Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Terry Pratchett · Neil Gaiman ·

Good Omens: The Nice and Accurate Prophecies of Agnes Nutter, Witch

(romaan aastast 1990)

eesti keeles: «Head ended»
Tallinn «Tänapäev» 2001 (42)

Hinne
Hindajaid
29
5
1
1
0
Keskmine hinne
4.722
Arvustused (36)

Sedapuhku siis Pratchettil kellegi Neil Gaimaniga kahasse kirjutatud raamat. Mida on pisut ka tunda ja mitte halvas mõttes. Kui standardset Pratchettlikku absurdihuumorit leidub selles tykis võibolla marginaalsed madalamas kontsentratsionis kui tema Discworldi lugudes, siis selle eest on lugejat õnnistatud (vähemasti raamatu esimeses pooles) pisut koherentsema ja haaravama syzeega kui see Pratchettil tavaliselt välja kukub.

Raamat ise on ei millestki muust kui maailma lõpust. Ja nagu kellegi prominendi kommentaar raamatu esikaanel selle kohta ytles, et nii lustakat maailmalõppu meil nagu ei olegi veel olnud. Juba alguses ära toodud tegelaste nimistut lugedest saab hea kõhutäie itsitada - terve pesu deemoneid, ingleid, langenud ingleid (ja ingleid, kes mitte niivõrd ei langenud, kuivõrd lihtsalt liuglesid omal ebamäärasel moel vaikselt allapoole), prohveteid, okultiste, sataniste ja loomulikult Antikristus Adam, kes põrguliste poolt maa peale saadetakse, kuid hällis kellegi raamatupidaja võsukesega segamini aetakse. Neli Maailmalõpuratsanikku - Surm, Sõda, Nälg ja Saastatus (Katku asendaja) sõidavad hobuste asemel ringi vihaste Harleydega, mis annab uue ja märksa otsesema tähenduse terminile Põrguinglid.

Põhilisteks peategelasteks on võitlevate poolte - Paradiis ja Põrgu - poolt maa peale saadetud agendid ingel Aziraphale ja deemon Crowley, kes inimsugu vastavalt siis pyhaduse või patu suunas ärgitades oma igapäevast leiba teenivad. Mis neil kuigi hästi välja ei tule, kuna inimsugu oma mitmekesisuses annab silmad ette nii keskmisele kuradile kui inglile. Kui põrgu Hispaania Inkvisitsiooni eest Crowley``le (kes tol aja jah tõesti juhtumis Hispaanias viibis), kiitust avaldas ja too siis huvi pärast vaatama läks, et mis asi too niisugune on, läksid tal silmad ikka õige suureks pähe. No ja nii edasi.

Raamatu teine pool, eriti lõpuosa läksid kyll pisut hyplikuks kätte aga viie saab see tykk sellegipoolest. Kui siis ehk õige tillukese miinusega.

Teksti loeti inglise keeles

mis mul ikka enam lisada :) VÄGA hea raamat. lõpp tuli mulle isegi kuidagi ootamatult...loomulikult pratchetti võrratu must huumor ja väga hea süzhee!kindel must buy, kui ainult kätte juhtuks.
Teksti loeti inglise keeles

Pratchetti must huumor? Hmm ... selles on küll omajagu sarkasmi ja irooniat (mis teatvasti on kaks komponenti, millest koosneb huumor), kuid selle sünge varjund on pärit kindlalt Neil Gaimani sulest. Pratchetti huumor ei ole kunagi olnud tõeliselt julm. Kui see selleks -- kahe peale on on nad kokku kriipsinud tõelise meistriteose, mis lõupks küll pisut ülepeakaela laheneb, kuid kuna algus oli niivõrd hea, võib selle neile andeks anda. Ilmselt selle raamatu kõige silmapaistvam osa on karakterid -- erinev ingellik / deemonlik kontingent, kes ise ka täpselt ei tea mille pärast nad omavahel tülis on (sealjuures pole inglidki mingid paipoisid ja vastupidi). Aga jaa -- igatahes on kekseteks tegelasteks ingel Aziraphale ja deemon Crowley (madu, kes sokutas Eevale õuna pihku). Kumbki neist ei pea täielikult õigeks oma bosside seisukohti ja lisaks sellele kutsutakse mõlemat "assimileerunuteks" ("gone native"). Neile meeldib Maa, neile meeldivad inimesed ja mõlemal on suht lõbus -- aastatuhandete vältel on nad omavahel kembelnud ning samas koos ära joonud ilmselt lugematuid liitreid alkoholi -- nimelt on mõlema lemmikharrastuseks saanud teoloogilised vaidlused ja kellega veel olek neid parem maha pida, kui mitte oma lemmikvaenlasega. Ootamatult saab Crowley korralduse sokutada Antikristus Adam kellegile ja see muudab ta äärmiselt morniks -- tähendab ju Antikristuse tulek maailma lõppu. Viimases kimbatuses läheb ta Aziraphaele juurde ning räägib talle oma murest. Koos lepivad nad kokku, et kasvatavad kahe peale Adamist tavalise poisi, lootuses, et tema võimed ei löö välja ja maailmalõpp jääb ära. Lõpuks maailmalõpp jääbi ära, kui sekeldustel ja ootamatutel pööretel ei kipu kuidagi lõppu tulema.
Teksti loeti inglise keeles

Üks paremaid raamatuid, mida Pratchettilt olen lugenud. Kindlasti on selles suur teene ka Neil Gaimanil. Selles raamatus on kindel süzee ja tegevusliin, mida tihti Kettamaailma raamatutes ei kohta. Muidugi on selles raamatus järgu võrra vähem kildu visatud, aga ka see tuleb kasuks. Kettamaailmas kohati naljade konsentratsioon liiga suur.

Raamat hakkab pihta väga hoogsalt, kohe aetakse pratchettlikult kaardid segamini, ning hääd plaanid hakkavad viltu vedama. Ja nii kapatakse raamatu algusest tuulekiiruselt lõpuni. Tempot igatahes jagub. Kuigi raamatu lõpp on kuidagi ülepeakaela kirjutatud ja tundub natuke ka otsitult ja pingutatult, ei kahanda see väga head muljet raamatust. Kahtlemata on tegu parima Pratchettiga mida olen lugenud.

Teksti loeti eesti keeles

Nii hea, et ei viitsi kirjas kirjutada ega sõnas seletada sest vaevalt suudan seda edasi anda. Ja milleks peakski, soovitan, lugege ise siis näete millest jutt.
Teksti loeti eesti keeles

Minu esimene arvustus on pühendatud oma þanri suurmeistrile.
Teos ise on lihtsalt hea - mitte vapustav. Võiks öelda, et lõpp oli juba algusest saati suures osas ette ennustatav. Siiski viis. See oli meeldiv vaheldus Kettamaailma tekstidele, mida suurtes kogustes tarbima ma küll võimeline pole.
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti päris hea, kuigi Gaimani kohta liiga palju kildu kiskuv. Ilmselt on see Pratchett päris hea naljamees ka kirjasõnas (et ta seda suuliselt suudab, võis alles hiljuti kogeda). Tuleb ilmselt mees ette võtta, ehk õnnestub murda senine eelarvamus tema kui mõttetu kirjaniku kohta.Aga Head Ended oli tõesti hea. Eriti vahva võrdlus tuli pähe seoses Gaimani Ameerika Jumalatega, kus inglite asemel Ühendriikide pinnal kõikvõimalikud jumalad ringi jalutasid ja ennast inimeste unustamisest päästa püüdsid. Head Ended on küll midagi sootuks muud, aga see gaimanlik iroonia, millele lisandub pratchettlik irvitamine, on ikka nauditav.Kindel viis seega.
Teksti loeti eesti keeles

Head ended ehk lõpule jõudnud pea või siis lõpppea on tegelt lõpphea raamat. Sellist toredat eshatoloogia kirjeldamist või maakeeli lõpuaega võiks ju suisa ootama jääda! Või ehk parem mitte, las Pratchett kahasse Gaimaniga või siis vastupidi kirjutaks veel miskit sama hääd.

See raamat taastas minu usu Pratchettisse. Et lool võib olla ka sisu. Omajagu teenet selles kaheldamatult Gaimanil.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin. Yhe jutiga. Ilma magamata. Hea oli. M6tlesin, et peaks ehk kohe yle lugema, kuid siis jäin k6hklema. Suutsid ju härra Pratchett ja Gaiman kahe peale hea ja loeatava loo kokku kirjutada, kuid ega seda va iva kyll just jalaga segada ei olnud. Hinne on kyll kindlasti viis.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt olen Pratchetti juba pisut liiga suurtes annustes manustanud. Kohati kipub tema huumor igatahes ära tüütama. Minu arvates ei ole tegu päris nii hea asjaga nagu Discworldi paremad palad.
Teksti loeti eesti keeles

Kettamaailm on ka hea, aga hakkab veidi tüütuks muutuma. "Head ended" on teise nurga alt, teises võtmaes ja tundub, et oluliselt paremini välja kukkunud.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks on tegemist näitega, kus üks tõlkija poolne kommentaar võib muidu väga hea raamatu lugemise täielikult ära rikkuda. Eks tuleb hiljem originaal kuskilt muretseda ja uuesti lugeda, siis ehk paraneb ka hinne. Praegusel hetkel ei kutsu igatahes mitte miski teost uuesti lugema.
Teksti loeti eesti keeles

hakkasin juba lootust kaotama - kettamaailma lood on üsna keskpäraseks muutunud... ja äkki selline raamat! pean tunnistama, et ei tea suurt midagi neil gaimanist, aga käesolev üllitis on üks säravamaid pratchetti raamatute reas, mis eesti keeles ilmunud! tõeliselt hää ja loetav asi!
Teksti loeti eesti keeles

Aplaus Bravo Bravissimo! See on nüüd mu lemmik Pratchett Mordi kõrval. Oli tunda et seda raamatut on kaks autorit kirjutanud, erines kettamaailmast piisavalt. Huumor oli suurepärane. Lõpp oli küll raamatul nagu veidike punnitud, aga ei rikkunud seda ära. Kindel viis, ilma igasuguse kõhkluseta.
Teksti loeti eesti keeles

Enamike eelpool arvustanute vaimustust ei jaga, maha aga ka päris ei laida. Nelja võib sellele loole anda küll...
Teksti loeti eesti keeles

Veidi teistmoodi. Pratchett nagu Pratchett ikka, kuid uus nurk ning kange tahtmine piibliga tegelema hakata, et uurida, kui palju seda ja kui palju muidu lahmimist-pratchettismi sees.
Teksti loeti eesti keeles

Standartse süzheega Pratchetti romaan, ainult et tegevus on toodud meie maailma. Alguses ilgelt naljakas, lõpp keerab apokalüptiliseks, viimased read on lüürilis-nukrad. Väites, et paradiis on igav ja põrgu huvitav, pole küll midagi originaalset ega naljakat. Gaimani üksinda kirjutatud teoseid ma lugenud pole, nii et tema stiili või osalust ma analüüsida ei oska.
Teksti loeti eesti keeles

Terry Pratchet ja Neil Gaiman tulid idee peale kirjutada kahasse üks romaan kuskil eelmise sajandi kaheksakümnendate lõpus. Pratchett oli siis oma "Kettamaailmaga" juba üsna tuntud tegelane, Gaiman seevastu mitte eriti. Loomulikult ei osutunud see mingiks takistuseks ning töö võis alata. Paar aastat hiljem oligi valmis "Head ended", millest enamuse kirjutas valmis Pratchett ning vähemuse Gaiman. Esimene võttis enda peale ka esialgse toimetamise. Niipalju siis raamatu saamisloost. Sisu kohta võib veel mainida, et tegu on igati lõbusa asjaga, mis parodeerib kõvasti igasuguseid maailmalõpu asju. Enamasti ka üsna nauditaval ning teravmeelsel kombel. Kindlasti tasub lugeda kõigil, kes naudivad hästi tehtud kirjandust. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Tundus selline veider ja mõttetu, ei ajanud need naljad kuidagi naerma ... Tea, kas see oli kaasautori mõju - hoopis teine stiil. Võrreldas tavapärase Pratchettiga oli igav.
Teksti loeti eesti keeles

Hüva oli. :) Lugesin paar aastat tagasi läbi aga see on küllalt hea(minu mäletamise järgi :S), et võib sellele viie ära panna, ilma et uuesti läbi hakkaksin lugema(võib olla uuesti läbi lugedes enam viite ei paneks, nagu ühel teisel raamatul). :D
Teksti loeti eesti keeles

"Ameerika jumalate" põhjal tundub, et koostöö Pratchettiga mõjub Gaimanile hästi. Ja Pratchetti Kettamaailm, mis mulle yldjoontes kyll meeldib, kipub tootmisliini tagumises otsas maha käima, sestap mõjub "Good Omens" värskendavalt. Kas ta just parem on kui iga muu Pratchett, aga suur osa Pratchetteid on märksa lahjemad.

Teksti põhihäda on see, et mõlemad autorid loodavad liiga palju koomika tulevärgile. Seeläbi muutub tegelik syndmustik ajuti hakituks ja seda on äärmiselt raske jälgida. Kõik naljad ei ole alati uued ja osa neist on liialt kinni kohalikes oludes, et võõramaalane neist midagi mõikaks. Aga lõbusat leiab siiski hulgi.

Ehkki pean tunnistama, et esimesel lugemisel naersin end laua alla, kuid hiljuti, kui hakkasin otsima kohti, mida inimestele ette lugeda, polnudki neid nii väga palju. Aga oli. Ja Tinzu on head tööd teinud. Tubli viis miinus.

Teksti loeti eesti keeles

olgu mu viis kah siis siin ps. sirvisin tõlget maakeelde kah, ja mul pole küllalt sõnu, et seda ära kiruda, see on... see on...kuritegu!andestamatu lohakus!Kurat võtaks, isegi taandread on ära unustatud!Hinne on rangelt originaalile ja mitte ühelgi juhul tõlkele, vastasel juhul oleks hindeks midagi miinus lõpmatuse sarnast
Teksti loeti inglise keeles

Viimaste ulmegurude teooriate kohaselt pole olemas halbu raamatuid, on ainult lugejad, kes loevad valesid asju. Nomaeitea, eesti keeles ilmub huviga ja mõnuga loetavaid asju ikkagi nii vähe, et pole teab mis kunst kõiki (või tugevat enamust) kui mitte läbi lugeda, siis vähemalt sirvida et teaks millega tegu.

"Good Omens" kannatab minu arust tavapäraste Pratchetti lameduste käes tunduvalt vähem, kui tema tavapärane toodang. Võimalik, et tegu on Neil Gaimani poolse positiivse mõjutamisega. Sellise raamatu lugemiseks on sobivad kohad kas söögi kõrvale või siis sellises kohas kus käiakse peale sööki.

Teksti loeti eesti keeles

„Seda raamatut olete teie juba lugenud“, ütles Raamatukoguhoidja. Tema arvuti teab kõike.
„Ma tean,“ ütlesin mina, „sellepärast ma selle võtsingi!“ Seda tema arvuti ei teadnud.

Rõõmus jutt seenehooaja lõpetuseks. Teadlikult võetud ja pakkumas ette-teadaolevat naudingut.
Oli ilusam kui Pratchetti konveiertooted. Ei olnud ilusam Ameerika jumalatest, aga muu Gailman jääb kaugele selle loo taha.

Pole varem osanud nime anda, aga hoolega olid läbi kirjutatud paar olulist eeskujuteksti – eelkõige Graham Greene „Meie mees Havannas“, aga ka Astrid Lindgreni meisterdetektiiv Blomkvisti lood. Ma ei saa kindel olla, et nad ise kirjutamise ajal just neid silmas on pidanud, aga taoline lugejamulje jääb.
Kogu nipp on kombinatoorikas. Kaks nii värvikat ja omanäolist asja kokku panna, servad korralikult palistada – tulemus ei ole lapitekk, tulemus on välja- ja silmapaistev!

Üks meeldiv asi selles jutus on kohatine veeremise aeglus. Kui üksi kirjutav Pratchett kiirustab kogu aja ja üritab (huumori?)pinget üleval hoida pärlite turmtulega, siis see väsitab ja muutub tüütuks. Kohati tekib mulje kartoteegist ja arvepidamisest – igal leheküljel peab olema kaks nalja, „nii(!) nendel lehekülgedel nalja pole, võtame kartoteegist naljad 428 ja 6003 ja kirjutame sisse“...
Selles raamatud luuakse kõigepealt olustik ja meeleolu, et jõuda naljani. Mõnikord võtab naljani jõudmine oma kümme minutit – siis nali ka mõjub! Teinekord selgub ootamatult, et ei tulegi nalja, tuleb hoopis mõte!
Ei ole raamatu parimad leheküljed need, kus Pratchett on (vist toimetamise käigus) oma naljakartoteegi juba valmis tekstile peale lasknud. Loodan, et ta on millagi selle raamatu üle lugenud ja saanud aru kartoteeginaljade kohatisest kohatusest.

Veel olulist – Pratchett on kirglik eutanaasipooldaja: http://www.epl.ee/news/kultuur/terry-pratchett-ja-oigus-surra.d?id=51188081 ...

Teksti loeti eesti keeles

Kunagi ammu, vast siis täiesti sajandi alguses sai seda teost loetud eesti keeles ja nüüd uuesti, aga inglise keeles. Tuleb tunnistada, et varasem lugemine mingit eriti võimast elamust ei jätnud; ilmselt olin selle asja jaoks veel veidi liiga noor ja ilmselt on ka originaalkeelel selged eelised. Igatahes praegu meeldis küll väga. Intelligentne, terav ja särav.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Liisa Vesik
14.02.1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

See on järgi "Prefectile", aga järg vaid selles mõttes, et maailm on sama ja taustal jätkub Aurora ja Kellameistri vaheline võitlus. Kui Prefecti lõpus lubas Dreyfuss, et ei puhka enne kui on välja selgitanud kõik, mis puutub Kellameistri inimkuju surma, siis selles raamatus seda igatahes ei mainita kordagi.
Lugu uurib hoopis, miks mõned inimesed järsku surevad - põhimõtteliselt keedetakse surnuks ajuimplantide poolt, mis üle kuumenevad. Selle vahele on pikitud kahe poisi lapsepõlvemäestusi ja loomulikult on see seotud nende surmadega. Aga kuidas just, selgub alles lõpus. Ja lisaks selgub taaskord, et rikastel on ajaviiteks vahel väga jubedaid hobisid, mis inimelusid otseselt mõjutavad. Mulle ei tundu vaid usutav, et nad kõik ühel hetkel sellest shokeerituna loobusid.
Teksti loeti inglise keeles

Kui te otsite romaani, mille peategelased oleks naissoost, ja mitte nõrgukesed päästmist ootavad daamid, vaid käed-küljes-saame-hakkama naised, siis see on see raamat.
Selles raamatus on ka lummav inimkonna tuleviku kujutelm - inimkord on korduvalt arenenud äärmiselt kaugele ning koloniseerinud laialdasi alasid. Iga sellist korda nimetatakse okupatsiooniks. Erinevatst okupatsioonidest on jäänukeid, mis töötavad, kuigi keegi ei tea, miks ja kuidas - neid saavutusi pole suudetud korrata.
Loo keskmes on peidikud, kuhu on erinevate okupatsioonide relikte koondatud - teatud tingimustel ja ajal on võimalik sellistele planeetidele laskuda ja kraami kokku krabada, et hiljem maha ärida.
Kättemaks tuleb mängu seoses sellega, et üks kahest õest langeb Väga Halva Kuulsusega piraadi kätte ning teine õde pühendub koos eelmise laevkonna ainsa ellujäänuga õe vabastamisele ning piraadi lõksu meelitamisele.
Loos on, nagu Reynoldsi puhul ikka, ka piinamist või karmide meetmetega mõjutamist. Seda pole palju ja ülejäänud raamat on täis väga huvitavaid ideid. Ma ei saa ju neid kõiki ära rääkida?
Teksti loeti inglise keeles



Kuskil oli terav arutelu selle raamatu eestikeelse väljaande kaane üle. Kui midagi ette heita, siis seda, et kaanetegelased pole nii blondid ja sinisilmsed kui aborigeenid seal olema pidid.

See raamat jäi mul pooleli. Sest spioonikad ja krimkad on minu jaoks igavad, ja sealne tegevus kiskus just sinna suunda.

Teksti loeti eesti keeles



Pealkiri on mõnusalt mitmetähendusliku ja tõlgendage seda kuidas tahate. Pakun, et toimetajad valisid selle tahtlikult, et võimalikult laias hulgas huvi tekitada. Mingity erilist seost sisuga sel pole.

Põhimõtteliselt toimub tegevus Ancilliary / Abistava sarjaga samas maailmas, aga palju kaugemal ja veidi hiljem. Seosed: presgerid on olemas,  konklaavi kognemist mainitakse, etteaste teeb võõrrass geck, raadchaid on seekord aga kauge riik.  

Maailm, kus tegevus toimub, on üsna kummaliste pere- ja sugulussuhetega. Leckie kasutab taaskord ka keelelist võõraks tegemise võtet, kasutades kummalisi asesõnu ja viidates, nagu oleks ka veel kolmas sugu  vms.

Ma arvan, et kui teile meeldisid Abistava sarja kaks viimast osa, siis meeldib ka see. Üks endasse mitte väga uskuv noor neiu ajab asju, milleks tunneb end pere au ja kuulsuse pärast kohustatud olevat. Selle käigus selgub, et kultuuriliselt olulised aud ja kuulsused võivad olla savijalgadel. Ja siis tahab naabersüsteem neid vallutada. Aga kuna tal veab ja ta satub kokku õigete tegelastega, kes temas midagi näevad, õnnestub tal suurimad katastroofid ja inimelude kaotus ära hoida. Ja pere au ka ülal hoida.

Teksti loeti inglise keeles



Presgeri tõlgid on see, mis selle raamatu huvitavaks muudavad. Peategelane jätkab korra ja õigluse alal hoidmist ning on kõiges ettevõetavas edukas, peaaegu kuni lõpuni – ja surma ta ei saa isegi siis.

Kui teejoomine närvidele käis, siis selles osas on katkisel teetasside komplektil oluline osa.

Teksti loeti inglise keeles



Jätke lugemata, kui sarja esimene osa meeldis. Peategelane ei ole enam see, kes ta oli esimeses osas ja ka põnev ei ole.

1.      - Kui esimese osa lõpus oleks ta abistava vabalt maha lasknud, siis nüüd on iga abistav oluline ja hoidmist väärt

2.     - Esimese osa alguses talle meeldis mõte, et soovi korral saaks ta niltilasest jagu. Inimeste haavamine ei tule nüüd aga enam kõne allagi.

3.     - Tal on tekkinud mingi kohutav tahtmine inimeste maailmas õiglus ja korda luua. Ja see läheb tal kõik ludinal.

-- Tee joomist siiski jätkuvalt esineb.

Teksti loeti eesti keeles


 

See raamat meeldib mulle väga, olen seda korduvalt üle lugenud. Sarja kohta ütleks aga, et piisab sellest esimesest osast ja järgesid pole vajagi.

Ma arvan, et see, mis teeb esimese osa nii nauditavaks lugemiseks, aga jätab järgedest lääge maitse, on kohaliku kirjandusklubi panus ja juhendamine, mille eest ta neid raamatus ka tänab. See,  kuidas jutt ei ole lineaarne, kuidas ja kus üleminekud toimuvad, see on suurepärane. Samuti maailma loomine. Kui sa väga, väga tähelepanelikult ei loe, siis sa esimese korraga kõiki seoseid ei avasta.

Miskipärast on paljudele jalgu jäänud see, et tegelased pidevalt teed joovad. Kui küsitaks iga kord, et kas viski jääga või ilma, kas siis ka häiriks? Autor on lihtsalt eeskujuks võtnud ühiskonna, mis võiks olla kuskil Kagu-Aasias. Rahvas on tõmmu, androgüünne, sood ei ole üheselt määratavad (ka mitte füsioloogia põhjal, nagu ühes kohas mainitakse) ning tee-tseremooniad meenutavad Jaapanit. Ennustusruunid meenutavad mulle eelkõige vana Hiina ennustuskunsti. Kust kultuurist võiks olla laenatud mälestusehete kandmine, pole aimugi. Omapärane ja hästi läbimõeldud kultuur, mille kujutamisel autor järgib põhimõtet „ära räägi, näita“.

Teema, millest raamat räägib, ei ole aga mitte Toreni Õigluse kättemaks, vaid Anaander Mianaai konflikt iseendaga. Järjed seda teemat enam ei käsitle.  

Teksti loeti eesti keeles

Tundub võimatu, et see oli paremuselt kümnes lugu jutuvõistlusel. Kui tõesti nii, siis on mul zhüriist kahju -  mida kõike nad läbi ei pidanud lugema.
Teksti loeti eesti keeles

See lugu oli pettumus. Mind täitsa häiris, et pealkirjas käidi välja plastaknad ja siis käis kogu lugu rohelise värvi ümber, kusjuures kultuurilist põhjust ei pakutudki välja. Ilmselt oli see teisejärguline oma otsuse nimel kannatamise kõrval.
 
Enese ohvriks toomine ja selle läbielamine on teema, mida ma Merese lugudes kuskil varemgi kohanud olen, kuigi ma kaugeltki kõik lugenud pole. Põhimõttekindel kannatamine.
Teksti loeti eesti keeles

Seenetamine kukkus loos välja hästi ja usutavalt, aga maailmade vahel sekeldamine mitte ning lõpp justkui lõikas kõik ära - autoril oleks nagu ideed otsa saanud, et mis nüüd edasi, see notime lihtsalt kõik maha.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks oli see kogumiku kõige parem lugu, mis pani kaasa elama ja jooksis hästi. Kui mulle üldiselt ei meeldi ropu suuga tegelased, sest ropendamine varjab liiga tihti autori oskamatust, siis selles loos ropendasid nad just õigesti ja niipalju kui vaja. Selles loos on usutav külaelu meeleolu!
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on väga kokku pressitud ja kvaliteet kannatab selle all. Ei teki korralikku nägemust maailmasst, lugejale öeldakse, mitte ei näidata.
Teksti loeti eesti keeles

See oleks olnud väga hea jutt, kui põgenikke tegelastena üldse sisse poleks toodud. St minu arvates olid loos ülearu sissejuhatus ning kosmosejaamas ringironimine, mis enesetapuga lõppes. Weinbergi juttude juures olen ennegi tähele pannud, et ühe loo sisse on täiesti asja põimitud teist.
Teksti loeti eesti keeles

Autor oli tuttav, ja loo headuses ei pidanud pettuma. Tugrikuid tahaks jagada ka kaanekujundajale.

Ainult üks asi jäi mind loo lõpus häirima – mõte, et nad surevad seal vasekaevanduses ju nälga. (Ja neem oleks pidanud vahepeal maa pealt otsa saama, sest seda kulus nii palju, ja inimeste huvides oleks olnud selle varusid saboteerida.)

Teksti loeti eesti keeles

Tahaks mingit selgitust, miks just see lugu algupäranditele lisaks tõlkena pandi. Minu jaoks ei haaku kuidagi, ja kuigi hästi jutustatud ja tõlgitud, ei ole tondijutud põnevad. Raske on sedasi hinnata ja see kisub hinde alla.
Teksti loeti eesti keeles

Kui see järjelugu kord kokku saab pandud ja ümber kirjutatud ja ära toimetatud, siis võib sellest päris asja saada. Praegu on ta selline visand, mille iga osa kallal annaks norida ja mida on igav lugeda. Kui millegagi võrrelda, siis Eddingsi “Belgariad” tuli pähe - no et impeeriumi pärija ja värki.
Teksti loeti eesti keeles

Ladusalt jutustatud. Meeldis kõik peale lõpu. Kui saaks lõpust selle vestluse Remmiga maha tõmmata, oleks täitsa ok. See ei andnud midagi.

Üks loogikaviga kah: kui Mari alles oli jõudnud Maale, siis kuidas sai ta esimesel kohtumisel rääkida elust Eestimaal?

Teksti loeti eesti keeles