Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Isaac Asimov

2.01.1920–6.04.1992

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Harry Harrison ·

Deathworld 1

(romaan aastast 1960)

ajakirjapublikatsioon: «Astounding Science Fiction» 1960; jaanuar - «Astounding/Analog Science Fact & Fiction» 1960; märts
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Taltsutamatu planeet»
««Tänapäeva» Jutulisa» 1991; nr 18 – nr 28

«Surmailm I»
Tallinn «Varrak» 1997 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
  • Ilmunud ajalehes
Hinne
Hindajaid
25
21
8
2
2
Keskmine hinne
4.121
Arvustused (58)
Raul Sulbi

Tegu on äärmselt võimsa visiooniga, mis rehabiliteeris minu silmis Harry täielikult. Rehabilitatsioon oli tarvilik pärast Terasroti ja Ajamasina saaga lugemist. Surmailm 1 räägib planeedist nimega Pyrrus, mille floora ja fauna tegeleb sihikindlalt planeeti asustavate inimeste enamuse hävitamisega. Siis saabub planeedile Jason dinAlti nimeline psiivõimetega suller, kellele planeedi ja selle asukate vahel käiv madin, mida need asukad ülimalt naudivad, mõttetuna näib, ning hakkab sõjardlike kolonisaatorite tahte vastaselt selle konflikti algpõhjusi otsima. Nagu juba öeldud, Harrison on suutnud maalida võimsa pildi inimvaenuliku floora ja faunaga planeedist. Kuigi raamat on õhem kui Düün, on visioon mingil irratsionaalsel põhjusel võimsam. Ja nagu ma juba korduvalt olen öelnud, Urmas Alas on väga osav tõlkija.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Tegu on ühe kõige suurejoonelisema nägemusega võimalikust ühiskonnast. Probleemilahendus näib otsituna, kuid see ei kahanda kogu ülesehituse võimsust.
Teksti loeti eesti keeles
Jako Bergson

Väga sügavat muljet küll ei jätnud. Olustik ei mõjunud liiga usutavalt, nii mastaapsete nägemuste puhul oleks rohkem põhjendatust vaja. Liiga palju oli "otsitud" lahendusi - näiteks see psiivõime, liiga kergelt lahendati terve planeedi probleeme. Meenus "Flügerlane". "Düün", mis oli veel keerulisem, mõjus vähemalt terviklikumana ja põhjendatumana.
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Surmailma sarja esimene romaan.

Tõeliselt võimas ning tugev sotsioloogiline seiklusulme. Võid lugeda kui tõelist sopakat ning on ka mille üle mõelda.

Jason dinAlt on üks paremini loodud kangelasi Harrisonil. Võluv on ka see suure kondiga võimas naisterahvas, hilisem Jason dinAlti abikaasa.

Romaan läheb kohe alguses hästi käima ning autor jalga pedaalilt eriti ei tõsta. Samas tunnen siiralt kaasa neile õnnetutele eesti lugejatele, kes peavad käppa imema ja järgesid ootama. Mul oli nii, et hakkasin esimesest romaanist peale ning ei saanud ennem pidama, kui kogu sari läbi oli. Kaks päeva oli elust maas, aga need olid ilusad päevad.

Mul on tõeliselt hea meel, et Harrison sai õigel ajal pidama ning piirdus vaid 3,25 tekstiga. Kole oleks kui ta teeks Surmailmaga seda, mida tegi Roostevaba Terasroti ja Galaktikangelase Billiga.
Teksti loeti vene, inglise ja eesti keeles
Pronto

Tüüpiline kollane kirjandus. Tõsi küll, tegemist on Deathworld triloogia parima raamatuga - ülejäänud kaks on veel palju absurdsemad. Raamat on iolmselt suunatud lugejale vanuses alla kahekümne ning stoori on tüüpiline "tough guy" stoori, kes kindlakäeliselt lahendab universumi probleeme. See muidugi ei tähenda, et raamatu võiks lugemata jätta - tegemist on nimelt teatavat sorti easyreadinguga, mis paistab ka olevat Harrisoni leivanumber. Sellist klouni nagu Jason dinAlt on suhteliselt raske ka mingisse tõsisemasse raamatusse paigutada - hasartmängija, kes ühe õhtuga riisub paljaks ühe planeedi kasiino, et kindlustada teise planeedi sissetuleku ning sealjuures veel ellu jääda. Huvitav kes eesti elatustase tõuseks kui me Lennart Mere Eesti Vabariigi eelarvet "Olympic" kasiinosse turgutama saadaksime?
Teksti loeti inglise keeles
Laur Salundi

Väga hea raamat. Lugesin sindri hiljuti uuesti üle ja olin vaimustuses. Nii hästi tehakse harva. Muidugi võis see positiivne mulje ka tekkida nendest vahepeal loetud juradest, aga pole midagi öelda. Samas on küll kahtlane, kas miskine suli kohe miskit maailma päästma tormab, aga tühja kah. Hea et sihke raamat eesti keeles olemas on ja kui järjed ka veel tulevad. Viis puhtana käde.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles
Avo Nappo

Mis võimsatesse visioonidesse puutub, siis mina sealt kyll yhtegi ei leidnud (ei otsinudki ausaltöelda). Samas ei nõustu ma sugugi Prontoga - tegemist ei ole mitte "tyypilise kollase kirjanduse" vaid viimasepeal hea kollase kirjandusega, Aru ei saa mina nendest inimestest kes igalt poolt ja iseäranis Harry Harrisoni kirjatykkidest elu mõtet paistavad otsivat. Tegemist on lõbusa ja way hästi kirjutatd hoogsa enterteinmentiga. Mina igastahes naudin selliseid asju. Vastasel korral loeksin ainult Tammsaaret ja ei viriseks kui teised kirjanikud värki kergemalt ja lõbusamalt kujutaksid.
Teksti loeti vene keeles
Sven Vabar

Suurim lugemispettumus. Stoori algas suurejooneliselt - maailm, mille elanikud võitlevad üha pahatahtlikumaks muutuvama ümbrusega saades ise pidevalt tugevamaks, muutudes lõpuks mingiteks übermenscheniteks. Väga hea leid. Edasi läks aga asi totaalseks action-madistamiseks ja lõppes lapsiku happy-endiga. Action oli tegelikult tasemel, ma oleks andnud sellele raamatule viis punkti, kui poleks olnud raamatule hoopis kõrgemaid nõudmisi esitavat algust.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Ei tasu vist sellele romaanile läheneda mingite eriliste intellektuaalsete ootustega. Siis on juba ette kõik rikutud. Ja rikkujaks on lugeja, mitte autor! Kui aga raamatut võtta noorsooteosena, asetub kõik omale kohale. Piisavalt keerukas maailm, dünaamiline story, inimlik ja elujaatav kangelane ning lõppude lõpuks ei puudu siit ka õpetlik moraal (tundub, et raamat on kerge militarismivastase kallakuga). Maksimumhinne, sest ma kujutan väga selgelt ette kuidas ma seda viieteistaastasena nautinud oleksin. Kaugelt üle muidu etaloniks peetavaist Heinleini juveniilulmekaist.
Teksti loeti inglise keeles
Maniakkide Tänav

Midagi jäi nagu puudu selles jutus, kuidagi nagu liiga lihtsalt käis kogu see värk seal. Seepärast olen nõus, et kollane, täiesti kollane kirjandus. Siiski loetav ja imen järge oodates käppa.
Teksti loeti eesti keeles
Tundmatu Arvustaja

Vaatad pilti ja ei usugi - sümpaatne papi, habemega, prillid ees ja puha... Aga vaata milliseid jutte kirjutab! Jalga tõesti pedaalilt eriti ei tõsta. Norida ju siit-sealt võiks, aga kuna sai hooga (ja mõnuga) tagakaaneni, siis las olla. Oleks see ju sama, kui viimase pannkoogi juures kurtma hakata, et moos oli liig magus ja üldse on kookoserasvaga praetud pannkoogid maitsvamad.
Teksti loeti eesti keeles
Jaanus Trolla

Ei leidnud seda suurepärast. Võiks olla veidi teisiti, kuid milline siis, ei oska öelda. Jäi nagu veidi puudu küll. Senini pean "Ajamasina saagat" veidi paremaks, oli teine hea huumoriga kirjutatud.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Arvi Nikkarev

Harrisoni esimene trükitud romaan on hea valik, tõlge on samuti hea. Vaatan siiski hirmuga tulevikku: paari aasta pärast on juba tõlgitud mitu-mitu romaani “Surmailm” triloogiast, “Terasroti”-sarjast ja “Bill-Galaktika kangelane”sarjast. Selline on olukord Soomes, kus 7-8 HH kõrvale ei ole panna ühtegi Kressi, Ellisoni ja Wolfe teost; ka Zelazny’lt on ilmunud vaid “Needuste allee”. Raamatuturg on väärastunud, kui neid nelja kokku on 7-8 korda vähem kui HH-d. Ja üksikult võttes on igaüks neist Harrisonist tugevam kirjanik
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Üsna nigerik jutuke. Primitiivsed ja üheülbalised tegelased - lapselik madistamine. Ebaveenev tegelaste ümberkasvamine lõpukaadrites. Ühesõnaga tüüpiline jutuke mingist lastekirjanduse sarjast. Tasemelt üsna keskmise nõukogude kosmoseutoopia kanti. Miks siis ikka nii kõrge hinne? Sellepärast, et idee ise - Pyrrose loodus nägi inimeses vaid loodusõnnetust ja sõdis tema vastu kui suvalise muu katastroofi vastu - oli väga hea. Kahju vaid, et sellises äralörtsitud vormis esitatud. Tõesti kahju.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Ühtin eelkõnelejatega: stooris oli palju nõrku kohti, tegelasi oleks võinud paremini kujutada ja lõpplahendus saabus kuidagi liiga väheste pingutustega. Samas aga ei pannud ma raamatut enne lõppu käest. Seega on ta vähemalt "hea" välja teeninud.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Minu meelest on "Surmailm I" väga hea raamat. Sellistele filosoofilistele ja mõtlemapanevatele tekstidele mõnus vaheldus actioni näol. Pealegi olid siin väga huvitavad ideed (planeedi loomad ja taimed on inimestega sõjajalal, inimesed on seal arenenud tapamasinateks jne). Lisaks on Harrison kõike kujutanud väga usutavalt (minu meelest). Ega tegelastelgi midagi viga ei ole. Jason dinAlt näituseks on minu arvates väga usutav ja meeldejääv tegelane. Pealegi pole ta mingi selline kangelane, kes üksinda viimasel hetkel maailma päästab. Ta kasutab nende kolonisaatorite (nii metsas kui linnas elavate) abi, kusjuures jutu käigus ei tundugi ta eriti kangelaslikuna, vaid lihtsalt psii-võimet omava suliga, kes sattus kogemata maailma päästma. Nagu paljud eelkõnelejad on maininud, ega "Surmailmas" naljalt hingetõmbamiskohta leia. Kogu aeg käib selline mõnus ja kiire tegevus. Noh, Harrison tõusis selle raamatuga minu silmis hoobilt lemmikute hulka. Kuna minu võõrkeelte oskus on selline suhteliselt kehvake ja eriti ei teagi kust inglisekeelset "Surmailma" hankida saaks, imen tõesti järgesid oodates käppa. See raamat peaks kohustuslik olema kõigile actionifännidele. Hindeks "5".
Teksti loeti eesti keeles
Märt Laur

Esiteks selline arvamus, et kogu triloogia oleks võinud vabalt välja anda ühes osas. Raamat 1, Raamat 2, Raamat 3 -stiilis. Aga see selleks. Pyrruse maailm joonistub piisavalt tõetruult välja. Pyrruslased kah. Igav lugedes ei hakka, tuleb tunnistada. Samas ei tundu ta ka nii hea olevat, et 5 saaks panna. Aga ikkagi, võinuks olla kolm osa ühes raamatus koos ...
Teksti loeti eesti keeles
Wookie

Tõsiselt hoogne raamat - enne läbilugemist käest ära ei pane. Samas ei maksa sellest raamatust sügavaid mõtteid ning elutarkusi otsida. Tundub, et lugu on kirjutatud rohkem põnevat actionit kui sügavust taotlema. Suurepärane raamat igavat õhtut sisustama.
Teksti loeti eesti keeles
Jaanis Tali

Oli ta nüüd kollane või sinine või hoopis siiruviiruline? Mida k...t. Hea oli! Lõmpsti läbi loetud, hea tunne sees!Muidugi oleks võinud elust 2g maailmas Le Guin`iliku ulmeetnograafilise kirjelduse teha (ja LeGuini käes oleks kindlasti väga hea saanud). Aga noh iga mees jäägu oma liistude juurde ja seekord on Harrisson oma liistudega (kaasakiskuv, mõninga järelemõtlemisainega aktsioon) hiilgavalt toime tulnud. Need 2 geed suudab Harrison ikka tõeliselt elavale silme ette manada. Tea kaugele ise jookseks 75 kilone seljakott seljas?

Mis häiris: Mind on alati pead vangutama pannud kui kirjeldatakse ühiskonda, kus raamatud(ilukirjandus) on ära kadunud, hävinud ja siis täielikult unustatud. See on sotsiaalselt ebaloogiline. Aru saaks kui raamatud oleks keelatud või põletatud jne. aga ka siis leiduks ikka keegi, kes mõned alles hoiab. Kasvõi needsamad ärakeelajad. Inimene on juba niisugune. Paljast tehnilise kirjanduse tarbimisest ühiskond püsti ei seisa, ka selline nagu see Pyrrosel on kirjeldatud. See oli ka kõige ebaloogilisem moment raamatu juures.

Olen seda raamatut mitu korda lugenud ja loen tõenäoliselt veel. Järelikult kindel viis.
Teksti loeti vene ja eesti keeles
Alari Rajande

Ei jätnud just _eriti_ võimsat muljet, kuid kehv ka polnud. Algus paistis paljutõotav, kuid mida edasi, seda otsitumad tundusid lahendused. Mõningates kohtades oli tunne, et nö "päris elus" oleksid Pyrruse karmid tüübid mr.dinAlt-i lihtsalt maha koksanud, mitte aga jäänud tema juttu kuulama ning jamama.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Nõustun eelkõnelejaga, kes nimetas teost viimase peal kollaseks kirjanduseks. Ega tast rohkem midagi oodata mõtet ei ole. Tugevate külgede koha pealt võiks mainida Pyrrose looduse päris head kujutamist ning seda, et maa- ja linnarahvas on siiski suht üheülbalise närvikavaga, ei ole tegeletud kardinaalselt reinevate kultuuride kliðee ekspulateerimisega (kõige rohkem häiris mind sellest laadist Clarke`i "Linn ja tähed", kus Linna ja Lysi erisustega oli ikka liiale mis liiale mindud). Tegevus on hoogne, erilisi ämbreid esmapilgul silma ei hakka.

Miinuspoole pealt: kasutatud on USA actionlugude tüüpskeemi, mis juba ammu ära tüüdanud ("Kondori kolm päeva" jne.) kahe tule vahele jäänud isikust, kes ometi peab piiratud aja jooksul (yo`v got forty eight ours, yo now!) midagi ära tegema - antud juhul siis planeedi päästma. No ega ikka ei tohiks see küll nii kiiresti ja lambist käia, et tuleb lihtsalt mingi vend kohale, vaatab veidi ringi ja teeb ära! Juba see stseen, kuidas keldriraamatukogust esimese 10 minutiga logiraamat üles leiti, ajab südame täis.

Kui asja oleks ette võtnud Herbert või Le Guin, oleks meil kindlasti üks SF tähtteos juures, sest idee on ju väga hea, aga Harrison on ikkagi lihtsalt kollane kirjanik. Selline, kelle käes head ideed paratamutult ära kolletavad, mis sest et suht loetavaks siiski jäävad. Ja õigus on ka neil, kelle arust oleks kogu triloogia võinud ühtede kaante vahel ilmuda, ilmselt on siin äriliste nüanssidega tegemist.

Kokku siis kolm plussiga ja mul pole vähimatki plaani järgesid osta või lugeda.

18.01.2013: Allpool ühes arvustuses peetakse mõtet LeGuini poolt sama teema käsitlemisest "tõeliselt õudseks". Maitse üle ei vaadelda, aga selle seisukoha argumentatsioon reedab paraku mitte maitse-erinevusi, vaid vähest lugemust ja tundub ka, et on lihtsalt ajale jalgu jäänud. LeGuini tegelased ei ole kaugeltki ainult filosofeerivad kitsekarjused. Kolm aastat pärast kõnealust arvustust sai ka tema kõigiti kompetente kosmoselennu looga maha ("Paradises Lost", 2002).
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Päris hea raamat, mille ainukeseks puuduseks võib pidada seda, et põnevust on,vähemalt minu meelest, natuke valesti doseeritud. Miks siis? Asi on lihtsalt selles, et H.H. hellitab lugejat kohe algusest peale kiiresti arenevate sündmustega, pidevalt midagi uut, pidevalt midagi toimub, nõnda areneb ka pinge tõusvas joones, kuni ühel hetkel tempo aeglustub ja tekib pingelang. See aga, mida enamus autoreid üritab enam-vähem lõpuossa sokutada (kirjanduses vist kulminatsioon ja puänt, kui ma nüüd ei eksi)saabub H.H.-l liiga vara ja nii tundubki teose lõpuosa eraldi seisvana-otsituna. Mis teha, muidu hea raamat, aga lõpu eest neli.
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

Ma ei tahaks küll norijana näida, kuid ajuti jäi mulje nagu oleks tegu teisele planeedile viidud Burroughsiga, ainsa vahega, et siin polnud tegu mingi musklis rohkem looma kui inimese sarnase tegelasega., vaid "intellektuaaliga", kui nii võib väljenduda. Aga selle planeedi idee oleks mujal küll kulda väärinud!!!
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Julmad mälestused on mul selle raamatuga seotud. Nimelt kui ta mulle õrnas nooruses esmakordselt mingite vihikute näol kätte juhtus, siis ahmisin kuni raamatukogu stseenini välja, nauding oli kirjeldamatu, aga siis tuli shokk - kuri saatus viis mu vihikutest lahku... ma olin mitu kuud traumeeritud.

Ei saanud teist ka raamatukogust võtta kuna lugemishoos ma sellistele pisiasjadele nagu pealkiri tähelepanu ei pööranud. Aga juhuslikult sattusin eelnevaid arvustusli lugema ja siis oli küll äratundmisrõõm suur ...

Tõin raamatukogust. Lugesin. Tunne oli sama!
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Hea. Mõnus madistamine. Maailm on paigas, erilisi võimatusi taustas ei ole. Mis mind häirib (ja sarjas mida edasi, seda hullemini), et tõenäosusteooria järgi peaks Jason dinAlt ammu-ammu surnud olema. Vähemgi pööraste seikluste puhul on mõni teine tegelane ise ausalt öelnud, et on oma hea õnne tagavara eluks ajaks ära kulutanud, ning pensionile läinud.Mind ei häiri, et dünaamika huvides mõned lahendused liiga ruttu tulevad. Kahes arvustuses on pakutud HH "ristamist" Le Guiniga. Tõeliselt õudne mõte! Kosmoselaeva aknalaual ei ole lillepotti, Jason dinAlt ei karjata kitsi. Ta tegutseb, ajab mõnusat teksti ja tunneb end hästi.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Peris kena raamat ja waffa lugeda. Kuna DW III pole lugend, siis ei julge suure kindlusega väita, et on triloogia parim lugu ,kuid teisest on ta mäekõrguselt yle.
Teksti loeti eesti keeles
Riivo Mägi

Pean ühinema nendega, kes raamatut suurepäraseks loevad, lihtsalt ei oska kuidagi muudmoodi raamatusse suhtuda, mida olen vist 8 korda küll läbi lugenud (täielikult või osadena). Tõeline actionulme(?) klassika.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Adrifted

Kui seda Terasrotiga võrrelda, siis oleks nagu tegemist kahe erineva autoriga. See, Surmailma triloogia esimene osa, on ühtlasi ka triloogia parim. Parajalt hoogne madistamine, mille ühe korraga kiiresti läbi võib lugeda. Muid intellektuaalseid sügavusi sellest otsida oleks patt. Siiski, üks hea mõte seal siiski oli: kuidas küla kutsule, nõnda kutsu külale. St. sõda planeedi asukate ning inimkonna vahel ei saa enne lõppeda, kui inimesed ise sõja lõpetavad ning vihkamisest loobuvad.
Teksti loeti eesti keeles
Valentin Abramov

Ilmselt esimene Harrisoni romaan, mis mulle kätte on sattunud, kunagi ammu mingis nõukogudeaegses ulmekogumikus. Tookord enne raamatut käest ei pannud, kui läbi oli. (Ja ega korduval ülelulgemisel mulje kehvem polnud.) Igatahes autori nimi jäi pärast esimest lugemist kohe ja lõplikult meelde.

Väga korralikult kirjutatud seiklusulme, kus seikluste kõrval ka huvitavid ideid, nagu sissetungijatega võitlev planeedi elusloodus. Aga põhiline on ikkagi action, kus jalga pedaalilt tõesti maha ei võeta. Ja sellisena tulebki seda raamatut võtta.
Teksti loeti vene keeles
Kalev

Surmailm 1 on autoril kukkund välja, kui mõned teisedki teosed suure raskusjõuga planeetidest. Siiski on tegevuse huvitavaks teinud planeedi elanike lausa sügavalt nauditav põikpäisus. Soovitan igal juhul veel lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Krister Haav

Aga mulle meeldis. Esimest korda kohtasin seda juttu kas mitte kuskil jutusabas... Oli see siis "Tänapäeva jutulisa" vms. Ag meeldis juba siis ja läheb praegugi kaubaks. Ise ostma küll ei hakka, veel.
Teksti loeti eesti keeles
Lupus

Idiootne sisu, ebausutavad tegelased. Mõttetu raamat tõlkimiseks. Kui Harrison üritas kirjutada paroodiat, siis see ei õnnestunud. Kui ta kirjutas seda tõsiselt, siiis on raamat väärt veel ühe võrra väiksemat hinnet.
Teksti loeti eesti keeles
Shakti

kolm. lugesin kyll yhe hooga kõik kolm läbi, aga mida edasi, seda ebahuvitavamaks läks.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Pole see mingi kollane kirjandus; väga võimas sõjavastane teos, lugu lihtsalt kirja pandud nii, et võib ka kergemas plaanis lugeda... Minu meelest üsna sügava sisuga romaan; läbivaks teemaks Harrisoni leitmotiiv ksenofoobia.

Kujutagem ette - põlvkondede kaupa ollakse pühendunud mõtetule sõjale, kogu elu on selle järgi sätitud. On kujunenud oma autonoomne väärtushinnangute süsteem; vaata, et peaaegu religioon. Ja siis ilmub keegi vandersell, kes natuke asja uurides kuulutab, et vennad, teil on siin kõik asjad paigast ära, lood on hoopis teistsugused. Teie Püha Sõda on jaburdus ja tuleb lõpetada!

Aga oi kui raske on peatada midagi, mis toimub Püha Idee nimel! Harrison räägib ju sõdimise mõtetusest ja sellest, kuidas mingitel ajenditel peetav sõda muutub lõpuks eesmärgiks iseenesest; selle peatamiseks ei tehta midagi, vaid elatakse edasi oma militaarvaimustuses. Ebatolerants ja patriotism asendavad püüdmist mõista; ajaloouuringuid ja rahupüüdlust. Isegi sõna `rahu` on muutunud sõimusõnaks...

Ning raamatu pealkiri "Deathworld" ka osav valik on, sest Pyrrusel on surm tõesti kõige mõõduks ja omalaadseks etaloniks väärtusskaalal. Surm ja tapmine on eesmärgid, läbi nende leiavad sealsed inimesed oma identiteedi ja hierarhiseerivad ühiskonna.

Jasoni (NB Iason!) ja tüdruku armastuslugu on samuti ilus ja veenev; psiivõimed omal kohal. Ehk madistamist oli tõesti veidi liiga palju.
Teksti loeti eesti keeles
Raimond Raiskaja

Või et ökoloogiline ulme. Loomad, olgu nad nii psi tundlikud kui tahes, põgenevad võimaluse korral ohu eest. Seiklusjutuna kõige halvem ei ole. Väärtust tõstab kurb tõsiasi, et järgmised osad on veel tunduvalt kehvemad, eriti teine.
Teksti loeti eesti keeles
Kätlin Traks

Mina ei leidnud kõike seda head, mille pärast Harrisoni kiidetakse, enda jaoks vist lihtsalt üles. Tundus täiesti mõttetu olevat ja põhjus, miks esimesel arvustamiskorral kolme andsin (hiljem parandasin kaheks), oli see, et järjed olid veel mõttetumad.
Teksti loeti eesti keeles
Tarmo Õuemaa

See on raamat, mida ma esimest korda tarbisin mitte lugedes, vaid kuulates. Aasta oli ehk 1990, ja üks inglise keelt valdav ulmehull sõber, puhaku ta rahus, lihtsalt jutustas selle mulle ümber. Tohutu õhinaga ja üksikasjalikult, see võis võtta oma tunni jagu aega. Olin samuti vaimustuses ja vist just see raamat sundis mind hakkama inglise keelt õppima. Et no kuidas muudmoodi, kui ettekujutamatu kogus nii vägevaid ulmekaid ootab lugemist. Paradoksaalsel kombel lugesin "Surmailmad" lõpuks läbi ikkagi eesti keeles. Ausalt öeldes ei mäleta enam midagi järgedest, aga esimene osa oli just nii hea, nagu ette olin kujutanud. Seiklusromaani vormis ja kompaktne, mis Harrisoni puhul on tavaline, aga lisaks väga hea ühiskonna- ja keskkonnaulme.
Teksti loeti eesti keeles
Karmo Talts

Mis on olemas ja on hea: kontseptsioon eriti inimeste vaenulikust planeedist, jutskui Verne Saladusliku saare antipoo. Erinevalt Vernest pole keskkond lihtsalt selline nagu autorile vaja, vaid on selliseks muutunud inimeste tegevuse mõjul. Mis on olemas, aga nii hea pole: seletus, mis tagab planeedi inimestele vähekõlblikuks muutumise kiiremini, kui seda teinuks loodusvarude raiskamine ja loomuliku keskkonna hävitamine. Üldiselt on veel seletuse detailid veel sellised, et supervõimetega (kui tõsiselt seda psi-värki tänapäeval enam üldse uuritakse?) kangelane saaks olukorra lahendada.Mis on puhas ajaviide: selles raamatus on Jasoni mäguriloomusel küll vaid üks eesmärk -venitada raamat alguses olevate seiklustega pikemaks vihikust, mille saanuks konspektist surmaplaneedi kohta ja selle otsa kleebitud õnnelikust lahendusest.Kolm nelja miinuse asemel sel põhjusel, et ma pole kindel, et ma pole seda raamatut varem lugenud nii, et sellest mingit mälestust ei jäänud.
Teksti loeti eesti keeles
x
Karmo Talts
08.04.1979
Kasutaja rollid
Viimased 21 arvustused:
Karmo Talts

Vist oleks parem, kui see oleks jutukogu olnud. Siis saaksin hinnata algusosa hea seiklusulme eest, Valgusepoolest rääkivat osa seda laadi ambitsioonika fantasy eest, kus meie maailma reeglitele ka oma koht leidub, anda hea hinde Rosalie loole ja väga heaga hinnata Evene ja Jacki lugu ning lugu Jackist ja tema hingest. Kogu Masina teema jääb minu jaoks paraku katseks austusavaldusena Vancele teaduslikku elementi sisse tuua, mis mõjub võõrkehana, ning Koidutähe (Lucifer?) teemas aga aimub üks teine lugu valguse ja pimeduse palju radikaalsemast kokkusegamisest. Ilmselt on aus just raamatu paremate kohtade peale mõeldes terviku hinnet maha tõmmata, sest need kohad oleks ühtlasemat raamatut väärinud. (Eriti õnnetu oli see kombitsatega standardkolliga võitlemise koht.) 
Teksti loeti eesti keeles
Karmo Talts

Suur osa teosest tegeleb põnevuse tekitamisega ja kasutab selleks üsna tüüpilisi thrillerivõtteid. Põnevus ongi vast teose tugevam osa, sest vastased ei mõju kuidagi metsikumatena suvalistest võimuahnetest tüüpidest. Kui ei oleks sama peategelasega teist lugu, siis oleksin arvanud, et ulme ja heade tegelaste passiivsena kujutamine oli ettekääne vältimaks süüdistusi negatiivste tegelaste (need ei ole ju meie inimesed, mingid metslased teisel planeedil) ja vägivalla kujutamise pärast (näete, head on tsiviliseeritud ja eriti vägivalda ei kasuta). 3+
Teksti loeti eesti keeles
Karmo Talts

Minu meelest raamat venib. Et vältida siseheitlusi küsimuse üle, kas tähtsam on sisu või vorm, ütlen, et antud kolm on plussiga ja siirdun udumõtete juurde.

Ilmselt on väiksemat sorti SPOILERI hoiatus kohane.

Antud teose puhul ei tasu keskenduda ainult paralleelidele nõukogude süsteemi ja külma sõja aegse maailmaga. Ei ole ju ökoloogia ja posthumanismi küsimustel nendega suurt midagi tegemist. Sikorski võib ju olla nuhk, aga ta on vanakooli humanist, sellist võimalust, et planeet on väärt rohkem kui mõistusega olendid, tema jaoks lihtsalt ei eksisteeri. Uks, millest sisse ei pääse, ei ole ju päris Berliini müür, sest selle taga pole kapitalistlik maailm, vaid ei-tea-mis. Ja Sikorski ei karda, et täna oled kahtlane element ja homme reedad kommunismi, vaid võimalust, et Abalkin on programmeeritud ökoterroristiks.

Ma ei ole veel Metsa lugenud, äkki seal vastatakse küsimusele, kuidas päästa planeeti inimeste käest inimesi hävitamata?
Teksti loeti eesti keeles
Karmo Talts

Tähelepanekuid antud loo kohta poean alustama sõnagaSPOILER.Kui suur osa peategelase kogemusest pärineb unanäost, siis oleks filosoofiliselt huvitavam, kui kontrast unenäo- ja selle välise maailma vahel oleks suurem. Kokkusattumusena olen ise sarnasel teemal skeptilisema jutu kirjutanud pealkirja all "Kuningas on surnud".Hinne tuleb sellest, et tegevust ju Orlau loos õieti polnud, seega sõna-sõnalt läbi lugema ei kutsunud.
Teksti loeti eesti keeles
Karmo Talts

Halb komme see raamatuid niimoodi distantsilt hinnata, aga ju siis jäi kummitama. Kuitahes naiivne see esimese romaani armastus-võidab-kurja sõnum ka polnud, silmade nokkimise ja peade raiumise oleks võinud hoida mõne teise raamatu tarvis. Mitte helge loo järjeks. Nojaa, kolmas ja neljas raamat võivad olla kahest esimesest paremini kirjutatud, aga ei hakka ju uue triibuga hambapastat eraldi hindama. Aga kuidas keegi peale fännide suutis päris viimaseid köiteid üle mõnekümne lehekülje tarbida?
Teksti loeti eesti keeles
Karmo Talts

Mul ei ole ajakirja Pioneer numbreid, kus lugu eestikeelsena ilmus ja hea, et ei ole. Sest mälestus ülivingest seiklusest jääb niimoodi rikkumata. Järele mõeldes arvan, et poisikesena oleks ka Harrisoni Surmailma raamatud mult kõrgema keskmise hinde saanud. Päris hästi istub mulle see hea õnne peale töötavate macgyverlike lahenduste kasutamine.
Teksti loeti eesti keeles
Karmo Talts

Lugu on rohkem lahti kirjutatud kui teised Surmailma raamatud, samas ka tüütum. Sest aur läheb Jasoni eriliste tagasilöökideta pürgimisele Temuchini lähikonda, kuigi oluline on hoopis pööre Jasoni plaanides. Novellipüandiga romaan.

Samas, kolmandat osa lugenuna paistab sarja esimene raamat tagantjärgi enam sõjavastane ja vähem ökoloogiline.
Teksti loeti eesti keeles
Karmo Talts

Eks ta juba ammu ilmus ka, aga hindele ei tulnud see kasuks, et raamatust detaile meelde ei jäänud. Kuna sama sarja teoste arvustustes on natuke Frenci kuju üle mõeldud, tahaks oma uiud ka kirja panna.

French on vb mõeldud nagu Ostap Bender, sugugi mitte postiivne kangelane veel negatiivsemas keskkonnas. Ainult kui Bender oli tark ja ahne lollide ja ahnete hulgas, siis jääb ahne ja maavalla taustata French juba kujutatud keskkonnale liiga võõraks. Et naiivsete rahvuslaste hulka oleks passinud kainem maavalla esindaja koomiliseks kontrastiks paremini, kui Hargla arusaam prantsust. No lihtsam on Frenchi kujutleda Mironovi kehastuses, kui päris prantslase poolt mängituna :D
Teksti loeti eesti keeles
Karmo Talts

Kas sisuliselt ei hekseldanud Simak sarnased teemad Websteri sarja lugudes varem läbi? No on Asimov sisserännanuna toetunud realsetele immigratsiooniprobleemidele; Linna sai loetud tükk aega enne Euroop Liitu astumist, ei osanud siis tähelepanu sellistele asjadele pöörata.
Teksti loeti eesti keeles
Karmo Talts

Kui esimene osa tõukus immigrantide sissevoolust, siis planeedi osas on seekord Asimov minu meelest ettenägelik olnud. Mõelge igale korrale, kui te vahetult suhtlemise asemel Facebooki või Orkutisse logite... Võiks olla koguni suhtlusportaal, nimega Solaria :) Mis puutub visuaalse pildi ülekandmisse, siis see vist on reaalsuses rohkem kiimlejate jaoks ;) Krimkana on raamat muidugi kehvapoolne.
Teksti loeti eesti keeles
Karmo Talts

Lugesin romaani selle ilmumise ajal ja vb oleks ilus arvustamiseks ta üle lugeda? Igatahes, mälestuste põhjal tundub tegu olevat nõrga bondi-looga, mis on kantud fantaasiamaailma. Et kodanik Savol on missioon, aga tema kakleb kõrtsis suvaliste tolgustega. Iseenesest oleks põnev teada saada, mida arvab Must Kass Flemingu romaanide pahadest, sest mina küll ei tuvastanud Hargla loo paha ees keerulisemaid dilemmasid, kui ütleme Dr. No romaaniversiooni nimitegelase ees. Kui kaasaega meenutavates keskkondades toimuvates lugudes tekib super-pahadega alati küsimus, et nende ettevõtmiste kulud ei tasu taotletavate eesmärkide valguses ära, siis oleks pidanud ju keskaja taolistes oludes antud romaani kurikaela plaan suisa võimatu olema. Ja sellises märuliloo jaoks hoitakse liiga palju infot lõpuni varjus. Olen kunagi Algernonis teinud jutus "Saatuslik lugu" muuseas antud romaani üle nalja, nüüd aga käivad mulle selle raamatu puhul pinda hoopis teised asjad. Siiski, luua peategelasele trofeeks sõna otseses mõttes siledate ajudega naine ei ole üldse ilus ;) Ja veel tahaks Harglale krüptilisel ilmel ja lause lõpus häält tõstes öelda: "King`s Quest 6?" Nooruses Sierra mänge mänginuna peaks ta aru küll saama millest jutt ;)

7. juuni 2013. Võiks küsida, kas allpool arvustaja stiletti osas mööda ei pane. Selle asemel küsin, kas ilukirjandusteosed ikka peavad olema inseneri-, ajaloo- vms. aruanded?

2. detsember 2013. Hästi viidatud ja usaldusväärsena näiv artikkel inglisekeelsest vikist esitab ühe versiooni stiletti ajaloost, vene viki, tõsi küll, nimetab lahingus halastustapmiseks kasutatavaid relvi, mis inglise viki järgi on juba stilettid, stilettide eelkäijaks. Tähtsam on siiski see, et mingil ajalooperioodil palgamõrvarite poolt kasutamine ei ole sõna tähenduse osa, vaid on pelgalt sõna poolt osutatud relvade ajaloo osa. Pealegi hakkab näima, et isegi siis kui Hargla fantaasiamaailmas kasutasid stilette ainult mõrvarid või antud loo toimumise ajaks on sellest saanud palgamõrvarite relv, siis see ainult vihjab sellele mislaadi "diplomaadiga" on Savo puhul tegemist (on hästi treenitud, kannab palgamõrvarite relva). Kui saan kinnitust, et Hargla mõtles neid detaile vihjena sellele, et Savo on tegelikult spioon, siis pean tunnistama teose detailide teatud peenust ja hinde neljale tõstma.
Teksti loeti eesti keeles
Karmo Talts

Jason klapib Mikahiga nii hästi, et jääb mulje, et teise Surmailma kontseptsioon oli varem valmis, kui Harrison Jasonit ostsutas esimeses raamatus kasutada. Detailsusest hoolimata (või selle tõttu) orjanduse osa venib. Feodaalühiskonda sattudes lähevad seiklused käima küll. Ajaloost maha kirjutamine on küll veel ilmsem kui Asimovi esimestes Asumites. Nelja asemel viis, sest järge, millel ka midagi öelda on, ei näe just iga päev.
Teksti loeti eesti keeles
Karmo Talts

Mis on olemas ja on hea: kontseptsioon eriti inimeste vaenulikust planeedist, jutskui Verne Saladusliku saare antipoo. Erinevalt Vernest pole keskkond lihtsalt selline nagu autorile vaja, vaid on selliseks muutunud inimeste tegevuse mõjul. Mis on olemas, aga nii hea pole: seletus, mis tagab planeedi inimestele vähekõlblikuks muutumise kiiremini, kui seda teinuks loodusvarude raiskamine ja loomuliku keskkonna hävitamine. Üldiselt on veel seletuse detailid veel sellised, et supervõimetega (kui tõsiselt seda psi-värki tänapäeval enam üldse uuritakse?) kangelane saaks olukorra lahendada.Mis on puhas ajaviide: selles raamatus on Jasoni mäguriloomusel küll vaid üks eesmärk -venitada raamat alguses olevate seiklustega pikemaks vihikust, mille saanuks konspektist surmaplaneedi kohta ja selle otsa kleebitud õnnelikust lahendusest.Kolm nelja miinuse asemel sel põhjusel, et ma pole kindel, et ma pole seda raamatut varem lugenud nii, et sellest mingit mälestust ei jäänud.
Teksti loeti eesti keeles
Karmo Talts

Vaene Simak. Lisaks mittekristlastel silmade punni ajamisel ilmselt leidub küllga usklike, kes teda ketseriks peavad :D Uitmõtete ette tuleks SPOILER panna. Ilmselt kirjutas Simak endale selle lõpu ise ette, sest kui südames usklik Duncan oleks lõpetanud samamoodi kui usuga silma paista üritanud eremiit, siis poleks nende vahel ju mingit erinevust olnud. Et siis katoliku kirikusse kuulunud Simak mõtisklemas selle üle, kes on kristlane. Deemon oli kristlane, sest ta uskus põrgu olemasolusse, nõid, sest ehtkristlikult pidas ta oma kunste kurjaks (tore moraalne kalkulatsioon, väike kuri on lubatud ja eriti just hea eesmärgi nimel :P ) jne. Teine uitmõte. Visuaalselt võiks ju sülemi häving filmituna päris uhke välja näha. Imelik ainult, et see ei pannud Simaki mõtlema, et kui kurjuse süsteem iseenda energiast "üle kuumeneb", miks siis see põrgu, kust Andrew põgenes, end ära ei hävitanud? Kolmandaks. Paganate jaoks oli mõeldud siis teose esimene kulminatsioon, ehk siis draakonitega heitlus. Ja alati jääb võimalus, et Andrew ei kärssanud ära mitte talismani tühisuse, vaid selle pärast, et talisman oleks kaitsnud suuremaid paganaid. Röövlid ei tule arvesse, nemad uskusid ainult aardesse, eks ole. Tegelikult tahaks ju hästi suhtuda, sest tugevaid emotsioone esile kutsuv teos peaks olema ju hea teos. Samas raske on kujutleda inimest, kelle maitse see romaan on. Võibolla paneks pungima suhtumisega inimene just nelja, et Simak otsustas pinda käia nii andrew`dele kui nellie`dele.   2.12.2017 See on nii jabur tõlgendus, mis mille pähe tuli, et ma pean seda jagama. Sülem oli programmeeritud seda käsikirja säilitama. Kuna sülem ühtlasi hoidis tehnoloogia arengu madalala tasemel, siis kuulus selle, kes iganes sülemi programmeeris,  plaanidesse lisaks madalale inimkonna tehnnoloogilisele arengutasemele kristliku religiooni ja selle ürikute säilimine.
Teksti loeti eesti keeles
Karmo Talts

Meeleolult on tegu Simakile ebatüüpilise tekstiga, sest soojemate kohtade vahel on suisa õudustki. Lõpu mõte võiks olla see: tulnukatele pakitakse naturaalmajanduse korras lõhna. Naturaalmajanduse puhul on ju ideaalis nii, et selle asemel, et kõigil on natuke raha ja rikkuritel on palju raha ja kogu maailm, saab igaüks seda, mida kõige rohkem vajab-ihkab. Nõustuda võib või mitte, aga allegooria on ju ära teostatud. Ainult kas me Simakki allegooria pärast loeme?

*Uuendatud 8.04.2009
Jälle olen ma enda tõlgendusse nii sisse elanud, et selle taga raamatut ei näegi, siiski tahaks küsida, kas ei ole tegu väga vasakpoolse raamatuga? See jabur eesti isehakanud majandusmõtleja ajab umbes sama juttu, et raha on ebatõeline ja siit samm edasi ongi Libainimesed: mitte ainult raha vaid ka asjad (ka auto laguneb kuulikesteks) osutuvad selles raamatus ebatõelisteks.
Talismani vennaskonna vaimus oleks võinud mängu tulla Piibel mammona taganema panijana, Libainimesed lõppeb aga kosmosest pärit "võõrandunud kapitalistide" Maa ressursidest sõltuma panemisega. Skunksinõre on Maa Nokia :D
Teksti loeti eesti keeles
Karmo Talts

Ega see ratsionaalne ole, et sümpaatsedtegelaskujud vaat et kisuvad hinnet alla.Aga -antud loo tegelased oleksid ehk rohkemat väärinud kui seda pikaks venitatud killupundart. Ega ma päris värske lugemiselamusega arvusta. Võibola pole seeaus?
Teksti loeti eesti keeles
Karmo Talts

Võibolla oli asi eesti keelses versioonis. Võibollapolnud tuju vastav. Igatahes jättis asisellise vahepealkirjadeta lühijuttude puntramulje. Nagu oleks Kivirähk leheleDiscworldi lugusid treinud :D
Teksti loeti eesti keeles
Karmo Talts

See tekst on õudukas -kui see tekst üldse tutvustamist vajab. Miski astraalne päkapikk kiusab sõjaaal sõdartit häärberis, millest koledaid asju räägitakse.Tegelikult võib seda pidada parapsühholoogiliseks realismiks -nagu jutustust Uurimiselgi.Jällegi miski venivus või puudulikkus kirjatööna.
Teksti loeti eesti keeles
Karmo Talts

Ise ma ta siia lisasin. Detail, mida võib fantastiliseks pidada -salapärasel viisil teadmiste saamine-, ehk õigustab seda. Teistpidi, kuna tekst käsitleb vaimutegevuse küsimusi, siis teatud vaadetega inimeste jaoks on ta ehk hoopis realistlik.Hinnet oli raske panna. Varases Tammsaares -miniatuure kõrvale jättes- on midagi ebarahuldavat.
Teksti loeti eesti keeles