma pole kindel, et ma pole seda raamatut varem lugenud nii, et sellest mingit mälestust ei jäänud.
Teksti loeti eesti keeles
Karmo Talts

Vaene Simak. Lisaks mittekristlastel silmade punni ajamisel ilmselt leidub küllga usklike, kes teda ketseriks peavad :D Uitmõtete ette tuleks SPOILER panna. Ilmselt kirjutas Simak endale selle lõpu ise ette, sest kui südames usklik Duncan oleks lõpetanud samamoodi kui usuga silma paista üritanud eremiit, siis poleks nende vahel ju mingit erinevust olnud. Et siis katoliku kirikusse kuulunud Simak mõtisklemas selle üle, kes on kristlane. Deemon oli kristlane, sest ta uskus põrgu olemasolusse, nõid, sest ehtkristlikult pidas ta oma kunste kurjaks (tore moraalne kalkulatsioon, väike kuri on lubatud ja eriti just hea eesmärgi nimel :P ) jne. Teine uitmõte. Visuaalselt võiks ju sülemi häving filmituna päris uhke välja näha. Imelik ainult, et see ei pannud Simaki mõtlema, et kui kurjuse süsteem iseenda energiast "üle kuumeneb", miks siis see põrgu, kust Andrew põgenes, end ära ei hävitanud? Kolmandaks. Paganate jaoks oli mõeldud siis teose esimene kulminatsioon, ehk siis draakonitega heitlus. Ja alati jääb võimalus, et Andrew ei kärssanud ära mitte talismani tühisuse, vaid selle pärast, et talisman oleks kaitsnud suuremaid paganaid. Röövlid ei tule arvesse, nemad uskusid ainult aardesse, eks ole. Tegelikult tahaks ju hästi suhtuda, sest tugevaid emotsioone esile kutsuv teos peaks olema ju hea teos. Samas raske on kujutleda inimest, kelle maitse see romaan on. Võibolla paneks pungima suhtumisega inimene just nelja, et Simak otsustas pinda käia nii andrew`dele kui nellie`dele.   2.12.2017 See on nii jabur tõlgendus, mis mille pähe tuli, et ma pean seda jagama. Sülem oli programmeeritud seda käsikirja säilitama. Kuna sülem ühtlasi hoidis tehnoloogia arengu madalala tasemel, siis kuulus selle, kes iganes sülemi programmeeris,  plaanidesse lisaks madalale inimkonna tehnnoloogilisele arengutasemele kristliku religiooni ja selle ürikute säilimine.
Teksti loeti eesti keeles
Karmo Talts

Meeleolult on tegu Simakile ebatüüpilise tekstiga, sest soojemate kohtade vahel on suisa õudustki. Lõpu mõte võiks olla see: tulnukatele pakitakse naturaalmajanduse korras lõhna. Naturaalmajanduse puhul on ju ideaalis nii, et selle asemel, et kõigil on natuke raha ja rikkuritel on palju raha ja kogu maailm, saab igaüks seda, mida kõige rohkem vajab-ihkab. Nõustuda võib või mitte, aga allegooria on ju ära teostatud. Ainult kas me Simakki allegooria pärast loeme?

*Uuendatud 8.04.2009
Jälle olen ma enda tõlgendusse nii sisse elanud, et selle taga raamatut ei näegi, siiski tahaks küsida, kas ei ole tegu väga vasakpoolse raamatuga? See jabur eesti isehakanud majandusmõtleja ajab umbes sama juttu, et raha on ebatõeline ja siit samm edasi ongi Libainimesed: mitte ainult raha vaid ka asjad (ka auto laguneb kuulikesteks) osutuvad selles raamatus ebatõelisteks.
Talismani vennaskonna vaimus oleks võinud mängu tulla Piibel mammona taganema panijana, Libainimesed lõppeb aga kosmosest pärit "võõrandunud kapitalistide" Maa ressursidest sõltuma panemisega. Skunksinõre on Maa Nokia :D
Teksti loeti eesti keeles
Karmo Talts

Ega see ratsionaalne ole, et sümpaatsedtegelaskujud vaat et kisuvad hinnet alla.Aga -antud loo tegelased oleksid ehk rohkemat väärinud kui seda pikaks venitatud killupundart. Ega ma päris värske lugemiselamusega arvusta. Võibola pole seeaus?
Teksti loeti eesti keeles
Karmo Talts

Võibolla oli asi eesti keelses versioonis. Võibollapolnud tuju vastav. Igatahes jättis asisellise vahepealkirjadeta lühijuttude puntramulje. Nagu oleks Kivirähk leheleDiscworldi lugusid treinud :D
Teksti loeti eesti keeles
Karmo Talts

See tekst on õudukas -kui see tekst üldse tutvustamist vajab. Miski astraalne päkapikk kiusab sõjaaal sõdartit häärberis, millest koledaid asju räägitakse.Tegelikult võib seda pidada parapsühholoogiliseks realismiks -nagu jutustust Uurimiselgi.Jällegi miski venivus või puudulikkus kirjatööna.
Teksti loeti eesti keeles
Karmo Talts

Ise ma ta siia lisasin. Detail, mida võib fantastiliseks pidada -salapärasel viisil teadmiste saamine-, ehk õigustab seda. Teistpidi, kuna tekst käsitleb vaimutegevuse küsimusi, siis teatud vaadetega inimeste jaoks on ta ehk hoopis realistlik.Hinnet oli raske panna. Varases Tammsaares -miniatuure kõrvale jättes- on midagi ebarahuldavat.
Teksti loeti eesti keeles